pühapäev, 26. mai 2013

Rakvere Teatri "Jane Eyre" Vene Teatris

Külalisetendused ei ole sellised, nagu on etendused kodusaalis. "Jane Eyre'i" jaoks olevat kogu Rakvere Teatri maja ajastuhõnguliseks kujundatud - küünlad ja muu, soovi korral saavat vaheajaks ka õhtusöögi tellida. Vene Teatris olnud külalisetendusel niisugust hõngu ümberringi muidugi polnud. Pealegi olin ma tol õhtul pärast väsitavaid päevi, varast hommikust tõusmist ja sellele järgnenud lennureisi üsna väsinud. Hoidusin mõtlemast, et eesolev etendus on pikk, samas lootsin, et lavastuse tutvustuse juures Rakvere Teatri kodulehel nähtud fotod ärkavad ellu ja värskendav teatrielamus on tagatud.

Etendus kogu oma salapära ja unenäolisusega lummas ja võlus. Olen ilmselt vähemuses, aga ma ei mäleta, et oleksin "Jane Eyre'i" kunagi lugenud. Olen näinud varem ühte teatrilavastust, ja tundub, et raamatu sisu tean aegade algusest saadik ... Kõnealuse lavastuse puhul lasin kõigist eelarvamustest ja -ootustest lahti, mistõttu vana Jane Eyre'i (Helgi Annast) tagasivaatamine möödunule äratas mälestused kogu rõõmus ja kurbuses ellu. Suur võti pihus, näib ta olevat otsinud kogu elu ust, mida selle võtmega avada.

Noort Jane Eyre'i, guvernanti, kehastab Maarika Mesipuu. Kahte Jane'i liidab suurema osa ajast ühesugune kleit. Vana Jane'i ärgitab meenutama, mõtlema ja rääkima Lauri Kaldoja. Annasti ja Kaldoja dialoogid on justkui jutustajad, kes muudavad unenäolise lavaloo kergesti jälgitavaks. Lavastaja on valinud romaani ainestiku kajastamiseks viisi, mis ei pruugi igale vaatajale tingimusteta meeldida, sest liiga palju on neid, kellel on kujutlus oma Jane'ist või oma Rochesterist. Rochesteri osas astub üles Hannes Kaljujärv. Rochester on selles lavastuses pigem vaikiv, mitte kirglik.

Mitmes rollis üles astuvad Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Elina Pähklimägi ja Liisa Aibel on kõik kõnekad ja oma osi suureks mängides olulised kõrvaltegelased. Enim jääb muidugi meelde Ülle Lichtfeldti hull naine.

Kõigest hoolimata poleks see lavastus mind nõndaviisi lummanud, kui selles "muusikalises melodraamas" poleks peaosa saanud mängida Doris Kareva, Kalju Kanguri ja Heiti Talviku luuletekstid. Tarmo Keskülli viisistatud. Need lisasid igavikulisust, ajatust, teisalt tegi lakkamatu värsijada selle kauge ja mu jaoks võõra loo elusaks, uueks. 

Kavaleht on lavastaja kiri vaatajale. Ta palub kohe alguses lugeda seal sisalduvat kirja pärast kodus. Torkasin kava pärast kuhugi ära ja nüüd ongi see mul lugemata. Kui kunagi välja ilmub, eks ma siis loen. Ja meenutan. Usun, et mu mälestused ei ole siis ajaga kriimustada saanud, ja veel usun, et kui vähegi võimalik, tahaksin minna Rakverre lavastuse algsesse mängupaika veel kord ühte "Jane Eyre'i" etendust vaatama. Nii hea oli ja kuidagi tähenduslikuks muutus too õhtu mu jaoks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar