Kõigi tutvustuste ja sisukokkuvõtete järgi on see raamat ajakirjandusmaailma hiilgusest ja viletsusest. Täpselt nii ongi. Paras hulk ajastuhõngu ja kulunud Inglismaa ei paista eriti värskena isegi siis, kui saadik jõukast ajalehetoimetusest jõuab kolkakülla, kus ta peab iga hinna eest saavutama selle, et nende parim väliskorrespondent soostuks tulema lordi tiitlit vastu võtma. Seda, kui erinevad võivad olla väärtushinnangud ja kui lihtsalt saab elada, ei olegi vist võimalik elegantsemalt väljendada kui siin raamatus.
Tekst avanes kiht kihi haaval. Kui alguses mõjusid ajalehtede tõlgitud nimed kunstlikult, tarbetult ja tobedalt, siis peagi sai selgeks, et seeläbi on nime taga olevale sõnavahule võimalik osatada veelgi peenemalt. Uudis sündis telegrammi segasest sõnumist. Mida selgem telegrammi sisu on, seda halvem. Tänapäeval on sisukandja siis vast SMS või mõni muu sõnumivahetusteenus. Kuhugi pole kadunud ka ajakirjandusväljaannete omavaheline võidujooks, sest kõigi jaoks on oluline kajastada kõike olulist. Kas lihtsa maainimese jaoks on aga oluline tundmatus Aafrika riigis toimuv poliitiline võitlus, on iseküsimus. Kui ajakirjanduses seda propageeritakse, siis võib propagandamasin täistuuridel tööle hakata ning olulisemad ja lähedasemad probleemid saab "kinni katta".
Evelyn Waugh' see romaan on raamatuna küll õhuke, aga sisult üllatavalt tihe ja ajatu. Midagi eriti uut siit ei leia, kuid manifestlik deklaratsioon on terviklik ja küüniline. Olgugi et jahitud uudis pole mingi pommuudis, täidab see igati eesmärgi. Lõppude lõpuks ei muutu maailmas ikka suurt midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar