Neljapäev, 31. detsember 2009

Vihmatants

Kunagi rääkis näidendi "Vihmatants" eesti keelde tõlkinud Rein Oja ühes Teater. Muusika. Kinole antud intervjuus:

Ühe enda tõlgitud näidendi pakkusin just “Vanemuisele”, Ribalowi “Vihmatants”, sama mehe tüki “Päikesehelk” tegin mõne aasta eest Rakveres, neis mõlemas on mingi seletamatu loogika, miks asjad toimuvad just nii ja mitte teisiti, ja miksile vastust ei ole. Nagu eluski sageli. Seletamatu ja tabamatu miks? Vist minu teema.


Niiviisi vastas ta siis, kui intervjueerija palus soovitada mõnd Rein Oja tõlgitud näidendit eesti teatrile või nimetada mõni, milles ta ise tahaks mängida. Vanemuises "Vihmatantsu" vist ei lavastatud? Aga võimaluse enda juhitud teatris "Vihmatantsus" mängida sai küll. Lavastada sai selle Merle Karusoo, kes arvatavasti tegi lihtsalt kas seda, mida kästi või lihtsalt ei osanud materjali omaks teha. Välja kukkus lavastus, kus üsna hea rollilahendusega saavad hakkama vaid Rein Oja ja Ain Lutsepp.

Näidend räägib kahest inimkonda igavesti painavast teemast: esiteks nii nagu ei olda rahul näiteks suvise palavusega, ei olda rahul ka paksu lume ja külma ilmaga; teiseks aga inimeste suutmatusest midagi muuta ja juhtida. Selle tõestamiseks või näitamiseks saabub kohalike mitut värvi elanike hulka lihtne noormees (Mihkel Kabel), kes on võimeline vihma tantsides välja kutsuma. Kogu maad on valitsenud pikka-pikka aega põud ja see tundub inimestele pääseteena. Kui poiss vihma välja tantsib, ülendatakse ta sisuliselt jumalaks. Probleemid muidugi ei lõpe ja uuest olukorrast üritavad juba uued inimesed kasu lõigata.

Kuigi etenduse vaatamisest on paar päeva möödas, arvan endiselt, et see tekst oleks siiski võimaldanud palju paremat ja kõnekamat lavastust, kas või ajas ja ruumis Ameerika mandrilt Euroopa mandrile toomise kaudu või kuidagi muul moel siin ja praegu olulisemaks muutmise kaudu, Karusoo lavastuses on kõik näidendis olnud stereotüübid kui pildid lavale pandud, rohkem ei midagi. Ükski näitleja peale eespool mainitud Rein Oja ja Ain Lutsepa ei ole loonud karakterit, mis võinuks lubada nautida kas või väga head mängu. Merle Palmiste lõbutüdruk oli nii tavaline, Tiit Sukk oli alguses kohati lootustandev, aga temagi muutus vaid oma osa ära mängivaks tegelaseks. Tõnis Mägi oli kaasatud lavastusse ilmselt sellepärast, et ta sarnaneb väga indiaanlasega, eriti sellises staatilises lahenduses, teiseks oli tema tehtud muusikaline kujundus, mis oli tegelikult oma tagasihoidlikkuses väga muljetavaldav.

Lavakujundus meenutas esmapilgul Linnateatri "Iguaani öö" kujundust, oli aga mõjusam ja loomulikum. Huvitavalt oli lahendatud "troonil istumine". Kord istus seal härra Standard, siis aga must mees. Veel kord - sümboleid on Ribalowi tekstis küllaga, aga sellisest lihtsas lavastuses ei hakanud need kuidagi rääkima.

Imelaps Estonia kammersaalis

Jõulude ja aastavahetuse vahel jõudsin vaadata veel ühte lastelavastust. Selleks oli tänaseks mängukavast maha läinud "Imelaps" Estonia kammersaalis.

Otsus lapsega teatrisse minna sündis seekord spontaanselt. Oli lihtsalt vaba pärastlõuna. Kassast piletid kätte saanud, suundusime Estonia maja paremas küljes asuva ukse juurde ja sealt siis liftiga üles kammersaali. Olen seal varem paar korda käinud ja ega mulle eriti see saal ei meeldi. Aga varem olen vaadanud draamalavastusi. Üllataval kombel oli saal peaaegu tühi. Järelikult siis päramine aeg lavastus ka mängukavast maha võtta.

"Imelapse" kavalehel oli kirjas, et muusika on salvestatud umbes aasta aega tagasi Estonia suures saalis, ilmselt sümfooniaorkestriga. Ma ei tea, kas see, aga miski häiris mind sellise professionaalsete muusikateatri näitlejatega ja orkestrimuusika saatel esitatud muusikali puhul seal väikses saalis väga. Ei sündinud teatriimet ega suutnud näitlejad, kellel oli ju võimalus peaaegu igale publiku hulgas istunud lapsele silma vaadata, panna imelapse loosse sisse elada. Kokkuvõtteks oli peaaegu hea meel, et ruttu läbi sai.

Leelo Tungla tekst on ju tavapäraselt tore ja Piret Ripsi muusika osaliselt tuttavgi. Kõige toredam ikka see viimane laul:

Jõuluaeg on imeline,
lapsepõlv on lahe aeg.
Iga laps on väike ime –
olgu tütar, olgu poeg!


Lavastus oli sõna otseses mõttes carmentaborlik. Carmen oligi selle lavastanud. Selline temale omane soojus ja turvalisus kumas kogu etendusest läbi. Ometi jäi mulje, et näitlejad teevad veel need viimased etendused ära ja siis võib selle kõik ära unustada. Enamikul tegelastel olid dublandid ja minu arvates mängiski nn teine koosseis. Lapsele meeldis küll, aga tema kommentaarid käisid millegipärast ainult asjade kohta, mis imelapsesse üldse ei puutunud.

Teisipäev, 29. detsember 2009

Meretäis hirmu

Pole mõtet üles lugeda kõiki näitlejaid ja teatritegelasi, keda ma endaga samal etendusel kohtasin, aga kaks neist olid näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Kui Draamateatri lavastuse "Sinul on meretäis hirmu" kohta räägiti üsna pea pärast esietendust vist "OPis", et seekord tehakse midagi teistsugust kui Draamateatris tavapäraselt, siis etenduse vaheajal meenus ometigi veel üks "teistmoodi tegemine". Selleks oli Tiit Ojasoo lavastatud "Julia", mis mulle väga-väga meeldis ja tänu millele sai minust kõhklusteta NO-teatri usku inimene, kui Ojasoo seda juhtima asus.

"Sinul on meretäis hirmu" etendus kestab peaaegu 3,5 tundi. Sellepärast tuleb ilmselt ka siinne jutt pikk. Lühidalt kirjutada vist ei saa.

Ootasin pikisilmi võimalust, et seda "Sinul on meretäis hirmu" näha. Draamateatri kodulehel olev tutvustav tekst (mida pärast esietendust on veidi täiendatud ja täpsustatud) rääkis ühemõtteliselt mulle väga sobivast teemast. Lihtsalt pidin seda nägema! Esietendusejärgsed ja hilisemad arvustused ja kommentaarid muutsid küll ettevaatlikuks, aga võib-olla just see ettevaatlikkus andis mulle võimaluse tulla etenduse lõppedes saalist välja teadmisega, et teine vaatus päästis etenduse. Ootused olid ju võimalikult madalaks surutud.

Tänaseks, kui vaadatud etendusest on mõni päev möödas ja kui olen kavalehe sihilikult kaanest kaaneni läbi lugenud, tundub, et hakkasin teist vaatust võtma rohkem kui kontserti ja selles bändis soleeris väga mõnusalt Ivo Uukkivi. Nagu omas elemendis. Teisisõnu, lubatud rock'n'rolli asemel kostus lavalt punki. Ivo Uukkivil oli teises vaatuses ridamisi häid kohti: paar lugu, mille solistiks ta oli, absoluutselt kirjeldamatu irve kiigel ja stseen, kus nad Kaie Mihkelsoniga teineteisele justkui eraldi tubades korrutasid, et "sa ei ole enam see, kellega ma abiellusin". Peale selle mängis Kristo Viiding minu arvates väga hästi ja suutis loo mõnusalt kokku tõmmata. Keerles see ju tema ümber ja tema maailmas - algas poisi kolmanda sünnipäevaga jne.

Draamateatri suur lava on äärest ääreni ära täidetud. Kola on liigagi palju. Kastmajade lahendus oli nutikas, sest võimaldas paralleelselt kahte perekonda näidata, aga sauna puhul mõtlesin jupp aega, kus ma seda varem näinud olin. Siis turgatas, et paar päeva tagasi Von Krahli "Indiate uurimises". Ei tea, kas seesama saun või emma-kumma koopia?

"Sinul on meretäis hirmu" lavastuse aluseks olevat väidetavalt Niemi "Popmuusika a la Vittula". Ma ei ole seda raamatut lugenud. Lähtusin seetõttu lihtsalt, et tegemist on Lauri Lagle ja Maria Lee Liivaku kokku kirjutatud looga. Tõele au andes, liiga palju oli kokku kuhjatud. Seda nii tekstilises ehk stseenide paljususe mõttes kui ka lavastuslikus mõttes. Täiesti mõttetud olid näiteks testamendi ettelugemise ja matemaatikatunni stseenid. Sellisel kujul ei olnud neis isegi situatsioonikoomikat. Meelde jäi Margus Prangeli lause: "Ega te sõtta ei lähe! Kooli lähete ainult ju." Ilmselt on see lihtsalt noore lavastaja ambitsioonikas püüd näidata korraga kõike. Ometi oli lavastuses ka väga häid kohti. Tõeliselt üllatas Margus Prangel, kes näitas nii otsesemal kui ka kaudsemal moel tüüpilist täiskasvanut, perepead, kes oma täit(u)mata unistusi laste peal välja elab. Tema ühest pojast (Märt Avandi) kujunes hiljem üsna julm mees. Kusjuures Avandi hüvastijätuluuletus ja koht, kus ta Mattiase (Kristo Viiding) peaaegu surmani ära ehmatas, olid võimsad. Kersti Heinloo Londonisse minek, sealt saadetud kiri ja naasmine olid väga head stseenid. Hilje Murel pereemana oli ehe.

Nagu alguses öeldud, olid mu ootused-lootused üpris madalad. Nii ma siis otsisingi tavatult palju lihtsalt häid kohti, lahendusi, proovisin selle loo enda jaoks rääkima panna. Sellest oli palju abi, sest nii pikast etendusest ikka leiab kas või midagigi, olgu selleks siis mõni väga hea näitlejatöö või mõni lause jne. Arvatavasti jooksis lugu mu jaoks tervikuks teise vaatuse nendes kohtades, kus Kristo Viidingul oli täita justkui vaataja roll. Võib-olla oligi idee panna lihtsalt meenutama kõiki totrusi, hirmsaid ja vähem hirmsaid asju, mida keegi kunagi on teinud, tundnud, kogenud või näinud? Ja selle pinnalt peaks vaataja (kes võiks lavastuse noortepärasuse tõttu olla noor, aga samas jällegi ajastu ja tagasivaataja pilgu omamise pärast peaks olema ikka enam mitte nii noor?) ära tundma oma (kunagised) hirmud. Võib-olla sellepärast, et jõudsin lõpuks just niisuguse mõtteni, tekkis lõpus tunne, et võiksin seda lavastust mõne aja pärast veel kord vaadata. Teades siis juba sisu, saaksin eos "müra" tähelepanuta jätta ja keskenduda teatud inimestele, hetkedele, tegudele. Huvitav, palju alles jääb?

Miks pandi Kilu rolli Mihkel Roolaid? Ilmselt sellepärast, et oleks olemas vajalik bassimees. Rollilahenduses mõjus ta esimeses vaatuses oma võimuka isa vastandina täitsa hästi, aga teises vaatuses oli tal liiga palju teksti ja lausa kurvastas, et nii läks kaduma Kilu ja Svea (Mari-Liis Lill) kahekõne olulisus lõpus ja veelgi olulisem Kilu monoloog lõpus.

Pealkirja mõte jäi lavastuses üsna ähmaseks ja kadus müra taha ära . Et aru saada, mida ma üldse aru saan, otsustasin kavalehe äärest ääreni läbi lugeda. Selle arvustamine võiks olla kohe eraldi teema. Vist ei olnud kusagil kirjas, kes selle koostas? Põhimõtteliselt saan ju sellise formaadi valimisest aru, aga jube ebamugav, kui mitte öelda et võimatu, on sellist kava näiteks vaheajal lugeda. Artiklite valik on ka kuidagi kummaline. Peale selle näiteks Tiit Kändleri artikkel mälust oli ju lihtsalt toimetamata (Endel Tulvingust räägiti kahes lõigus jne). Arvatavasti prooviti sellise teaduslikuma iseloomuga kavalehega luua tõsist ainest, aga tulemuseks oli veel üks kiht, mille võinuks loo parema kulgemise ja lihtsama vastuvõtmise huvides jällegi ära jätta. Võinuks ehk hoopis Niemi raamatut mainida kavalehel ja sellest rääkida.

Esmaspäev, 28. detsember 2009

Tallinna Poistekoori 2. jõulupüha kontsert

Meie pere jõulupühad päädisid tänavu ikka Tallinna Poistekoori kontserdiga Niguliste kirikus. Ja oi kui ilus oli sinna minna! Üle mitme aasta on ju jälle valged jõulud. Õigupoolest ma ei mäletagi enam, millal nii palju lund Eestis oli.

Parkisime auto Tõnismäele ja peaaegu jooksime Kaarli puiestee tuledesäras alleel. Vabaduse platsil olid sellel põhjala jõulude platsil äsja süüdatud tuled, Harju tänava liuväljal oli üsna palju uisutajaid. Ja Niguliste kiriku saal oli jälle välja müüdud.

Ebatraditsiooniliselt alustasid poisid tänavu laulmist ilma küünaldeta, küll aga oli avalaulu ("Püha öö") seade nii hästi tehtud, et maksimaalselt oli ära kasutatud kirikusaali kõla ja poiste erinevad häälevarjundid tulid toredasti välja. Peamise solistina esines Hongkongi päritolu kontratenor Ka Bo Chan. Umbes tunnipikkune kontsert möödus nagu unes. Jõuluhardus ja -sära on veel praegugi hinges. Armastan seda iga-aastast kontserti! Teist aastat on kooripoisid pärast kontserti trepil seisnud ja kõigile külalistele häid jõule ja pühi soovinud.

Laupäev, 26. detsember 2009

Tundmatu vombat Draamateatris

Kuulan mõnikord hommikuti autos "Rahva oma kaitse" saadete salvestusi ja naeran südamest, kui Mart Juur ja Andrus Kivirähk jälle vindi niiviisi üle keeravad, et enam mitte midagi lisada ega öelda ei jää. Eeskätt on Kivirähk siiski kirjanik. Romaanikirjanik, näitekirjanik, lastekirjanik, vist ka kolumnist. Proovides siin keskenduda praegu Kiviräha tekstide lavastamisele, olen näinud, et nende tekstide lavastamine võib ka täielikult ebaõnnestuda. Aga Kivirähk on meie tänapäeva näitekirjanduse paremaid ja lähedasemaid osi ja seetõttu on Eesti Draamateatri repertuaaris praegu korraga neli Kiviräha tekstil põhinevat lavastust.

Olgu kohe alguses öeldud, et "Vombat" näitemängu pealkirjana on mittemidagiütlev, mittehuvipakkuv jne. Paljud meist teavad, et tegemist on kukkurloomaga? Või kui ka keegi teab, siis miks peaks selline teema kõnekas olema? Mul on siiski kuri kahtlus, et Andrus "spikerdas" näiteks "Metspardi" või mõne teise samasuguse näidendi pealt, kuigi "Vombati" sisuks on ehteestlaslik juurte otsimise püüd. "Vombati" lavastas Draamateatris Merle Karusoo. Tegi ülihea, just nagu meie endi elust jutustava näidendi põhjal suurepärase lavastuse.

"Metspart" assotsieerus mul kas või sellepärast, et seal on ka part mingis ruumis kinni. Lõpuks lastakse maha. Vombat istub pererahval samuti saunas ja aeg-ajalt ainult häälitseb või näitab paberiportfelli närides oma suhtumist sugupuu-uurimisse. Sauna muidugi kasutada ei saa. Vombat on sama tundmatu loom kui mõni kauge sugulane meile eestlastele. Samas piisavalt eksootiline ja äge, et oleks ilmselt tore teada küll, kui meiegi oleksime mõnest auväärsest aadlisoost või muidu austusväärsest suguvõsast pärit.

Kaasa teeb selles lavastuses osa Draamateatri suurepärasest kaardiväest, eesotsas Jaan Rekkoriga ja lõpetades Ita Everiga. Sinna vahele mahuvad veel Viire Valdma, Uku Uusberg, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur ja Raimo Pass. Kõik mängivad väga hästi.

Lava on valge ega meenuta kuidagi tüüpilist eesti kodu, pigem mingit eurokodu. Pereemal on moemaja ja selle tõttu lendab väga palju ringi, pereisa elatub (?) ajalehtedele koomiksisarja joonistamisest ja perepoeg õpib (?) Inglismaal ülikoolis. Vanaema praeb hommikuti esimese asjana vorsti ja järgmiseks pannkooke. Tundub jabur, aga tegelikult ei ole selles lavastuses põrmugi jantlikkust. Teatavas mõttes on selles elu rohkem kui elus endas. Südamest naermine on tagatud. Ühes kohas tundsin, nagu oleks Sofi Oksaneni "Puhastusestki" ainest võetud.

Kaie Mihkelsoni sugupuu-uurija ei proovi mitte ainult puud joonistada, vaid soovib teada tõde. Seejuures usub ta muidugi kõiki, kes natuke rohkem rääkida tahavad. Kuna ETV näitas hiljuti algusest peale "Õnne 13" osasid, siis oli mul veel üsna värskelt meeles Helle-Reet Helenurme tegelaskuju selles. Üllatav sarnasus! Tõnu Oja naabrimees tundub küll alguses must-valge tüüp, aga neid värvikihte muudkui koorub ja koorub. Üks etenduse paremaid stseene on näiteks see, kui ta saab teada, et tema isa olevat Abessiinia meremees. Uku Uusbergi Tolkieni-hullusel ei tundu esialgu põhiteemaga seost olevat, aga kui selgub, et ema-isa olid kunagi õppinud portugali keelt, on pilt selge: need on justkui loomulikud eluetapid - kõigepealt püüd irduda, siis kokku saada.

"Vombat" on hästi soe ja mõnus lavastus, naerda saab südamest ja sobib igaühele, sest näiliselt lihtsa teksti all on kihtide viisi sügavamat ja mitte nii sügavat teksti. Paar päeva enne jõule oli seda väga kosutav vaadata. Minu arvates sobib "Vombat" vaatamiseks ka siis, kui eriline Kiviräha austaja ei olda. Isegi ühtki roppust ei ole.

Reede, 25. detsember 2009

Indiate uurimine

Pidasin endaga maha pika sisemise dialoogi, et jõuda selgusele, kas lähen viimast "Indiate uurimise" etendust vaatama või mitte. Ma ei ole ilmselgelt NYYD-festivali publik, aga just selle festivali jaoks see lavastus tehti. Ooper Von Krahli teatris on kuidagi veider žanrimääratlus. Need olid miinused. Plusspoolele jäid Mart Koldits lavastajana ja terve rida näitlejaid, alates Taavi Eelmaast, jätkates vendade Raudsepatega ja Raivo E. Tammega. Peale selle veel hiljutisest "Kajaka" lavastusest tulenenud Von Krahli Teatri taasavastamine ja lootus jälle ühe vahva teatrielamuse võrra rikkamaks saada. Nii ma siis läksingi teatrisse.

Järgmise dialoogi pidasin endaga maha saaliuksel. Enne etendust tantsis ja laulis laval, napilt paari meetri kaugusel esimesest reast kauboiks riietunud Raivo E. Tamm. Distants esirea ja lava vahel tundus olematu ning ma hakkasin kõvasti kõhklema, kas ikka tahan ühte nendest esireas olevatest vabadest kohtadest endale võtta. Jällegi sai võitu plusspool ehk teadmine, et mulle ju meeldib esireas istuda.

Raivo E. Tamm kehastas äraspidist ekspressiivset konferansjeed. Ta kehastab ideaalilähedasel moel lolli ja pealiskaudset ameeriklast. Võib-olla oleks pidanud õllekõht veelgi suurem olema? Igatahes tema tehtud sissejuhatus tõotas ainult head.

Innuga hakati ajalugu ette mängima, mis siis et enesekesksel moonutatud moel. Ja kohe hakati ka laulma. Faktirohkusest hoolimata jäi esimene vaatus kuidagi õhukeseks ja mul oli üpris raske kõiki sümboleid lahti mõtestada. Pealegi kippus uni vägisi peale. Teises vaatuses oli ooperivormist täielikult loobutud ja lõppkokkuvõttes ma ei saanudki aru, miks seda lavastust ooperiks oli vaja nimetada ja vormida ... Koori saab kasutada ka tavalises draamalavastuses, on kasutatud varemgi, ja väga edukalt. Koor sobis "Indiate uurimissegi" väga hästi.

Viimasel ajal on Kristjan Sarv hakanud muutuma teatavat sorti matšode ja madalalaubaliste ülbikute sünonüümiks. "Indiate uurimises" oli ta aga tõeliselt positiivne üllatus. Tema kehastatud preester oli mängitud õrnaks üldise saamahimu ja vägivallapuhangute ees võimetuks muutuvaks hingekarjaseks. Ta sobis ideaalselt sellesse rolli!

Tegelikult on üsna keeruline sellest lavastusest kirjutada. Aluseks võetud materjali hulk on aukartustäratav: valitud teosed „Keskaja antoloogiast”, näiteks „Nibelungide laul” ja Dante Alighieri „Jumalik komöödia”. Lisaks Geoffrey Chauceri vaimukas inimtüüpe uuriv „Canterbury lood”. Neid kõiki on libretist Jan Kaus ilmselt kasutanud, peale selle veel hulk muid teoseid. Kusagilt jäi silma isegi Houellebecqi nimi. Minu meelest on kaks võimalust: sellest materjalist ei ole üle käinud kas Jan Kaus või Mart Koldits. Tulemuseks siis kohati pudruks ja kapsasteks kätte läinud läänelikku mõttelaadi kirjeldav lavastus, mis oleks mulle kindlasti palju rohkem meeldinud, kui tegemist olnuks näiteks ühe ülalnimetatud teose tänapäevase tõlgendusega.

Kolmapäev, 23. detsember 2009

Väikse nõia jõuluime

Nukuteatri teine tänavune nn jõululavastus oli "Väike nõid". Aluseks ikka Preussleri samanimeline raamat, millel ei ole mäletatavasti mitte midagi jõuludega pistmist. Sestap paluti ilmselt Wimbergil (vabandan, kui eksin) seda lugu veidi kohandada ja õigupoolest lõpp päris teistsuguseks muuta. Kuigi hea võidab kurja niikuinii. Lihtsalt hästi mõnusalt mõjus, et kurjade nõidade kurjast kavatsusest inimeste jõulud ära rikkuda sai väikse nõia jaoks motiiv neid takistada.

Muusikalises kujunduses kasutati ammusest telelavastusest tuntud Ülo Vinteri muusikat ja mõne laulu oli kirjutanud ka Kaire Vilgats. Telelavastuse "Väike nõid" on nii tuntud ja paljudel praegu arvatavasti ka DVD-l kodus olemas ja nagu ei ole näiteks mis tahes "Pipi Pikksuka" lavastust võimalik kujutleda ilma "Lauluta põhjamaast", ei saa vististi ka "Väikest nõida" lavastada nii, et seal mõni "kohustuslik" Ülo Vinteri laul ei kõlaks. Kindel on, et publik hakkab rokkima. Hakkas Nukuteatri lavastuseski.

"Väikse nõia" lavastas Nukuteatris nende pealavastaja Jevgeni Ibragimov. Ja see on kvaliteedimärk! Peaosadesse valiti Iiris Vesik, kes on väikseks nõiaks justkui loodud, Marko Matvere, kes tegi peanõiast niivõrd tugeva lolli massi taltsutava juhi, et alates esimesest hetkest, mil teda laval näha sai, jäi üle ainult imetleda ja imestada. Eriti hea oli stseen, kus väikest nõida testiti, ja see, kuidas peanõid pärast seletas, mida tegelikult järgmisel päeval teha plaanitakse. Kaarenit mängis Taavi Tõnisson, kes on minu arvates Nukuteatri muusikalide hing. Ta on ühtviisi hea nukunäitleja (seda oskust sai "Väikses nõias" rakendada rohkesti) kui ka muusikalinäitleja.

Veel üks äärmiselt tähelepanuväärne asi selles lavastuses on kunstnikutöö. Kunstnik oli toodud Tšehhist ja sisuliselt tehti paari-kolme kangatükiga ja toigastega (kui ka luudasid niiviisi nimetada) laval lausa imet. Lavakujunduse liigutajad olid üleni mustas ja see on tõesti üks väheseid lavastusi, kus lavamehed jäävad peaaegu nähtamatuks ja kus mind lava pidev muutmine üldse ei häirinud. Kunstniku käsi oli mitte ainult tajutav, vaid enam kui tuntav ka kostüümides. Nõiad nägid välja peaaegu värdjalikud, samas kui väike nõid ja peanõid olid inimlikud. Mõnus etendus oli!

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Säratu Voldemar

Nii kurb on seda kirjutada, aga näide sellest, kuidas üks lavastus aja jooksul muutub, sõna otseses mõttes "maha käib", on "Voldemar" Draamateatris. Leidsin vana kava vahelt pileti ja sellest saab järeldada, et esimest korda vaatasin "Voldemari" 18. oktoobril 2007. Lavastus oli esietendunud 25. märtsil 2007. Ei saa ka ära unustada, et omal ajal tunnustati "Voldemari" korralikult:

Andrus Kivirähk – algupärase dramaturgia auhind 2007
Taavi Teplekov (Lemmergas) – parim meeskõrvalosa 2007. aastal
Ardo Ran Varres – Eesti Autorite Ühingu preemia 2007 sõnalavastuse originaalmuusika eest


Mäletan, et ma ei olnud tookordsete teatri aastapreemiate ajaks veel Rakvere Teatri "Cyrano de Bergeraci" näinud ja tahtnuksin parima meespeaosa eest anda auhinna just Tiit Sukale, Voldemari rolli eest. Hiljem muidugi olin nõus tollase žürii otsusega, kui see auhind anti Üllar Saaremäele.

Aga eile nähtud etendus oli vaid aimatav vari paari aasta tagusest teatrisündmusest. Natuke ettevaatlikuks tegi seegi, et publikut oli vast ainult poole saali jagu. Kui ma esimestel minutitel pugistasin etteaimatavuse tõttu ehk liigagi palju naerda, siis üsna pea leidsin end lihtsalt istumas ja jälgimas seda üsna halli laval näidatavat pilti. Tõsi, aeg, millest lugu räägib, on hall. Aga Voldemar Panso ei olnud ju hall! Ka Tiit Sukk ei olnud paar aastat tagasi hall. See oli väga särav roll! Eile ma igatahes ei uskunud, kui ta hüüdis: "Elagu elu, mis põletab rinda!"

Merle Karusoo lavastus põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil ja on selle esmalavastus. Tõtt-öelda ega eriti ei kujutagi ette, et peale Draamateatri seda näidendit veel lavastada võiks. Voldemar Panso on sedavõrd karismaatiline, et raske on kujutleda sellesse rolli praegu kedagi teist peale Tiit Suka, kes mängib kõigest hoolimata väga hästi. Tegelikult oli väga hea Panso mõni aasta tagasi ka Raivo E. Tamm Vanemuise "Teatriparadiisis". Aga tema ei sobi jällegi vanuse poolest noort Pansot mängima. Ja Kivirähki "Voldemar" on pealegi Tallinna-keskne.

Teised tegelased peale Voldemari on konduktor Viire Valdma, kes oli minu arvates paar aastat tagasi nähtud etenduses palju nüansirikkam ja karmim seltsimees kui nüüd. Niisugused täisid, nagu Voldemar teda tabavalt nimetab, oli ju tollane Stalini-aegne ja -järgne nõukogude ühiskond täis. Südame ajasid pahaks. Mari-Liis Lill on reisijana lihtsalt Helmi, aga peab mängima Voldemari "lavastuses" kõiki naistegelasi. Minu meelest õnnestub tal seejuures kõige paremini Voldemari ema mängimine. Üldse olen hakanud mõtlema, et sellise madala hääle tõttu on Mari-Liisi paremad ajad näitlejana ilmselt alles kümnekonna aasta pärast. Guido Kangur on praegu tippvormis ja pole olulist vahet, mida tal laval teha vaja on. Ta teeb seda ikka väga hästi.

Jääb veel Taavi Teplenkov, kes pälvis 2007. aasta eest parima meeskõrvalosa auhinna. Tema oli parim ka eilses etenduses. Ütleks lausa, et ainus kelle puhul oli säilinud kõik, mida esimesest vaatamiskorrast mäletan. Ja tema ümberkehastumisvõime on niikuinii võrratu. Seda tõestab ju näiteks "Kõik on täiski".

"Voldemari" lavastus on tegelikult väga kihvt oma mitmeplaanilisuses ja kujundlikkuses, alates tinglikust rongisõidust Kivimäelt Balti jaama. Peatused märgivad mitmesuguseid Panso elu pöördepunkte. Mõned neist on tähelepanuväärsemad (siis tuleb alati konduktor, kõnnib vagunist läbi, sekkub vestlusessegi), mõned vähem olulised. Vahele jääb ka näiteks ootamatu peatus, sest tuleb läbi lasta teine rong. See on täpselt küüditamiste ajal. Lõputu joomine, aga kaine peaga seda aega üle elada vist ei olnudki võimalik, rääkimata mõnest ööst. Anekdoodid on täpselt sellised piiripealsed. Kahju, et paljud nüansid jäid lihtsalt teksti sisse ega tulnud enam laval välja. Sellel lavastusel on olnud palju paremaid päevi.

Pühapäev, 20. detsember 2009

Nüganeni "Ma armastasin sakslast"

Kui hooaja alguses teatas Linnateater, et rahapuudusel ei tooda sellel hooajal välja ühtegi uuslavastust, oli mure suur. Repertuaariteater peab hoidma oma publikut, aga seda on keeruline teha, kui uusi lavastusi peale ei tule. Häid lavastusi, mida Linnateatri repertuaaris on rohkem kui üks, võib ju mitu korda vaadata, aga kui kaua ... Igatahes olin mina tänavu sügisel olukorras, kus Linnateatri repertuaarist oli vaatamata vaid üks lavastus. Ja selle kohta ma ei tea, kas tahan seda üldse vaatama minna. Nii et ma justkui ei olekski siis enam selle teatri publik.

Suur oli rõõm, kui selgus, et Nüganen lavastab siiski. Ja jätkab Tammsaare lainel ehk: "Oleks tore, kui iga eestlane võiks öelda "minu Tammsaare"." Ta valis lavastamiseks Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast".

12. detsembril esietendunud "Ma armastasin sakslast" lavastust sobib ilmsesti kõige paremini iseloomustada sõnaga "ilus". Tegelikult peaks rääkima kõigepealt dramatiseeringust, sest Nüganen on sellest jätnud välja raamatu ühed kandvamad dialoogid ehk lõunalauavestlused majaproua ja majahärraga. Neid mainitakse üksnes möödaminnes. Nüganeni lavastus on seetõttu Oskari ja Erika duett. Ja väga-väga ilus duett. Olgugi et kurb ja olgugi et ma nutsin lõpus peaaegu lahinal.

Priit Võigemast teeb Oskarina suurepärase rolli. Kuidas ta liigub või tantsib stseenist stseeni, meenutajast armunud noormehe rolli on hõrk. Minu arvates ei ole Eestis teist meesnäitlejat, kelle silmad niiviisi märjaks võivad minna, kelle põskedelt võivad vajaduse korral voolata pisarad. Seejuures on ta Oskarina nii iseäralik, et kordagi ei meenu ükski teine tema mängitud suur ja hea roll. Täiesti võrdväärselt hea rolli teeb ka Külli Teetamm, kes kehastab Ericat. Väga mõnus aktsent ja suurepäraselt välja mängitud noore tüdruku mured! Priidu Oskar on väga detailitäpne eesti mees ja Külli Erica ehe saksa preili.

Parunit mängis eilses etenduses Kalju Orro. Minu lemmikparun on "Wargamäe Wabariigis" mänginud Volli Käro. Ja mul oli väga hea meel, et Kalju Orro parun oli nii sarnane, vastas täpselt mu ettekujutustele ja ootustele.

"Ma armastasin sakslast" on küll eesti noormehe ja saksa tütarlase armulugu, aga selles tekstis on tammsaarelikult palju ühiskonna probleeme. Pealegi on need ajatud. Korraks tekkis eile vajadus kavalehelt kiiresti järgi vaadata, mis aasta nende sündmuste ajal õigupoolest oli.

Nüganen ütles ühes intervjuus, et enam odavamalt ei saanud seda lavastust välja tuua. Ja täiesti hämmastav, kui ebaoluline on tegelikult lavakujundus või -kujundamatus, kui oluliseks muutuvad inimesed ja nendevahelised suhted, ajutisus. Armusin eile õhtul uuesti. Armastus peab ilus olema, ja ongi nii ilus, et läheb juba koledaks, kui tsiteerida Oskarit.

Laupäev, 19. detsember 2009

Tere, Köismäe torn!

Väga ausalt! Tallinna vanalinn on iseenesest nii suur vaatamisväärsus, et sellest ei saa kunagi küll. Ometi ei satuta eriti sageli sajanditevanustesse vanalinna müüridesse. Korraldatakse küll mitmesuguseid ekskursioone ja mitu müüri torni on lausa muuseumid. 2003. aastal etendustepaigaks kohandatud Köismäe torni on nüüd päris aktiivselt kasutusele võtnud Nukuteater. Seetõttu on avanenud tore võimalus viia sinna ka pisikesi lapsi.

Üks lavastus, mida Nukuteater Köismäe tornis mängib, on pigemini väikestele lastele mõeldud "Tere!". Jaan Tätte samanimelise jõulunäidendi järgi lavastatud. Tätte tekst on nii soe! Ma ei ole varasemaid selle näidendi lavastusi näinud (neid on ilmsesti üle Eesti mitmel korral tehtud) ega näidendit lugenud, kuid Nukuteatri ühe tänavuse jõululavastuse ehk "Tere!" kohta tuleb küll ainult kiidusõnu öelda. Eelkõige sellepärast, et etendus pani lapsed hiirvaikselt kuulama-vaatama ja vajaduse korral hoolega kaasa mõtlema ja arvamust avaldama. Kujuteldamatult erinevad võivad kõik etendused ikka olla, kui nii palju sõltub publikust!

Kuna minu meelest ei ole Tätte kunagi lastekirjanik olla üritanud, siis peegeldub sellestki näidendist tegelaste dialoogide kaudu väga palju üldinimlikku, täiskasvanute tasandi teksti. Pugistasin selle sooja huumori peale peaaegu vahetpidamata naerda ja avastasin end naermas ka siis, kui mõni publiku hulgas istunud laps siiralt midagi ütles või kommenteeris. Mina mõtlesin ikka oma täiskasvanuliku rikutuse taseme järgi.

Lugu keerleb kahe täiskasvanu kodus. Mängivad Agnes Aaliste ja Tarmo Prangel. Jah, Marguse vend, kes sobib minu arvates lavale veelgi paremini kui Margus. Kohe esimesest stseenist peale oli nende elus väga palju tuttavlikku. Nii et mul tuli üle pika aja jälle meelde, et Jaan Tätte inimestetundmise vastu ei saa vist ükski tänapäeva eesti näitekirjanik.

Lõpuks kooriti jõuluvana ära ja kõik lapsed said kingitusega koju minna. Väga-väga armsalt oli see lahendatud!

Kolmapäev, 16. detsember 2009

NO-teater jälle Wiener Festwochenil

Möödunud reedel avalikustati 14. maist kuni 20. juunini 2010 Viinis toimuva suure teatrifestivali Wiener Festwochen programm. Muu hulgas kuulub seekordse festivali programmi jälle üks Teater NO99 lavastus - "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" on festivali mängukavas kolmel õhtul:
12. juunil kell 20.30
13. juunil kell 20.30
14. juunil kell 20.30

Pileteid hakatakse müüma 28. jaanuaril 2010.

Juba saadud teatripreemiad

Teatrifestivalil DRAAMA 2009 pälvis see lavastus ansamblitöö preemia ja Marika Vaarik naisnäitleja preemia. OmaDRAAMA 2009 võistlusprogrammis toodi esile: Tiit Ojasoo - Best Production, Marika Vaarik - Best Production, Ene-Liis Semper - Best Production.

Esmaspäev, 7. detsember 2009

Armastus esimesest ...

Mõnikord mõtlen, et peale selle, et vanasti olid maasikad punasemad ja rohi oli rohelisem, olid ka Hollywoodi filmid paremad ja sügavasisulisemad. Muidugi tehakse praegugi häid filme. Asi ei saa olla selles, et vaatan nüüd eelkõige neid vanemaid filme, mis ajaproovile vastu on pidanud, sest päris kindlasti vaatasin 1993. aastal ka uusi filmi. Võib-olla tõesti, et kehvasid nendest enam ei mäleta ja seepärast tundub, et tollal oligi kõik hea?

"Unetu Seattle'is" (Sleepless in Seattle) on 1993. aasta film, ja päris tõsiselt imearmas romantiline komöödia. Peosades Tom Hanks ja Meg Ryan. Märt Milter nimetas aastaid hiljem selle filmi tinglikuks järjeks sama režissööri teist filmi, mille pealkiri on "Sulle on sõnum" (You've Got A Mail). Tõsi ta on, et sarnasust on nendes kahes filmis küllaga. Mäletasin "Sulle on sõnumit" suure pisarakiskujana. Eile õhtul vaadatud "Unetu Seattle'is" oli aga komöödia kõige paremas mõttes. Võib-olla olin 10 aastat tagasi "Sulle on sõnumit" vaadates lihtsalt tundlikum ...

Loo märksõna on "maagiline" või pigem "maagiline armastus". Seda sõna kuuleb Annie (Meg Ryan) esimest korda oma emalt, kui proovib selga pulmakleiti. Mõni aeg hiljem kuuleb ta õhtul pikal autosõidul raadiosaadet, kus poolteist aastat tagasi leseks jäänud mees Sam (Tom Hanks) räägib saatejuhile-psühholoogile oma naisest. Mees nimetab oma abielu maagiliseks. Kathleen hakkab otsima oma suhtest sedasama "tunnet", aga ei leia.

Pärast seda saadet saab Sam tuhendeid kirju naistelt, kes temaga tuttavaks saada soovivad. Koos pojaga hakatakse otsima sobivat uut ema. Sam lööb käega ja otsustab hakata kohtuma oma tööalase partneriga. Poiss püüab isa veenda, et see tunneks huvi Annie-nimelise kirjutaja vastu. Isa ei võta vedu, ja poisil ei jää muud üle kui ise kokkusaamine organiseerida. Samal ajal on Anniel tekkinud kinnisidee Samiga tuttavaks saada ja ta lendab ühest USA servast teise. Nii lihtsalt kõik muidugi ei lähe. Seevastu hakkab film kohati meenutama filmi "Üksinda kodus". Mingeid koledusi kellegagi ei tehta, aga südamest saab naerda küll.

Hollywoodi komöödiale kohaselt on lõpp hea. Võib-olla ongi armastus esimesest silmapilgust (või sõnast) võimalik. Päris kindlasti usun, et õnn on maagiline.

Pühapäev, 6. detsember 2009

Hommikueine Tiffany juures

Maailmas on väga palju häid raamatuid ja filme, kuid ükski inimene ei suuda kõike teada, kogeda, lugeda, vaadata. Ka siis mitte, kui vaid väga vähestele neist on ametlikumal või vähem ametlikumal moel külge riputatud silt "klassika". Nii olin ma küll kuulnud nii Truman Capote'i lühiromaanist "Hommikueine Tiffany juures" kui ka samanimelisest 1961. aastal vändatud filmist, mille aluseks ikka Capote'i teos. Aga igasugune side seni puudus.

Eile õhtul seadsin end mõnusalt teleka ette ja vaatasin filmi ära. Pole mõtet kirjutada, et juba kahetsen, et ei läinud möödunud nädalavahetusel Londonis olles üsna värskelt esietendunud lavastust vaatama. Kuuldavasti olevat selles lavastuses mindud südamerahus mööda omaaegsest menufilmist ja võetud aluseks jälle Capote'i tekst. Päris huvitav olnuks tutvuda Capote'i loominguga tänapäevases võtmes. Aga seda ma ei teinud kahjuks.

Film võitis kaks Oscarit muusika eest. Pole ka imestada, sest "Moon River" on võrratu laul! See muidugi ei tähenda, et üks hea laul otsustab filmi saatuse ja tagab kohe mitu Oscarit.

Audrey Hepburn on muidugi selle filmi staar. Tema ülimalt oskuslikult mängitud naiivne lapsnaine Holly paneb samal ajal nii kaasa elama kui ka kaasa tundma. Võib-olla põhjendamatult, aga mitmel korral leidsin end mõtlemast, et "Hommikueine Tiffany juures" on nagu "Seks ja linn" umbes 60 aasta eest. Komöödiastsenaariumis on kindlasti algteksti sügavust vähendatud, aga just see žanr on selle loo puhul filmile sobivaim. Naersin mitmes kohas sügavalt ja pikalt, kuigi lõpustseenid panid sõna otseses mõttes pisarad voolama.

Hebpurni partneriks on kirjanik Paul (Fred) Varjak, keda kehastab George Peppard. Esimene koht, kus ma filmis südamest naersin, oli see, kus Holly ronib aknast Fredi magamistuppa ja seal hommikumantli väel ringi traavib, lõpuks aga voodisse mehe rinna najale poeb ja magama jääb. Nii täpne on see, kuidas Fred tal asju käest ära võtab ja öökapile paneb ...

Ilus komöödia, puhas klassika! Sobiks vaatamiseks nt jõulude ja aastavahetuse ajal, kui tahaks midagi helget, ilusat, kerget ja head. Ja ajatut.

Laupäev, 5. detsember 2009

Salakaval valu

Varraku sari "Moodne aeg" on üldiselt kindel märk kvaliteedist. Selles sarjas on avaldatud ja avaldatakse edaspidigi uuema aja väliskirjanike loomingut. Nõudlikumale lugejale. 2002. aastal ilmus muu hulgas Andrew Milleri "Salakaval valu", mille esmatrükk Inglismaal ilmus kõigest viis aastat varem ehk 1997. aastal.

"Salakaval valu" on kirjaniku esikromaan ja olevat raamatu kaanel kirjutatu järgi kujunenud kirjanduslikuks sensatsiooniks. Muljetavaldav! Ilmselt ei tähenda sensatsioon siinkohal bestsellerit, sest vaevalt ma viimasel juhul sellest raamatust alles paar kuud tagasi esimest korda kuulnud oleksin. Armas kolleeg pistis pihku, öeldes: "Tõin sulle lugemist."

Esimese paarikümne lehekülje lugemine oli üsna piinarikas. Ei saanud üldse aru, kes on kes, mis toimub. Eks oli harjumatu lugeda üle pika-pika aja teostki, mille tegevus toimub 18. sajandil (no kes tänapäeval kirjutab nii vanast ajast, ilma et kuulutaks sellest kui ajaloolisest romaanist). Kummalisel kombel on autor suutnud väga hästi tabada ajastu hõngu, olles siiski stiili mõnusalt kaasajastanud. Nii et äkitselt muutus lugemine puhtaks naudinguks.

Peategelane on arst James Dyer, kes ise valu ei tunne. Tema andekus, ravimisviisid ja ravimiskiirus on imeline. Kui temast elu teises pooles saab justkui uus inimene ja kui ta hakkab valu tundma, kui kõik elu jooksul kogetu pinnale kerkib, tekkis mul assotsiatsioon tippspordiga. Tippsportlased kipuvad ju sageli vanas eas kannatama tohutute valude ja piinade käes - luud, lihased, liigesed valutavad, kõik vanad vigastused annavad jälle tunda. James Dyeri karakterisse on kirjutatud suurepärase täpsusega sisse see, et eesmärgile jõudmiseks tuleb keskenduda peamisele. Ta keeldub külmavereliselt postipoisi ravimisest, öeldes, et kui ta oleks teel Venemaale iga postipoisi pärast peatunud, ei oleks tal olnud seda teekonda mõtet ette võttagi. Kuni selleni välja, et ta möönab, et siis, kui ta valu ei tundnud, ei kahelnud ta kunagi, nüüd aga on ta muutunud väga ebakindlaks.

Tõrvatilk meepotis on selle raamatu tõlge, õigemini halvasti toimetatud tõlge. Lausa häiriv on lugeda, kui nimi on kirjutatud järjestikustes lausetes erinevalt.

Teisipäev, 24. november 2009

Minu kallis Eesti

Kui eestlane nagu mina ei ole kaks ja pool kuud Eestis käinud, on Tallinnas väga palju juhtuda jõudnud. Viimati ehk augusti alguses oli kurikuulus Solarise keskus pooleli ja Vabaduse väljakulegi olid vaid tänavakivivirnad kohale veetud. Nii ma seadsingi sammud Solarise keskuse Apollo raamatupoe poole, lootuses osta sealt Justin Petrone "Minu Eestit". Pood on suur, aga liiga sopiline ja ma ei õppinudki seal orienteeruma. Võib-olla oli neil korralik süsteem alles loomata? Pöördusin müüja poole ja sain vastuseks, et "Minu Eesti" on otsas. Aga ma nii tahtsin seda raamatut! Ostsin raamatu hoopis Viru Keskuse Rahva Raamatust, kust oli seda ka hõlbus leida.

Õhtul hakkasin suure õhinaga lugema ja mind valdas äratundmise tunne. Olin lugenud küll, et selle raamatu pealkiri võiks olla pigem "Minu Epp" vms, aga ühe maa või riigi või rahva muudavadki armsaks ja tähtsaks inimesed, kohad. Kindlasti põhineb see raamat Justini päevikumärkmetel, mis tähendab, et päris raamatu alguses nägi ta oma ebaharilikust mitmekordsest Euroopa-külastusest hoolimata maailma päris noore (ameeriklasest) mehe silmade ja mõtete läbi.

Mulle meenus tahtmatult stseen Tarantino viimasest filmist "Vääritud tõprad", kus sakslannast filmitäht küsib Brad Pitti ja tema jõugu käest: "Kas teie, ameeriklased, mõnda muud keelt ka peale inglise keele oskate?"

Nüüd kirjutas aga luust ja lihast ameeriklane, et iseenesestmõistetavalt tuleks Eestis elades eesti keel ära õppida. Olgugi et talle kinnitati rohkem kui üks kord, et siin on nii palju neid, kes ka pärast 50 aastat ei ole seda keelt suutnud, viitsinud, tahtnud ära õppida. Peale selle meenus mulle Justini vist "Ringvaatele" antud intervjuu, kus ta kirjeldas, kui arusaamatu oli leppida nt sellega, et "ülemisele korrusele" ütlemiseks tuleb eesti keeles nii palju silpe üksteise otsa laduda. See koht on raamatus olemas!

"Justin, tule ülemisele korrusele!"
"Mida?" Ma üritasin neid silpe kokku panna, aga mu eesti keele oskus oli endiselt algajate tasemel.
"Ü-le-mi-se-le kor-ru-se-le!"
Vaatasin abipaluvalt Epu poole.
"See on inglise keeles upstairs," ütles ta.
"Teil kulub selleks üheksa silpi? Kuidas ma selle keele küll ära õpin?"


Andrus Kivirähk on "Rehepapile" äärmiselt tabava alapealkirja pannud - "November". Kuigi Justin Petrone satub Eestisse esimest korda väidetavalt keset kõige pimedamat talve, tunnen ma kogu raamatu vältel, kuidas elu Eestis ja eestlased oma tumeduses, kinnisuses on nagu november või novembris. Kui mina nüüd novembri alguses nendel ülisombustel Tallinna tänavatel kakerdasin, mõistsin äkki, kui raske võib olla metropolist siia saabunul kohaneda.

Kummalisel kombel tean veel mitut Eestisse elama asunud välismaalast, kellel ei ole autot. Nii ei tundunud mulle tegelikult üldse imelik, et Justin ja Epp mõõtsid vahemaid Tallinna ja Tartu ja Viljandimaa vahel bussiga. Lõpuks lendasid Hiiumaale lennukiga. Samas aga elasid Tallinna kesklinnas. Tallinna kesklinnas elab ikka väga vähe tallinlasi. Mitte et see midagi kättesaamatut oleks. Selline huvitav tähelepanek lihtsalt.

Epu seletuste ja selgituste kaudu õpib Justin Eestit ja eestlasi tundma. Eks ta näeb ja mõtleb sealjuures veel ka omi mõtteid, aga mitmes kohas tahtnuksin kas vastu vaielda või täiendada. Tõtt-öelda pelmeenide söömise kirjelduse juures hakkas mul Justinist lausa kahju, sest päris nii see ju ei ole, et pelmeene ainult keedetakse. Neid võib vabalt praadida! :) Ja üks tuttav mainis hiljuti, et tema keedab kõigepealt ja siis praeb. Ma ei kujuta ette ... Tammsaare lause "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" on minu mäletamist mööda kontekstist välja rebitud ja on tegelikult sootuks teistsuguse tähendusvarjundiga. Mis muidugi jälle ei tähenda, et see väga hästi ei seletaks eestlaste arutut tööhullust.

Hämmastavalt täpne (lõuna?)eestlase kirjeldus on selles raamatus ka:

Amandal olid suured punased põsed ja ohtralt energiat ning ta meenutas mulle prisket kana. Tema abikaasa Reinhard oli aga aeglane kukk, kes vaatas kaugelt, kuidas asjad edenevad. Enamik Eesti paare olid sellised. Naised olid hakkajad ja väge täis. Mehed olid kohal ja polnud ka.


Ma panin esimesel õhtul raamatu umbes 75. lehekülje juures käest ära ja jäin oma Eestile mõeldes magama. Hiljem lugesin seda raamatut veel bussis Saksamaa viinamarjaistanduste juurde ja juurest sõites ja õhtuti, unistades süldist, verivorstist ja lumest.

Pühapäev, 22. november 2009

Shinedown või "shine down"

Käisin esimest korda elus nii raske muusika kontserdil, nagu teeb Shinedown. Ja tulin sellelt kontserdilt esimest korda elus ära üleni turris meeleolus.

Esimene soojendusbänd oli ok, s.t vist piisavalt soft. Aga teise muusika tappis. Olin peaesinejat ehk Shinedowni enne kontserti natuke plaadilt kuulnud ega saa öelda, et see muusika mulle üldse ei meeldi. Aga kui nad lavale tulid, jõudis pärale, et selline agressiivsus ja sellised kollid nagu need seal laval ei ole kindlasti päris minu maitse. Pärast kontserti kodu pooles minnes püüti mind ju kenasti veenda, et selle kontserdi rikkus ära ruum. Teisisõnu, liiga väike ruum. Detsibellid olid maksimumini viidud või enamgi meel. Tõsi, kui muusika kuulamiseks, nautimiseks on hädavajalik kõrvatropid kõrva panna, siis on asi ju tasakaalust väljas. Möönsin, et võib-olla tõesti suudaksin neid kuulata kusagil põllu peal, kus nad on minust piisavalt kaugel ... Aga pigem vist ikka mitte.

Sõnaga, see muusika mulle ei meeldi. Ja tundsin, et olen lihtsalt vales kohas. Minusugustest koosneva publiku üle ei rõõmusta ükski artist.

Positiivset oli selles õhtus täpselt sedavõrd, et mõni lugu oli neil meloodilisem ja solistil on ülihea hääl. Eriti negatiivne oli aga ilmse ülevõimenduse kõrval solisti harjumus lugude vahel pikalt rääkida. Ilmselt tõmbas niiviisi hinge.

Pühapäev, 15. november 2009

Veel üks avastus - Daniel Powter

Neljapäevaõhtune kontsert Den Atelier's oli harjumatult publikuvaene. Kui tavaliselt on selle ülilaheda koha põrand tihedalt kuulajaid täis ja rõdud pealekauba, siis nüüd jagus nii soojendajale (Luksemburgi kohalik staar Andrea) kui ka peaesinejale Daniel Powterile kuulajaid umbes poolele põrandale.

Mina muidugi nägin ja kuulsin Andreat esimest korda. Tal on üllatavalt hea hääl, aga vist kõik lood olid vanad-vanad kaverid. Muu hulgas nt Alhaphille'i "Forever Young". Mõni veidi parem, mõni veidi halvem töötlus.

Daniel Powterit võrreldi kohalikus meedias James Bluntiga, aga minu meelest ei ole nende muusikal mingisugust kokkupuutepunkti. Nad on erinevad! Daniel Powteri esimese singli lugu "Bad Day" on üsna tuntud, aga ülejäänud lood olid küll täitsa võõrad. Enamik neist küll väga head. Olin hommikul 4 paiku üles ärganud, kaks paaritunnist lennusõitu üle elanud, tööl olnud ja üsna-üsna väsinud, mistõttu olin üpris mures mulje pärast, mida mulle ühe järjekordse tundmatu artisti kontsert jätta võiks. Eriti kui näed, et tegemist ei ole tõepoolest väga tuntud artistiga. Eriti veider on, et siinne publik tuletab mulle alati meelde Eesti publikut - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. :) Nii et publiku vähesuse tõttu tundus Daniel Powter ikka algul väga hädas olevat. Küsis lausa: "Kas ma saan midagi teie heaks teha, et te end veidi paremini tunneksite?" :) Tasa ja targu suutis ta aga rahva "käima lükata" ja viimase loo lõppedes oli publik ennekuulmatus vaimustuses. Sellise trampimise ja aplausiga tagasikutsumust ei mäletagi ... Tagasi nad siiski tulid ja laulsid veel kolm laulu.

Kolmapäev, 11. november 2009

Maarja kuulutamine

Kogemata märkasin eile, et "Maarja kuulutamine" esietendus Katariina kirikus täpselt aasta aega tagasi, s.o 10. novembril 2008. Omamoodi nagu sünnipäevaetendust nägin nüüd siis.

"Maarja kuulutamine" on theatrumlikult klassikaline väga hea teater. Ilmselt ei ole lavastuse tarvis näidendi teksti kuidagi kärbitud, samuti ei ole selle lavastuse puhul tegemist tänapäevastatud tõlgendusega. Näitlejad mängivad ajas ja ruumis elu. Elu keskaja Prantsusmaal, taustal saatmas Jeanne d'Arci lugu. Võib-olla on eestlasel lihtsam vaadata vene lool põhinevat tükki, sest Prantsusmaa ja keskaeg on nii kaugel. Ka usk ei ole eestlasele kunagi ülemäära tähtis olnud. Aga mulle hirmsasti meeldib, et Lembit Petersonis on eneseusku ja meelekindlust täpselt nii palju, et ajada oma rida ja saada suure töö eest ka tasutud.

Olen pidanud Theatrumit pigem kindla publikuga teatriks ja neile viimatisel teatriauhindade galal osaks langenud suure tunnustusega võib ehk kaasneda veidi liiga suur tähelepanu. Teatrisse satub publik, kes sinna muidu ei satuks ja kes võib kergesti pettuda. Sest nii ekstreemsetes tingimustes kolmevaatuselise etenduse vaatamiseks peaks endale väga selgelt aru andma, mille nimel seda kõike tehakse. Olgugi et väga hästi tehakse.

Mängukoht on peaaegu ainuvõimalik. See on lausa autentne. Kavalehel on paar pilti lossist, mida nähes valdas näidendi autorit dejavu-tunne. Theatrumi lavastuse mängukoht ei jää sellele kohale üldse alla. Pealegi tekib selles kohas olles tunne, nagu viibiks mõnes Lääne-Euroopa lossis või kloostris.

Näiteseltskonna kiituseks peab ütlema, et see on vähemalt tuumiku puhul ideaalilähedane ansambel. Teksti oleks saanud ju kärpida kohe alguses Pierre'i ja Violaine'i dialoogi arvelt, aga Lembit Peterson lavastajana seda loomulikult ei teinud. Nii saigi Rain Simmul olla laval ainult alguses. Aga ta oli seal nii jõuliselt, et kogu aeg oli tunne, et ta võib iga hetk uuesti sisse astuda. Ema (Mare Peterson) triikis ja silus, proovis ja lootis, aga elu läks ikka nii, nagu minema pidi. Maria ja Laura Peterson õdedena mängisid tõesti nii ehedalt kahte erinevat kannatust, et alati kui Laura suu lahti tegi, tundsin peaaegu, et kogu tema valu tuleb minusse. Maria Violaine ütles lõpus enne oma surma lause, mis mul nüüd juba teist päeva meeles mõlgub: "Nii ilus on olla elus!" Ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna, mida tundsin Lembit Petersoni ennast vaadates, kuulates. Tahes tahtmata mõtlesin tänapäevale, et milline on tänapäeval mees, kes paneb uue noore mehe enda asemele ja usaldab sellele kogu oma elu ... Ma ei tea, kas sellist meest ongi? Kas selliseid mehi oli keskajalgi? Ja see uus mees on Jacques Hury (Andri Luup), kellest õhkub, et teda võib usaldada. Temas oli täpselt parasjagu lihtsust ja soovi rahus töötada, et mul hakkas temast kohati väga kahju, kui tema inimlikud tunded tõukasid leeprahaige eemale.

"Maarja kuulutamine" on suur lavastus, väga hea teatri näide. Materjali valikul ei ole lähtutud menutüki loomise soovist. Ometi on see nüüd nii palju tähelepanu pälvinud.

Üks asi veel. Tõnu Õnnepalu tõlge on vapustavalt hea!

Teisipäev, 10. november 2009

Von Krahli Teatri "Kajakas"

Võiks peaaegu öelda, et Von Krahli Teatri taasetendunud "Kajakas" ei ole Tšehhovi näidendi originaalsusest midagi säilinud. Tegelikult on see lihtsalt vonkrahliliku ja kristiansmedsiliku kiiksuga tõlgendus. Palju-palju tänapäevasem, kui näitekirjaniku saja aasta vanune tekst tänapäeval olla saaks. Eriline. Maagiline. Lummav. Kuna nägin seda paari aasta vanust lavastust esimest korda alles nüüd, pärast mängukavas olnud pausi, on raske öelda, kas midagi on muudetud, kas paus on lavastusele kahjuks või kasuks tulnud. Üks on kindel - nende 3,5 tunni jooksul sünnib omamoodi teatriime. Ja mul on nii hea meel, et sain seda tunnistada.

Alustada tuleb muidugi näitlejatest, sest peale Von Krahli Teatri näitlejate on laval ju ka nende vanem põlvkond (Helgi Sallo, Lembit Ulfsak ja Aleksander Eelmaa). Põlvkondadevahelisest teineteise mittemõistmisest ja igavesest armastuse otsimisest algab teater (või elu?), mille laval mängivad justnagu isad ja pojad. Juhan Ulfsak Juhani ja Treplevina mängib selliselt, et paarikümne sekundiga on tal publik lõplikult pihku püütud. Märkamatult muutub näidend reaalsuseks. Kaasa ei elata enam mitte näidendi-Treplevile või näidendi tegelastele, vaid laval on pärisinimesed, pärismuredega, pärisunistustega.

Tiina Tauraite sai Maša rolli eest teatriliidu preemia. Miskipärast tundus mulle eile, et just tema puhul oli nüüd justkui midagi puudu. Lõpuks käis isegi peast läbi, et ta oleks Niinana paremini mõjunud. Elik mõtlesin, et Tiina Tauraite ja Riina Maidre võiks rollid ära vahetada. Mitte et praegune Maša halvasti välja kukkunuks, aga (vähemalt) selles lavastuses kerkivad Niina eneseotsingud ja kerkib Niina valu jõulisemalt esile. Tauraite mõjunuks ehk ehedamalt selles osas. Ei tea kah.

Lembit Ulfsaki täiesti äraspidine Arkadina mõjub ühest küljest koomiliselt, aga teisalt ongi see märk, et pole ju vahet, kas Treplev räägib emast või isast. Juhan Ulfsak ütleb alguses niisamuti, et tegelikult on ta mu isa, aga vahet pole.

Lugu taandub armastusele. "Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, armastab ..." kordab Juhan Ulfsak esimeste sõnadena kohe etenduse alguses ja need sõnad jäävadki kuuldamatult kaikuma kogu etenduse ajaks. Küll pihib armastusest võhivõõrastele inimestele Maša, küll lahvatab leek Trigorini (suure kunstniku) ja Niina (suureks kunstnikuks ihkaja) vahel, küll pöörab Arkadina mängleva naiseliku kergusega suhted jälle paika. Kuni Treplevi veekalkvel silmadeni välja, enne kui ta end maha laseb. Aa ja muidugi lihtsa inimese (Taavi Eelmaa) murede taustal.

Kogu lavastuses on üksainus üdini tšehhovlik stseen. Teises vaatuses. Selle lavastab töömees Jakov. Vastukaaluks esimese vaatuse alguses Treplevi püüule lavastada uusi vorme kasutades.

Võib-olla ei tohiks siiski öelda, et see "Kajakas" ei ole tšehhovlik. Võib-olla selline elulisus ja inimhingede valu ongi tšehhovlik. Geniaalne, kui keegi oskab seda edasi anda nii eriliselt. Ahjaa, kui Juhan Ulfsak tegi ühe sõrmenipsuga publiku omaks, siis see lavastus ise saab omaks kuidagi pikkamööda. Eile õhtul teatrist tulles ei olnud mul veel ühtki eriti selget mõtet peas. Nüüd juba tundub, et kõik kuuldu-nähtu on kindlalt naha vahele pugemas.

Esmaspäev, 9. november 2009

Cabaret Rhizome ja "Muki munad"

Otsisin eile õhtul enne ja pärast etendust Cabaret Rhizome'i iseloomustamiseks mõttes õiget sõna. Arvan, et leidsin ühe üsna tabava: tšill. On jah tšill koht! Olin küll mitu aastat tagasi käinud samas kohas asunud Dajan Ahmeti teatris, aga ega ma ei mäletanud küll enam, kus täpselt Kaarli puisteel see sissepääs oli. Eile õhtul püüdsin mõistatada, sest tänaval (minu arvates) ühtki (piisavalt suurt) silti pole. Õnneks tuli teatrikülastajaid veel ja raudvõreväravad avanesid. Pisikeses esikus külalisi vastu võttev noormees selgitas lahkesti, et siia saate panna jalanõud ja sinna riided ja et astuge edasi. Järgmise ukse taga oli justkui kellegi tuba (voodi, diivanite, tugitooli, raamaturiiulitega) ja külmkapp jookidega. Nagu kellegi koju oleks sattunud. Isegi teiste teatrikülastajatega tekkis kiiresti mingi ühisosa. Täpselt nagu mingi sõpruskonna kogunemishetkel kellegi üpris boheemlikus korteris. Tšill, tšill, tšill!

Alles augustis loodud teater kompab praegu ilmselt piire ja publikut, aga tundub, et eeldused täiesti omanäoliseks teatriks kujuneda on harukordselt head. Sellest võiks kujuneda midagi klubitaolist ja just selles teatris võiks ehk hakata tööle mõni aasta tagasi NO-teatris lavastuse "Totu Kuul" puhul katsetatud vabal valikul ja vabas suuruses makstav piletiraha. NO loobus sellest ideest üsna kiiresti - eestlane ei ole selline.

Cabaret Rhizome'i saal! Diivanid ja tugitoolid ja istumiseks-lamamiseks mõeldud padjad. Tunne kellegi kodus külasolemisest ei kao.

Etendus, mida vaatasin, oli nende augustis esietendunud n-ö avaetendus nimega ""Elu läheb edasi ..." mõtles Muki ja lakkus mune. Endal." ehk "Muki munad". Etüüdiline lavastus, kus sõnal on väga väike osa, küll aga omandavad liigutused ja asjad (iseäranis munad) järjest uusi tähendusi. Laval on ainult mehed ja koer (kes tõenäoliselt on samuti isane) ja kana. Mune on kõikjal. Lõpuks hakkas keedumunalõhnast tiine õhk lausa rusuma.

See oli maailm, kus naisi enam polnud, mehed paljunesid ise. Ka helisalvestisel rääkisid ainult mehed. Muidugi jõuti lõpuks selleni välja, et ilma naisteta on kurb maailm. :)

NO-teatri "Onu Tomi onnike" novembris Budapestis

20.-28. novembrini 2009 Budapestis toimuval nüüdisdraamafestivalil osaleb NO-teater lavastusega "Onu Tomi onnike". Festivali raames antakse kaks etendust, mida mängitakse 27. ja 28. novembril kell 20.00.

Pühapäev, 8. november 2009

Ühest halvast eesti filmist

Ma ei ole küll ühtki ajalehtedes-ajakirjades ilmunud arvustust selle filmi kohta (lõpuni) lugenud, aga mulje oli jäänud, et "Pangarööv" olevat tegijate sõnul pretensioonitu film ja kriitikute arvates täiesti mõttetu, lausa halvim (eesti) film. Ometi oli mul täna sobiv auk, mida sai selle filmi vaatamisega täita. Lausa uskumatu on olukord Tallinna kinopiletiturul, sest Coca-Cola Plazas maksab päevase seansi pilet 55 krooni! Raha rahaks, aga ajast oli pärast ikka kahju.

Jah, on küll mõttetu film. Olematu sisu, olematud karakterid. Kuni näitlejatöödeni välja (nende viimaste puhul tuleb tunnistada, et kui stsenaariumist midagi välja pigistada pole, siis ei olegi midagi muud teha, kui tekst ära rääkida). Peategelane Madis Hannes Kaljujärve kehastuses on siiski üsna õnnestunud tüüp. Kaljujärv mängib hästi ja temal on ka mingigi loogiline karakter ja idee. Poiss Hannes pidi justkui koolipoiss olema (keda tuleb emal õppima utsitada), aga samas juhtis autot nagu vana mees. Hääletaja Lagle puhul oli ka stsenaariumis vint täiega üle keeratu. Ülejäänutest pole mõtet rääkidagi.

Ma ei ole kindel, kas see pank ikka on nii kõva sõna, nagu Hannes väitis ... Teisalt tundub pangarööv väga tänapäevane asi olevat. Alates Rootsi sularahakeskuse röövist, lõpetades seriaaliga "Prügikala".

Uuest algusest rääkis Madis ka. Minu meelest on see pikaaegsete vangidega abiellumise ja õigupoolest vana portsu otsast uue otsa sattumine nii vana ja nämmutatud teema. Niisamuti nagu Hannese ema oli sõltuvussuhtes oma (endisest) mehest, tormas Milvi ühest vägivalda täis elust kohe õhinal järgmisse. Ka Hannesest tõotas kujuneda samasugune vägivallakehastus, nagu ta kogu oma senise elu näinud ja kogenud oli. Ei mingit uut algust, uutmoodi elu vms. Lagle oli ju ometi teisest "pinnasest" pärit, aga temagi isa kodu viitas igast nurgast hipilikkusele.

Sõnaga, igavlesin, lootsin, et läheb paremaks, aga ei läinud.

Nukumängu ABC igaühele

"Nukumängu ABC" lastelavastuse nimena on minu arvates äärmiselt ebaõnnestunud. Mitte midagi ei ütle, sihtrühma ei määratle jne. Aga viimasel ajal tundub, et kõik, mida Jevgeni Ibragimov Nukuteatris puudutab, muutub kullaks. Ma tahtsin seda, mida ta teinud on, oma silmaga ka ise näha.

Arusaamatuks jäi, miks lavastusse olid kaasatud Peterburi professionaalsed nukunäitlejad? Kas Nukuteatri enda näitlejad ei tuleks toime? Aga võib-olla ongi hea, kui näitleja ise jääb sellises nukušketsidest koosnevas lavastuses võimalikult nähtamatuks? Tundmatute näitlejatega on see igatahes lihtsam. Taavi Tõnisson, kelle ülesanne oli peamiselt vaid šektse sisse ja välja juhatada, on ikka pigem mõnest varasemast muusikalilavastusest tuttav Taavi Tõnisson. Tema puhul tõesti vahet pole.

Lavastuses näidatakse väga lihtsate asjade mängimise võimalusi. Mängleva kergusega võeti läbi tähestik ja aafriklasest poplaulja pani saalitäie lapsi ja suuri rokkima küll. Üldse, muusikaline kujundus on selline mõnus popp ja noortepärane. Mõtlesin isegi, et praegu on ju algklassilaste hulgas ülipopulaarne Michael Jacksoni muusika, ja nad võiks lavastust tiba uuendada, pannes selle laulja nt "Black & White'i" laulma. :) Kõvasti tegi nalja mõte, mille Taavi pärast kahvli-kartuli-tantsu välja pakkus, et kartuli asemel võib kasutada ka saia või kotletti. Kotlettidega seda tantsu teha ...

Lavastus on tõepoolest sobiv igaühele. Ka kõige pisematele.

Universaalne ja rahvusvaheliselt kõnekas on "Nukumängu ABC" ka. Nad on sellega osalenud mitmel välisfestivalil ja kuuldavasti osalevad veelgi. Täitsa põnev oleks teada, kas välismaal räägib Taavi mõnes teises keeles ja kas nt tähestikku "lokaliseeritakse"?

Cosi fan tutte

Olen nii "teatristunud", et pean teatrit peaaegu nagu teiseks koduks. Seetõttu olen ammu minetanud vajaduse teatrisse minnes kuidagi eriliselt riietuda vms. Üks väheseid erandlikke teatrimajasid on siiski Estonia. Võib-olla sellepärast, et juba see maja on suursugusem, aga võib-olla ka sellepärast, et need žanrid, mida Estonia laval etendatakse, ei ole mulle nii tavapärased ... Siiski avastan end enamasti alati Estonia saalis istudes mõtlemast, et peaks sagedamini muusikateatris käima. Draamat on nii palju ja lihtsalt ei jaksa.

Umbes 3,5 tundi kestnud etendusest hoolimata peaks "Cosi fan tutte" olema jõukohane ja piisavalt vaatemänguline ka kõige ooperikaugemale vaatajale. Teatraalsust on selles tükis ebatavaliselt palju ja muusikalises plaanis ei ole mingit põhjust Mozartit nt Verdi kõrval peljata. Kusagilt lugesin isegi kommentaari, et Verdi on küll parim ooperihelilooja, aga "Cosi fan tutte" tõestab, et Mozart on geenius.

"Cosi fan tutte" libreto on banaalne. Olgugi et teatavas mõttes ajakohane tänapäevalgi. Selliste "mängudega" olen mina kokku puutunud teismelisena. Täiskasvanuna ei ole ju põhjust iga hinna eest kellegi truudusetaset mõõta. Nii et tegelikult ma tubli poole esimese vaatuse teisest poolest igavlesin. Võis silmad kinni panna ja lihtsalt muusikat kuulata. Vaadata polnud laval meie lauljate ebatavaliselt aktiivsest liikumisest hoolimata suurt midagi. Kohv vaheajal mõjus turgutavalt ja teise vaatuse ajal lendas aeg kiiremini. Kuni lõpumoraalini välja. Nimelt selleni, kuidas naised armuvad tuhandeid kordi päevas - sellised nad juba kord on.

Absoluutselt võrratu on aga selle lavastuse kunstnikutöö. Inglasest lavastaja Walter Sutcliffe'i ja Liina Keevalliku mõttetöö vili. Vanaaegsed pildiraamid ja William Hogarthi maalid või nende fragmendid.

Esmaspäev, 2. november 2009

Von Krahli Teater Moskvas ja PolygonTeater Helsingis

Peaaegu kuu aega Moskvas toimuval teatrifestivalili "Stanislavski sesoon 2009" osaleb ka Von Krahli Teater, kes mängib 12. ja 13. novembril paari aasta eest Eestis mitu teatriauhinda teeninud Kristian Smedsi lavastust "Kajakas".

"Kajakas" on novembrist jälle ka Von Krahli koduses mängukavas.

Auhinnad

EESTI TEATRILIIDU AASTAAUHINNAD 2008

Naiskõrvalosa auhind: Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas“

Nomineeritud:
Lavastaja auhind: Kristjan Smeds – lavastus „Kajakas”
Meesnäitleja auhind: Juhan Ulfsak – Treplev lavastuses „Kajakas”
Meeskõrvalosa auhind: Lembit Ulfsak – Arkadina lavastuses „Kajakas”
Sõnalavastuste eriauhind: Lavastuse „Kajakas” trupp – lavastaja originaalse klassikatõlgenduse fantaasiarikka ja polüfoonilise teostamise eest lavastuses „Kajakas”.

FESTIVALI DRAAMA AUHINNAD

DRAAMA 2007: "Auhind näitlejannale" - Tiina Tauraite, "Kajakas"
"Auhind näitlejale" - Juhan Ulfsak, "Kajakas"
"Kajaka" erakordne tõlgendus - "Kajakas"

18.-22. novembril 2009 on Helsingis rahvusvaheline teatrifestival "Baltic Circle". Festivalil osaleb ka PolygonTeater lavastusega "Hapnik".

"Me leiame, et teatrikompanii PolygonTeater unikaalne sõnumi edastamise viis teatriloomes saab olema üllatav ja nauditav nii Soome tavapublikule kui ka teatriprofessionaalidele," ütleb 9-aastase uuendusliku suuna teatrifestivali direktor Eva Neklyaeva. Eelreklaamides on nimetatud "Hapnikku" hip-hop lavastuseks tema musikaalse esituslaadi ning tseremoniaalse ülesehituse tõttu.

"Hapnik" etendub festivalil ühe põhiprogrammi lavastusena 21. novembril kell 17 Q-teatteris.

Laupäev, 31. oktoober 2009

White Lies - kuulasin, vaatasin, kuulan jälle

Eile õhtul käisin White Liesi kontserdil. Võin nüüd vist väita, et olen selle noore bändi kõiki plaadistatud lugusid kuulnud, sest üks plaat neil ju valminud ongi. Žanri poolest on nende muusika puhul tegemist vist alternatiivrokiga. Vahet pole. Mõnus on.

Huvitav on, et plaadil kõlavad klahvpillid hoopis teistmoodi. Bändi kodukalt selgub, et klahvpillimängija liitub bändiga vaid esinemiste ajaks. Plaati kuulates meenutab nende muusika kohati väga Depeche Mode'i, aga saalis sellist tunnet kuidagi ei tekkinud. Sarnane on vast ainult laulja hääl.

Väga-väga lahedad poisid on! On tänavu juba mitu auhindagi võitnud ja nimetatud nt MTV Euroopa muusikaauhindade nominendiks kategoorias Best Push Artist. 5. novembril selgub tõde. :)

Teisipäev, 6. oktoober 2009

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja "Mental Finland"

Homme, 7. oktoobri õhtul kell 19.00 mängib Teater NO99 etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" Peterburis teatrifestivalil Baltiiski Dom.

Oktoobris mängitakse Kristian Smedsi lavastust "Mental Finland" tänavustes Euroopa kultuuripealinnades Vilniuses ja Linzis. Vilniuses Sirenose festivalil 16. oktoobril; Linzis on kaks etendust - 29. ja 30. oktoobril. Peale nende etenduste mängitakse "Mental Finlandi" veel kahel õhtul (22. ja 23. oktoobril) ka Strasbourgis Le Maillonis.

Pühapäev, 4. oktoober 2009

"Wargamäe Wabariigi" telesalvestus

Reede õhtul oli jälle põhjust mõelda end tagasi 21.-22. juunisse 2008, mil Vargamäel oli eesti teatri suurprojekt "Tagasi Vargamäele". Sellesse 21 tundi mahtus ju ka "Wargamäe Wabariik", mida nüüd ETV teatriõhtu raames näidati. "Tõe ja õiguse 2. osa" olen näinud ühtekokku vist neljal korral, "Karinit ja Indrekut" koos mõne kuu taguse ETV teatriõhtu raames näidatud etendusega viis korda ja "Vargamäe kuningriiki" kaks korda. Nii et Wargamäe Wabariigist oligi ainult üks mälestus enne reedet.

Üks asi on muidugi vaadata etendust päristeatris, eriti veel sellise ilmaga, nagu see oli teatrimaratoni ajal. Ülimalt tabav! Pilvedki liikusid täpselt õigel ajal ja õiges suunas, rääkimata taeva all lendavatest lindudest. Kõik oli nii päris. Teine oluline asi oli see, et kuna "Wargamäe Wabariik" oli neljast lavastusest viimane, mis lavastati, ja kuna neli lavastust tuli ette kanda üheainsa ööpäeva jooksul, lähtus põhilavastaja Elmo Nüganen põhimõttest, et ükski näitleja ei mängiks enam kui kahes lavastuses. Tõsi, ühe erandiga: Mart Toome mängis kolmes lavastuses. Aga peamiselt just sellepärast said projektis peale Linnateatri, Rakvere Teatri ja Endla näitlejate ka paljud teiste teatrite näitlejad. Mulle jäid eriti eredalt meelde Maria Klenskaja proua Kuusikuna ja Aarne Üksküla Pearuna. Kui nüüd tänavu suvel lavastust uuesti mängiti, asendati paljud külalisnäitlejad Linnateatri oma näitlejatega või mõne teisega. Mitte et tervik sellest kannatanuks, küll aga oli mul reede õhtul tunne, et olen näinud teist lavastust.

"Wargamäe Wabariigis" Indrekut mänginud Alo Kõrve on mu lemmik-Indrek, kui nii saab öelda. Tema olekust peegelduvad kõige selgemini Indreku mõtted, siseheitlused, küsimused ...

Selle lavastuse telesalvestus mõjub natuke nagu film. Panoraamvaated, mida võimaldavad mängukoha suurus, avarus ja laius, dokumenteerivad imekenasti Vargamäed. Seda Vargamäed, kus on tänu nendele viimaste aastate Vargamäe suvedele saanud põhjuse ära käia väga paljud eestlased. Selline see Eestimaa on.

Ostermaieri lavaversioon "Teiste elust"

Berliini müüri langemise 20. aastapäeva puhul lavastas Albert Ostermaier Luxembourgi Théâtre des Capucins'is Florian Henckel von Donnersmarcki samanimelisel filmil põhineva "Teiste elu" (saksakeelne pealkiri "Das Leben der Anderen"). Lavastus on seda tähelepanuväärsem, et oktoobris-novembris ja tuleva aasta jaanuaris mängitakse seda üle kogu Saksamaa. Proovisin leida internetist ringreisi kava, aga ei leidnud. Hea lähtelehekülg on ehk see. Piletimüügisaitidelt on võimalik ka mitmesse linna pileteid osta.

Võimaluse korral soovitan tõesti vaadata. Kindlasti võiks eelnevalt vaadata filmi, kui varem näinud ei ole. Lavaversioon koosneb nelja peategelase monoloogidest, millesse on muu seas pikitud justkui äratundmiseks üksikuid sõnasõnalisi katkeid filmist, kuid mis on siiski pigem eri inimeste kaudu räägitud eel- ja järellood. Alates hotellitoas näitlejannat ootavast minister Hempfist, jätkates sellesama näitlejanna Sielandi balansseerimisega kunsti ja elu vahel ning Stasi kapteni Wiesleri pika monoloogiga segipaisatud korteris. Ja lõpetades kirjanik Dreymani ahastava tänapäevase reaalsuse peegeldamisega 20 aastat hiljem.

See viimane monoloog on peaaegu ainus tänapäevane osa lavastuses. Ja see on see, mis väga tabavalt osatab aja muutumisele, tõmbab "otsad kokku". Halli ja odava nõukogudeaegse hotellitoa sisustuse ja hirmul inimeste kõrval. Nüüd on Dreymani korteris valgest nahast mööbel, aga vahetpidamata helistav agent, kes tahab avaldada Dreymani elulugu, sunnib vägisi mõtlema, mis on müüri langemisest saadik muutunud ... Mine võta kinni, kumb on õigem, kas pidev salaluure ja Stasi (või KGB)arhiividesse talletatud viimne kui samm ja sõna või igat sammu jälgiv paparatso?

Nii et kui Wiesler tahtis, et teda pealt kuulataks, siis Dreyman soovis paarkümmend aastat hiljem kõigest hingest, et ta ükskord ometi rahule jäetaks.

Mis näitlejatesse puutub, siis ainus, millest ma aru ei saa, on naisnäitleja valik. Kas tõesti ei ole Luksemburgis ühtki ilusat noort näitlejannat? Filmi Christa-Maria oli kena noor naine, aga selles lavastuses ... Dreymani osasse sobis üsna hästi hallineva peaga mees, sest põhiosa oli tal ikkagi just 20 aastat hiljem.

Esmaspäev, 28. september 2009

Teiste elu

Möödunud nädalavahetuse kahte õhtut sisustasin ühe filmi vaatamisega. Esimesel õhtul ei jaksanud lõpuni vaadata ja nii jäi filmi teine pool järgmiseks õhtuks. Ma ei ole ammu, kui mitte öelda, et vist mitte kunagi, näinud sellist filmi! See oli väga päris, nii tõeline! Jutt siis mõni aasta tagasi Euroopa parimaks filmiks nimetatud ja samal aastal parima võõrkeelse filmi Oscariga pärjatud Florian Henckel von Donnersmarcki "Teiste elust" ("Das Leben der Anderen").

Lausa üllatavana mõjus selle filmi vähene kunstilisus või kunstlikkus. Midagi ei olnud ülemäära rõhutatud. Sündmustik koos selles olevate inimestega haaras lihtsalt kaasa. Nii nagu elu haarab kaasa.

Sisust. Üliagar Stasi kapten Gerd Wiesler saab ülesandeks hakata ööl ja päeval kuulama pealt Ida-Saksa kirjanikku Georg Dreymani. Alguses valmib raport järjekindlalt ja ilusti, aga kultuuriinimeste vabameelsed vestlused ja kammitsetud inimeste hingede kuulamine paneb teda palju üle järele mõtlema. Ta hakkab kahtlema, lojaalsuses, töös, tähtsuses, inimestes, riigikorras.

"Teiste elu" sündmustik on ilmselt üsna sarnane sündmustega enamikus endistes ja praegustes sotsialismimaades. Üks peaosatäitjaid ehk Stasi kaptenit kehastav Ulrich Mühe teeb vapustavalt hea rolli. Aga ka Martina Gedeck näitlejannana ja Sebastian Koch Georg Dreymanina on ehedad.

Mihkel Raud kirjutab Päevalehes:

"“Ja sinusugused mehed juhtisid kunagi riiki,” ohkab mõni aasta pärast Berliini müüri langemist filmi “Teiste elu” keskseid tegelasi, kirjanik Georg Dreyman põlglikult Saksa DV endisele kultuuriministrile. Viimane muigab seepeale kõiketeadvalt ning kohendab lipsu. Justkui tahaks ta öelda: me teeme seda siiani. Muidugi teete. Selge see. Ja mitte niivõrd taasühinenud Saksamaal, kuivõrd bolševismi lähi-ajaloo seisukohast ehk mõne-võrra ebaolulisemates riikides."

Jumaldan lõpustseeni raamatupoes, kui endine Stasi kapten Wiesler ostab endale "Sonaadi heale inimesele". Kogu filmi ajal teadsin, et sellise loo lõpp on kindlasti väga kurb, aga igati mitmekihiline stsenaarium ei lasknud kuidagi aimata, millega see kõik ikkagi lõpeb. Ükskõik kui koomiliselt see lause siin ka ei kõlaks, aga kokkuvõtteks peab ütlema, et filmil oli traagiline ja õnnelik lõpp. Ilme, mis jääb lõpuks liikumatult ekraanile ... Õnneliku inimese ilme ...

Neljapäev, 24. september 2009

Robert Wilsoni "Krappi viimane lint"

Eile õhtul avanes suurepärane võimalus näha Robert Wilsonit. Nimelt mängis ta kohalikus Grand Théâtre'is Samuel Becketti "Krappi viimases lindis". Lavastus oli ootamatu ja väga eriline.

Suure Teatri arrière-scène ehk tagalava (?) on üsna tüüpiline black-box tüüpi saal. Esimene tunne oli saali sisenedes, nagu läheks NO-teatri saali. Peamine erinevus seisneb vist eesriide olemasolus.

Wilsoni lavastus algas suure kõuekärgatusega. Valgusel oli selles lavastuses nii suur osa, et maailm muutus võrdlemisi tühja lava taustal kiiresti selgepiiriliseks must-valgeks eluks. Krappi nahk oli täiesti valge, silmad tundusid niimoodi eriti elavad ja tumedad, peegeldamas igatsust, üksindust, otsinguid. Etenduse teises pooles avas Wilson rohkem suud ja peab tunnistama, et punane keel valges näos oli ikka ülimalt sümboolne hallis vihmajärgses õhus.

Võrdlemisi suurt kasvu 70aastast meest mängiv Wilson istub alguses kirjutuslaua taga, tõuseb, võtab sahtlist kaks banaani, sööb need ära ja viskab koored põrandale. Samamoodi lükkab ja viskab ta hiljem põrandale magnetlintidega kaste ja magnetlinte. Mees räägib üsna vähe. Veerand tunni jooksul jõuab tekkida kahtlus, et äkki ongi Beckett seekord ilma sõnadeta lavale pandud ... Siiski mitte. Olles otsinud "raamatust" õige lindi viite välja, paneb ta lindi peale ja hakkab seda järjepanu kõiki emotsioone läbi elades üle kuulama. Linti, millel ta räägib 30 aasta tagusest aastast. Seejärel olles paar korda kapi taga viskipudelist julgust võtnud, hakkab salvestama uut linti. Sadu jõuab vahepeal lakata, korraks uuesti alata ...

Ma ei ole Becketti näidendit lugenud ega tea, kui palju Beckett on seal remarkidena lavastajale ette kirjutanud, kui paljut Wilson järginud on vms. Igatahes on see lavastus beckettlik. Jäime kojusõidul mõtlema, et kui "Krappi viimase lindi" esietendus oli 1958. aastal, pidi n-ö kuulatav magnetlint olema lindistatud ju 30 aastat varem. See on huvitav fakt, sest magnetlindid alles 1928. aastal vist tekkisidki. Või millele Becketti Krapp ikkagi salvestanud oli? Mitte et see on kõige olulisem asi selles näidendis. Kuidagi talletame me kõik oma mälestusi. Ja ühel hetkel muutuvad need jälle unistusteks.

Artikkel Robert Wilsonist Sirbis. Kümne aasta vanune küll, aga ikkagi.

Esmaspäev, 21. september 2009

Elementaarosakesed - Elementarteilchen

2006. aastal olla isegi PÖFFil näidatud Houellebecqi samanimelise romaani järgi tehtud filmi "Elementaarosakesed" (Elementarteilchen). Tuleb tõdeda, et PÖFFi filmivalik on tõesti suurepärane. :) Sest see on hea film.

Raamat oli mu jaoks üks paremaid, mida viimasel ajal olen lugema juhtunud. Seda suuremad olid ootused-lootused filmile. Saksalikkus kumab kogu filmist läbi. Õigemini, raamatut lugedes toimus tegevus Prantsusmaal ja tegelasteks olid prantslased, kuigi autor ütles, et see on lihtsalt Lääne-Euroopa inimese lugu. Seepärast ongi hea, et filmi on teinud sakslased, mitte prantslased või inglased. Sakslastel on tõepoolest lihtsam anda edasi universaalset Lääne-Euroopa pilti.

Kummalisel kombel olid stsenaariumis vist kõik need kohad raamatust, mis mulle eredaimalt meelde olid jäänud või millel oli võtmetähtsus. Film on mõnusalt läbilõikeline, pikad arutelud, õigemini filosoofia, mida Houellebecq pikalt kirjeldab, jääb tagaplaanile. Justkui möödaminnes näidatud pildid mõlema poja suhetest emaga kuni ema surivoodi juures seismiseni teevad sõnadeta selgeks, kuidas inimene kujuneb, mis temast saab. Kui mõlemad vennad umbes 40aastaselt proovivad "uuesti alustada", on tegelikult hilja.

See on film läbipõlenud inimestest, läbipõletatud elust. Sarivesistajana sain ma ikka päris korralikult nutta ka. Ilmselt ma ei vaata seda filmi enam mitte kunagi. Keeruline põhjendada, miks. Võib-olla just sellepärast, et need Elementarteilchen'id hakkavad mu sees alati midagi katki kiskuma.

Tori Amos

Reede õhtul käisin esmakordselt kohalikus Atelier'is. Nende korraldatud suvine vabaõhupidu nimega Rock A Field on siinmail nii suurejooneline sündmus, et 17 000 piletit müüdi sel suvel ülikiiresti välja ... Esinejad muidugi ka muljetavaldavad kõik. Reedel oli Atelier'is Tori Amose kontsert.

Koht on lahe juba ainuüksi seetõttu, et asub Luxembourgi südalinnas. Kasutasime kohalejõudmiseks nimelt ühistransporti ja mõtlesime, et kui pärast ka viimasele bussile enam ei jõua, siis jalutame need 7-8 kilomeetrit koju. Jõudsime siiski viimasele bussile. Hea oli, sest vähemalt mina olin küll üsna väsinud. Soojas sügisöös bussi oodates meenus esimene õhtu Luxembourgis. Ilmselt oli siis umbes sama soe ilm ja ööhämaruses liikuvad inimesed panid tundma, nagu viibiks Lõuna-Euroopas. Mu meelest ei ole Luxembourgis (veel) avalikes kohtades suitsetamine keelatud ja ses mõttes oli ikka väga hea meel, et Atelier'is oli see keelatud.

Tori "soojendajaks" oli mu jaoks täiesti tundmatu nimi - Foy Vance. Ta laulis küll ainult viis laulu, aga need pugesid kõik niimoodi sisse, et ... Vaieldamatult ootamatuim avastus sel aastal! Tegelikult teadsin ka Tori Amosest üsna vähe. Nime teadsin ja kontserdil selgus, et osa lugusid tulid ka tuttavad ette. Klaveri(te)ga teeb ta imesid! Kokkuvõttes on ta minu jaoks siiski liiga alternatiivne, kuigi ei imestaks, kui see kontsert mu sees päev-päevalt üha enam kasvaks. Tema laulud on ju hästi ehedad. Nendes puudub täielikult produktsioonimaik. Ei näe just alati, kuidas artist laval mitte ainult ei esita oma lugusid, vaid on, on nende lugude kehastus.

Neljapäev, 17. september 2009

Eesti kirjanduse laat laupäeval Kadriorus

Eduard Vilde Muuseumi esisel platsil toimub laupäeval, 19. septembril kell 11-17 suur eesti kirjanduse sügislaat. Lisaks raamatute ostule-müügile saab kuulata ettekandeid Rein Veidemannilt ja Tiina Laanemilt ning luulet ja laulu Tuuli Taulilt. Avatud on Laste Lugemispesa ja välikohvik. Üritus on kõigile tasuta.

Laadal müüakse uut ja kasutatud omakeelset kirjandust. Väga oodatud on need, kel raamaturiiulid kirjanduse all lookas. Kui miskit on ülearu, siis sel aastal on laada raames ka esmakordselt eesti kirjanduse kirbuturg. Selleks saab eelnevalt registreeruda telefonil 553 6195 või meili teel broneering@kirbuturg24.ee.

Eraldi programmiga on terve päev sisustatud ka lastele. Keskraamatukogu poolt luuakse Vilde verandale laste „Lugemispesa“, kus igal täistunnil saab põnevalt ja kirjanduslikult lustida.

Kuna Vilde Muuseumi teisel korrusel asub juba 15 aastat kunstigalerii, siis selle tähtpäeva auks on kunstisõpradele laadal välja pandud eraldi valik eesti kunstikirjandust. Eesti professionaalsest tekstiilikunstist kõnelevad ka Maasike Maasik ja Tiina Puhkan.

Üheks päeva põnevamaks osaks tõotab kindlasti kujuneda avalik mõttetalgu teemal “Kas Eesti vajab uusi kirjanike muuseume?“. Omapoolseid mõtteid tulevad avama mitmed kultuuriinimesed. Oodatud kuulama – kaasa mõtlema on kõik huvilised.

Pühapäev, 13. september 2009

DRAAMA tulemused

DRAAMA 2009 on läbi ja auhinnad jagatud.

Tegelikult oli ju samal ajal kaks festivali: DRAAMA 2009 ja OmaDRAAMA 2009. Kokkuvõtvalt võib öelda, et auhindu jagus seitsmele lavastusele: Endla "Janu", R.A.A.A.M.-i "Vahepeatus", Nuku- ja Noorsoteatri "Mängurid", NO99 "Kuidas seletada pilte surnud jänesele", Draamateatri "Lõputu kohvijoomine", Tartu Uue Teatri "Elud", Teater Utopia "Dekaloog". Ehk siis kõik eesti värk, v.a "Dekaloog". Ühtki auhinda ei saanud "Linn". Eelmisel aastal väga tunnustatud lavastus ometi.

DRAAMA 2009 võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad:

• Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Eesti Nuku- ja Noorsooteater „Mängurid” – preemia nukudisaini ja –näitlejameisterlikkuse eest
• Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia
• Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater „Elud”

OmaDRAAMA rahvusvahelises võistlusprogrammis toodi esile järgmised inimesed:

• Tiit Ojasoo – Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Ago Anderson – Actor’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Marika Vaarik - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Marta Vosylic ūté – Scenography Prize, Teater Utopia „Dekaloog”
• Ene-Liis Semper - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Martin Algus – Playwright’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”

GEP - neljandat korda

Reedeõhtuse ETV teatriõhtu raames nägin Teater NO99 "GEPi" neljandat korda. Iga kord meeldib see mulle aina rohkem, ometi näen iga kord justkui uut lavastust või uutmoodi.

Kui "GEP" mais 2007 esietendus, olid enne seda tänavaprügikastidel pilke köitnud plakatid sõnumiga "Mees tee lapsi". Sellised hästi lakoonilised - mustade suurte trükitähtedega tekst valgel põhjal. Päris palju võis siis ka kuulda kommentaare, et sellise sõnumiga lavastust küll vaatama ei lähe ... Augustis 2009 pealkirjastas Cabaret Rhizome oma lavastuse ""Elu läheb edasi," mõtles Muki ja lakkus mune. Endal". Nüüd, kui viimsedki skeptikud on mitmesuguste kiidusõnade jne tulemusel "GEPi" näinud, tuleb tunnistada, et poliitiline teater, mida "GEP" kahtlemata teatavas mõttes on, on asendunud üha enam improvisatsioonilise teatriga. Kuigi need mõisted ei ole päris sama tasandi mõisted. Perfomance'ilikkust on eesti teatris üha enam. Veidi enne "GEPi" esietendust oli pronksiöö. "GEPi" sõnum võimendus iseenesest. Ajas ja ruumis.

Millalgi 2007. aasta kevadel ma esimest korda seda lavastust nägingi. Olin hankinud endale vist poolkogemata kombel üksiku pileti teise rea servale. Teist korda nägin sama lavastust mõni aeg hiljem. Tundsin, et tsipa vähe aega oli kahe vaatamiskorra vahele jäänud. Kolmas kord oli möödunud aasta novembris Kölnis festivalil "Politik im freien Theater". Ja neljas kord nüüd teleri vahendusel.

21. sajand on paari aasta võrra edenenud ja maailm tohutu kiirusega muutunud. Või näen mina maailma siin Lääne-Euroopas teistmoodi? Arvan, et rahvusriik ei saagi kaua enam eksisteerida. Kommunikatsioonivahendite võimalused toovad maailma iga päev koju kätte, transpordivõimalused on võrreldes 19. sajandiga märgatavalt paranenud, segaabielud ja segaperekonnad on väga tavalised. Olen mitu korda mõelnud näiteks, et mis rahvusest on eestlasest ema ja hispaanlasest isa laps, kellega ema räägib eesti keeles, isa hispaania keeles, kes elab hoopis kolmandas riigis, aga keda vanemad kasvatavad ühe ja teise kultuuri vaimus, kes suundub suure tõenäosusega õppima mõnesse Inglismaa ülikooli jne?

"GEP" ei käsitle üldse seda teemat. Etenduse üks paremaid stseene on PR-firma stseen. Selles ristuvad mõjusalt nii suure ja väikse rahva erinevad mured kui ka eestlaslik sallimatus võõra suhtes. Viimasel on üpris mõjuvad põhjused. Ehk me ajapikku saame üle. Muidugi see stseen, kus mehed ütlevad üksteisele midagi head. Et põhjamaalane millegi niisugusega üldse hakkama saaks, on vaja kõht soojaks teha või lonks viina alla võtta. Veri hakkab vemmeldama. :)

Kokkuvõtvalt, eestlust ja eestilikkust on selles lavastuses hästi palju ja mure meie püsimajäämise pärast on suur. Mulle hirmsasti meeldib kunstnikutöö. Alates lavakujundusest ja lõpetades kostüümidega. Ja laulud! Veel värskelt laulu- ja tantsupidu meeles, on laulurahvaga üheshingamise tunne hästi mõnus.

Näitlejatöödest. See on üks väheseid lavastusi, kus etenduse esimene stseen jääb kummitama ja igal uuesti vaatamisel olen hästi tähelepanelik, et Risto Kübara pealaest varbaotsteni valguv pingestatus mälus jälle värskelt salvestatud saaks. Elina Reinholdi (Kölni-etendusel Liina Vahtriku) esitatud Elo Viidingu luuletus "Emadepäev" tarretab kõik mõtted ja meeled. Muide, Elo Viidingu blogis on kajastatud veidi kirjavahetust, kuidas seda luuletust lavastuses kasutada taheti.

Tegelikult võikski näitlejatest rääkima jääda. Nad kõik on nii head. Kahju on, et telesalvestuse ajal oli Tiit Ojasoo häälega midagi väga tõsist lahti. Minu mälus on selles rollis siiski eelkõige Kristjan Sarv. Kölni-etenduses asendas Tiit Rasmust. Olen väga erinevaid koosseise näha saanud.

Cabaret Rhizome on nüüd tugitooliteater

10. septembril avas kunagistes Salong Teatri ruumides Kaarli pst 9 uksed Cabaret Rhizome'i uuenenud teatrisaal, kus tavapäraste teatritoolide asemel saavad nüüd külastajad istuda etenduste ajal diivanitel ja tugitoolidel kokteililaudade taga. Käeulatusse jäävad lauad joogipoolise toetamiseks. Tegu on tõenäoliselt praeguse Eesti ainukese tugitooliteatriga. Kohtade arv saalis on piiratud - praeguse seisuga mahub teatrisaali ca 35 inimest.

Peale lavastuste lisanduvad Cabaret Rhizome’i mängukavasse ka Eesti Mustkunstnike Liidu korraldatavad mustkunstietendused, muusikaõhtud ja öised koosolekud. Kuna Cabaret Rhizome on oma lavastustes suuremast sõnakasutusest seni hoidunud ja ka
mustkunstnikud kasutavad n-ö universaalset lavalist keelt, siis on etteasteid oodatud vaatama nii eesti, vene kui ka muid keeli kõnelev publik.

Septembrikuus mängitakse lavastusi "Muki munad", "Hädaorg" ja "Harri magab", algavad regulaarsed pühapäevased mustkunstihommikud lastele ning 24. septembril annavad muusikasarjale M.M.Miiting avalöögi Jaan Sööt ja Orelipoisi nime all tuntud Jaan Pehk.

Esmaspäev, 7. september 2009

Ruitlase "Naine"

Hea raamat on kergesti loetav, haarab alates esimesest leheküljest kaasa ja kõneleb teemal, mille kohta tahaks lugejana ka midagi arvata või mis on eluline. Nendele kõigile kriteeriumidele Olavi Ruitlase "Naine" kahtlemata vastab. Pealegi on see raamat kirjutatud mõnusalt lihtsas blogilikus stiilis, lühikeste, lakooniliste lausetega ja lihtsate sõnadega. Tekst jääb imehästi meelde. Avastasin, et võisin sisuliselt kogu peatükki pärast lugemist sõna-sõnalt peast tsiteerida.

Jubedalt häiris kohe, kui raamatut esimest korda nägin, et "nimed" olid paksus kirjas kirjutatud. Täpselt nagu Kroonikas või Eesti Ekspressis. Tasapisi harjusin, ja lõpuks enam niiväga häiriv polnudki.

Ruitlasest on selle raamatu ilmumise tõttu viimasel ajal väga palju räägitud ja ta ise on ka palju rääkida saanud. Nii ta siis ongi öelnud, et "Naine" on meestekas, täitvat tühimiku, mis Eesti kirjandusmaastikul praegu on. Ei vaidle vastu. Muidugi satuvad seda lugema ka naised, nagu näiteks mina. Kokkuvõttes kehitasin õlgu. Ei olnud halb. Aga nii hea ka ei olnud, et peaks nädalate viisi raamatupoodide müügiedetabeleis troonima. Soovitaksin, kui keegi küsiks nõu hea raamatu kohta, mida lugeda rannas, lennukis vms. Elulisust on piisavalt palju ja kindlasti tunneb igaüks ära selles loos kas natuke ennast või leiab oma tutvusringkonnast "nimede" taha sobivad pärisnimed.

Autor ei anna mitte millegagi mõista, et kõik naised on ühesugused. Mehel oli kogemusi väga erinevate naistega. Ülimalt äärmuslikust halvast Naisest kuni Väikese Naiseni, kelles ei olnud justkui midagi halba. Õige ta muidugi on, et meestel on pahatihti väga vähe võimalusi ennast kaitsta ja (abi)elu võib muutuda tõeliseks põrguks. Ometi ei saanud ma sellest raamatust teada midagi uut. Ja kuna ma seda ühe soojaga läbi lugeda ei jõudnud või ei saanud, siis uuesti kättevõtmisel mõtlesin, et loen läbi eelkõige sellepärast, et tekst on vaimukas ja eluline, vint on parajalt üle keeratud, aga ma olen seda lugu vist juba lugenud, näinud.

Pühapäev, 6. september 2009

Nukuteater ja Teater NO99 septembris-oktoobris välisfestivalidel

Eesti Nuku- ja Noorsooteatri nukulavastust „Vepsa muinasjutud“ mängitakse septembris kahel teatrifestivalil Venemaal, nimelt Sahhalini saarel festivalil „Kovtšeg“ Sahhalini saarel ja Omskis festivalil „Arlekiin“.

Teater NO99 võib septembris-oktoobris näha kahel välisfestivalil.

25.-30. septembril toimub Slovakkias Nitras teatrifestival Divadelna Nitra. Lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" etendatakse seal kahel korral:
29. septembril kell 17.00 ja 20.30.

28. septembrist 11. oktoobrini toimub Peterburis 19. korda rahvusvaheline teatrifestival "Baltiiski Dom". Etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele saab seal vaadata 7. oktoobril kell 19.00.

Teisipäev, 1. september 2009

La mala vida ehk neetud elu

Jan Beltráni "La mala vida ehk neetud elu" lugemisega peaaegu poole raamatuni jõudnud, olin segaduses. Kolme peategelase elud ei kulgenud ajas paralleelselt, liiga palju tundus olevat homotemaatikat. Püüdsin ära arvata, kuidas see kõik kokku peaks jooksma hakkama. Aga ülejäänud osa lugesin läbi niisuguse põnevusega, et sain raamatu käest alles siis, kui tagakaas oli suletud. Uus tase eesti kirjanduses on see raamat.

Raamatu stiil on väga sarnane Sofi Oksaneni stiiliga, eriti "Puhastusega", kus paralleelselt räägitakse kahte lugu. "Neetud elus" räägitakse kolme lugu. Ja palju erinevamaid lugusid. Riike ja eri ühiskondi on palju - alates Nõukogude Liidust, jätkates Skandinaavia maade, Hollandi, Itaalia, Portugaliga ja lõpetades Mehhiko ning eri režiimide aegse Hispaaniaga. Need ei ole lihtsalt kohad. Autor räägib taustaks ajaloost nii, et tekib kindel veendumus, et see raamat ei ole kirjutatud eesti lugejale. See on kirjutatud mis tahes keeles lugemiseks. Rääkimata sellest, et mul on ikka jätkuvalt väga raske uskuda, et sellise raamatu on kirjutanud eestlane.

Juba see, et üks eestlane kirjutab homotemaatikast nii vabalt ja avalalt. Ja ta ei anna hinnanguid. Või see, et üks eesti kirjanik räägib tegelikust elust. Ühel või teisel moel on meie kõigi elu lihtsalt üks neetud elu. Aastakümnetepikkune õnne ja armastuse otsimine. Ei ole vahet, milline on su seksuaalne sättumus (kui sellest loetelu alustada), millisest perest oled pärit või missuguses miljöös kasvanud ja kujunenud. Kõik mõjutab, pakub võimalusi, aga tundub, et elada aitab ikka elurõõm.

See raamat tuletas mulle jälle meelde kuskilt loetud mõtet: "Elu on pikk, selles juhtubki igasuguseid asju." See mõte hakkab mul vist juba hea raamatu kriteeriumiks kujunema.

Esialgu ei saanud ma aru, kuidas on Rosa elu seotud kahe homoseksuaalse mehe eluga. Aga lõpuks mõistsin, et tema kannatused peegeldavad teatavas mõttes tõde, et lõpuks on ikkagi naised need, kes elu edasi kannavad. Hoolimata ühiskonnakorraldusest, isiklikest kaotustest, isiklikust valust, unistuste täitumisest või täitumata jäämisest. Peamine, et oodata ei tohi, oma õnne nimel peab midagi tegema. Kristian hakkas äkki väga palju lapsepõlvele ja kodule mõtlema. Viisteist sammu koduni ... Antonio oli kasvanud ja kujunenud teatavas mõttes kõige suurema vale sees: silmakirjalik katoliku usk, erakool, seksuaalne väärkohtlemine, ema imetlus ... Temast sai inimene, kes unistas vaid rikkast mehest. Pole vahet, milline on inimese seksuaalne orientatsioon, selliseid nilbikuid on kogu maailm täis, niisamuti nagu on kogu maailmas Rosa- ja Kristiani-suguseid.

Mõistatuslik elu ja aeg, millega ja milles meil tuleb olla. Neetud elu. Kuidas me seda armastame!

Mõned debütandile omased konarused "Neetud elus" siiski on, nagu nt see, et iga peatükk tundub lõppevat moraali mõõtu lause või paariga. Samas muutub tekst niiviisi kaunimaks. Kummaline tunne tekkis veel tegelastega. Nt Montse arsti puhul käis mul korra peast läbi, et huvitav, kas see on nüüd see Pablo, kellele Rosa sünnitusmajas rinda andis ja kelle ema orbudekodusse saatis ... Vist ikka ei olnud. Aga ma poleks üldse imestanud, kui see nii oleks olnud, sest kõrvaltegelasi on raamatus kolmest väga eri paigust ja eriealisest peategelasest hoolimata väga vähe.

Esmaspäev, 31. august 2009

Ööteater Tartus

Tartus on 5.-12. septembrini suur teatrifestival DRAAMA 2009 ja selle kõrvalprogrammi raames saab vaadata eksklusiivset ööetendust. Nimelt mängib NO-teater 9. septembri öösel vastu 10. septembrit kell 1.00 Sadamateatris lavastust “Pea vahetus”. Põnev! Kaks Uku Uusbergi teksti ja lavastust ühel festivalil.

Pühapäev, 30. august 2009

Vääritud tõprad

Kui selle filmi stsenarist ja lavastaja poleks Quentin Tarantino ja kui peaaegu kõik tuttavad, kelle arvamust enam-vähem usaldan, poleks pärast selle filmi vaatamist nagu ühest suust kinnitanud, et see on üks suurepärane linateos, oleks see minust ilmselt vaatamata jäänud. Jutt on Tarantino filmist "Vääritud tõprad" (Inglourious Basterds). Filmidest Hitlerist, natsidest, juutidest jne on küllalt saanud.

Kuigi Tarantino ei räägi midagi uut, räägib ta selle filmi kaudu nendest teemadest harjumatu nurga alt. Teise maailmasõja ajal natside okupeeritud Prantsusmaa ja sealsed ameerika "tõprad", kelle ülesanne oli võtta hulk sakslaste skalpe.

Kuna olin enne filmi vaatamist kuulnud ja lugenud päris palju arvamusi, ei olnud ma muidugi kinno minnes enam eelarvamustevaba. Pärast filmi mõtlesin, et on küll hea film. Nüüd on juba paar päeva möödas ja ma juba mõistan neid, kes on teist kordagi vaadata jõudnud. Millised karakterid! Millised pöörded! Millised näitlejatööd! Kõik on viimse detailini paigas. Ometi on kõik väga lihtne.

Alates Christoph Waltzi mängitud Hans Landast. See mees silmnähtavalt naudib iga sekundit filmis. Jõhker manipulaator, ühe süsteemi kehastus. Lõpetades ameeriklastega, eesotsas Brad Pittiga. Jääb mulje, nagu oleks ameeriklased esmakordselt sellistes filmides lausa totrad. Brad Pitti itaalia keel! :) Õigemini koht, kus saksa näitlejanna küsib: "Kas te, ameeriklased, mõnda muud keelt peale inglise keele ka räägite?" Filmi lõpp. Oli vaja sügavale hargnenud ja roninud lugu kokku tõmmata. Kinomaja põles, propagandamasin hävis, koos sellega süsteemi süda, Hans Landa vajus näost esimest ja viimast korda elu jooksul ära. Miski mind selles "heas lõpus" ärritas. Aga see ei muuda muidugi filmi tervikuna halvemaks.

"Vääritute tõbraste" fenomenaalsus seisneb siiski tohutu kõrges kunstilises tasemes. Filmikunsti šedööver, mis vaatajas üha kasvab ja kasvab. Kui keegi praegu helistaks ja küsiks, kas tahaksin kinno seda filmi vaatama minna, siis läheksin vist kohe. Jälle. Muide, filmi muusika valik on täiuslik. Esimesed kõlanud noodid annavad tervele filmile ette justkui taktimõõdu.

Teisipäev, 25. august 2009

Elementaarosakesed

Üks raamat, mida saab lugedes nautida nagu head veini, sest see on nii nüansirikas, täidlane, vähemalt sama hea kui hea prantsuse vein, on prantslase Michel Houellebecqi kirjutatud "Elementaarosakesed".

Pelk fakt, et Houellebecqi "Elementaarosakesed" on eesti keeles olemas, on tähtis fakt. Palun ainult, et Varrak leiaks võimaluse uus tiraaž trükkida, sest ma tahaksin seda raamatut oma riiulisse ka!

Ometi ei ole "Elementaarosakesed" prantslastest ega prantslaslik, see on "... ennekõike ühe inimese lugu, kes elas suurema osa oma elust XX sajandi teisel poolel Lääne-Euroopas. Enamasti oli ta üksi, kuid aeg-ajalt suhtles siiski ka teiste inimestega." Just niimoodi see lugu algab. Edasine on kahe 20. sajandil sündinud, kujunenud ja elanud poolvenna lugu. Nad on inimesena peaaegu täielikud vastandid, õigemini äärmused. Nende vahele jäävad n-ö normaalsed inimesed, tegelikult need, kelle elu koosneb otsimisest, proovimisest ja püüdlemisest emmale-kummale poole. Meie ise. Võib-olla tunneb keegi end rohkem ühele või teisele poole kaldu olevat, aga laias laastus me kõik pidevalt otsime, proovime, ihkame, vajame. Kuid võimalused midagi saada on paraku erinevad.

Pisut häirivana mõjuvad peensusteni kirjeldatud orgiad ja mitmesugused seksuaalaktide kirjeldused. Aga kuidas sa muidu selgitad näiteks seda, et noorematel ja ilusamatel on rohkem võimalusi ka seksuaalses plaanis?

Houellebecq lahkab vist peaaegu kõiki 20. sajandi lääne ühiskonna alustalasid, alates sellest, kuidas on võetud ja võetakse kõik Ameerikast üle. Ta imetleb, kui täpselt suutis Aldous Huxley 20. sajandi esimesel poolel ennustada inimarengu tendentse ja kuidas kõik on juhtunud ja juhtumas tegelikult palju kiiremini.

Raamat ilmus esmakordselt 1998. aastal. Umbes siis, kui üks peategelastest (Michel) otsustas mitte kunagi enam Prantsusmaale naasta ja lahkus Iirimaale uurimistööd lõpetama. Ja 27. märtsil 2009 jäi ta kadunuks. Keegi kolleegidest ei imestanudki selle üle:

“Temas oli midagi kohutavalt kurba,” kinnitas Walcott, “ma arvan, et ta on kõige kurvem inimene, keda ma oma elu jooksul kohanud olen, ja tegelikult tundub sõna “kurbus” mulle veel isegi liiga mahe: pigem võib öelda, et miski oli temas hävitatud, täielikult laastatud. Mul on alati olnud mulje, et elu oli talle ristiks kaelas, et ta ei tundnud enam vähimatki sidet ühegi elava asjaga. Ma arvan, et ta pidas vastu täpselt nii kaua, kui kaua tal oma uurimistööde lõpetamiseks vaja oli, ja et mitte keegi meist ei suuda ettegi kujutada, kui suurt pingutust see temalt võis nõuda.”

Üldse, raamatu viimased poolsada lehekülge on kuidagi eriti nukrad. Need sisaldavad ridamisi umbes 40-aastaste inimeste kurbust kas "valesti elatud elu" või äratundmist elu pöördumatuse pärast. Täiuslik ilukirjandusteos! Ei olegi nagu ilukirjanduslik fiktsioon, vaid justkui pikk essee.

Esmaspäev, 24. august 2009

Esmatutvus Mehis Heinsaarega

Mitu head sõpra on rääkinud, et Mehis Heinsaare oskus kirjutada, keelega ümber käia on nauditav. Mäletan tegelikult teda ülikooliajast, aga lugema polnud varem juhtunud. Mõni aeg tagasi leidsin kodusest raamaturiiulist Loomingu Raamatukogu 2001. aastakäigu raamatud ja muu hulgas "Härra Pauli kroonikad". Umbes sajaleheküljeline jutukogu.

Kuna jutud keelest mind ikkagi eelkõige lugema ärgitasid, siis sellest kõigepealt. On küll ilus. Iga sõna tundub olevat enne kirjapanemist hoolega kaalutud, laused ei ole pikad ega keerulised. Proosa nagu luule! Steriilne, aga stiilne.

Härra Pauli jutud on kõik üsna lühikesed, mõni vaid ühe lõigu pikkune. See teos sobib lugemiseks pigem tõsisele kirjandusgurmaanile. Ma küll armastan head ja veidi raskemat lugemist, aga pea kogu raamatu ajal oli mul mõttes silme ees pilt ühe kunagi ammu Postimehes ilmunud intervjuu juurest. See pani ikka ja jälle tõdema, nagu oleks härra Paul Heinsaar ise. Pidev teejoomine, mädanev kalapea laual, külmetamine, lausa ebamaised elutingimused. Sõnaga, ei ole minu stiil. Aga jutud on järjestatud ajaliselt loogiliselt: algavad härra Pauli esimeste eluaastatega ja lõpevad viimastega. Postmodernistlikult ei ole muidugi miski selge ja lõplik - kõik on pidevas liikumises.

Mis kõige kummalisem: hoolimata absurdsusest oli süžeeliin põnev jälgida ja süveneda polnud ka üldse keeruline.