Ootamatu, pööraselt naljakas ja valusalt realistlik. Kui ma Rahvusraamatukogu uksest pärast "Masohhisti pihtimuse" vaatamist välja astusin, mõtlesin kõigepealt, et selle lavastuse alapealkiri või selgitav märkus võiks olla "Jürgen Ligi fänni pihtimus". Kui koju jõudsin, selgus, et Heili Sibrits oli juba sama mõtte peale tulnud.
"Masohhisti pihtimus" on tšehhi autori näidend. Lavastaja on sakslane. Lugu on nii Eesti oma, kui üldse olla saab. Kui rahvusromantiline külg kõrvale jätta (sest seda siin ei ole), siis julgeksin seda lavastust võrrelda NO-teatri "GEPiga". Aga "Masohhisti" ühiskonnakriitiline foon on heatahtlik, peegeldav ja kirjeldav. Kostüümid mõjuvad esialgu kui maskid, mille varjus tegelased lugu jutustavad. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et meile näidatakse meie endi paratamatut elu.
Raivo E. Tamm peaosas täidab rolli, kus ta peab olema kogu aeg laval. Tema dikteerib tempo, ja see on väga hästi valitud, sest vaatajat ehmatatakse, üllatatakse ja šokeeritakse väikeste koguste lisamisega, praetakse tasasel tulel. Pinge ei kao hetkekski. Vihjest areneb stseen ja stseenist peen satiiriline mõte.
Ülejäänud näitlejad on justkui statistid, kes piltlikustavad masohhisti pihtimust. Enamik episoodilisi rolle õnnestub väga hästi ja värvikalt. Tanel Saare Maxima juhataja tekitas korraks isegi võõristusmomendi, sest mõistus tõrkus leppimast, et sellised juhid on ikka veel olemas. Lavastuse lõpus selgus, et maailmatasemel ongi võimalik konkurentsis püsida üksnes tänu "koolile", mis meil on. Tänu masohhistlikule enesepiitsutamisele. Aga elada on ju vaja, ja tahaks ka. Pärlite sigade ette loopimine on siis muidugi solvav. Ago Sootsi antropomorfne hobune oli ühtaegu jumal ja prohvet. Katariina Ratasepa Annika kiretu, tülpinud teenindaja, kes suutis öelda vaid: "Miks ka mittä?!" Ja nagu kiuste astuvad ka masohhistide klubidesse sisse juristid, et reegleid meelde tuletada. Nii see tase alla käib.
Kes veel ei tea, miks Eestis ei streigita, siis nüüd saab see selgeks: ametiühinguid juhivad samasugused masohhistid nagu keskmine töötaja. Loogiline. Keerulisem on lugu sellega, et tööandjad (Margo Teder - panga personalijuht) annavad töö kvalifikatsioonita inimesele, kes on nõus väiksema palgaga. Positiivselt vaadates võiks lausa öelda, et tööandjad on sellisel juhul ise ka masohhistid.
Geniaalselt mitmetahuline ja -kihiline näidend, mille lavastuse puhul on eriti hea meel, et on põhjalikult süvenetud ja igale stseenile on leitud kodune paralleel. Alatasa tunnen teatris millestki niisugusest puudust - nüüd oli kõik paigas. Vaataja väljub saalist, tal on tuju hea, see tähendab, et meel on lahutatud. Ja selge peaga on hea järele mõelda. Mõtlemisainest on siin nii sisse- kui ka väljapoole. Protesteerida tahaks ka. Minge vaatama!
Kas see selline monotükilaadne toode ei olnudki? Need on ju enamasti nii halvad-nii halvad (Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Viire Valdma...) Mind heidutas esiti küll see kompott (no ja Raivo E. Tamm...) ära vaatama minemast.
VastaKustutaSest teisalt ma käisin äsja vaatamas monotükilaadset toodet NO52 ja see oli viimaks ometi esimene omalaadne, mis mulle päriselt meeldis! :) Kas Sa veel jõuad seda vaatama? Hea meelega loeksin Su arvustust.
Ei, absoluutselt mitte! Ma olen tegelikult natuke imestunud, et "Masohhisti pihtimuse" retseptsioon kõikjal sellest räägib, et sisuliselt on tegemist monolavastusega. Ei ole ju. Raivo E. Tammel on pea- ja põhiosa, mis on teatavas mõttes ka jutustajaosa. Ülejäänud näitlejad elustavad, näitlikustavad tema raamjutustust. Nagu mõnes filmis. Tõsi on, et Raivo E. Tammest ehk peategelasest-masohhistist sõltub lavastuse õnnestumine, aga monolavastus see küll ei ole. Väga-väga soovitan kõigile!
VastaKustutaNO52 on kohe-kohe ees. Kindlasti siis pärast arvan ka midagi. :)