neljapäev, 12. jaanuar 2012

Viies kolonn Draamateatris

Astusin Draamateatri ees ülekäigurajale, et minna teatrisse ja märkasin äkki teatri kõrval seismas roodu sõdureid. Igati ehe tunne tekkis enne "Viienda kolonni" etendust. Pärast selgus, et sõdurpoisid suunatigi teisele rõdule sama etendust vaatama.

Hemingway ainus näidend olevat teatri kodulehel seisva tutvustuse järgi eksimatult Hemingway: traagiliselt, naljakalt ja kirglikult põimuv spiooni- ja armastuslugu. Tõsi, hemingwaylikkus jõudis lavalt saali minuni küll, ja see on põhjus, miks ma võin siiralt öelda, et mulle meeldis see lavastus. Hoolimata teatrikriitikute valdavalt mitte eriti positiivseist arvamusist. Mina tundsin tol õhtul saalis end keskkooliõpilasena, kes on Hemingway loominguga tutvust teinud. Mind ei häirinud ajaloolised ebatäpsused ja muutmised. Ma ei ole ka selle näidendiga tuttav ega tea, kas ehk juba autor on "tõde" moonutanud. Raske öelda, kuidas oleks päriselt keskkooliõpilasena seda elukajastust 21. sajandi hakul vaadata.

Igatahes niisugust lineaarselt kulgevat lugu on Draamateatri suure saali laval nähtud ennegi, nähakse praegu ja saab näha kindlasti ka edaspidi. Ei mingeid uuenduslikke vimkasid lavastuses ega ühtki eriliselt säravat näitlejatööd. Peaosades on Raimo Pass ja Merle Palmiste. Esimese kehastatud Philip Rawlings peab olema hemingwaylikult ühtaegu nn esimene armastaja ja sõjaaegse segaduse keskel võtmetegija. Tavaliselt on Raimo Pass suurepärane kõrvaltegelane, selles lavastuses ei anta talle võimalust mängida väikest kõrvalosa suureks, vaid pakutakse võimalust mängida peaosa eriliseks. Ma ei saa öelda, et see tal õnnestub, aga süü on selles pigemini juba kirjanikul, kelle näidend oleks vast proosateosena kandvam, ja seejärel lavastajal, kes on lahendanud selle lavastuse eelmainitud tavapärases võtmes, see tähendab pannud lihtsalt Draamateatri suurele lavale. Merle Palmiste Dorothy Bridges on nagu Palmiste ikka - ilus ja enesekindel. Ometi on just Dorothy Bridgesi ja Philip Rawlingsi unistamisestseen see hetk, mis tegi kogu lavastusest eksimatu Hemingway. Selle, et nende unistused ei täitu kunagi, sest kumbki ei põgene kunagi sõja eest – üks täidab ülesannet ja teist takistavad ambitsioonid.

Jääb vaid üks küsimus. Miks on sellesse lavastusse vaja nii palju näitlejaid? Mängida on peale peategelaste tegelikult veel vaid hotelliomanikul (Tõnu Kark), teenijal (Maria Klenskaja) ja ehk ka Anital (Marta Laan). Viimane on oma osaga eriliselt vaeva näinud, aga ma ei ole kindel, kas tänavatüdruku imago, mis lavalt paistab, on päris see, mis Anital olema peaks.

Siiski, neile, kellele meeldib klassikaliste võtetega klassikaline teater, kus on palju tegelasi, võiks "Viienda kolonni" lavastus meeldida küll. Mulle meeldis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar