neljapäev, 20. september 2012

"Tõde ja õigus. Teine osa", ei tea mitmes kord

Ma arvan, et see augusti lõpus nähtud Linnateatri "Tõe ja õiguse teise osa" etendus oli viies kord seda lavastust vaadata. Võib-olla oleks vaatamiskordi rohkemgi, aga mäletatavasti olen paaril korral pidanud erinevatel põhjustel piletitest loobuma. Eredaimalt on meeles vast 2008. aasta suvel Albus teatrimaratonil nähtud etendus, mida mängiti Kukenoosi viljakuivatis. Tollase maratoni jooksul sadas vihma ainukese katuse all mängitud etenduse ehk sellesama "Tõe ja õiguse" 2. osa ajal. Mõnest kohast paistis vana viljakuivati katus läbi laskvat ja publikul oli veetilkade eest hoidumisega natuke tegemist. Lavastus on nüüd pärast väikest pausi jälle Linnateatri repertuaaris ja Mauruse kooli elu Põrgulaval vaadatav. Mauruse kooli õpilased eesotsas Indrekuga on uued ja vaat et värvikamadki kui eelmis(t)es koosseisu(de)s.

Indrek peab olema justkui kõrvaltvaataja - maalt linna tulnud poiss, kes näeb ja vaatab ümberringi kihavat elu ja satub üha enam segadusse. Mingis mõttes muutus Argo Aadli viie tunni jooksul nähtavamalt ja tuntavamalt. Praegune Indrek, keda mängib Karl-Andreas Kalmet, on staatilisem, teravalt tajutavat muutust temas ei toimu. Ta on mängu tulles küpsem ega paista sattuvat nii suurde segadusse. Raske öelda, kas see tuleb tükile tervikuna kasuks või kahjuks. Võib-olla on see lihtsalt põlvkondlik peegeldus, mis muudab lavastuse kokkuvõttes lõbusamaks? Aga võib-olla olen mina vaatajana objektiivsusest kaugel? Tekst tundus küll juba endalegi pähe kulunud olevat.

Superrolli teeb uues lavaversioonis Ramildat kehastav Liis Lass. Tema on järjekorras juba kolmas Ramilda. Ja parim! Tassikõrva murdmise mäng oli päris ja Indrekule saadetud kirjas elustunud Ramilda väga inimlik-ehe-päris. Ramildaga stseenid selles lavastuses on kriipivalt valusad ja puudutasid hingepõhjani ka mind, kes ma olin ju seda kõike juba mitu korda ennegi näinud.

Aivar Tommingas tundus mängu väga nautivat ja näis kohe mõnuga vinti peale keeravat, kui vähegi võimalus tekkis. Koolijuhataja Maurus tahab Indrekuga peaaegu semutseda ja tunneb siirast heameelt, et maalt tulnud poisi näol ei ole lootus veel kadunud, poiss on vististi viimane aus inimene, ja niisuguseid peab hoidma. Maurus vana, haritud ja kogenud mehena on ammuilma mõistnud, et elus ei tohi olla väga aus. Olulisem on omada põhimõtteid ja neile kindlaks jääda. Mitte et seeläbi luukeresid kappi kolisema ei tekiks. Aga hingerahu on enamasti tähtsam.

Mauruse kooli poistest paistavad uues koosseisus silma vennad Piusid. Ei mäleta nagu, et eelmis(t)es koosseisu(de)s nii palju murdekeelt olnuks. Henrik Kalmet oli samuti eriline. Üha enam üllatab aga Kaspar Velberg. Uskumatu, kui hea ümberkehastumisvõimega ta on! "Lõikuspeo tantsudes" ei tundnud teda esiotsa äragi ja vürstina "Tõe ja õiguse teises osas" ei kujutanud ma teda tõtt-öelda enne üldse ette. Nüüd on muidugi juba legendaarseks saanud Kaspar Velbergi Tätte-roll. Väga meeldis veel Kristjan Üksküla, kelle baltisakslane paistis kogu aeg teiste poiste hulgast silma. Miks ta üldse Mauruse koolis õppis? Raamatus on see ilmselt lahti seletatud. Õpetajad moodustavad kenakese ajastust sõltumatu läbilõike tüüpidest, kellelt tuleb ja õpitaksegi ühel teataval eluperioodil ühte või teist. Lepid sellega, mis on, ja rahuldud, sest vastasel juhul jääks need teadmised ja kogemused üldse saamata.

Kolm vaatust ja viis tundi möödusid endiselt kiiresti. Pealegi mõtlesin, et võiks kunagi veel kord vaadata.

neljapäev, 6. september 2012

Nukuteatri "Ajuloputus" Sloveenias ning Rakvere Teatri "Tuulte pöörises" USAs ja Kanadas

11.-15. septembrini 2012 toimub Sloveenia pealinnas Ljubljanas nukukunsti festival "Lutke". Eestist osaleb sellel festivalil NUKU teater lavastusega "Ajuloputus".

Nukukunsti, tantsu ja draamat ühendava "Ajuloputuse" on lavastanud Brasiilia-Hollandi päritolu nukulavastaja ja koreograaf Duda Paiva, teksti ja muusika autor on inglane Allan Segall ja kunstnik Kaspar Jancis. Mängivad Taavi Tõnisson, Kaisa Selde, Sandra Lange ja Andres Roosileht. "Ajuloputuse" etendus on festivali kavas neljapäeval, 13. septembril kell 20.00.

***
16.-29. septembrini 2012 Rakvere Teater lavastusega "Tuulte pöörises" ringreisil Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Mängukava on selline:

Pühapäeval, 16. septembril 2012 kell 14.00 - Chicago Eesti Maja
Neljapäeval, 20. septembril 2012 kell 19.00 - Ohio Northern University
Reedel, 21. septembril 2012 kell 19.00 - Ohio Northern University
Pühapäeval, 23. septembril 2012 kell 16.00 - Toronto Tartu College
Kolmapäeval, 26. septembril 2012 kell 20.00 - Washington DC, H Street Playhouse
Laupäeval, 29. septembril 2012 kell 19.00 - New York, Abigail Adams Smith Auditorium

kolmapäev, 5. september 2012

"The Rise and Fall of Estonia", telekas

24. augustil sai ETVst vaadata ühte neist Teater NO99 poliitilise allkirjaga lavastustest, mis Nokia Kontserdimajas etendununa ja "Ühtse Eesti suurkogu" omamoodi sõsarana oli pakkunud meedias palju kõneainet, kuid minul ei õnnestunud seda ikkagi enne näha. See on "Eesti tõus ja langus" ehk "The Rise and Fall of Estonia". Justnagu tellimise peale avaldas ajaleht Sirp sellesama päeva lehes Jan Kausi artikli pealkirjaga "Teatrist ja poliitikast", alapealkirjaga "NO99 ja Mart Nurga kaasabil ja näitel". Ajendiks oli ilmselt 3. augusti Postimehe arvamusküljel ilmunud Mart Nurga artikkel "Kas NO99 on teater, teeb teatrit või midagi muud". Olgu neile artiklitele viidatud siin lihtsalt põhjusel, et püsiksid meeles. Iseenesest ei ole ma eriti põhjalikult teatri ja poliitika seostele ja kooseksisteerimisele mõelnud. Hindan teatri juures aktuaalsust ja tänapäevaga kõnelemist. Just see on põhjus, miks mulle NO-teatri lavastused enamasti meeldivad ja miks ma NO-teatri püüdlusi ühiskonnas kaasa rääkida või ühiskonna südametunnistusele koputada märkimisväärseks pean.

"The Rise and Fall of Estonia" lõpus kõlanud mõte, et see on püüd selgitada, kuidas me tahame pugeda peadpidi sirelipõõsasse, et süüa ära kõik viie kroonlehega sireliõied, ja kuidas lõpuks jäävadki järele ainult need kolmesed õied, mis toovat ju õnnetust, oli haigettegevalt kriipiv ja väga tõene. Televiisorist oli neid etüüde eestlaste ja Eesti elust hea vaadata. Ekraanile loodud etendust ei saa salvestusena moonutada, sest täpselt samasugust pilti näeb ka saalis. Võib-olla suhtunuksin saalis sellesse lavastusse teisiti, sest täielikult kinolinale produtseeritav lavastus, mis võib küll suures osas sündida reaalajas sealsamas lina taga, paneb mõtlema, kas see on nüüd teater või kino ... Mida vaataja ootab ja loodab näha? Videotehnika kasutamine on nüüdisaegses teatris ootuspärane, "The Rise and Fall of Estonia" puhul taotluslik mitmel põhjusel: näidata meie elu hetki suurel ekraanil suuremalt kui elu; välistada võimalus, et kellelgi jääb midagi olulist tähele panemata (teatris võib nii kergesti juhtuda, kui vaatad kogemata lava teises nurgas toimuvat) jne.

Lavastus oli üllatavalt hea, vähemasti hoopis teistsugune, kui ma ootasin või kartsin. See oli hea. Aga üks asi jäi kripeldama - tõusu nagu polnudki õieti, üks lõputu langemine, mis kippus päädima mitmesugustes tõlgendustes hädaorus olemisega. Kui miski või keegi tõusis, siis inimene, eestlane, kes ajas ikka ja jälle tehtud ülekohtust ja haiget saamisest hoolimata jalad alla ja pea kuklasse, proovis keegi olla või vähemalt kedagi mängida. Kummaline, et riik, mis on ju rahvas, on rahvast nii kaugel.

Muusika oli samuti muljetavaldav, tekitades kohe esimestel minutitel pühaliku tunde. See pühalikkus sundis eelarvamusi unustama ja lausa nõudis, et vaataja peab tahtma samastuda laval/ekraanil olevate eestlastega, kelle elu on meie kõigi elu oma rõõmude ja muredega. Pruut tahab olla õnnelik ja näeb, et viletsus ja nadi palk annavad pulmatordilegi mõru meki manu. Võib-olla on selle tordi tarvis rahagi laenatud. Nii on täna, eile oli võib-olla küll auto, ent sellega sai ainult maal aiasaadustel järel käia, et oleks midagi süüa. Ülejäänud ajal sõitis pereisa taksot. Paneb vakatama. Ometi pole põhjust öelda, et see on ebarealistlik või ülevõimendatud. Eestlasel on oskus end vabaks laulda.

NO-teatri trupp on ühtlane ja seetõttu ei ole põhjust kedagi ka selles lavastuses eraldi esile tõsta. Eredamalt jäid meelde ukse taga ootav Risto Kübar, Sergo Varese monoloog, Mirtel Pohla rollid ja Eva Klemetsi päkapikku ootav väike tüdruk.