Teisipäev, 24. november 2009

Minu kallis Eesti

Kui eestlane nagu mina ei ole kaks ja pool kuud Eestis käinud, on Tallinnas väga palju juhtuda jõudnud. Viimati ehk augusti alguses oli kurikuulus Solarise keskus pooleli ja Vabaduse väljakulegi olid vaid tänavakivivirnad kohale veetud. Nii ma seadsingi sammud Solarise keskuse Apollo raamatupoe poole, lootuses osta sealt Justin Petrone "Minu Eestit". Pood on suur, aga liiga sopiline ja ma ei õppinudki seal orienteeruma. Võib-olla oli neil korralik süsteem alles loomata? Pöördusin müüja poole ja sain vastuseks, et "Minu Eesti" on otsas. Aga ma nii tahtsin seda raamatut! Ostsin raamatu hoopis Viru Keskuse Rahva Raamatust, kust oli seda ka hõlbus leida.

Õhtul hakkasin suure õhinaga lugema ja mind valdas äratundmise tunne. Olin lugenud küll, et selle raamatu pealkiri võiks olla pigem "Minu Epp" vms, aga ühe maa või riigi või rahva muudavadki armsaks ja tähtsaks inimesed, kohad. Kindlasti põhineb see raamat Justini päevikumärkmetel, mis tähendab, et päris raamatu alguses nägi ta oma ebaharilikust mitmekordsest Euroopa-külastusest hoolimata maailma päris noore (ameeriklasest) mehe silmade ja mõtete läbi.

Mulle meenus tahtmatult stseen Tarantino viimasest filmist "Vääritud tõprad", kus sakslannast filmitäht küsib Brad Pitti ja tema jõugu käest: "Kas teie, ameeriklased, mõnda muud keelt ka peale inglise keele oskate?"

Nüüd kirjutas aga luust ja lihast ameeriklane, et iseenesestmõistetavalt tuleks Eestis elades eesti keel ära õppida. Olgugi et talle kinnitati rohkem kui üks kord, et siin on nii palju neid, kes ka pärast 50 aastat ei ole seda keelt suutnud, viitsinud, tahtnud ära õppida. Peale selle meenus mulle Justini vist "Ringvaatele" antud intervjuu, kus ta kirjeldas, kui arusaamatu oli leppida nt sellega, et "ülemisele korrusele" ütlemiseks tuleb eesti keeles nii palju silpe üksteise otsa laduda. See koht on raamatus olemas!

"Justin, tule ülemisele korrusele!"
"Mida?" Ma üritasin neid silpe kokku panna, aga mu eesti keele oskus oli endiselt algajate tasemel.
"Ü-le-mi-se-le kor-ru-se-le!"
Vaatasin abipaluvalt Epu poole.
"See on inglise keeles upstairs," ütles ta.
"Teil kulub selleks üheksa silpi? Kuidas ma selle keele küll ära õpin?"


Andrus Kivirähk on "Rehepapile" äärmiselt tabava alapealkirja pannud - "November". Kuigi Justin Petrone satub Eestisse esimest korda väidetavalt keset kõige pimedamat talve, tunnen ma kogu raamatu vältel, kuidas elu Eestis ja eestlased oma tumeduses, kinnisuses on nagu november või novembris. Kui mina nüüd novembri alguses nendel ülisombustel Tallinna tänavatel kakerdasin, mõistsin äkki, kui raske võib olla metropolist siia saabunul kohaneda.

Kummalisel kombel tean veel mitut Eestisse elama asunud välismaalast, kellel ei ole autot. Nii ei tundunud mulle tegelikult üldse imelik, et Justin ja Epp mõõtsid vahemaid Tallinna ja Tartu ja Viljandimaa vahel bussiga. Lõpuks lendasid Hiiumaale lennukiga. Samas aga elasid Tallinna kesklinnas. Tallinna kesklinnas elab ikka väga vähe tallinlasi. Mitte et see midagi kättesaamatut oleks. Selline huvitav tähelepanek lihtsalt.

Epu seletuste ja selgituste kaudu õpib Justin Eestit ja eestlasi tundma. Eks ta näeb ja mõtleb sealjuures veel ka omi mõtteid, aga mitmes kohas tahtnuksin kas vastu vaielda või täiendada. Tõtt-öelda pelmeenide söömise kirjelduse juures hakkas mul Justinist lausa kahju, sest päris nii see ju ei ole, et pelmeene ainult keedetakse. Neid võib vabalt praadida! :) Ja üks tuttav mainis hiljuti, et tema keedab kõigepealt ja siis praeb. Ma ei kujuta ette ... Tammsaare lause "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" on minu mäletamist mööda kontekstist välja rebitud ja on tegelikult sootuks teistsuguse tähendusvarjundiga. Mis muidugi jälle ei tähenda, et see väga hästi ei seletaks eestlaste arutut tööhullust.

Hämmastavalt täpne (lõuna?)eestlase kirjeldus on selles raamatus ka:

Amandal olid suured punased põsed ja ohtralt energiat ning ta meenutas mulle prisket kana. Tema abikaasa Reinhard oli aga aeglane kukk, kes vaatas kaugelt, kuidas asjad edenevad. Enamik Eesti paare olid sellised. Naised olid hakkajad ja väge täis. Mehed olid kohal ja polnud ka.


Ma panin esimesel õhtul raamatu umbes 75. lehekülje juures käest ära ja jäin oma Eestile mõeldes magama. Hiljem lugesin seda raamatut veel bussis Saksamaa viinamarjaistanduste juurde ja juurest sõites ja õhtuti, unistades süldist, verivorstist ja lumest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar