teisipäev, 18. juuni 2013

Kraepelini variatsioonid Draamateatris

Nagu vaikse kokkuleppena kerkis ühiskonnas ühtäkki üles vanaduse ja vanade kohtlemise teema. Täpiks "i" peale ilmus Draamateatri mängukavva Davide Carnevali "Kraepelini variatsioonid". Siit-sealt kostus, et Lembit Ulfsak on ikka suurepärane näitleja, ise olin äsja "Jane Eyre'is" üle pika aja laval näinud teist suurepärast näitlejat - Lauri Kaldoja. Otsus lavastust kaema minna oligi kindel.

Draamateatri väikse saali lava on kujundatud üheks pisut luitunud välimusega korteriks, kus elavad isa ja poeg. Või eelkõige isa, kelle eest hoolitseb poeg. Isa põeb Alzheimeri tõbe ja poja kannatus on viimse piirini viidud. Enamikul meist, vaatajaist, on samalaadne elukogemus otsesemas või kaudsemas mõttes olemas ja seetõttu peavad näitlejad kajastama olustikku ilmeksimatult tõetruult. Vastasel juhul tunneks vaataja end petetuna. Tõsi on, et Lembit Ulfsak on suurepärane näitleja, nagu on enamik Draamateatri näitlejaid, ja mängib seda rasket osa lausa sädelevalt. Nii hästi, et kulunud seinte ja vana mööbli vahelt paistab vana mees kui inimene oma vaeva ja valuga kõige olulisemana silma. Meie ajal, mil inimese suurus näib olevat muutunud kaduvväikeseks. Mitte et Lauri Kaldoja kärsitus soovis oma eluga kuidagi edasi minna vähem valulik oleks. Mul ei ole nendele kahele näitlejale mitte midagi ette heita. Ei ole õigupoolest ka kolmadale tegelasele, doktor Kraepelinile (Raimo Pass), sest üksnes episoodilise tegelasena on tema roll nööritõmbajana kenasti täidetud. Lavastuse seisukohast väga korrektselt.

Aga lavastus tervikuna mulle ei meeldinud. Otse öeldult on see tüüpiline mittemillelegi pretendeeriv teater. See ei ole teater, mida ma oma sõpradel ilmtingimata vaatama soovitan minna. Mitte teema pärast, vaid teema kajastamise pärast. Lavalt paistab elu. Täpselt niisugusena, nagu me võime seda igaüks otsesemas või kaudsemas kontaktis kogeda, ja sellisena ei raputa ega üllata see meid vaatajana. Kui veel ausamalt väljenduda, siis nn käekirjata teater ei puuduta, ei raputa. On muidugi võimalik, et harvale teatrikülastajale läheb "Kraepelini variatsioonide" lavastuse sõnum ja sisu hinge.

Midagi jäi puudu. Raske teema nõuab eriliselt tundlikku lähenemist. Ma ei ole kindel, et ainuüksi väga head näitlejad suudavad peegeldada elu kõige valulikumaid tahke tänapäeval tavapärases vormis nii, et mu põskedelt voolaksid mooniõitesegus pisarad ... Selle etenduse lõppedes pidanuksin veekalkveil silmi peitma, et teatrimajast välja pääseda. Lahkusin õlgu kehitades ja püüdes leida midagi, mis aitaks mul nähtud etendust detailirikaste seikade kaudu veel tükk aega hiljemgi meenutada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar