Kui mõni Eesti teater küsiks minu käest nõu, missugust välismaist truppi kutsuda Eestisse esinema, siis soovitaksin kindlasti pidada läbirääkimisi Hollandi trupiga Ashton Brothers. Nägin neid laupäeva õhtul koos Nederlands Blazers Ensemblega siinses filharmoonias. Nagu aru sain, oli siinne kontsert "A Midsummer Night's Dream" kohe-kohe Hollandis algava tuuri esimene etendus.
Aga Ashton Brothers esineb ka üksi. Tegemist on alates 2001. aastast tegutseva neljast noorest mehest koosneva (tsirkuse)trupiga, sest etteasted on täis akrobaatilisi trikke ja muidki tsirkuseelemente, sõnaga kombinatsioon tsirkusest, muusikast, teatrist. Geniaalsed - nad laulavad, näitlevad ja mängivad erinevaid pille kõiki ühtviisi hästi! Ja samas on mul nii hea meel, et kogemata nii toredat truppi vaatama sattusin.
esmaspäev, 30. märts 2009
laupäev, 28. märts 2009
Teatri aastaauhindade laureaadid 2009
Teatriauhinnad jagati eilsel teatripäevapeol Rakveres välja ja kokkuvõtvalt võib öelda, et Theatrum on kõige teatrim teater Eestis. Kahju, et ma ei ole näinud ei "Maarja kuulutamist" ega "Linna", aga kui need lavastused sügisel jälle mängukavva ilmuvad, siis plaanin kindlasti ära vaadata. Parimaks lavastuseks nimetati teist aastat järjest Tiit Ojasoo lavastus: seekord "Ruja", eelmisel korral "GEP". Selle üle on mul väga hea meel, sest esiteks on NO-teater minu arvates parim teater Eestis ja teiseks olin gala ülekannet vaadates üsna pettunud, et Priit Võigemast jäi meesnäitleja auhinnast ilma. Lõpuks oli tasakaal siiski saavutatud.
Gala lavastus ja ülekanne oli pettumus. Võib-olla ma ei ole Rakvere Teatri lainel, ei ole paljusid nende lavastusi viimasel ajal näinud ka, võib-olla ootasin eelmise aasta peo ajel midagi muud ... Aga kui lavastus kõrvale jätta, siis eriliselt arusaamatuks jäi, miks pidi ekraanil kuvatav tekst olema kirbukirjas?
Teatrirahvale palju-palju õnne!
Parima lavastuse auhind
"Ruja". Libreto Tiit Ojasoo (NO99), Ene-Liis Semper (NO99), lavastaja Tiit Ojasoo, muusikajuht Erki Pehk (RO Estonia), kunstnik Ene-Liis Semper, valguskunstnik Palle Palme (Rootsi), koreograaf Marika Aidla, kontsertmeistrid Ele Sonn, Irina Oja, koormeister Piret Talts, koori kontsertmeister Marika Mägi, Tartu Noortekoori kontsertmeistrid Kadri Leppoja, Riho Leppoja. (Teater Vanemuine)
Lavastaja auhind
Lembit Peterson – «Maarja kuulutamine» ja «Linn». (Theatrum)
Naisnäitleja auhind
Maria Peterson ja Laura Peterson – partnerluse eest Mara ja Violaine osatäitmistes lavastuses «Maarja kuulutamine». (Theatrum)
Meesnäitleja auhind
Marius Peterson – Sergei Basin lavastuses «Linn». (Theatrum)
Naiskõrvalosa auhind
Piret Laurimaa – Eleonore ja Esme (vanem) lavastuses «Rock’n’roll». (Endla)
Meeskõrvalosa auhind
Rain Simmul – sinjoor Capuletti lavastuses «Romeo ja Julia». (Emajõe Suveteater)
Kunstniku auhind
Liisi Eelmaa – lavastuse «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed» kujunduse eest Von Krahli teatris.
Žürii eriauhind
Ain Saviauk – elukutseliste ja harrastusnäitlejate tulemusliku ühtesulatamise eest lavastuses «Rasputin» Põltsamaa teatris Ellunäod.
Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Valle-Sten Maiste – artikkel «Mõtlema panev natsionalism» ajakirjas Teater.Muusika.Kino nr 2, 2008.
Muusikalavastuste auhind
Lavastuse «Eesti meeste laulud» esituskoosseis pöörase mängulisuse ja hõrgu musitseerimise eest. Von Krahli Teater ja Nargen Opera.
Arvo Volmer – rahvusooperi Estonia repertuaari laiendamise ning Richard Wagneri ooperi «Tristan ja Isolde» haarava muusikalise tõlgenduse eest.
Muusikalavastuste eriauhind
Rockooperi «Ruja» loomingulisele kooslusele idee ja selle ajastutundliku teostuse eest. Stsenaristid, lavastaja, kunstnik – Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Balletilavastuste auhind
Eve Andre – Lumivalgeke, «Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi» ja Julia, «Romeo ja Julia». Rahvusooper Estonia.
Tantsulavastuste auhind
«Faasid» – elava muusika ja koreograafia rikastav kahekõne, aktuaalse teema kunstiliselt veenev teostus ning järjepidevus oma stiili arendamisel ja järelkasvu koolitamisel. Fine5.
Algupärase dramaturgia auhind
Jaan Undusk «Boulgakoff» (lavastaja Margus Kasterpalu, esietendus 13. jaanuaril 2008 Eesti Draamateatris). Kõrge kirjakultuuriga näidend looja valikutest loomistungi, võimu ja vaikimise vahel.
Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind
Chalice – parim originaalmuusika lavastusele «Perikles» (NO99).
Marius Peterson – muusikaline kujundus lavastusele «Linn», «Metsik» ja «Maarja kuulutamine» (Theatrum).
Ants Lauteri nimeline auhind
Tiina Tauraite ja Margus Prangel.
Priit Põldroosi nimeline auhind
Lembit Peterson – viljakandva teatripedagoogilise töö eest Eesti Humanitaarinstituudis, Tallinna Ülikoolis ja Vanalinna hariduskolleegiumis ning teater-kooli Theatrum loomise eest.
Georg Otsa nimeline auhind
Mart Madiste.
Otto Hermanni nimeline auhind
Sigrid Orusaar – flöödimängija. Alates 1962. aastast rahvusooperi Estonia orkestrant.
Rahel Olbrei nimeline auhind
Tiit Härm – briljantse tehnikaga, jõuline, tundlik ja karismaatiline eesti balleti esitantsija.
Natalie Mei nimeline auhind
Ene-Liis Semper – erinevate lavakujunduslike võtete õnnestunud kasutamine ja detailideni ajastutruu terviku loomine lavastuses «Ruja» (Vanemuine).
Salme Reegi nimeline auhind
Jevgeni Ibragimov – missioonitundlikult ja jõuliselt kehtestatud kõrgetasemeline nukuteatrispetsiifika ammu selle järele janunenud Eesti Nuku- ja Noorsooteatris, mis avaldus lavastustes «Oskar ja Roosa Daam», «Kuldvõtmeke» ja «Mängurid».
Aleksander Kurtna nimeline auhind
Margus Alver – põhjalikult kommenteeritud näidenditõlgete eest paljudest keeltest ja olulise panuse eest eesti teatri võõrkeelse repertuaari kujundamisse.
Karl Adra nimeline auhind
Toomas Suuman.
Kristallkingakese auhind
Sten Karpov ja Uku Uusberg.
Gala lavastus ja ülekanne oli pettumus. Võib-olla ma ei ole Rakvere Teatri lainel, ei ole paljusid nende lavastusi viimasel ajal näinud ka, võib-olla ootasin eelmise aasta peo ajel midagi muud ... Aga kui lavastus kõrvale jätta, siis eriliselt arusaamatuks jäi, miks pidi ekraanil kuvatav tekst olema kirbukirjas?
Teatrirahvale palju-palju õnne!
Parima lavastuse auhind
"Ruja". Libreto Tiit Ojasoo (NO99), Ene-Liis Semper (NO99), lavastaja Tiit Ojasoo, muusikajuht Erki Pehk (RO Estonia), kunstnik Ene-Liis Semper, valguskunstnik Palle Palme (Rootsi), koreograaf Marika Aidla, kontsertmeistrid Ele Sonn, Irina Oja, koormeister Piret Talts, koori kontsertmeister Marika Mägi, Tartu Noortekoori kontsertmeistrid Kadri Leppoja, Riho Leppoja. (Teater Vanemuine)
Lavastaja auhind
Lembit Peterson – «Maarja kuulutamine» ja «Linn». (Theatrum)
Naisnäitleja auhind
Maria Peterson ja Laura Peterson – partnerluse eest Mara ja Violaine osatäitmistes lavastuses «Maarja kuulutamine». (Theatrum)
Meesnäitleja auhind
Marius Peterson – Sergei Basin lavastuses «Linn». (Theatrum)
Naiskõrvalosa auhind
Piret Laurimaa – Eleonore ja Esme (vanem) lavastuses «Rock’n’roll». (Endla)
Meeskõrvalosa auhind
Rain Simmul – sinjoor Capuletti lavastuses «Romeo ja Julia». (Emajõe Suveteater)
Kunstniku auhind
Liisi Eelmaa – lavastuse «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed» kujunduse eest Von Krahli teatris.
Žürii eriauhind
Ain Saviauk – elukutseliste ja harrastusnäitlejate tulemusliku ühtesulatamise eest lavastuses «Rasputin» Põltsamaa teatris Ellunäod.
Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Valle-Sten Maiste – artikkel «Mõtlema panev natsionalism» ajakirjas Teater.Muusika.Kino nr 2, 2008.
Muusikalavastuste auhind
Lavastuse «Eesti meeste laulud» esituskoosseis pöörase mängulisuse ja hõrgu musitseerimise eest. Von Krahli Teater ja Nargen Opera.
Arvo Volmer – rahvusooperi Estonia repertuaari laiendamise ning Richard Wagneri ooperi «Tristan ja Isolde» haarava muusikalise tõlgenduse eest.
Muusikalavastuste eriauhind
Rockooperi «Ruja» loomingulisele kooslusele idee ja selle ajastutundliku teostuse eest. Stsenaristid, lavastaja, kunstnik – Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Balletilavastuste auhind
Eve Andre – Lumivalgeke, «Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi» ja Julia, «Romeo ja Julia». Rahvusooper Estonia.
Tantsulavastuste auhind
«Faasid» – elava muusika ja koreograafia rikastav kahekõne, aktuaalse teema kunstiliselt veenev teostus ning järjepidevus oma stiili arendamisel ja järelkasvu koolitamisel. Fine5.
Algupärase dramaturgia auhind
Jaan Undusk «Boulgakoff» (lavastaja Margus Kasterpalu, esietendus 13. jaanuaril 2008 Eesti Draamateatris). Kõrge kirjakultuuriga näidend looja valikutest loomistungi, võimu ja vaikimise vahel.
Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind
Chalice – parim originaalmuusika lavastusele «Perikles» (NO99).
Marius Peterson – muusikaline kujundus lavastusele «Linn», «Metsik» ja «Maarja kuulutamine» (Theatrum).
Ants Lauteri nimeline auhind
Tiina Tauraite ja Margus Prangel.
Priit Põldroosi nimeline auhind
Lembit Peterson – viljakandva teatripedagoogilise töö eest Eesti Humanitaarinstituudis, Tallinna Ülikoolis ja Vanalinna hariduskolleegiumis ning teater-kooli Theatrum loomise eest.
Georg Otsa nimeline auhind
Mart Madiste.
Otto Hermanni nimeline auhind
Sigrid Orusaar – flöödimängija. Alates 1962. aastast rahvusooperi Estonia orkestrant.
Rahel Olbrei nimeline auhind
Tiit Härm – briljantse tehnikaga, jõuline, tundlik ja karismaatiline eesti balleti esitantsija.
Natalie Mei nimeline auhind
Ene-Liis Semper – erinevate lavakujunduslike võtete õnnestunud kasutamine ja detailideni ajastutruu terviku loomine lavastuses «Ruja» (Vanemuine).
Salme Reegi nimeline auhind
Jevgeni Ibragimov – missioonitundlikult ja jõuliselt kehtestatud kõrgetasemeline nukuteatrispetsiifika ammu selle järele janunenud Eesti Nuku- ja Noorsooteatris, mis avaldus lavastustes «Oskar ja Roosa Daam», «Kuldvõtmeke» ja «Mängurid».
Aleksander Kurtna nimeline auhind
Margus Alver – põhjalikult kommenteeritud näidenditõlgete eest paljudest keeltest ja olulise panuse eest eesti teatri võõrkeelse repertuaari kujundamisse.
Karl Adra nimeline auhind
Toomas Suuman.
Kristallkingakese auhind
Sten Karpov ja Uku Uusberg.
kolmapäev, 18. märts 2009
"Mehe töö" - ehe Soome film
Eile õhtul näidati ETV Soome 2007. aasta filmi pealkirjaga "Mehe töö" (Miehen työ). Film on olemas ka Elioni Videolaenutuses ja julgen soovitada küll. Meenutas kangesti "Sügisballi", aga kui viimasel on ikkagi ajastumaik juures, siis "Mehe töö" on tänapäevane.
Kõige olulisema asjana tuleb mainida, et kui keelt ei kuuleks, siis ikka tajuks, et tüüpiline Soome film. Inimesed on kinnised, filmi tempo on aeglane, probleemid on sellised, et tahaks öelda lihtsalt, et rääkige ometi.
Sisu on lühidalt järgmine. Betoonitehasest vallandatud mees (Juha) häbeneb töökoha kaotust ja otsustab seda naise eest varjata. Riputab üles kuulutuse, et pakub remondimehetöid. Esimene klient, kelle juurde ta satub, osutub naiseks, kes vajab remondimehe asemel lihtsalt meest. Juha otsustabki taksojuhist sõber Olli abiga hakata ennast müüma. Naine ei tohi ainult midagi teada saada. Panevad uue kuulutuse ja äri läheb lahti.
Muidugi satub ta siis väga erinevate vajadustega ja ootustega klientide otsa, alates naistest, kes vajavad lihtsalt konsultatsiooni, kuidas meestega ümber käia, ja lõpetades tütarlasteõhtul striptiisi tegemisega. Sinna vahele mahuvad filmi võikaimad stseenid Downi sündroomiga tüdrukuga, kelle vanemad on otsustanud tüdrukule seksi osta ja sõlmivad lausa lepingu mitu korda kuus tüdrukuga vallatlemiseks. Tüdruk pidavat olema 19aastane, aga minu hinnangul ta küll nii vana ei olnud. Appi, kuidas ma kujutlesin, mida mees mõtles, kui ta seda last esimest korda nägi! Tal oli ju endal mitu väikest last, noorim neist alles mõnekuune. See, kuidas nad seal diivanil kõrvuti istusid, oli stseenina nii võigas. Kui nad juba vannis olid, toksas tüdruk talle iga natukese aja tagant musi saamiseks selja tagant vanniharjaga kuklasse, hiljem ühel teisel kohtumiskorral kiskus mees tüdrukult selle harja lihtsalt käest ära. Huvitav, kas see pidi olema n-ö murdepunkt, kus Juha tundis, et niisugune elu ei saa enam kaua jätkuda?
Pealegi sai naine mehe endiselt tööandjalt lõpuks tõele jälile ja kodusest olukorrast kujunes tüüpiline "pilt on, aga häält ei ole olukord".
Samal ajal püüdis Olli Juha naisega suhteid soojendada. Ega see lugu puhas polnud ennegi, sest Olli oli Juha vanima lapse isa.
Juha ja ta naise vahel on üks kahekõne, mis lõikas minu arvates nende mõlema hinge niiviisi, et ma jälle tundsin, kuidas eluvalu läbi ekraanini minuni jõudis. See on koht, kus Juha räägib naisele ära, mis tööd ta täpselt teeb, kes on ta kliendid jne. Ta ütleb umbes sellise lause: "Need on vanad naised, kellega keegi ei räägi, kes otsivad lähedust ..." Kõrvaltvaadatuna võib-olla täitsa süütu lugu, aga ma lausa tundsin, kuidas nad mõlemad selle lause juures tundsid, et nad on oma elu täpselt samasse väravasse mänginud: naine on jäänud lastega üksi, mees ta vastu huvi ei tunne; mees on teinud kõik, et oma naine on samasugusesse olukorda sattunud.
Sõnaga, luukeresid täis kapid. Sõber Olli püüab alguses anda mehele igati väärt nõu, varustab teda ka vajalike abivahenditega, mis selleks tööks vaja on, aga ise vaevleb alkoholiprobleemi käes, kuigi seda ei tunnista; tahab olla oma lapsele isa, aga astub pidevalt ämbrisse.
Kõige olulisema asjana tuleb mainida, et kui keelt ei kuuleks, siis ikka tajuks, et tüüpiline Soome film. Inimesed on kinnised, filmi tempo on aeglane, probleemid on sellised, et tahaks öelda lihtsalt, et rääkige ometi.
Sisu on lühidalt järgmine. Betoonitehasest vallandatud mees (Juha) häbeneb töökoha kaotust ja otsustab seda naise eest varjata. Riputab üles kuulutuse, et pakub remondimehetöid. Esimene klient, kelle juurde ta satub, osutub naiseks, kes vajab remondimehe asemel lihtsalt meest. Juha otsustabki taksojuhist sõber Olli abiga hakata ennast müüma. Naine ei tohi ainult midagi teada saada. Panevad uue kuulutuse ja äri läheb lahti.
Muidugi satub ta siis väga erinevate vajadustega ja ootustega klientide otsa, alates naistest, kes vajavad lihtsalt konsultatsiooni, kuidas meestega ümber käia, ja lõpetades tütarlasteõhtul striptiisi tegemisega. Sinna vahele mahuvad filmi võikaimad stseenid Downi sündroomiga tüdrukuga, kelle vanemad on otsustanud tüdrukule seksi osta ja sõlmivad lausa lepingu mitu korda kuus tüdrukuga vallatlemiseks. Tüdruk pidavat olema 19aastane, aga minu hinnangul ta küll nii vana ei olnud. Appi, kuidas ma kujutlesin, mida mees mõtles, kui ta seda last esimest korda nägi! Tal oli ju endal mitu väikest last, noorim neist alles mõnekuune. See, kuidas nad seal diivanil kõrvuti istusid, oli stseenina nii võigas. Kui nad juba vannis olid, toksas tüdruk talle iga natukese aja tagant musi saamiseks selja tagant vanniharjaga kuklasse, hiljem ühel teisel kohtumiskorral kiskus mees tüdrukult selle harja lihtsalt käest ära. Huvitav, kas see pidi olema n-ö murdepunkt, kus Juha tundis, et niisugune elu ei saa enam kaua jätkuda?
Pealegi sai naine mehe endiselt tööandjalt lõpuks tõele jälile ja kodusest olukorrast kujunes tüüpiline "pilt on, aga häält ei ole olukord".
Samal ajal püüdis Olli Juha naisega suhteid soojendada. Ega see lugu puhas polnud ennegi, sest Olli oli Juha vanima lapse isa.
Juha ja ta naise vahel on üks kahekõne, mis lõikas minu arvates nende mõlema hinge niiviisi, et ma jälle tundsin, kuidas eluvalu läbi ekraanini minuni jõudis. See on koht, kus Juha räägib naisele ära, mis tööd ta täpselt teeb, kes on ta kliendid jne. Ta ütleb umbes sellise lause: "Need on vanad naised, kellega keegi ei räägi, kes otsivad lähedust ..." Kõrvaltvaadatuna võib-olla täitsa süütu lugu, aga ma lausa tundsin, kuidas nad mõlemad selle lause juures tundsid, et nad on oma elu täpselt samasse väravasse mänginud: naine on jäänud lastega üksi, mees ta vastu huvi ei tunne; mees on teinud kõik, et oma naine on samasugusesse olukorda sattunud.
Sõnaga, luukeresid täis kapid. Sõber Olli püüab alguses anda mehele igati väärt nõu, varustab teda ka vajalike abivahenditega, mis selleks tööks vaja on, aga ise vaevleb alkoholiprobleemi käes, kuigi seda ei tunnista; tahab olla oma lapsele isa, aga astub pidevalt ämbrisse.
esmaspäev, 16. märts 2009
Ajapildi sees
Mari Tarandi "Ajapildi sees" tutvustuses on lause: "Autor on teadlikult vältinud materjali kogumist kaugemalt, Juhani sõprade ja teekaaslaste suust, mistõttu on tegemist väga isikliku elulooga, pigem mälestusteraamatuga." See ongi mälestusteraamat. Selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Pealegi veel niisugune, mille puhul ühtäkki tundsin, et täpsemat pealkirja ühele raamatule panna ei saa! Mul tekkis tunne, nagu istuksin lapsepõlvekodus pööningul ja sirviksin vanu fotosid, mille olen ühest vanast karbist leidnud. Nende piltide sees elustuksid mälestused, pildid möödunud ajast ja kõik kokku olekski justkui üks ajapilt.
Minu puhul peaaegu ainukordne oli ka see, et pärast tagakaane sulgemist võtsin uuesti esimese lehekülje lahti ja hakkasin lugemisega otsast peale. Raamatus on iga sõna kaalutud ja ma kohe tundsin, et esimese korraga ma kas ei mõista kõike või ei jaksa vastu võtta. Päris rida-realt teist korda läbi ei lugenud, aga eile õhtul umbes kolmandiku jagu sellest raamatust lugesin üle küll. "Ajapildi sees" viimastel lehekülgedel kirjutab Mari Tarand: "Aga: sääl tuli Juhan... Meie oma väike vend, luuletaja. Me tajusime vahet. Kõik, mida seni luules armastanud olime, näis nüüd nii lihtne ja selge selle kõrval, mis tuli Juhani sulest." (lk 261) Mul tekkis kohe assotsiatsioon sellesama raamatuga: see ei ole nii lihtne kui seniloetud eluloo- ja mälestusteraamatud, selle raamatu lugemiseks ja mõistmiseks on vaja kasvada.
Ometi hakkab mul enda jaoks tekkima mingi tervikpilt sellest, mis toimus mitu-mitukümmend aastat tagasi Tallinna kesklinnas. Kujutan päris eredalt ette, millest räägib Mihkel Raud raamatus "Musta pori näkku", kui viitab erinevatele inimestele, kes temaga ühes majas elasid, nende hulgas ka Juhan Viidingule, samuti seda, millest räägib Kersti Kreismann Juhan Viidingule viidates. Sellest puslest tundub puudu olevat veel Kalev Kesküla "Undi-jutud", aga see on mul juba riiulis lugemisootel. Võib-olla veel mõni? Ma ei ole tegelikult kunagi varem nii palju mälestusteraamatuid lugenud, pole nendest kunagi eriti vaimustunudki. Kui, siis pigem ilukirjandusmaigulistest. Kui möödunud aasta enimmüüdud raamatuid analüüsiti, selgus ka, et elulooraamatud on puhta ilukirjanduse tagaplaanile tõrjunud. Mõtlesin paar päeva tagasi, et see on ilmselt aja märk. Internetis olevad avalikud päevikud on väga popid ja nii tahetakse ka üha enam teada nendest päevikutest, mis seni on olnud vaid kellegi sahtlis luku taga. Või on see lihtsalt suurenenud nostalgitsemise vajadus?
Mari Tarandi raamatus on hulgaliselt tolle aja ja tänapäeva võrdlusi. Näiteks kuidas lapsed tundsid hirmu niisuguste väikeste keelust üleastumiste pärast, mille pärast tänapäeval ei tuleks kellelgi pähe võib-olla isegi pahandada. Siiski on see raamat imetäpne ajastukirjeldus, ühe (erilise) pere lugu.
Kui ma lugesin (loen) Juhani kirju ja kirjakesi, siis pidin päris sageli mõttes arvutama, kui vana ta selle või teise kirjakese kirjutamise hetkel oli, ja imestama, kas minu laps oleks osanud sellises vanuses niimoodi kirjutada. Vist mitte. Mina ise küll ei oleks osanud. Aga meie peres ei ole kunagi olnud ka nii sügavat luule või üldse kirjanduse analüüsimise tava. Mäletan, et Harper Lee romaanis "Tappa laulurästast" lummas mind niisamuti see taustana kulgenud lugu peategelase peres olnud ettelugemise ja loetu üle arutlemise tavast. Nii eredalt on meeles, kuidas Nirksilm kirjeldas, kuidas ta lugema õppis.
Kirjutamine ja kõige kirjutatu talletamine, süstematiseerimine oli Juhan Viidingu peres ilmselt püha, nagu ka raamatute hoidmine ja nendesse suhtumine. Kummalisel kombel olen mina kohanud kahte tüüpi inimesi: ühed, kes alatasa teevad raamatutesse loetu kohta märkmeid (kirjutavad lõikude kõrvale ääremärkusi, joonivad teksti alla, lisavad hüüu- ja küsimärke), teised, kes ei salli silmaotsaski raamatute n-ö sodimist. Vähemasti Paul Viiding ehk Juhani isa kuulus esimeste hulka. Ja nende hulka kuulus ka mu omaaegne emakeeleõpetaja. Kuigi ma ise olen aasta-aastalt raamatuid üha vähem niiviisi "sodima" hakanud, viimasel ajal enam üldse mitte, on mul ometi hea meel, et õppisin sellise lähenemisviisi kaudu raamatutega kõnelema.
"Ajapildi sees" sundis mind küll ka oma ajapildi sisse minema. Täiesti juhuslikult lõpetasin selle nii puhtas eesti keeles raamatu lugemise emakeelepäeval.
Lõpetuseks Viivi Luige võrratu artikkel Eesti Ekspressis sama raamatu kohta.
Minu puhul peaaegu ainukordne oli ka see, et pärast tagakaane sulgemist võtsin uuesti esimese lehekülje lahti ja hakkasin lugemisega otsast peale. Raamatus on iga sõna kaalutud ja ma kohe tundsin, et esimese korraga ma kas ei mõista kõike või ei jaksa vastu võtta. Päris rida-realt teist korda läbi ei lugenud, aga eile õhtul umbes kolmandiku jagu sellest raamatust lugesin üle küll. "Ajapildi sees" viimastel lehekülgedel kirjutab Mari Tarand: "Aga: sääl tuli Juhan... Meie oma väike vend, luuletaja. Me tajusime vahet. Kõik, mida seni luules armastanud olime, näis nüüd nii lihtne ja selge selle kõrval, mis tuli Juhani sulest." (lk 261) Mul tekkis kohe assotsiatsioon sellesama raamatuga: see ei ole nii lihtne kui seniloetud eluloo- ja mälestusteraamatud, selle raamatu lugemiseks ja mõistmiseks on vaja kasvada.
Ometi hakkab mul enda jaoks tekkima mingi tervikpilt sellest, mis toimus mitu-mitukümmend aastat tagasi Tallinna kesklinnas. Kujutan päris eredalt ette, millest räägib Mihkel Raud raamatus "Musta pori näkku", kui viitab erinevatele inimestele, kes temaga ühes majas elasid, nende hulgas ka Juhan Viidingule, samuti seda, millest räägib Kersti Kreismann Juhan Viidingule viidates. Sellest puslest tundub puudu olevat veel Kalev Kesküla "Undi-jutud", aga see on mul juba riiulis lugemisootel. Võib-olla veel mõni? Ma ei ole tegelikult kunagi varem nii palju mälestusteraamatuid lugenud, pole nendest kunagi eriti vaimustunudki. Kui, siis pigem ilukirjandusmaigulistest. Kui möödunud aasta enimmüüdud raamatuid analüüsiti, selgus ka, et elulooraamatud on puhta ilukirjanduse tagaplaanile tõrjunud. Mõtlesin paar päeva tagasi, et see on ilmselt aja märk. Internetis olevad avalikud päevikud on väga popid ja nii tahetakse ka üha enam teada nendest päevikutest, mis seni on olnud vaid kellegi sahtlis luku taga. Või on see lihtsalt suurenenud nostalgitsemise vajadus?
Mari Tarandi raamatus on hulgaliselt tolle aja ja tänapäeva võrdlusi. Näiteks kuidas lapsed tundsid hirmu niisuguste väikeste keelust üleastumiste pärast, mille pärast tänapäeval ei tuleks kellelgi pähe võib-olla isegi pahandada. Siiski on see raamat imetäpne ajastukirjeldus, ühe (erilise) pere lugu.
Kui ma lugesin (loen) Juhani kirju ja kirjakesi, siis pidin päris sageli mõttes arvutama, kui vana ta selle või teise kirjakese kirjutamise hetkel oli, ja imestama, kas minu laps oleks osanud sellises vanuses niimoodi kirjutada. Vist mitte. Mina ise küll ei oleks osanud. Aga meie peres ei ole kunagi olnud ka nii sügavat luule või üldse kirjanduse analüüsimise tava. Mäletan, et Harper Lee romaanis "Tappa laulurästast" lummas mind niisamuti see taustana kulgenud lugu peategelase peres olnud ettelugemise ja loetu üle arutlemise tavast. Nii eredalt on meeles, kuidas Nirksilm kirjeldas, kuidas ta lugema õppis.
Kirjutamine ja kõige kirjutatu talletamine, süstematiseerimine oli Juhan Viidingu peres ilmselt püha, nagu ka raamatute hoidmine ja nendesse suhtumine. Kummalisel kombel olen mina kohanud kahte tüüpi inimesi: ühed, kes alatasa teevad raamatutesse loetu kohta märkmeid (kirjutavad lõikude kõrvale ääremärkusi, joonivad teksti alla, lisavad hüüu- ja küsimärke), teised, kes ei salli silmaotsaski raamatute n-ö sodimist. Vähemasti Paul Viiding ehk Juhani isa kuulus esimeste hulka. Ja nende hulka kuulus ka mu omaaegne emakeeleõpetaja. Kuigi ma ise olen aasta-aastalt raamatuid üha vähem niiviisi "sodima" hakanud, viimasel ajal enam üldse mitte, on mul ometi hea meel, et õppisin sellise lähenemisviisi kaudu raamatutega kõnelema.
"Ajapildi sees" sundis mind küll ka oma ajapildi sisse minema. Täiesti juhuslikult lõpetasin selle nii puhtas eesti keeles raamatu lugemise emakeelepäeval.
Lõpetuseks Viivi Luige võrratu artikkel Eesti Ekspressis sama raamatu kohta.
laupäev, 14. märts 2009
Kirjanduse aastapreemiad 2008
Ei saa just öelda, et läkski nii, nagu ma kartsin. Ütlen pigem, et läks nii, nagu ma lootsin, et ei läheks. Vähemalt ilukirjandusliku proosa auhinnaga küll. Teiste kategooriate suhtes mul puudub arvamus, sest pole eriti midagi lugenud, end kurssi viia üritanudki.
"Lasnamäe lunastaja" kohta ütleb Tiit Hennoste Postimehele antud intervjuus:
"Minu arvates oli selle juures oluline see, et ta toob eesti kirjandusse sellise osa meie ühiskonnast, millest tavaliselt meie kirjanduses ei räägita, aga mis on tähtis. Teine aspekt on see, et ta mõjus filmilikult ja paneb käima pildistiku. Kolmas asi. Saadi romaan on hea lihtsa keelega raamat, aga minul oli nii, et loed alguses, ja tundub, et on selline kena olmeraamat. /---/
Aga samal ajal hakkab hinge pugema ärevus. Hambaklambrid, mille ümber jutt käib, mida vaja osta, sa saad aru, et see ei saa olla mingi kõige tähtsam asi. See raamat veab sind kaasa, ja meid ei veeta kaasa süžeega või mingite trikkidega, vaid kirjutamisviisiga.
Ja see on hea kirjanduse tunnus. Ja viimane asi on see, et kuigi ma ei ole seda arvustustest leidnud, aga lugedes peaks kohe meelde tulema Dostojevski «Idioot», kust tegelaste nimed on osalt kopeeritud ja see loob romaanile vene kristliku kirjanduse tausta. /---/
Jah, ja siis tuleb hakata mõtlema nende vene kirjanike meelsusele ja see paneb mõtlema, mis on inimene ja milline on inimese elu jumala ees. See loob Saadi romaanile tausta, raamat muutub tausta kaudu, ja see on suure kirjanduse tunnus."
Põhimõtteliselt on ju Hennostel õigus, aga minu arvates peab romaan iseensest olema nii tugev, et ka ilma sidemete otsimiseta mõne varasema klassikateosega või konteksti tundmata hakkaks lugejaga rääkima. "Lasnamäe lunastaja" ei hakka. Tundsin igal leheküljel, et praegu, kümmekond aastat hiljem (raamatu tegevus toimuvat 1997. aastal) on paljud asjad ka selles vene kogukonnas teistmoodi. Mitte et probleeme enam poleks, aga maailm muutub nii kiiresti ja ei seisa vene kogukond ka oma dogmades paigal. Nagu see kurikuulus vene koolipoisski ütles, et neil on kõik hästi. Ma ei tea, aga tahaksin uskuda, et see uus põlvkond tahab oma eluga edasi minna. Muidugi on igasuguseid. Aga neid on igal pool.
Niisiis, kirjanduse aastapreemiad olid järgmised:
Ilukirjanduslik proosa
Laureaat: Mari Saat, «Lasnamäe lunastaja»
Luule
Laureaat Maarja Kangro, «Heureka»
Esseistika
Laureaat Hellar Grabbi, «Vabariigi laps»
Näitekirjandus
Laureaat Peeter Sauter, «Keldris»
Vabaauhind
Laureaat Margus Laidre, «Dorpat 1558–1708»
Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Laureaat Irja Grönholm – Eeva Pargi «Lõks lõpmatuses» saksa keeles
Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Laureaat Kersti Unt – William Faulkneri «Absalom, Absalom!» ja Cormac McCarthy «Tee» inglise keelest
Lastekirjandus
Laureaat Piret Raud, «Printsess Luluu ja härra Kere»
Venekeelse autori kirjandusauhind
Laureaadid Tatjana Kašneva, «Zemnaja korotka naša pamjat...» ja Josef Katz, «Starõi Tallinn: tšetõre vremeni goda»
Artikliauhind
Laureaat Aivar Põldvee, «Lihtsate eestlaste ebausukombed» ja «Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek». Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole
"Lasnamäe lunastaja" kohta ütleb Tiit Hennoste Postimehele antud intervjuus:
"Minu arvates oli selle juures oluline see, et ta toob eesti kirjandusse sellise osa meie ühiskonnast, millest tavaliselt meie kirjanduses ei räägita, aga mis on tähtis. Teine aspekt on see, et ta mõjus filmilikult ja paneb käima pildistiku. Kolmas asi. Saadi romaan on hea lihtsa keelega raamat, aga minul oli nii, et loed alguses, ja tundub, et on selline kena olmeraamat. /---/
Aga samal ajal hakkab hinge pugema ärevus. Hambaklambrid, mille ümber jutt käib, mida vaja osta, sa saad aru, et see ei saa olla mingi kõige tähtsam asi. See raamat veab sind kaasa, ja meid ei veeta kaasa süžeega või mingite trikkidega, vaid kirjutamisviisiga.
Ja see on hea kirjanduse tunnus. Ja viimane asi on see, et kuigi ma ei ole seda arvustustest leidnud, aga lugedes peaks kohe meelde tulema Dostojevski «Idioot», kust tegelaste nimed on osalt kopeeritud ja see loob romaanile vene kristliku kirjanduse tausta. /---/
Jah, ja siis tuleb hakata mõtlema nende vene kirjanike meelsusele ja see paneb mõtlema, mis on inimene ja milline on inimese elu jumala ees. See loob Saadi romaanile tausta, raamat muutub tausta kaudu, ja see on suure kirjanduse tunnus."
Põhimõtteliselt on ju Hennostel õigus, aga minu arvates peab romaan iseensest olema nii tugev, et ka ilma sidemete otsimiseta mõne varasema klassikateosega või konteksti tundmata hakkaks lugejaga rääkima. "Lasnamäe lunastaja" ei hakka. Tundsin igal leheküljel, et praegu, kümmekond aastat hiljem (raamatu tegevus toimuvat 1997. aastal) on paljud asjad ka selles vene kogukonnas teistmoodi. Mitte et probleeme enam poleks, aga maailm muutub nii kiiresti ja ei seisa vene kogukond ka oma dogmades paigal. Nagu see kurikuulus vene koolipoisski ütles, et neil on kõik hästi. Ma ei tea, aga tahaksin uskuda, et see uus põlvkond tahab oma eluga edasi minna. Muidugi on igasuguseid. Aga neid on igal pool.
Niisiis, kirjanduse aastapreemiad olid järgmised:
Ilukirjanduslik proosa
Laureaat: Mari Saat, «Lasnamäe lunastaja»
Luule
Laureaat Maarja Kangro, «Heureka»
Esseistika
Laureaat Hellar Grabbi, «Vabariigi laps»
Näitekirjandus
Laureaat Peeter Sauter, «Keldris»
Vabaauhind
Laureaat Margus Laidre, «Dorpat 1558–1708»
Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Laureaat Irja Grönholm – Eeva Pargi «Lõks lõpmatuses» saksa keeles
Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Laureaat Kersti Unt – William Faulkneri «Absalom, Absalom!» ja Cormac McCarthy «Tee» inglise keelest
Lastekirjandus
Laureaat Piret Raud, «Printsess Luluu ja härra Kere»
Venekeelse autori kirjandusauhind
Laureaadid Tatjana Kašneva, «Zemnaja korotka naša pamjat...» ja Josef Katz, «Starõi Tallinn: tšetõre vremeni goda»
Artikliauhind
Laureaat Aivar Põldvee, «Lihtsate eestlaste ebausukombed» ja «Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek». Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole
kolmapäev, 11. märts 2009
Loengusari "Uus eesti teater"
Ikka tundub, et kõige paremad asjad on juhtunud kas enne meid või juhtuvad pärast meid. Igatahes, kui siis, kui mina veel ülikoolis käisin, oleks Tartus tegutsenud Teatriteaduse Üliõpilaste Loož, oleksin ma kindlasti sinna kuulunud. Aga tollal oli teatriteadus Tartu Ülikoolis alles lapsekingades.
Ja kui ma praegu Tartus oleksin, siis istuksin 12. märtsil kell 16 TÜ peahoone ruumis 228, sest seal on loengusarja "Uus eesti teater" järjekordne loeng, külaliseks Tiit Ojasoo.
Ja kui ma praegu Tartus oleksin, siis istuksin 12. märtsil kell 16 TÜ peahoone ruumis 228, sest seal on loengusarja "Uus eesti teater" järjekordne loeng, külaliseks Tiit Ojasoo.
pühapäev, 8. märts 2009
"Põrgu wärk" ETVs
Reedese teatriõhtu raames sai veel kord vaadata "Põrgu wärki" ehk lavastust, mille eest Hendrik Toompere nimetati 2005. aasta parimaks eesti lavastajaks. Kui seni oli suvelavastustel juures olnud lihtsalt meelelahutuse maik, siis Viinistus juba aasta-paar varem mängitud "Külmetava kunstniku portree" ja mõne teisegi vabaõhu- või suvelavastuse puhul hakati rääkima vaat et paremagi kunstilise tasemega teatrist kui hooajalavastuste puhul. Kummalisel kombel on "Põrgu wärgi" suhtes vaatajate arvamused olnud palju erinevamad kui näiteks "Külmetava kunstniku portree" suhtes. Osa arvajate meelest on see veel parem, osa aga pettusid. Vahepealsed arvamused veel lisaks.
Minu arvates on "Põrgu wärk" näidendina üks Kivastiku headest näidenditest. Kahjuks on tal vastupidiseid näiteid ka kuhjaga. Ja Toompere on selle näidendiga draamateatri supernäitlejate abiga niimoodi ümber käinud, et ma ei ole kindel, kas tahaksin kunagi ühtki teist lavaversiooni või teistsugust tõlgendust näha. Sõnaga, super!
Olen varemgi maininud, et mulle tegelikult ei istu telekast teatrietenduste vaatamine. Aga reede õhtul panin tähele, et hea lavastuse tunnuseks on, kui suudan seda ka telekast niiviisi vaadata, et vaataks peaaegu nagu filmi. "Põrgu wärk" on järelikult hea lavastus. Koos draamateatri suurepäraste näitlejatega.
Eeloleval reedel ehk on 13. märtsil on etendus "Liivad". Sellest ei tea ma mitte midagi. Ja sellele järgneval reedel ehk 20. märtsil "Teatriromanss". Huvitav, miks ETV tutvustuses nii puudulikku infot jagab? Lavastajatki pole kirjas, rääkimata osatäitjatest. Salvestuse aastaarvu järgi oletan, et tegemist on Estonia repertuaaris olnud Katri Aaslav-Tepandi lavastusega. Omal ajal jäi see mul teatris nägemata.
Minu arvates on "Põrgu wärk" näidendina üks Kivastiku headest näidenditest. Kahjuks on tal vastupidiseid näiteid ka kuhjaga. Ja Toompere on selle näidendiga draamateatri supernäitlejate abiga niimoodi ümber käinud, et ma ei ole kindel, kas tahaksin kunagi ühtki teist lavaversiooni või teistsugust tõlgendust näha. Sõnaga, super!
Olen varemgi maininud, et mulle tegelikult ei istu telekast teatrietenduste vaatamine. Aga reede õhtul panin tähele, et hea lavastuse tunnuseks on, kui suudan seda ka telekast niiviisi vaadata, et vaataks peaaegu nagu filmi. "Põrgu wärk" on järelikult hea lavastus. Koos draamateatri suurepäraste näitlejatega.
Eeloleval reedel ehk on 13. märtsil on etendus "Liivad". Sellest ei tea ma mitte midagi. Ja sellele järgneval reedel ehk 20. märtsil "Teatriromanss". Huvitav, miks ETV tutvustuses nii puudulikku infot jagab? Lavastajatki pole kirjas, rääkimata osatäitjatest. Salvestuse aastaarvu järgi oletan, et tegemist on Estonia repertuaaris olnud Katri Aaslav-Tepandi lavastusega. Omal ajal jäi see mul teatris nägemata.
Teatritasku on hästi ära peidetud
Kogemata jäi eile õhtul ETV uudistest kõrva, et Raplamaa ajalehe Nädaline ajakirjanik Margus Mikomägi avas teatriteemalise internetilehe Teatritasku. Aadressi ekraanil ei näinud ega kuulnud ka sellest räägitavat, aga kuna nägin sellest uudislõigust poolkogemata vaid uue veebisaidi avalehekülge, mõtlesin, et nii kõva guugeldaja olen küll, et küll pärast otsin ise üles.
Külalised läksid ära ja avasin õhtul hilja veel läpakakaane. Mitte midagi! Vaid eri meediaväljaannetes avaldatud samasisulised uudised. ERRi enda uudises ei olnud lingist pooltki kirja pandud, Postimehe refereeritud uudisest leidsin lingi (jälle) poolkogemata pildiallkirja alt, aga hiljem selgus, et see on vale. Sest kui tippisin teatritasku.nadaline.ee IE aadressireale, oli vastuseks (jälle) ei midagi! Lehekülge justkui polekski olemas. Proovisin uuesti Google käest nõu küsida. Ei midagi peale juba leitud uudiste. Korraks kahtlustasin, et ehk on lehekülg alles nii värske, et otsingumootorid pole seda veel korralikult indekseerida jõudnud. Hommikul proovisin uuesti. (Jälle) sama seis. Siis proovisin Maci ja Firefoxi. Mac võlus lehe välja! Lähemal uurimisel panin aga tähele, et täiesti loogiliselt on see aadress hoopis teatritasku.nadaline.ee.
Kuna ma siiski leidsin augu, kuidas selle saidini jõuda, siis sain juba ka veidi sisuga tutvuda. Täitsa tore viis ühel ajakirjanikul oma artikleid ja intervjuusid niimoodi ühte kohta koguda. Veel ei ole hästi aru saanud, miks see artiklite kogumik nii eriline on, et üleriigilise uudisekünnise ületas? Üldse mitte halvas mõttes.
Külalised läksid ära ja avasin õhtul hilja veel läpakakaane. Mitte midagi! Vaid eri meediaväljaannetes avaldatud samasisulised uudised. ERRi enda uudises ei olnud lingist pooltki kirja pandud, Postimehe refereeritud uudisest leidsin lingi (jälle) poolkogemata pildiallkirja alt, aga hiljem selgus, et see on vale. Sest kui tippisin teatritasku.nadaline.ee IE aadressireale, oli vastuseks (jälle) ei midagi! Lehekülge justkui polekski olemas. Proovisin uuesti Google käest nõu küsida. Ei midagi peale juba leitud uudiste. Korraks kahtlustasin, et ehk on lehekülg alles nii värske, et otsingumootorid pole seda veel korralikult indekseerida jõudnud. Hommikul proovisin uuesti. (Jälle) sama seis. Siis proovisin Maci ja Firefoxi. Mac võlus lehe välja! Lähemal uurimisel panin aga tähele, et täiesti loogiliselt on see aadress hoopis teatritasku.nadaline.ee.
Kuna ma siiski leidsin augu, kuidas selle saidini jõuda, siis sain juba ka veidi sisuga tutvuda. Täitsa tore viis ühel ajakirjanikul oma artikleid ja intervjuusid niimoodi ühte kohta koguda. Veel ei ole hästi aru saanud, miks see artiklite kogumik nii eriline on, et üleriigilise uudisekünnise ületas? Üldse mitte halvas mõttes.
teisipäev, 3. märts 2009
"Rentslimiljonär" - uustrükk?
Varrak saatis täna kirja, milles teatati muu hulgas, et märtsis ilmub äsja kaheksa Oscarit saanud filmi "Rentslimiljonär" (Slumdog Millionaire) aluseks olnud Vikas Swarupi samanimeline romaan. Tore, ja arvestades, et see film mulle väga meeldis, tahan ilmselt ka raamatu läbi lugeda. Kuuldavasti olevat romaanis ja filmis erinevusi. Aga tegelikult on see raamat juba ju Varraku kirjastatuna paar aastat tagasi ilmunud, tõlkijagi sama. Tõsi, siis oli eestikeelse tõlke pealkiri "Miljardimäng" ja kaanekujundus kindlasti koledam kui uustrükil. Huvitav, kas pealkirja otsustati muuta sellepärast, et filmi tuntus tagab müügiedu? :)
pühapäev, 1. märts 2009
Teatriauhindade nominendid 2008. aasta loomingu eest
Teatriliidu kodulehel on lõpuks ometi avaldatud teatri aastaauhindade nominentide loetelu 2008. aasta loomingu eest.
Ma seni arvasin, et olen ikka keskmisest sagedasem teatrikülastaja, iseäranis 2008. aastal, aga nüüd selgub, et valdav enamus olulistest lavastustest on ikka nägemata. Loogiline, sest ega midagi väga-väga säravat peale "Ruja" ja Vargamäe teatrisuve möödunud teatriaastas silma ei hakanud ka. Nüüd sain teada, et ma lihtsalt ei näinud neid säravaid asju. Osaliselt saab seda viga kindlasti veel parandada, sest osa lavastusi on ju jätkuvalt mängukavas.
Kahju oli juba enne, aga nüüd on veelgi enam, sellest, et eelmisel suvel jäid vaatamata nii "Vahepeatus" kui ka "Pikk päevatee kaob öösse". Vähemalt viimast on lubanud draamateater ka eeloleval suvel mängida.
Petersonide pereteatri absoluutne menu vähemalt kriitikute hulgas peegeldab minu arvates eriti selgelt tendentsi, et väga säravad lavastused sünnivad viimasel ajal eelkõige kas väikestes teatrites või lausa nn projektlavastustena. Nii ju ka "Ruja" või mis tahes suveteatri näide, mida siin loetelus jälle vist pea igas kategoorias kohata võib, või teiste väikeste teatrite või stuudiote tegemised.
Küsimus on veel ainult, kas kriitikud viimasel ajal eelkõige neid "erilisi" asju vaatavadki (kole palju olen kohanud kirjutatavat, et "olen sel aastal väga vähe lavastusi näinud" vms)? Kuna enamasti on selliste lavastuste puhul mängukordi vähe, ruumid väikesed, siis tundub, et tavaline teatrikülastaja ei jõua lihtsalt sellele trendile järele. Või muutubki teater Eestis omamoodi eliidikunstiks?
Ei tea ... võib-olla on mu sellised mõtted ülekohtused ja ainult mina ei jõua järele? Aga näiteks naisnäitleja auhind: Riina Maidre ("Ühiskondade toed" Von Krahlis), Laura ja Maria Peterson ("Maarja kuulutamine" Theatrumis), Külli Teetamm ("Pärija" Pärimusteatri Loomine etendus Otepääl). Kõigepealt tekib küsimus, kas sellesse kategooriasse tõesti ei leitud viiendat nime? Ülle Kaljuste näiteks. Teiseks on kõik lavastused just sellised, mida mängitud lühikese perioodi vältel ja eeldavad teadlikku publikut, s.t publikut, kes nende teatrite tegevust pidevalt jälgivad.
Veel on kahju, et Vargamäe Tammsaare-projekt ei leidnud kusagil kohta. Peale "Wargamäe Wabariigi".
Ma seni arvasin, et olen ikka keskmisest sagedasem teatrikülastaja, iseäranis 2008. aastal, aga nüüd selgub, et valdav enamus olulistest lavastustest on ikka nägemata. Loogiline, sest ega midagi väga-väga säravat peale "Ruja" ja Vargamäe teatrisuve möödunud teatriaastas silma ei hakanud ka. Nüüd sain teada, et ma lihtsalt ei näinud neid säravaid asju. Osaliselt saab seda viga kindlasti veel parandada, sest osa lavastusi on ju jätkuvalt mängukavas.
Kahju oli juba enne, aga nüüd on veelgi enam, sellest, et eelmisel suvel jäid vaatamata nii "Vahepeatus" kui ka "Pikk päevatee kaob öösse". Vähemalt viimast on lubanud draamateater ka eeloleval suvel mängida.
Petersonide pereteatri absoluutne menu vähemalt kriitikute hulgas peegeldab minu arvates eriti selgelt tendentsi, et väga säravad lavastused sünnivad viimasel ajal eelkõige kas väikestes teatrites või lausa nn projektlavastustena. Nii ju ka "Ruja" või mis tahes suveteatri näide, mida siin loetelus jälle vist pea igas kategoorias kohata võib, või teiste väikeste teatrite või stuudiote tegemised.
Küsimus on veel ainult, kas kriitikud viimasel ajal eelkõige neid "erilisi" asju vaatavadki (kole palju olen kohanud kirjutatavat, et "olen sel aastal väga vähe lavastusi näinud" vms)? Kuna enamasti on selliste lavastuste puhul mängukordi vähe, ruumid väikesed, siis tundub, et tavaline teatrikülastaja ei jõua lihtsalt sellele trendile järele. Või muutubki teater Eestis omamoodi eliidikunstiks?
Ei tea ... võib-olla on mu sellised mõtted ülekohtused ja ainult mina ei jõua järele? Aga näiteks naisnäitleja auhind: Riina Maidre ("Ühiskondade toed" Von Krahlis), Laura ja Maria Peterson ("Maarja kuulutamine" Theatrumis), Külli Teetamm ("Pärija" Pärimusteatri Loomine etendus Otepääl). Kõigepealt tekib küsimus, kas sellesse kategooriasse tõesti ei leitud viiendat nime? Ülle Kaljuste näiteks. Teiseks on kõik lavastused just sellised, mida mängitud lühikese perioodi vältel ja eeldavad teadlikku publikut, s.t publikut, kes nende teatrite tegevust pidevalt jälgivad.
Veel on kahju, et Vargamäe Tammsaare-projekt ei leidnud kusagil kohta. Peale "Wargamäe Wabariigi".
Tellimine:
Postitused (Atom)