pühapäev, 23. veebruar 2014

"Leping" - Märt Avandi ja Volli Käro koos laval

Möödunud suve hakul ma Rakverre Pätsi Sahvri pööningule "Lepingut" vaatama ei jõudnud. Sestap on ainult kiidu- ja tänuväärt, et esialgu suviseks teatriks mõeldud lavastused jõuavad tavarepertuaari. Slawomir Mrožeki näidend, Indrek Apinise väga õnnestunud lavastus ning Volli Käro - Märt Avandi duett on kuhjaga ära teeninud, et seda lavastust näeksid võimalikult paljud teatrisõbrad. Napi ja lihtsa kujunduse tõttu on etendust võõraski saalis hea vaadata.

Ühest küljest on Mrožěki tekst tuntavalt poolalik. See on igipõlisest ida-lääne vastasusest, kui kõrk kõrgest seisusest Magnus (Volli Käro) põlgab idaeurooplast Morisi (Märt Avandi). Teisest küljest on see aga vana ja uue maailma vastupidavusest, kohanemisvõimest. Kuniks Morisis on mingi eksootiline salapära, näib Magnus teenrit vähemalt huvitava uurimisobjektina käsitlevat. Kui aga selgub, et Moris on kõigest üks paljudest, lüüakse kaardipakk jälle segamini. Lavastuses saab Avandi näidata kogu oma karakternäitlejameisterlikkust. Volli Käro Magnus muutub hoolimata üha uutest ratsukäikudest üha väiksemaks ja väetimaks. On tunda, kuidas mõlemad näitlejad on materjali omaks teinud ja aktsepteerivad ka partneri rollitõlgendust. Nii pääsevad kõik teksti nüansid üksikult ja üldiselt esile.

"Leping" koosneb ülipeenest dialoogist, kus iga sõna on hoolega kaalutud ja igal osalauselgi on terviku suhtes oluline mõte. Üksnes väga head näitlejad suudavad sellest mängust meistriteose luua. Näidend sarnaneb kaudselt "Marquis d'artiste'iga", kuid "Leping" ei ole näitlemisest, vaid päris elust.

Magnus on otsustanud veeta ülejäänud elupäevad hotellis, kuid raha saab vist otsa enne kui elu. Ka ei ole tal enam teenrit, kes tundus olevat kaasmaalane, oma ametit ja kohta hästi tundev lakei. Aga võib-olla ainult ideaal? Uus teener Moris räägib veidra aktsendiga, kuid on kohe alguses Magnusele keeruline vastane. Vastavalt sellele, kuidas nende suhe areneb, väljendatakse laval võimupositsioone: alguses istub Magnus poodiumil laua taga, Moris seisab madalamal ja puhastab söögiriistu. Seejärel laskub Magnus Morisi juurde. Pärast "lepingu" sõlmimist on võim lõplikult teenri käes, kes tõmbab valged kindad kätte ja  võtab endale vabaduse otsustada lepingu täitmise aja üle siis, kui talle sobib. Lõpus saabub Moris nahktagis, vabaajariietes. Magnus on kaotanud viimsegi väärikuse, ilmudes hotelli vestibüüli hommikumantlis, närvid viimseni pingul, näljane. Lõplikult alistununa mõistab Magnus paratamatut seisusekaotust ja korraks võiks tekkida isegi tunne, et neist saavad sõbrad.

Mõlemad mehed otsivad elu ja surma peale sõlmitud lepingu mittetäitmiseks põhjuseid. Nad püüavad üksteist üle kavaldada, kuid kogu aeg on tunne, et teine on sammu võrra kaugemal. Samas ei ole surm üldse tähtis - kui Magnus on tunnistanud, et lepib idaeurooplasega, pöörab elu niikuinii uue lehekülje ja mõttekatked ei taha peast mitu päeva ära kaduda. Mu meelest vajaks näidend ka lugemist. Sõnu tehakse vähe, aga seda kaalukam on iga sõna eraldi ja koos võetuna.

laupäev, 22. veebruar 2014

VAT Teatri "Faust"

VAT Teatri "Fausti" lavastuse žanr on määratletud kui "ekspressionistlik rännak Murnau, Goethe ja Marlowe ainetel". Väga täpne, sest kõike seda selles lavastuses ka on. Tummfilmiesteetika teeb lavastusest ühe huvitavama teatritüki Eesti teatripildis, kuid pärast seda, kui on nähtud filmikunstis tehtud austusavaldused tummfilmile - "Artist" ja "Elavad pildid" -, ei mõjunud tummfilmi kujutamine teatrilavalgi enam ootamatult. Olin just näinud ka Priit Võigemasti "Hamletis" viiteid Charlie Chaplinile. Siiski on VAT Teatri lavastus näide heast ansamblitunnetusest ja mängulisuse tõttu ka hästi põnev.

Jah, Goethe teose dramatiseering võib olla nii põnev, et mu kõrval, ees ja taga istunud gümnasistid olid väga suures vaimustuses kõigest, mis laval tehti. Ago Soots teeb Faustina väga kihvti rolli. See võimendub suhetes Mefistoga (Tanel Saar) kurikavalaks poisikesetembuks, kus Fausti ihad on nii iseenesestmõistetavad, et jääb ainult Mefisto kombel ohata, kui doktor liigse tarkuse ja tarmukuse tõttu suurt armastust otsib. Olgu parem pidu taevani.

Ülejäänud osades on Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Madis Muul. Katariina Ratasepp mängib Margaretat, kes on küll rohkem saksa muinasjutu Gretchen ehk süütuse ja puhta armastuse võrdkuju ja kujuneb mängu käigus niivõrd mõjuvaks peategelaseks, et Mefistol näib korraks kavalus otsa lõppevat. Siiras armastus võidab ju kõige kurjemadki kavatsused?! Kuidas inimesed targa arsti kergemeelselt endi hulgast välja heidavad, siis jälle tagasi võidavad ja kuidas needsamad inimesed eksinud naisele andeks ei anna, on paradoksaalsel kombel vägagi tänapäevane.

Etendus algab "tehnilise viperusega", mille puhul juurdlen tegelikult ikka veel, kas see juhtus kogemata või oli planeeritud ... Kui oli lavastatud, siis minu arvates oli see tarbetu. Filmilint jäi seisma, kohmetunud näitlejad astusid rambivalgusesse ja publik jõudis mõelda, et mis siis nüüd ... Nii ehk naa, Katariina Ratasepa otsusel ja otsustavusel mängida ilma videopildita (?) on märgiline tähendus: me oskame Fausti loo ka ise ette kanda ega vaja moodsat tehnikat, kostüüme või keerulisi rekvisiite. Sünnib nappide vahenditega visuaalteater.

"Faust" jääb meelde ja võlub mängulisusega mustvalgel foonil, kui teatrinäitleja seisab silmitsi kaameraga - valguse ja varjudega. Leidlik ja ootamatu on, et laval olevad näitlejad liigutavad ainult suud. Hääl miksitakse lava kõrval pildiga kokku. Kõigest kõige olulisem on "Fausti" loo tänapäevaseks ja arusaadavaks tegemine. Seda lavastust pole põhjust karta. Tasuks hoopis juhust kasutada ja vaadata (kui juba ei tea), milles Fausti õnn ja õnnetus seisneb.

Ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedile vastanud kriitikud hääletasid "Fausti" 2013. aasta parimaks lavastuseks. Arvasin ekslikult, et 2012. aasta lõpus esietendunud lavastus ei kuulu aruandeaastasse. Aitäh anonüümsele selgitajale, et lähtutakse tetrihooajast, mitte kalendriaastast. Tegelikult mõistetav, sest muidu ei saaks ju ankeeti ajakirja detsembrinumbris avaldada. Samast ankeedist jäi silma aga veel üks üldistus, mille tõttu "Faust" jällegi kindlasti kuulub möödunud aastasse - ühes rütmis hingavad trupid. VAT Teatri rühmatöö on praegu täiesti omaette klass.

kolmapäev, 19. veebruar 2014

Linnateatri "Hamlet"

Olen vist näinud nelja-viit "Hamletit". Mõni on eredamalt meeles, mõni on rohkem, mõni vähem meeldinud. Ja tegelikult ei ole mu jaoks kunagi eriti oluline olnud Hamlet kui selle loo peategelane. Oluline on hoopis lavastusterviku sõnum. Minu teatrimälus on Nüganeni lavastus Eestis (seni) ületamatu. Mõni aasta tagasi võlus ja kõnetas väga National Theatre'i "Hamlet". Priit Võigemasti ehk praegune Linnateatri "Hamlet" on iseäranis mõne rollilahenduse ja rõhuasetuse pärast igati õnnestunud. Nii mõtlikku Hamletit (peategelast) kohe ei mäletagi.

Alo Kõrve sarnaneb Hamletina pidevalt Charlie Chapliniga ja et viide oleks otsene, on hetkeks filmilinalt isegi Chaplinit poksiringis näha. Seejärel astub seni kõrvaltvaatajana muu õukonna pidutsemist jälginud Hamlet alla saali ja hammustab nagu muu seas katki sõprade ja sõbraks pürgijate topeltmängu. Temast paistab tarkust, intelligentsust, aga ka igavusest sündinud rahulolematust, vajadust eneseteostuse järele. Isa surm ei näi teda sugugi nii palju heidutavat kui ümbritsevaid inimesi iseloomustav ükskõiksus ja võimuiha.

Lavastuse tegevus on toodud möödunud sajandi algusesse, mil salapiiritusevedu ja alkoholikeeld olid aktuaalsed. See temaatika toob loo tervikuna kuningakojast madalamale, piirituseparuni mõisa. Õigemini, võitlus kuningatrooni pärast, nagu Shakespeare'il oli, ei ole siin nii oluline kui võitlus ühes ärivaldkonnas juhtpositsiooni saavutamise pärast. Polonius (Andrus Vaarik) osutub ettevõtmise tegevjuhiks, kes peab juhtima inimeste ja kauba liikumist. Mõte on praeguses korruptsioonihõngulises ühiskonnas väga aktuaalne ja mõjuks päris teravalt, kui tekstis oleks kärpeid tehtud peaaegu mustvalge värvi saavutamiseni. Ei oskagi öelda, kas praegune lahendus on hea või halb. Igatahes teevad parimad rollid just Andrus Vaarik ja Evelin Võigemast (Opheliana). Neid on nii üksikuna kui ka koos hea vaadata. Karakterid paistavad muude hulgast (olgu siis teklites tudengid või oligarhi lähem kaaskond) silma.

Igas "Hamletis" on stseenid, mis tuleb kindlasti kuidagi ära lahendada või lavastada. Margus Tabori kõnelused pealuuga tühjade viinakastide vahel on jäetud siin lavastuses sisse, kuid Claudiuse palvetamist asendab näo ja käte pesemine. Hamleti kohtumine isa vaimuga on nii realistlik, et oleks tahtnud peaaegu, et selgunuks, et isa polegi tapetud või surnud. Piirituseveo kontekstis ei tahaks süüd Claudiusele pannagi. Hamleti lavastatud näitemäng ei olnud usutav ega paistnud liigutavat eriti neidki, kelle ette peegel seati. Üksnes ema leidis, et peab pojale (igaks juhuks?) manitsuskõne pidama.

Ühest mõttest ei saanud ma algusest lõpuni lahti. Kummastav oli näha poole aasta jooksul teises "Hamleti" lavastuses Gertrudi osas jälle Epp Eespäeva. Need Gertrudid on küll väga erinevad ja ma saan ju aru, miks Eespäev suvises Roman Baskini lavastuses Gertrudi ossa passis, kuid paraku kahandas Linnateatri lavastuse nägemine nüüd suvise lavastuse tähendust ja mõju veelgi. Võigemasti lavastuses on Gertrud leebe lapsevanem, kes vaatab enamiku ajast vaikselt taamal ja loodab, et Hamlet ja Claudius leiavad ühise keele.

Meeldis, et Hamlet on mõtlik, mitte äärmuslikult paatoslik. Aeg on liigestest lahti niikuinii. Sellest mööda või üle ei saa, aga see tasakaalustav mõtlikkus, isegi tundlikkus näitas, et rahailmaski ei tohi inimest kõrvale jätta. "Hamletit" lavastatakse ju selleks, et igal põlvkonnal oleks oma "Hamlet". Nagu iga põlvkond peab omaenda kasvuvalu tundma. Selles lavastuses ei ole ahastavat emotsioonilaviini ja karjumist. On vaid äriilma pragmaatilised otsused, mis võivad tundlikuma natuuri tõepoolest hulluks ajada.

laupäev, 15. veebruar 2014

"Armastuse kirjad" - Kuressaare Linnateater VAT Teatris

Kuressaare Linnateatri "Armastuse kirjad" on äärmiselt hästi mängitud väga eluline ja tõene lugu. Peeter Tammearu ja Piret Rauga duetis sünnib kaks suurepärast teatrirolli. Teise klassi lastest saavad alatiseks sõbrad, isegi armastajad, aga nad elavad kogu elu üksteisest mööda. Nende ühisosa on kirjades.

Kui tudengiealine Melissa kirjutab Andrew'le, et põhjus, miks neil midagi välja ei tule, on kirjades, kus luuakse endast hoopis teistsugune pilt, siis jäin mõtlema, et aastakümnete eest tavaline kirjade ja kaartide saatmise tava võib ju olla praeguseks kadunud, kuid virtuaalselt kujundatav identiteet ei erinegi nii väga. Kõik areneb ja juhtub lihtsalt palju kiiremini. Igatahes mõistab vaataja neid kahte inimest: nende elud on üksteisega tihedasti põimunud, kuid pärissidemeid sellest suhtest ei sünni. Kui üks jõuab kohale, on teine just välja läinud. Kui kujundada endale mõlema armastaja portree, selgub, et arvatavasti poleks ka ilma kirjadeta teisiti läinud. Katkisest perest, boheemlase hingega Melissa ja ühtehoidvast, armastavast perest, sihikindel Andrew saavad koos olla eelkõige oma kirjades, milles heidetakse teineteisele ühte ja teist ette, aga milles ka jagatakse oma rõõme ja muresid.

Epistolaarne näidend teeb lavastamisele ameerikalikult ettekirjutusi. Need muudavad mängimise lihtsaks, sest kirju ja kaarte tuleb lugeda, mitte ei pea neid peast tsiteerima. Ometi teeb Piret Rauk väga tugeva rolli. Ta on tabanud ära ühtviisi väikse lapse, teismelise, noore, eri vanuses naise olemuse ja tunded inimese vastu, keda sel naisel on oma elus väga vaja. Kõik teised tulid, olid ja läksid. Andrew jäi. Peeter Tammearu nohiklapse, edasipüüdliku noormehe ja kindlalt karjääri kujundava Andrew märksõna on kirjutamine. See meeldib talle ja muudab ta tugeva(ma)ks. Kõik oli õige kuni episoodideni ajal, mil Andrew'st oli saanud senaator ja Melissa võitles viimast võitlust kõigepealt laste, siis armastuse ja lõpuks iseenda pärast. Isegi selle näidendi tegevuse ajal kõlab uskumatult, et nende armulugu vaid ühe väikese skandaaliga päädis, aga olgu.

Lavastuse aluseks olev näidend räägib naise ja mehe viiskümmend aastat kestnud suhtest. Teineteisele kirjutatud päevikutes avalduvad lootused, unistused, võidud, aga ka pettumused ja kaotused. Ausamalt kui kellelegi teisele öeldakse asju, millest tihtipeale ka väga lähedased inimesed rääkida ei tihka. Andrew on küll enamasti kuulaja, kuid vajaduse korral ütleb temagi.

"Armastuse kirjad" on kahe inimese avaldatud elu. Vaataja tajub põhjuseid ja tagajärgi, näitlejad on tegelaste tunded hoolega lahti harutanud ja loonud seeläbi vanuse- ja kogemusetruu pildi. Ilmekas sissejuhatus juhib tähelepanu, et kirjapakki sirviti koos, teineteisest eraldi. Kirjade lugemise kaudu meenutamine on nostalgiahõnguline - ikka meenuvad päevad, mil kiri saabus. Peale selle lükkas iga uus kiri teist oma sihtidele lähemale.

neljapäev, 13. veebruar 2014

"Nisa", Katariina Undi supertöö

Näitleja töö rolliga, rolli sisse minek avaldub VAT Teatri "Nisas" nii piltlikult, et kohe ei tule ühtki samaväärset võrdlust meeldegi. Meil näeb harva teatrit, kus iga detail ja liigutus on sekundi täpsusega paigas. Katariina Unt püüab vaataja tähelepanu ja kordagi ei teki võimalust !kungi naise loo juurest eemale minna. Näitlejanna hingestatud ja füüsiliselt keeruline mäng pöörab vaatajagi pilgu endasse.

Antropoloogia mulle väga meeldib, sest selle kaudu püütakse kultuuri kirjeldada, mitte hinnanguid anda, isegi mitte vastandada või võrrelda. Muidugi on kirjeldajad sageli oma kultuuris kinni, kuid "Nisa" aluseks olev Marjorie Shostaki raamat tundub Katariina Undi dramatiseeringu põhjal otsustades olevat erapooletu - üks aafrika naine räägib talle olulistest asjadest ja elusündmustest, meie jaoks peaaegu uskumatust pragmaatilisusest, aga see naine võiks olla ükskõik mis maalt.

Katariina Undi näitlejatööst peegeldub selgelt, kuidas ta on selle rolli loonud ja üles ehitanud - ikka nii, et iga fraas ja liigutus on hoolega valitud ja üksteise peale laotud. See võiks olla peaaegu eneseületamine, aga on hoopis Katariina Unt - näitleja, kes suudab alati erineda ja kelle puhul on ikka ja jälle, rollist rolli näha areng. Ta tuleb "Nisas" lavale, räägib aafrika naise lugu alates esimestest lapsepõlvemälestustest kuni viimaste eluvõimalusteni. Tühjal, vaid ühe puuga kujundatud laval jookseb silme ees film. Saalis on vaikne, sest kõik on nii põnev. Kui Nisa hirvevasikat taga ajab, on tunne, nagu vaataks National Geographicu filmi. Kui ta esimese lapse sünnist räägib, vaataks ikka nagu dokkfilmi. Kui sipelgad puud mööda üles ronivad, ronivad sipelgad selga mööda üles. Meestega astub ta dialoogi, püüdes jäljendada nende liikumist.

Tanel Rubeni muusikaline kujundus ja pillimäng taustal ilmestab Nisa lugu veelgi ja rõhutab täpselt kõiki varjundeid. Tervik on väga võimas. Iga hetk aafrika naise elus viitab hetkedele enda elus, ja seetõttu muutub kõik ühtäkki tohutult isiklikuks. Laval on üks inimene, saalis istuvad vaatajad saavad võimaluse vaadata iseendale ja inimeseks olemisele otsa. Väga-väga meeldis! Iga üksik detail ja kogu lavastus. Kultuuriülene.

reede, 7. veebruar 2014

"Leegionärid" - Rakvere Teater NO-teatris

Madis Kalmeti lavastajakäekirjas on praegu midagi, mida kipun juba tingimusteta armastama. Tiit Aleksejevi teksti sügavus on muidugi kõikvõimas, sest Rakvere Teatri "Leegionärid" oli ühtaegu sügav ja puudutav. Sõja- ja eluteema ei olegi veel ammendunud, oli mu üllatav tõdemine nendel hetkedel, kui suutsin salamisi peopesi küünistades ja huulde hammustades pisarad silma tagasi valguma sundida.

Lavapõrandat katab suur riideräbal, mis lehkab õli, vere ja põlenud maa järele. Veskikivile tuleb istuma Suur-Einar (Tarvo Sõmer) ja räägib loo lapsepõlvest, vennast, isast, endast ja elust. Tarvo Sõmeri roll raamib kogu lavastust ja õigupoolest on temas leegionäri võib-olla rohkemgi kui kolmes 1944. aastal Sinimägedes võidelnud mehes (Erni Kask, Margus Grosnõi, Mihkel Kabel) kokku. Kummitama jäi Einari küsimus, et miks see sõda temal elada ei lase? Ta kuulub ju põlvkonda, kes pole tegelikult sõda näinud. Miks isegi meie ei saa ilma sellele sõjale mõtlemata elada, kuigi oleme juba teab-mitmes põlvkond? Võib-olla näiteks seepärast, et üks kümneaastane tüdruk oli surnud meeste taskutest märkmikud kokku korjanud ja oma koolivihikusse nende meeste nimed üles kirjutanud? See olevat ainus säilinud märge nende surmast, kirjutab Tiit Aleksejev kavalehel.

Kolm legionäri on jäänud lahinguväljale uitama. Tegelikult pole nad lihtsalt saanud veel üle silla minna. Nendevahelisest vestlusest jääb meelde hõõrumine. Eks elamata elu pärast. Igaüks talub seda pisut erinevalt, aga dramaturgiliselt on kindlasti märgiline, et Andrei seisab ja vaikib kaua. Ema (Terje Pennie) räägib kõik südamelt ära ja vend tuleb ja ütleb, kuidas tema asju näeb. Alles siis teatab Andrei, et temast pidi saama linnadeehitaja. Saksakeelne raamat oli täitnud piibli osa. Oleksin tahtnud pärast Einari käest küsida, kas tema teab, mis sellest raamatust lõpuks sai?

Inimesed vajavad kangelasi. Eriti tänapäeval, kui meedial on võimalus neid tohutu kiirusega suureks ja vägevaks vormida. Selles kõverpeeglis jääb tavaline inimene hästi väikeseks ja tema elu keerdkäikudest ei olegi nagu midagi rääkida. Ometi ilutses Einari käel ennesõjaaegne kell, mille poeg oli talle antikvariaadist ostnud. Kes oli see kunagi kohatud KGB-tegelane, kes oma kella sinna antikvariaati oli viinud? Kuidas ta selle kella üldse saanud oli?

Ei, ma ei eita, et see kõik oli väga kurb. Taju kõige tugevamad mehhanismid hakkasid tööle, vajutasid tugevama jõuga õrnadele kohtadele. Vastukaaluks mõjus aga Narva kui tegelane selles loos hoopis teisel tasandil. Kunagi lugesin vist intervjuud näidendi autoriga. Seal ütleb tema ka, et see näidend andis talle võimaluse kirjutada Narvast - linnast, mis on ära unustatud. On jah! Andrei ja isa käik raamatupoodi ja Andrei mälestused mängimisest bastionikäikudes tuletavad taas meelde, et Narva erines kunagi väga kõvasti sellest kujutlusest, mis meil praegu Narvast on.

Nii kahju oli, et NO-teatri saal oli seekord pooltühi. "Leegionärid" ei ole mingi tavaline sõjaasi. Siin on kõvasti sisu ja sügavust, sest eesti mees tuleb, istub ja mõtleb. Näe, pika eluaja lõpus on tal järsku midagi öelda! Nagu Einaril. Peaks vaatama!

kolmapäev, 5. veebruar 2014

VAT Teatri "Karin ja Pearu"

Tammsaare "Tõe ja õiguse" Karin on ilukirjanduslik tegelane, kes on mu konkurentsitu lemmik. Ajapikku on muutunud ehk ainult tahud, mida ma tema juures rohkem armastan. "Karini ja Pearu" lavastus sündis VAT Teatris Karini osatäitja Katariina Undi soovil, kuid ilmselt mitte päris selline, nagu nimitegelane kujutles.

Andrus Kiviräha kirjutatud "Karin ja Pearu" portreteerib "Tõe ja õiguse" kahte tegelast. Aare Toikka lavastuse muusikalises kujunduses kasutatud sama motiiv, mis oli ka Nüganeni "Karinis ja Indrekus", tekitab võõristusmomendi. Vaataja läheb justkui pildi sisse, kus ta jääb silmitsema kahte inimest. Need kaks jäävad kohvikulaua äärde juttu rääkima.

Kuna mul on "Tõe ja õiguse" neljas osa peaaegu peas ja kujutlus Karinist selgepiiriline, tahaksin keskenduda selles tõlgenduses Pearule (Raivo Trass) ja kelnerile (Meelis Põdersoo). Kelner on siin kõrvaltegelane, kelle ülesanne on külastajaid joodava ja söödavaga varustada, kuid kellel avaneb üheks hetkeks võimalus rääkida lapsepõlves ootamatult saadud vabast päevast ja kahekümnest kopikast. Sellest loost paistab inimese suutmatus hinnata seda, kuidas kas või väikesed rütmist kõrvalekaldumised loovad olukorra, kus inimene kaotab kergesti pea ega oska harjumuse jõule kuidagi vastu seista. Põdersoo lahendab oma osa lihtsalt, põlastades maameest ja oodates intriigi, mis Karini vabameelsust arvestades võib ju kusagilt tekkida.

Pearuga on asi segasem. Täpselt nagu raamatuski. Kohvikusse sisse marssiv purupurjus Pearu räägib valju häälega ja mõjub esimese hooga eemaletõukavalt nii Karini kui ka vaataja jaoks. Karin pole niisuguste inimestega harjunud, vaataja tunneb ülemängimise pärast hirmu. Mõne minuti pärast saab Pearu kaineks, sest selgub, et tema vestluskaaslaseks on naabrimehe minia. Viin enam pähe ei hakka ja kaks üllatavalt sarnast tegelast puistavad teineteisele südant. Ikka nii, et nemad ei saa ilma, et elus midagi põnevat ei juhtuks ja et igatsus juhib käike. Pearu proovis elus kuidagi lihtsamalt läbi ajada, mõistmata, et ilma suure pingutuseta ei tule tegelikult midagi.

Karin jääb kuidagi tagaplaanile. Ei, ta meeldib mulle ikka! Võib-olla on viga minus, sest ma lasen sellel lool avaneda Pearu kaudu. Karini rolliks on Pearu väiteid kinnitada ja omalt poolt täiendada. Temas on siiski midagi, mis Pearu Murakagi mõistmisest kauge kaarega üle käib. Karini naiivsus on isegi maamehele liiast, aga Karini julgus on imekspandav.

Sel päeval pidid kohvikusse tulema ka Karini sõbrannad. Miks nad tulemata jäid? Kui Karin ja Pearu oleksid Tammsaarel ka niimoodi kokku saanud, kas siis oleks raamatus midagi muutunud? Eh, Kivirähk oskab! Lavastuses on sellesse materjali mu meelest liiga pealiskaudselt suhtutud, aga head näitlejad loovad teose, mida on väga hea vaadata, ja eneseksolemise mõttelõng muudkui jätkub.

pühapäev, 2. veebruar 2014

"Offline" - Linnateatri noortekas Hobuveskis

Vana maja ülemisele korrusele kogunevad noored näevad esimest korda üksteist päriselus. Seni on nad olnud vaid virtuaaltuttavad, kelle ühisosa on strateegiamäng. Nüüd liigutakse uuele tasandile, kus virtuaalmaailmale lisandub pärismaailm. Linnateatri "Offline" on põneva sisuga noortelavastus, mis käsitleb selliseid teemasid nagu mängusõltuvus, armastuse puudumine ja muidugi virtuaalelu tõe pähe võtmine.

Hobuveskisse kujundatud saalis torkab silma kogu seina kattev raamaturiiul. Loomulikult ei loe neid raamatuid keegi peale vaimupuudega Patricku (Tõnn Lamp), kelle tase arvutimängudes küündib vaid "Vihaste lindudeni". Tema lemmikraamat on "Ameerika psühhopaat", mis kompenseerib talle venna ja venna virtuaalsõprade mänguelu. Tema lemmiktegelane on Puhh, kes väärtustab üle kõige sõprust. Tõnn Lamp kujutab tundlikku tegelast täpsete žestidega ja osutub pealtnäha kõrvaltegelasena vaataja jaoks hoopis selleks, kelle suhestumine ülejäänutega lisab lavastusele sügavust.

Etenduse ajal juhtuvate sündmuste ajendiks on mängujuhi ehk Masteri korraldused, mille ülim eesmärk näib olevat kellelegi veel administraatori õiguste andmine. Strateegiamäng toimib veidra meeskonnatöö mudelina. Igaühel tuleb täita parimal võimalikul moel talle antud ülesannet, ainult et reeglid ei luba oma osast mängus rääkida. Keegi ei tea, kes ja kus on Master. Soov sihile jõuda on tegelastel erinev. L5_87 (Kaspar Velberg) on rikka ema poeg, valmis vahendeid valimata võidu poole liikuma. Lizett (Liis Lass) ei usalda eriti virtuaalmaailma, kasutab valefotot, arvutisõpradega kohtuma ajendab teda eelkõige uudishimu. -rax- (Märt Pius) naudib mängu ilu. Mu meelest elab ta päriselus hoopis teisel level'il. Nii näidendis kui ka lavastuses oli ta mu lemmiktegelane ja Märt Piusi osatäitmine oli samuti äärmiselt õnnestunud. Elis (Maiken Schmidt) ja Pärtel (Priit Pius) tunduvad olevat (olnud) paar, kuid ilmselt ainult virtuaalselt. Elise saabumine üllatab Pärtlit.

Kes need noored tegelikult on, jääb selgusetuks. Millega nad tegelevad? Kui vanad nad on? Näib, et neil ei ole muud elu peale selle ühe strateegiamängu ja mõne peo, mille järelkajana kostub aeg-ajalt "Ma olin siis purjus!" Kust pärineb üldse komme, et kui ollakse purjus, võib öelda lihtsalt "Tsurr!" ja end ka elust välja logida? Neid kahte peamist fakti arvesse võttes ei saa tegelased olla väga noored, aga täisealisi on nii suurel hulgal keeruline sellisena kujutleda, et näidend piisavalt intrigeeriv oleks. Sestap seatakse mängusõltuvus justkui eelduseks ja päriselult võetakse võimalus virtuaalelule konkurentsi pakkuda. Aga kus meil need strateegiamängusõltlased on? Igatahes on neid piisavalt vähe, et muuta niisuguse kohtumise võimalikkus vähetõenäoliseks. Mis on muidugi jälle hea.

Teatavas mõttes on näidendis kindlasti realistlikkust ja loo moraal, mille sõnastab päris kenasti -rax-, kui ütleb lõpus, et "On üks inimene, kes ei pea seda mänguks", on kahtlemata kõnekas. Kontrolli alt väljunud, virtuaalsusest alguse saanud pidusid on olnud ju küll. Tahaksin väga uskuda, et selle loo tegelased ei ole ainult robotinimesed, vaid et neil on töö, kool, sõbrad, pärismured ja pärisrõõmud, aga ... Lizettil ei paistnud olevat kodugi. Miks? Virtuaalne identiteet ei sunni küll profiili nii põhjalikult kirjeldama ega eeldagi seda tegelikult, ent sellel uuel level'il ei saa ju välistegureid arvestamata edukas olla - mängus ja elus kehtivad eri reeglid. Et mitte keegi seda ei mõistnud, muutus kogu lugu ebausutavaks.

"Offline" kulgeb siiski väga põnevalt ja näitlejad on head. Nii mõnedki lavastuse detailid meeldisid väga. Alustades raamaturiiulitest ja mängu ideeks saadud ilukirjanduslikust kogemusest. Häiriv-valusaks muutus näiteks koht, kus Patrick meelitati kappi ja unustati sinna mõneks ajaks. Kõnekas oli seegi, et keegi ei helistanud politseisse. Lõppude lõpuks tuli noortele korraks arvutist või telefonist väljalogimine ju ainult kasuks. Nii et minge teatrisse!