pühapäev, 8. november 2009

Ühest halvast eesti filmist

Ma ei ole küll ühtki ajalehtedes-ajakirjades ilmunud arvustust selle filmi kohta (lõpuni) lugenud, aga mulje oli jäänud, et "Pangarööv" olevat tegijate sõnul pretensioonitu film ja kriitikute arvates täiesti mõttetu, lausa halvim (eesti) film. Ometi oli mul täna sobiv auk, mida sai selle filmi vaatamisega täita. Lausa uskumatu on olukord Tallinna kinopiletiturul, sest Coca-Cola Plazas maksab päevase seansi pilet 55 krooni! Raha rahaks, aga ajast oli pärast ikka kahju.

Jah, on küll mõttetu film. Olematu sisu, olematud karakterid. Kuni näitlejatöödeni välja (nende viimaste puhul tuleb tunnistada, et kui stsenaariumist midagi välja pigistada pole, siis ei olegi midagi muud teha, kui tekst ära rääkida). Peategelane Madis Hannes Kaljujärve kehastuses on siiski üsna õnnestunud tüüp. Kaljujärv mängib hästi ja temal on ka mingigi loogiline karakter ja idee. Poiss Hannes pidi justkui koolipoiss olema (keda tuleb emal õppima utsitada), aga samas juhtis autot nagu vana mees. Hääletaja Lagle puhul oli ka stsenaariumis vint täiega üle keeratu. Ülejäänutest pole mõtet rääkidagi.

Ma ei ole kindel, kas see pank ikka on nii kõva sõna, nagu Hannes väitis ... Teisalt tundub pangarööv väga tänapäevane asi olevat. Alates Rootsi sularahakeskuse röövist, lõpetades seriaaliga "Prügikala".

Uuest algusest rääkis Madis ka. Minu meelest on see pikaaegsete vangidega abiellumise ja õigupoolest vana portsu otsast uue otsa sattumine nii vana ja nämmutatud teema. Niisamuti nagu Hannese ema oli sõltuvussuhtes oma (endisest) mehest, tormas Milvi ühest vägivalda täis elust kohe õhinal järgmisse. Ka Hannesest tõotas kujuneda samasugune vägivallakehastus, nagu ta kogu oma senise elu näinud ja kogenud oli. Ei mingit uut algust, uutmoodi elu vms. Lagle oli ju ometi teisest "pinnasest" pärit, aga temagi isa kodu viitas igast nurgast hipilikkusele.

Sõnaga, igavlesin, lootsin, et läheb paremaks, aga ei läinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar