reede, 29. juuli 2011

Vargamäe voonake

Pärast eileõhtust esietendust olin ühes väga kindel: niisuguseid lavastusi nagu "Vargamäe voonake" peaks mängima just Vargamäel ja neid peaks olema tegelikult veelgi rohkem. Autor-lavastaja Urmas Lennuk ütleb kavalehel: "Tammsaarest on kirjutatud palju. Liiga palju, et selles kõiges kaevama asudes veel mingigi objektiivse tõe jälgi leida. Teda on analüüsitud, ülistatud ja vihatud. Ta on küsimusi tekitanud ja vastuoludele maad kündnud. Kuid fakt - Tammsaare oli, on ja jääb - selle vastu ei saa."

Vargamäe saunikute vahele on ehitatud poolkaares lava, mis algab kitsa teega kahe maja vahelt ja lõpeb justkui taevatrepiga lehmakarjamaade ja metsa taustal. Madalamatel tasanditel aetakse maisemaid asju ja kõrgematel tasanditel neid asju, mis tuleb Jumalaga sirgeks rääkida. Nii istub Andres (Peeter Rästas) ikka kas sauna seina ääres või mõnel madalamal astmel ja teeb oma nalju, Indrek (Toomas Suuman) ajab oma asju kõgemal - vaheldumisi Jumala ja naistega, õigemini naistega Jumalast ja armastusest.

Päris aus olles valdas mind esimese vaatuse järel teadmine, et "Vargamäe voonakese" vaataja peab tundma Tammsaare loomingut, sest ainult siis hakkab tekst elama. Esimene vaatus mõjus piltlikult nagu lemmikraamatu(te) sirvimine ja siit-sealt ülelugemine. Küllap igaüks teab, mida see tähendab. Mina jumaldan Tammsaaret, iseäranis "Tõe ja õiguse" IV osa. Minu jaoks muutus Karin Anneli Rahkema kehastuses esimeses vaatuses jälle elusaks inimeseks. Korraks kartsin, et etendus kisub võib-olla isegi liigselt Karini poole kiiva. Seda siiski ei juhtunud, sest Indrekul oli muustki mõelda ja rääkida kui üksnes Karinist ja Kariniga. Teises vaatuses saab üha enam selgemaks põhjus, miks Indrekut mängib ealiselt vanem näitleja kui Andrest. Peeter Rästase lihtsakoeline Andres on arvatust märgilisem, sest viimaks tsiteerib ta juba ka "Tõe ja õiguse" motot.

Tiina rollis on Liisa Aibel, kelle puhul hakkab kõigepealt mängima kostüüm - esimeses vaatuses hall kleit mustade inglitiivataoliste volangidega, teises vaatuses musta riietatud teenijanna. AGA korraks saab temast ka sinimustvalgesse ehitud tüdruk, kelle jalad Karin puhtaks peseb, kelle Karin lunastab. Püstoli trambib seesama eesti tüdruk vees jalge alla.

Puudu ei ole ka katkine tassikõrv ... Mulle meeldis olla sel vihmaähvardaval õhtul Vargamäel ja "lugeda" üle kohti romaanist, mida ma väga armastan. Mulle meeldis tõdeda, et oleme vaid inimesed, et ma olen selle loo autoriga ühest rahvusest. See on Eesti - kui soovite, siis Eesti suvi -, need on eestlased ja "eestlastena oleks äärmiselt rumal ja lühinägelik Tammsaare maha vaikida", nagu seisab jällegi kavalehel.

Näidend ja lavastus olevat lavastaja Urmas Lennuki sõnul katse jõuda Tammsaare "Tõe ja õiguse" II, IV ja V osa kaudu lähemale eestluse elu- ja kultuurimõttele. Ka Tammsaare muuseum Albus on üks samasugune väärt katse. Millal siis veel kui mitte suvel seal (jälle) ära käia?!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar