teisipäev, 3. aprill 2012

Aeg ja perekond Conway

Aeg parandavat haavad ja ajaga loksuvat paljud asjad paika. See on hea pool, halb on minu arvates see, et aega ei saa tagasi pöörata. Esimeses vaatuses on unistused, lootused, võimalused ja valikuvabadus. Lõpuks otsused, millest sõltub meie elu. Vahepeale jääb niisiis elu, tegelikkus. Lühidalt selle kõige üle jäin Linnateatri väikeses saalis "Aeg ja perekond Conway" etenduse ajal ja vaheaegadel järele mõtlema.

Näidendi tegevus toimub esimeses ja kolmandas vaatuses 1919. aastal. Peetakse ühe peretütre Kay 21. sünnipäeva. Teise vaatuse ajal on aasta 1937 ja jällegi on kokku tuldud Kay sünnipäevaks. Romantilise hingelaadiga kirjanikuks saamisest unistanud tütarlapsest on paarikümne aasta pärast järele jäänud ajakirjanik, kes intervjueerib kuulsaid filmistaare. Üksik naine satub vanematekoju ema ja venna juurde harva, kuid ta on arvatavasti ainus, kes venda Alanit mõistab. Teisele vennale on parandamatu jälje jätnud ilmselt Esimene maailmasõda. Ja ülejäänud õdedegi elu pole kellelgi läinud nii, nagu tol sõjajärgsel sünnipäevapeo õhtul koos õhati. See on reaalsus, mis on aastaarvudest ja sajandeist võimsam. Elurõõm, mida vanemad säilitada ja hoida on osanud, on kadunud kui liiv sõrmede vahelt. Aegumatu lugu, kuigi võiks tegevusaega arvesse võttes olla sajandivanune asi. Millegipärast purunevad unistused ikka veel, kuigi mitte kunagi varem pole olnud nii palju võimalusi kui praegu. Conwayde perekonna varandus on valest majandamisest või majandamatusest sõna otseses mõttes kokku kuivanud ja kibe pettumine tuleb ka kõige sotsialistlikuma mõtlemisega Madge'il alla neelata.

Elmo Nüganeni "Aeg ja perekond Conway" lavastus on esimene selle näidendi lavastus Eestis ja see jääb meelde kõigepealt kindlasti ansamblimängu pärast. Neli õde (Evelin Pang, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Külli Teetamm) loovad võimsa terviku, hoides uskumatult kõvasti üksteise lähedale ka aastate pärast. Õdede kõrval annavad sellesse mängu tooni veel ema (Anne Reemann) ja ühe venna tulevane abikaasa (Sandra Uusberg). Viimasel õnnestub ühtviisi hästi nii noore tütarlapse mängimine kui ka valusalt haiget saanud keskealise naise kehastamine. Meestega on lavastuses nii, et Alo Kõrve Alanist tuleb ülimalt tõeliselt välja mingi üldarusaamade järgi ebamehelik haprus ja see teeb tema rollist erilise rolli. Mart Toome ja Mikk Jürjensi karakterid on stampsed ja pole seetõttu võib-olla mitte nii huvitavad.

Nüganenilik lavastus temale tavapärases pikkuses (üle kolme ja poole tunni), kus pausidel, pilkudel ja sõnadel on alati mõte ja kus kogu tükil on ajalik ja ajatu hõng juures. Vakatasin, sest selle näidendi lavastamise õnnestumiseks ongi vaja Elmo Nüganeni sugust lavastajat, keda toetavad Anne Lange tõlge, Andris Freibergsi kunstnikutöö, Kristine Pasternaka kostüümid, Gleb Filštinski valguskujundus ning Riina Roose ja Jaak Jürissoni muusikaline kujundus. Kõik peab olema viimse detailini paigas. Oht ebaõnnestuda on olemas, sest sõnumi sügavus peab jõudma teatrikunsti parimate võtetega vaatajani. Nüganenil on need võtted selged.

Paraku mahub Linnateatri väikesesse saali korraga nii vähe publikut, et lootus ajarännakule minna tärkab iga kuu esimesel päeval vaid korraks ning kipub üsna kiiresti jälle purunema, kui pileteid ei jätku. Tuleb ainult kannatlik olla. Kindel on see, et "Aeg ja perekond Conway" on hea klassikalise teatri näide.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar