laupäev, 28. mai 2011

"Elupuu" - Kuldse palmioksa film 2011

Tänavusel Cannes'i filmifestivalil võitis Kuldse palmioksa Terrence Malicki "Elupuu" (The Tree of Life). Seda on peetud üheks aasta oodatuimaks filmiks. Kuigi mul puudub võrdlusalus, tekib ometi tahtmine öelda, et kahtlustan vandenõud.

"Elupuu" on kahtlemata hea film, esitades selliseid igavesi küsimusi, nagu "kust me tuleme?", "mida me teeme?" ja "kuhu me läheme?", aga kas need on siis praegu kõige tähtsamad küsimused ... Mehe (Sean Penn) tagasivaatamise kaudu oma lapsepõlvele, suhetele isaga (Brad Pitt), emaga, vendadega maalib režissöör ülimalt tõetruu pildi lapsepõlvest. Selles filmis 1950. aastate Ameerikas, aga ajal ja kohal ei ole tegelikult mingit tähtsust. Nii see lihtsalt on. Enamiku jaoks on elus alati palju ebaõiglust ja oma tõehetked on igaühel. Paralleelselt näidatakse lugu elu tekkimisest ja arenemisest Maal. Elu sama jõe ääres miljonite aastate eest. Selleks appi võetud arvutiefektid rikkusid mu jaoks filmi ära. Vulkaanipursked, veeuputused jms olid ehedad, aga näiteks dinosaurused olid liig mis liig. Mõnikord muutub tehnika abil pilt lihtsalt ebaloomulikuks. Ja selles filmis nii juhtuski.

Olin päev varem käinud Edinburghis Dynamic Earthi teaduskeskuses ja see võis ka olla põhjuseks, miks mulle "Elupuust" see osa ei meeldinud. Deja vu tunne tekkis, kuigi Dynamic Earthi ma pigem külastada ei soovita. Liiga ameerikalik lähenemine, kokkuvõttes jama. Läks teemast kõrvale.

"Elupuu" põhiliin on lapsepõlve kajastamine ja see on õnnestunud küll perfektselt! Teine oluline märksõna on filmi tohutult aeglane tempo. Pealegi ma ei mäleta vist üldse rohkem ühtki niisugust filmi, mis kerib ja kerib ja kerib, kuni tunned, et iga hetkega jään vaatajana aina väiksemaks ja lõpuks olen veendunud, et minust on tükk ära söödud. Ei olnud katki rebitud, vaid justnimelt kahanenud. Katki rebivaid ja kiskuvaid filme on küllaga. "Elupuu" ei ole niisugune.

Malickile on selle filmi puhul ette heidetud, et ta ei oska luua tõetruusid karaktereid. Teatavas mõttes on niisugusel kriitikal alust, sest ainus "paigas" karakter oli minu arvates ema (Jessica Chastain). Brad Pitti isa oli palju keerulisem ja jäi õigupoolest filmi hüplikkuse ja aeglase tempo tõttu arusaamatuks kuni lõpuni ehk selle hetkeni, kui ta töö kaotas. Peategelane ise tundus suurlinnas kõrgete klaasist pilvelõhkujate vahel ja sees nagu vales kohas olevat. Õigemini seda ta ilmselt oligi, aga jääb arusaamatuks, kuidas ta sinna üldse sattus.

Siiski. Ma nutsin peaaegu pool filmi. Vaikselt. Arvatavasti valust, mis tasa, aga visalt mind väiksemaks näris. "Elupuu" on kõige tõetruum lapsepõlve kujutis, mida ma näinud olen! Just selle kujutise pärast oli pärast vaatamist hea meel, et ära nägin.

Vesi elevantidele

Seda võib vist nimetada vana kooli armastusfilmiks. Igatahes tulid mul kinos "Vett elevantidele" (Water for Elephants) meelde nii mõnedki kümme-viisteist aastat tagasi nähtud Hollywoodi armastusfilmid.

"Vesi elevantidele" on ootamatult kõrgkoolidiplomist ilma jäänud noormehe Jacob Jancowski (Robert Pattinson) ja rändtsirkuse direktori kauni naise Marlena armastuslugu. Maailmas, kus armastusele tegelikult kohta ei ole, sest tegevus toimub 1930. aastate Ameerikas. Või siis ainult armastuse abil saabki sellises kohas ellu jääda?

Eks see film selline naistekas ole. Läksin vaatama tegelikult eelkõige Christoph Waltzi pärast, aga üllatusin väga-väga hoopis Robert Pattinsonis. Ma polnud Robert Pattinsoni varem kinolinal näinudki, sest "Videviku" saaga nii raamatute kui ka filmide näol on minust suure kaarega mööda läinud. Aga "Elevantide" filmis mängis Pattinson küll vapustavalt hästi! Kuigi ka Christoph Waltz oli väga hea. Reese Witherspoonil oli roll, kus võinuks olla arvatavasti ükskõik miilline kena naisnäitleja. Seepärast jäi tema natuke varju.

1930. aastatel toimuv tegevus tingis selle, et film peab mõjuma ajastutruult. Kostüümid, aga iseäranis rändtsirkusetrupi elu kajastamine rongis mõjus väga ehedalt. Superhästi kujundatud mängukohad. Kaadrid elupaigaks kujundatud vaguneist ja tsirkuseloomadest on ikka päris eredalt veel meeles. Ja muidugi poola keelt mõistev elevant!

Mis mind muidu vägagi õnnestunud filmi puhul pisut häiris, oli see nn raamjutustuse stiil. Kuidagi kulunud võte. Lõpus kõlav hollywoodilik moraal oli lihtsalt liiast, aga kuna ma raamatut lugenud pole, siis võib vana mehe jutustus olla pärit hoopis raamatust. Mis muidugi ei tähenda, et filmis poleks võinud kuidagi teisiti läheneda. Paar ebaloogilisust oli ikka ka, aga need ei seganud filmi kui terviku vaatamist ega mõjunud kuidagi üldiselt heale muljele. Näiteks oli üks koht, kus kolmik väljas tülitses, millegipärast oli aga Jacob järgmisel hetkel juba jõudnud põgeneda kihutava rongi peale. Kuidas laager nii kiiresti kokku oli pandud, jäi arusaamatuks. Väga usutavana ei mõjunud ka algusstseen eksami poolelijätmisest, sest vanemate surmast teatamisega võinuks ju paar tundi oodata.

teisipäev, 24. mai 2011

VAT Teatri noortelavastus Yorkis

Täna ja homme (24. ja 25. mail 2011 kell 19.00) mängitakse Inglismaal Pilot Theatre'is Yorki Kuningliku Teatri laval VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri lavastust "Help!".

VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri koostöölavastus kuulub Euroopa teatriprojekti Platform 11+ programmi. Näidendi on kahepeale kirjutanud Aare Toikka ning ungarlane Peter Horvath.

Üks pilt on siin.

teisipäev, 17. mai 2011

Katrina Kalda "Eesti romaan"

Algselt Prantsusmaal Gallimardi kirjastuse valges sarjas ilmunud "Eesti romaani" (originaalpealkiri "Un roman estonien") autor on eestlanna Katrina Kalda, kes peab end prantsuse kirjanikuks, sest kirjutab prantsuse keeles. Nüüd on see raamat tõlgitud ka eesti keelde. Olgu öeldud, et Prantsusmaal olevat "Eesti romaan" pälvinud suurt tähelepanu ja Katrina Kalda teost kiputakse ajakirjanduses võrdlema Sofi Oksase "Puhastusega", sest mõlemad räägivad Eesti lähiminevikust. Tähelepanuväärne on veel, et Katrina Kalda on avaldanud imestust, et kirjastus Varrak tõlkeõigused omandas:



"Minu meelest on see natuke kummaline, sest see romaan on eelkõige mõeldud lääne lugejatele."

See on õigupoolest kummaline väide, sest kirjaniku huvi võiks igal juhul olla, et tema teoseid võimalikult palju loetaks. Tõlgitud see raamat nüüd on ja minul kui eesti lugejal on seega tekkinud võimalus oma arvamus välja öelda. Sofi Oksase "Puhastusega" sarnasust otsida pole mõtet. Sofi on faktides täpne, aga Katrina Kalda romaani puhul jääb selgusetuks, miks Eesti lähiajalugu selle süžees üldse oluline on. "Eesti romaan" kubiseb faktivigadest, mida ei saa nimetada kuidagi ka ilukirjanduslikeks taotluslikeks liialdusteks. Näiteks:


Augusti heal hoolitsusel olid mu ema Magda ja Alfred Alassar kohtunud detsembris 1954 - enne Stalini surma, XX kongressi ja Hruštšovi kinga ÜRO kõnepuldis -, nii et juba enne vananemist olid nad jäetud mineviku vangi, mustade aastate tarretisse kinni. (lk 8)

Pühitseti iseseisvuse - tolle esimese, 1920. aastal saavutatu - aastapäeva. (lk 11)

Ta võttis saja viiekümne kroonise heleda õlle ning, juues seda õlut, mis oli tema meelest halb, mõtles sellele, mida ta võinuks saada sama raha eest: paar raamatut või hea mitu kinopiletit, kolm seanssi juuksuri juures, ühistranspordi kuupileti, pudeli parimat sorti punast veini, võib-olla ka pool Baltika särki. (lk 76)

Eerik võttis taskust mobiili, riista, millel oli värviline ekraan, digimärkmik ja kõik muu tarviline. (lk 78)

150 krooni ei maksnud 1996. aastal õlu ka mitte kõige kallimates Tallinna restoranides või hotellibaarides. Tegelikult ei maksnud õlu nii palju krooniaja lõpulgi, s.o viisteist aastat hiljem. Ka on nihkes muu, mida selle raha eest tollal saanuks. Ja kui mobiiliarendajad olid 1996. aastal näinud värvilise ekraaniga telefoni unes, on siiski fakt, et selliseid riistu ei olnud tollal ka kõige mõjuvõimsamal Eesti ärimehel või poliitikul. Stalini surma-aastast või Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ma parem ei räägi. Need on vaid üksikud karjuvad faktivead, mis "Eesti romaanist" vastu vaatavad.

Mind tõsiselt häiris selle raamatu puhul, et kirjeldamiseks oli valitud olustik, mida autor ei tunne ja mis poole raamatu peale muutub lihtsalt ebaoluliseks. Minu arvates ei ole Eesti kui tegevuskoha näol sellisel kujul ka lääne lugejale midagi eksootilist. Asja toreda ja hästi ära tabatud poole moodustavad põhjamaadele iseloomulikud aastaajad. Nende vaheldumise kirjeldamine on autoril väga hästi õnnestunud. Ja need mõjuvad lääne lugejale kindlasti eksootiliselt.

Romaan on üles ehitatud meisterlikult, tekst on tihe ja sündmustesse on põnev sisse elada. Ometi on laused kohati mõttetult pikad ja tühjad. Raamatu peategelaseks saab hädise kirjaniku loodud tegelane, kes näib olevat targem kui tema looja. Sellist metafiktsiooni on põnev jälgida, kui vaid olustik oleks realistlikum.

Soovitan kuulata Vikerraadiost Jan Kausi ja Peeter Helme juhitavat saadet "Loos on asju", kus räägitakse Triinu Tammega Katrina Kalda "Eesti romaanist".

pühapäev, 15. mai 2011

Selgus DRAAMA 2011 põhiprogramm

5.-11. septembrini 2011 leiab Tartus aset järjekordne DRAAMA festival. Tänavuse festivali alapealkiri on "Allkirjaga teater". Kolmapäeval tehti teatavaks ka põhiprogrammi kuuluvad lavastused. Tähelepanuväärne on selle valiku puhul aga hoopis see, et mitu lavastust on juba praegu või sügiseks teatrite mängukavast maas. Nii et Tartus on nende vaatamiseks viimane võimalus (viimased võimalused).

DRAAMA 2011 põhiprogrammi lavastused on järgmised:

1. Juhan Ulfsaki "Idioodid" (Von Krahli Teater / TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lend). Viimased kuus etendust Tallinnas 15.-23. maini 2011.
2. Urmas Vadi "Peeter Volkonski viimane suudlus" (Tartu Uus Teater).
3. Ingomar Vihmari "Õitseng" (Eesti Draamateater).
4. Lauri Lagle "Kas ma olen nüüd elus?" (Eesti Draamateater). See on juba mängukavast maas.
5. Anu Lambi "Keskööpäike" (Tallinna Linnateater).
6. Andres Noormetsa "Tuulte pöörises" (Rakvere Teater).
7. Homayoun Ghanizadehi "Antigone" (R.A.A.A.M.). See on ka praeguseks tegelikult juba mängukavast maas.
8. Kohe näha, et vanad sõbrad (ZUGA Ühendatud Tantsijad).

esmaspäev, 9. mai 2011

"Võõras" - Saksamaa parim film 2010

See film oli linastunud viimasel PÖFFil, see film valiti 2010. aasta parimaks Saksa filmiks ja esitati Saksamaa poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Tänasel Euroopa päeval saab "Võõrast" (Die Fremde) vaadata Artises. Mina vaatasin kohalikus kinos paar päeva tagasi.

Ma ei ole nii häid näitlejatöid vist mitte kunagi näinud. Peategelast Umayd kehastav Sibel Kekilli murdis mu südame ja lausa vapustavalt hästi sai hakkama tema viieaastast poega mängiv Nizam Schiller. Aga ka kõik teised olid väga-väga head.

Filmi peategelane Umay on teise põlve Saksamaa türklane, kes on siirdunud abielludes elama Türki. Ta jõuab järeldusele, et ei suuda leppida, et tema poeg kasvab üles ühiskonnas, kus naistevastane vägivald on norm. Nii võtabki ta poja käekõrvale ja läheb tagasi oma vanemate juurde Berliini. Kahjuks kehtivad ka Berliini türgi kogukonnas samad reeglid ja algab noore naise väsimatu võitlus oma pere armastuse eest. Seda kontekstis, kus ta sulandub jälle tavapärasesse Saksa ühiskonda, armub sakslasesse.

Film tervikuna ei ole mitte niivõrd kurb, kuivõrd raske ja lihtsalt väga lootusetu. Sakslannast sõbrannal on kerge öelda, et võta aru pähe, saa aru, et sinu pere on sinu poeg, mitte vanemad, aga moslem ei mõista seda. Moslem ei mõista seda isegi siis, kui teine moslem ütleb, et "jumalal ei ole sellega midagi pistmist".

Realistlik pilk kultuuride põrkumisse ja paari tunni jooksul saab selgeks, et kaks inimpõlve ei muuda tegelikult mitte midagi. "Võõras" on trööstitu lõpuga film. Nutsin lahinal, sest mina, väike inimene, ei saa õigupoolest midagi teha. Aga ma ei olnud ka päris niimoodi kunagi nendele asjadele mõelnud. Filmi teema tunduski alguses väga kauge ja seda enam väärib kiidusõnu režissööritöö, sest peategelase mure ja valu muutub aina mõistetavamaks. Mis sest, et perekonnasidemed ja au on lämmatavamad kui inimlikkus.

Kehlmanni "Mina ja Kaminski"

Lugemisega on mul sel aastal lood ikka väga halvad. Imeõhuke raamat, nagu seda on Daniel Kehlmanni "Mina ja Kaminski", ei edenenud mitte üks raas. Lebas neli kuud kas öökapil või rändas käekotis minuga kaasa. Ometi ootasin selle raamatu eestikeelset tõlget tegelikult juba möödunud suvest saadik, kui sain teada, et raamat on tõlkimisel.

"Mina ja Kaminski" on Kehlmanni kolmas eesti keelde tõlgitud raamat. Sellega olevat kirjanik 2003. aastal tuntuks saanud, rahvusvahelise läbimurde saavutas aga "Maailma mõõtmisega". Kolmas eesti keeles ilmunud raamat on "Kuulsus". Kõik kolm on stiililt nii erinevad, et õigupoolest ei ütle mitte miski, et need on kirjutanud üks isik. Midagi ometi on, mis Kehlmanni teoseid ühendab. See on autori läbinähtav tänapäevalisus, noorus ja realistlikkus. Kehlmanni tegelased on väga päris.

"Mina ja Kaminski" jutustab loo enesekindlast kunstiajaloolasest Sebastian Zöllnerist, kes loodab unustatud kunstniku Manuel Kaminski eluloo kirjutamise abil kuulsaks ja rikkaks saada. Edu peaks tagama võimalikult pikantsete seniteadmata seikade avaldamine. Nende väljauurimiseks tuleb kunstnikuga kohtuda ja ta rääkima panna. See on romaan manipuleerimisest, tühisusest ja (elu)kunstist.

Avaldatud mõtete blogist jäi silma mõte, et Manuel Kaminski nimeline maalikunstnik võiks tegelikult ka olemas olla. Kehlmanni Kaminski maalide kirjeldused panevadki niimoodi arvama, sest millegi nii täpselt kirjeldamiseks on vaja, et see ka päriselt olemas oleks. Tundub, et Kaminskit kui kunstnikku päriselt siiski ei ole.

Daniel Kehlmanni soovitan ma lugeda küll igaühel, kellel on vähegi huvi ilukirjanduse vastu. Paarinädalane puhkus Eestis mõjus minugi lugemissoonele vist hästi. Nii et ehk jõuan sel aastal veel mõne raamatu läbi lugeda ...

teisipäev, 3. mai 2011

Lihavõttefilm "Hop"

Täitsin noorema lapse soovi ja läksime lihavõttevaheajal kinno ka "Hopi" vaatama. Nagu juba ette arvasin, oli see film tehtud eesmärgiga rääkida lihavõttemunadest ja -jänestest. Selliseid filme on tehtud palju jõulude kohta. Sisu poolest väga jabur ja ebausutav.

Kaks asja meeldisid. Rokkariks ihkav teismeline lihavõttejänes satub Los Angeleses David Hasselhoffi juhitava telešõu "Hoff tunneb talenti" katsetele. Saatejuhile meeldis jänese trummimäng väga ja ta lubas ta järgmisse vooru edasi. Jänes küsis, et kas Hoffmannile ei tundu imelik, et ta rääkida oskab? Sellepeale vastas Hoffmann: "Ei, minu parim sõber on ju rääkiv auto!" Ja teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et Hoffmannile oli eestikeelse hääle andnud Mihkel Raud. Nagu meie oma superstaarisaade. Nii sai eesti keelde dubleeritud filmist originaalist parem film.

Muidu keerles lugu ühe lapsiku (mitte lapsemeelse!) noormehe ümber, kes ei viitsi ega taha tööd teha. Kui ta kohtab eelpool mainitud lihavõttejänest, satub aga megavaimustusse, sest "see olevat üldse parim töö maailmas". Tüübist saabki esimene inimlihavõttejänes, hakkab kandma vormi, sõidab ringi tõllaga, mida veab kari tibusid. Ja mis peamine: tema perekond on ka suures vaimustuses. Täiesti õudne ameerika film!