Neljapäev, 31. detsember 2009

Vihmatants

Kunagi rääkis näidendi "Vihmatants" eesti keelde tõlkinud Rein Oja ühes Teater. Muusika. Kinole antud intervjuus:

Ühe enda tõlgitud näidendi pakkusin just “Vanemuisele”, Ribalowi “Vihmatants”, sama mehe tüki “Päikesehelk” tegin mõne aasta eest Rakveres, neis mõlemas on mingi seletamatu loogika, miks asjad toimuvad just nii ja mitte teisiti, ja miksile vastust ei ole. Nagu eluski sageli. Seletamatu ja tabamatu miks? Vist minu teema.


Niiviisi vastas ta siis, kui intervjueerija palus soovitada mõnd Rein Oja tõlgitud näidendit eesti teatrile või nimetada mõni, milles ta ise tahaks mängida. Vanemuises "Vihmatantsu" vist ei lavastatud? Aga võimaluse enda juhitud teatris "Vihmatantsus" mängida sai küll. Lavastada sai selle Merle Karusoo, kes arvatavasti tegi lihtsalt kas seda, mida kästi või lihtsalt ei osanud materjali omaks teha. Välja kukkus lavastus, kus üsna hea rollilahendusega saavad hakkama vaid Rein Oja ja Ain Lutsepp.

Näidend räägib kahest inimkonda igavesti painavast teemast: esiteks nii nagu ei olda rahul näiteks suvise palavusega, ei olda rahul ka paksu lume ja külma ilmaga; teiseks aga inimeste suutmatusest midagi muuta ja juhtida. Selle tõestamiseks või näitamiseks saabub kohalike mitut värvi elanike hulka lihtne noormees (Mihkel Kabel), kes on võimeline vihma tantsides välja kutsuma. Kogu maad on valitsenud pikka-pikka aega põud ja see tundub inimestele pääseteena. Kui poiss vihma välja tantsib, ülendatakse ta sisuliselt jumalaks. Probleemid muidugi ei lõpe ja uuest olukorrast üritavad juba uued inimesed kasu lõigata.

Kuigi etenduse vaatamisest on paar päeva möödas, arvan endiselt, et see tekst oleks siiski võimaldanud palju paremat ja kõnekamat lavastust, kas või ajas ja ruumis Ameerika mandrilt Euroopa mandrile toomise kaudu või kuidagi muul moel siin ja praegu olulisemaks muutmise kaudu, Karusoo lavastuses on kõik näidendis olnud stereotüübid kui pildid lavale pandud, rohkem ei midagi. Ükski näitleja peale eespool mainitud Rein Oja ja Ain Lutsepa ei ole loonud karakterit, mis võinuks lubada nautida kas või väga head mängu. Merle Palmiste lõbutüdruk oli nii tavaline, Tiit Sukk oli alguses kohati lootustandev, aga temagi muutus vaid oma osa ära mängivaks tegelaseks. Tõnis Mägi oli kaasatud lavastusse ilmselt sellepärast, et ta sarnaneb väga indiaanlasega, eriti sellises staatilises lahenduses, teiseks oli tema tehtud muusikaline kujundus, mis oli tegelikult oma tagasihoidlikkuses väga muljetavaldav.

Lavakujundus meenutas esmapilgul Linnateatri "Iguaani öö" kujundust, oli aga mõjusam ja loomulikum. Huvitavalt oli lahendatud "troonil istumine". Kord istus seal härra Standard, siis aga must mees. Veel kord - sümboleid on Ribalowi tekstis küllaga, aga sellisest lihtsas lavastuses ei hakanud need kuidagi rääkima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar