laupäev, 31. märts 2012

"Hugo Cabret' leiutis" - veel üks filmiajaloofilm

Mind hämmastas väga "Artisti" ja Martin Scorsese "Hugo Cabret' leiutise" (originaalpealkiri lihtsalt "Hugo") paralleelne sarnasus. Kui seni oli "Artist" olnud peaaegu konkurentsitu parima filmi Oscari kandidaat, siis pärast "Hugo" vaatamist ei olnud ma selles sugugi enam kindel. Ei tea kust jäi silma valem: Hugo = The Artist + Extremely Loud And Incredibly Close.

"Hugo" on film filmidest ja filmiajaloost. Peategelane, 12aastane Hugo Cabret (Asa Butterflied), kaotab muuseumipõlengus isa ja jääb joodikust onu hooldada. Onu elab Pariisis Montparnasse'i raudteejaamas, kus ta töötab kellamehena. Hugole jääb isast leiutis, mis suudab sulepeaga iseseisvalt kirjutada ja joonistada. Leiutis on katki, võti on ka kadunud ja Hugo suurim soov on masin jälle tööle saada. Masin juhatab peategelase Georges Mélièsi filmide juurde. Teekond sinna ei ole sugugi lihtne, sest vanemateta hulkurpoisi elu 1930. aastate Pariisis eeldab südidust. Mitte et see praegu nii ei oleks. Tollases ühiskonnakorralduses on inimesed nagu nupud elu malelaual kindlalt paigas ja võitlevad ellujäämise eest. Headuse ja kurjuse selgete värvide vahele jääb siiski palju pooltoone: nii on selles filmis minu meelest üks huvitavamaid kujusid Sacha Baron Coheni jaamainspektor. Ja otseloomulikult oli kahju, et Jude Law'd nii vähe näidati!

Filmi aluseks on Brian Selznicki samanimeline lasteraamat. Päris koguperefilm see siiski ei ole, pigemini sobilik nii umbes alates kooliealistest lastest. Võib-olla peaks eeldama ka pisukest huvi (filmi)ajaloo vastu. Need kõik on ilmselt põhjused, miks "Hugo" ei ole üldisest positiivsest retseptsioonist hoolimata saavutanud erilist kassaedu ja miks Eestis näidati seda kinos vaid mõned päevad ja siiski subtiitriteta.

"Hugo" on esimene mängufilm, mille puhul tundsin, et 3D lisab väärtust. Teisalt jällegi on see üks neist filmidest, mida võiks eelistatavalt vaadata kinos või võimalikult suure ekraaniga telerist. Nii omandavad stseenid väikese inimese haprusest suures linnas võimsa mõõtme ja kurikuulus 1985. aasta Montparnasse'i raudteejaamas juhtunud rongiõnnetus elustub sada aastat hiljem niisamuti. "Hugos" on Pariis kogu oma romantilisuses - natuke kopituselõhnaline, aga lootusrikas. Ei oskagi midagi ette heita. Ilus, põnev ja haarav film. Kindlasti meeldejääv.

neljapäev, 29. märts 2012

Veel üks koletis kuu peal

Madis Kalveti lavastatud "Koletis kuu peal" puudutas suvel mu hingekeeli nii, et see kuulub nüüd nende lavastuste hulka, mida käisin teist kordagi vaatamas. Ma lihtsalt pidin seda ka ühele väga kallile inimesele näitama! Teine kord oli natuke erinev esimesest, aga ikka ühtaegu ilus ja kurb.

Muidugi on Hele Kõrve ja Priit Võigemasti mäng selle lavastuse õnnestumise juures kõige olulisem tegur, aga ma ei saa ikka üle ja ümber näidendist ja selle tekstist, mis sisaldab endas palju enam kui ühe rahva kurba lugu ja mis panebki näidendi meiega siin kõnelema. Linnateatri lavastus vajutab vaataja puhul õigetele nuppudele. Pisarad hakkavad tasapisi põski mööda voolama ja ma ei saa kuidagi üle mõttest, et miks need parimad palad teatris sageli nii valusmõrud on ... Näen näitlejate silmis valu ja mõtlen, kuidas nad sellega küll toime tulevad?! Kuidas võivad vaikselt öeldud sõnad lõigata nagu noaga? Kellegi arutu karjumine ei veena mõni teine kord vähimalgi määral. Või olen ma jõudnud oma sisemise kasvamise teel sinnamaale, kus vaikselt öeldud õigel sõnal on alati kaalu rohkem? Mida "Koletises" ei ole, on karjumine. Need inimesed on näinud ja kogenud midagi sellist, mille vastu ei aita miski. Loota saab vaid ajale, mis hea õnne korral korvab.

Aga ainult hea õnne korral. Õnne ei ole neil ülemäära palju. Kui palju saab olla õnne pisikesel nälga tundnud tüdrukul, kelle vanemad olid küll haritud inimesed, aga kes kaotas kõik peale ema kaltsunuku? Kui palju saab olla õnne noorel mehel, kes jäi ellu vaid tänu isa villasele mantlile, mille taskust ta leidis hiljem pildi oma perest? See nukk ja see pilt on neile kallid, neist hoiavad nad mõlemad omamoodi kinni. Siis kui kõik on möödas ja kui ollakse kõikide võimaluste maal.

"Koletis kuu peal" on kõikide võimaluste maal sündinud ja kasvanud väikese poisi jutustus, justkui tema tänu armeenlastest abielupaarile hoidmise ja armastamise eest. Tema üksindus võib tunduda tühine kahe armeenlase üksinduse kõrval, aga üksindus on üksindus. Seda mõistavad täiel määral vaid need, kes on üksindust kogenud.

Võtmestseene on mu meelest kolm. Esimene on kohe algul, kui selgub, et tellitud abikaasa ei ole üldse see, kelle Aram tellis. Esimesel vaatamisel oli Aram rohkem ameeriklane, teisel korral oli ta noor armeenlane, kes oli otsustanud meheks saada ning käituda igati usu ja kasvatuse kohaselt. Teine oli siis, kui Seta umbes veerand tunniks seljaga saali poole liikumatult istuma jääb. Sellised on elus hetked, mil miski ei ole pärast enam endine. Ega ei ole ka. Aramis muutub lõpuks ometi midagi väga järsult. Kolmas saab alguse vanast villasest mantlist ja päädib mineviku haigettegeva mineviku avamisega.

On asju, mida keegi ei ole ära teeninud. On kogemusi, mida ei ole vaja saada. On lavastusi, mida on vaja, et mõista kõige lihtsamat. On näitlejaid, kes suudavad panna meid uskuma teatri väkke, kuigi nad on niisamamoodi vaid inimesed.

kolmapäev, 28. märts 2012

Raudne leedi

Margaret Thatcheri roll on küll nii Meryl Streepi roll, kui üks filmiroll üldse olla annab. Esiotsa olin "Raudse leedi" (The Iron Lady) suhtes üsna kahevahel. Mäletan Margaret Thatcherit väga-väga häguselt lapsepõlvest ja poliitiku elul põninev ajaloofilm lihtsalt ei köitnud. Aga mida rohkem treiler silma jäi, seda enam tekkis soov "Raudne leedi" ära vaadata.

Meryl Streepi pärast. Sest Suurbritannia kunagisest raudsest leedist endast ei tea ma tõepoolest eriti midagi ja nii on üpris keeruline hinnata filmi ajalootruudust. Silma hakkas feministlik alatoon. Või millega muidu põhjendada meenutusi noore naise poliitikasse sisenemisest? Enesekindluse ja juhiomaduste poolest tegi Thatcher kõigile meestele silmad ette. Kas see oli tõesti aeg, kui tal polnud kohalikus poliitikas ühtki vastast? Omajagu oli seal igikestvat tippujõudmise teemat üldisemas plaanis ka, kuid Thatcheri poliitilised otsused ja protestilained ja nende tulemused jäid tagaplaanile. Vähemasti mina küll targemaks ei saanud, milles tema jõud ja vägi (kas ka populaarsus?) nii pikka aega seisnes. Peamise mõtte või küsimusena kerkis esile ikka inimlik pool. Ühest küljest see, kui hirmus võib ühe vana inimese elu olla ... Teisest küljest, ja hoopis rohkem, kipub elus ikka nii olema, et siis, kui ümberringi on palju inimesi, ei oska ega taha me neid vääriliselt hinnata, ja kui meil neid vaja on, ei ole neid enam.

"Raudne leedi" on jälle üks variant nendest filmidest, kus keegi vaatab tagasi oma elule. Siin oli natuke teistmoodi lähenetud. Režissöör alustas stseeniga toidupoes, kus üks mutike ostab piima, loeb värisevi käsi münte kokku, läheb koju ja kurdab söögilauas mehele, et piim on jälle kallimaks läinud. See mutike oli Margaret Thatcher oma eluõhtul. Tegelikult oli teda tõsiselt hakanud vaevama dementsus ja igatsus, vajadus abikaasa järele.

Meryl Streepi Thatcher oli eriline. Kõik ülejäänud muutusid selle rolli kõrval halliks massiks ja lõid niiviisi Streepile mängimiseks veelgi enam ruumi. Jim Broadbent jäi Denis Thatcherina samuti meelde. Temast oli vabatahtlikult saanud mees, kes laskis naisel tegutseda. Kõigest hoolimata ei maksa arvata, et see tal kergesti õnnestus. Valikute küsimus.

Väga hea film, kuigi isiklikult mulle oleks pisut enam meeldinud mõni niisugune lavastus, kus jälle poleks ühest elust jutustatud. Meryl Streep on brittidel praegu ületamatu.

esmaspäev, 26. märts 2012

Tartu Uue Teatri "Ird, K."

Mul õnnestus möödunudkordset parimat meesnäitlejat näha nüüd järjest kahes lavastuses. Tartu Uue Teatri "Ird, K." nimiosa eest sai Nero Urke eelmisel aastal Teatriliidu preemia. Pärast superstaariks pürgija osa tundus lihtsalt uskumatu, kuidas ta Irdi mängida suudab. Aga see, kuidas ta Irdi rolli üles oli ehitanud, oli tõepoolest tipp! Samas ei tohi ära unustada teist väga üllatavat, leidlikku ja suurepärast osatäitmist - Katrin Pärna episoodilist naispeaosa. Ka Katrin Pärn oli Teatriliidu auhinnale nomineeritud.

Kanuti Gildi saalis nähtud etendus oli üks hooaja viimaseid, sest Katrin Pärn peaks aprillis teise lapse saama. Tema rasedus sobis sellesse üdini nõukaaeglikku olemisse väga hästi. Välja arvatud ehk siis, kui Kaarel Ird lapse sai ja naine pärast endiselt rase oli. Kanuti Gildi saali väsinud toolid ja kooruva värviga seinad lisasid Kristiina Põllu kujundusele olustikulist halli tooni ja muutsid kittelkleitides naised argipäevasteks, harjad ja tolmuimejad aksessuaaridena olid muidugi lisaboonuseks.

Etendus ei läinud mu meelest siiski kohe käima. Vaheajal olin üpris kõhkvel. Mõtisklesin, et mind on hakanud lihtsalt tüütama see Nõukogude aja teema ja nostalgitsemine. Mõni aasta tagasi oli selles uudsust ja väge, kuigi juba siis ütles üks sõber, et tema eelistab eluga edasi minna ega taha seda aega meenutada. Mul on selline äratundmine vist nüüd tekkinud. Kaarel Ird kuulub siiski kindlalt eesti teatriajalukku ja teda ümbritsev hirmus nagu teine nimi eesti ajalukku. Legendaarsest teatrijuhist rääkida on paslik eelkõige Tartu teatris, nii nagu Pansost räägitakse juba pikemat aega Tallinna teatris.

Vaheaja kõhklused-kahtlused hajusid teise vaatuse alguses väga kiiresti. Ühtäkki hakkas lavastus tööle. Igas stseenis oli tunda Ivar Põllu autori-lavastajakätt, mis oli juhtinud kõigepealt teksti näitlejateni ja seejärel näitlejad tekstini. Nero Urke sai mängida küll peamiselt noort Kaarel Irdi, kuid etenduse arenedes muutus ta järjest vanemaks, uskumatult tõetruult seejuures. Tähelepanuta polnud jäänud ka Irdi teatrist lahkumise hetked ja sisemine põlemine. Kõik sõlmpunktid olid olemas. Muusika ja episoodide vahetumine mõjusid nagu retrospektiiv, mida Nero Urke peategelane pingevabalt juhtis.

Nero Urket toetasid juba nimetatud Katrin Pärna kõrval Maarja Jakobson, Evald Aavik, Robert Annus ja Janek Joost. Katrin Pärna pisirollidest jäid enim meelde koristajamutt, vanamemm ja Onu Raivo. Epp Kaidu jäi selles rollikogumis tagaplaanile, aga ma kahtlustan, et Irdi kui täielikult teatrile kuulunud seltsimehe pärast oli see taotluslik. Ülejäänud kõrvaltegelased olid tõepoolest kõrvaltegelased, mõne huvitavama ja märgilisema kujundiga, nagu näiteks Hermaküla-Toominga kahekõne, Urmas Oti intervjuu televisioonile, põranda pühkimine. Koos Kaarel Irdiga kuulub see lavastus kaljukindlalt eesti teatrilukku. Kuigi minu meelest võinuks algust pisut kärpida.

pühapäev, 25. märts 2012

"Järeltulijad", George Clooneyga peaosas

Ilmselgelt läksin ma "Järeltulijaid" (The Descendants) vaatama (liiga) suurte ootustega. Üldiselt ma ei ole George Clooneyst megasuures vaimustuses, mulle on alati tundunud, et tema menu ja headus on tänu võlgu pigem tema klassikalisele ilusa mehe välimusele ja olekule. "Järeltulijatest" kirjutati ja räägiti millegipärast nii palju, et film ei saanud kuidagi tähelepanuta jääda. Räägiti nii, et sellest saab paljudes kategooriates Oscari kandidaat ja Clooney roll pidi olema hoopis uus tase jne. Vähemalt mulle jäi niisugune mulje.

Joonas võrdleb filmijutu-blogis Alexander Payne'i "Järeltulijaid" Jason Reitmani filmiga "Õhus" (kus peaosas oli samuti Clooney), öeldes:

"... kellele meeldis näiteks Jason Reitmani "Õhus" ..., see naudib küllap ka "Järeltulijaid". Võib-olla enamgi."

Ma siis lükkan selle oletuse nüüd ümber. Mäletan, et "Õhus" mulle meeldis, oli stiilipuhas ja heal tasemel komöödia. "Järeltulijad" oli kehva dialoogiga ootamatult keskpärane film. Hawaii vaated muidugi on imeilusad, aga film tervikuna ei veennud. Idee pärijate võimetusest esivanematele kuulunut väärtustada, kui pärandi saamiseks ei pea midagi tegema, hajus esistaarnäitleja keskpärase esituse varjus lihtsalt ära. Muudki süžeeliinid olid stampides kinni: töö on tähtsam kui pere ja selle tulemusel jäävad naine ja tütred tähelepanuta. Nojasiis? Teame juba ammu, millega see lõpeb.

Vaadatav film, aga hirmus tavaline. Selliseid põhiväärtustest filme on Hollywoodis tehtud sadu ja erineda annab tõepoolest veel ainult filmimispaigaga. Ei oskagi oletada, kas keskpärasuses on süüdi keskpärane alusmaterjal (raamat), kehv stsenaarium või just see, et filmiti Hawaiil. Ootused olid suured, aga nende täitmisega läks kehvasti. Vähemalt minu arvates. AlexanderPayne'il on palju paremaid filme.

laupäev, 24. märts 2012

Sõjaratsu

Kahest ja poolest tunnist möödus mul kaks tundi rohkem või vähem nuttes. Suurest nutmisest tuikas pea veel mitu tundi hiljemgi. Siiski oli "Sõjaratsu" (War Horse) ääretult hea ja südamlik film. Täpselt nii eepiline nagu Steven Spielbergi filmid ikka. "Sõjaratsu" eripära peitub eelkõige selles, et filmi aluseks on lasteraamat. Minu kümneaastane vaatas suure põnevusega ja sai muu hulgas Esimesest maailmasõjast tõetruu ettekujutuse.

Iseenesest on filmi süžee üpris etteaimatav. Rentniku teismeline poeg näeb hobusekopli ääres pealt varsa sündimist ja hiljem sellesama varsa kasvamist. Poissi ja noort hobust ei seo näiliselt miski, kuni ühel päeval ... Nagu filmi pealkiri ja treilergi räägivad, peab see hobune sattuma sõtta. Algab Esimene maailmasõda.

"Sõjaratsu" ei ole puhtakujuline sõjafilm, nagu vähemalt mina algul kartsin. Tegevus toimub küll Esimese maailmasõja eel ja ajal. Ega muidu saanuks ka hobune sõtta minna. Käsitletavad teemad on väga realistlikest sõjakaadritest hoolimata palju laiemad. Sõda, kus valida ei saa, tapab mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Sõjas on tavalised inimesed. Mees, kes Saksa sõjaväes pidi hoolitsema hobuste eest, oli ilmselgelt lihtne talumees, kes tundis end rindel kui võõrkeha, samal tasemel hobustega. Kaks noort saksa poissi, kellest üks oli lubanud emale teise eest kindlasti hoolitseda, proovisid põgeneda. Ambitsioonikad ebarealistlike plaanidega hulljulged karjeristid on ka alati olemas. Siiski ei saa unustada, et filmi peategelane on hobune, keda jumaldavad võrdselt nii sõbrad kui ka vaenlased, kelle päästmise nimel vaikib lahingumüra ja kes seisab inimkonna probleemidest palju kõrgemal.

Eelnev jätab mulje väga sügavast ja keerulisest filmist. Sügav on see film kindlasti, hästi tehtud ka, sest ega ta muidu parima filmi Oscari kandidaat poleks olnud. Aga "hästi tehtud" tähendab selgelt ja lihtsalt jutustatud lugu, mida on kerge mõista ja jälgida. Filmi tegelased on kõigest hoolimata väga tavalised aegumatud inimtüübid. Nii ongi "Sõjaratsu" võrdselt nauditav nooremale ja vanemale vaatajale või lihtsat hobusesõbrale, kuigi nutujoru kipub kerge tulema olema. Algus pisut-pisut venis, samas lisas pikk sissejuhatus hallide-poriste sõjakaadrite juurde natukenegi värvi, et film nii sünge ei paistaks.

Pruuniks väikeses Theatrumi saalis

Liina Olmaru laval ja veel peaosas! Teda näha mõjus nagu sõõm värsket õhku kaugest ajast. Ma ei ole teda vist tõepoolest aastaid enam mängimas näinud, või kui, siis mõnes mitte eriti märkimisväärses kõrvalosas, mis mul nüüd kohe ei meenu. Andri Luubi kirjutatud ja lavastatud tükis "Pruuniks" on ta peaosas. Theatrumi pisikeses kolmanda korruse saalis Vene tänaval, kuhu sattusin uskumatul kombel elus esimest korda. Minge ka sinna! Seal on ilus kadunud usk üles leida.

"Pruuniks" on teine lavastus. Esimene oli (on?) "Fööniks", mis rääkivat mehe üksindusest ja põhjamaa mehe probleemidest. Lavastuses "Pruuniks" keskendutakse naisele, täpsemalt naisteajakirja peatoimetaja muredele. See on lavastus naisest, kes juhib ajakirja, mis peaks aitama naistel õigesti elada, õigeid valikuid teha, meestele meeldida. Mida suudab peatoimetaja, kes on üksik, pettunud, lootust kaotamas, sest põhjamaise valge nahaga ei ole tal lootust solaariumiski pruuniks saada? Kuigi solaarium on kodus ja ta kasutab seda visa järjekindlusega. Keda ei ole, on mees.

Peatoimetajalt oodatakse artiklit, mida ta ei oska kirjutada. Aeg surub peale, nagu elugi. Suuresti on lavastus naise ja teise naise (Maria Peterson) dialoog. See teine naine nimetab end haldjaks, kes on valmis täitma esimese kolm soovi. Kolm soovi!? Niisugust võimalust tuleb targasti kasutada. Naine tahab jutustada haldjale oma lugu, jõudes ikka ja jälle meeste juurde. Haldjas pakub talle igasuguseid mehi (Ott Aardam), kellest mõne võtnuks ise küll, aga ma ei ole ka vist jõudnud (veel) sellesse faasi, kus kõik tundub lõplikult läbi olevat. Pealegi haldjas ei küsinud minu kolme soovi. Aeg-ajalt segab elu vahele, sest artiklit on vaja ja ajakirja järgmise numbri kaanele valitava missisekandidaadi peab siiski välja valima. Need kolm (Laura Peterson, Anneli Tuulik ja Eva Eensaar) leiavad, et valimine ei saa ju nii hirmus keeruline ja aegavõttev olla. Tõenäoliselt on kahe arvates hiljem ilmast õiglus otsa saanud. Nende kahe jaoks, keda kaanele ei panda.

Liina Olmaru peatoimetaja oli väga loomulik. Ühest küljest hästi liinaolmarulikult lahendatud roll, ei midagi üllatavat, aga teisest küljest väga õnnestunud roll. Maria Petersoni haldjas oli ootamatu, ei olegi teda sellisena varem näinud. Keegi kirjutas, et tema haldjas on justkui jõmmhaldjas. Tabav võrdlus. See sobis talle, aga see karikeeris samas teravalt klantsajakirjast võetud ideaale: päriselus on Cosmos-kirjutati-ka-naistel ühel hetkel väga keeruline hakkama saada. Ei tohi unustada, et Cosmos kirjutavad samuti naised.

Theatrumi lihtsus ja pühendumus võidavad. Pealiskaudsusest on asi kaugel ja teater ongi selles väikeses imearmsas saalis elu. Andri Luubi tekst on kohati absurdselt koomiline. See kannab ja töötab.

neljapäev, 22. märts 2012

Vasaku jala reede

"Vasaku jala reede" ehk üks väga musta huumoriga kriminaalfilm tähendab näha filmilinal korraga suurt hulka eesti väga häid näitlejaid ja mõnda tuntumat seltskonnategelast. Filmidebüüdi teeb näiteks Ott Lepland. Üllatavalt palju on täitsa tundmatuid nägusid, kes said filmirolli casting'u tulemusel.

Filmi režissööridki on suhteliselt tundmatud Andres Kõpper ja Arun Tamm. Kuuldavasti on hakkama saadud nappide rahaliste vahenditega, sest Eesti Filmi Sihtasutus raha ei andnud. Tegelikult ma ei ole viitsinud "kaevata", kas raha ei küsitud või seda lihtsalt ei antud. Jäin hoopis mõtlema, et väga tore, kui uuemad tegijad ikka löögile pääsevad ja nende filme vaadata saab. Lisaks väga mustale huumorile ja kriminaalfilmile on "Vasaku jala reede" tõepoolest õnnestunud film, mida võib tänu uutele tegijatele ootustevabalt vaatama minna ja mida vaadates võib tõepoolest üllatuda. Võib-olla natuke erandlik eesti film, sest kunstlikkus ja kunstilisus ei domineerigi. Lihtsalt realistlik krimka, kus ööpäeva jooksul saavad tegelased kole palju uusi kogemusi. Ei ütle, kas need on head, halvad, õpetlikud või niisugused, milleta oleks elu lihtsam.

Keskseteks tegelasteks on vanglast vabanenud kaks tüüpi, kellest arukam (Priit Võigemast) tsiteerib lakkamatult Nietzschet ja teine (Taavi Teplenkov) on väga tüüpiline kannupoiss. Muidugi on nad mõlemad ühesugused musta töö tegijad, kellest üks võib ehk liigse agarusega rohkem kahju kui kasu tuua. Teise pundi moodustavad kolm täitsa tavalist noort - Ott Lepland, Priit Loog ja Arun Tamm -, kellest viimane tahaks olla natuke rajum tegelane kui kaks ülejäänut. Samas saab nendest film alguse. Tallinna bussijaamas, kus nad kohtuvad, et pärast ühe lörriläinud suhet mõnusalt aega veeta. Kolmas on luuserite punt, kelle päevad näivad koosnevat ainult narkootikumide otsimisest, ostmisest ja süstimisest. Üks lillelises maailmas elav paarike on ka. Ja veel paar liini. Korraks mõjus selline hulk eri liine lihtsalt uskumatuna - pidid nad ju kõik mahtuma 25 tunni jooksul juhtuva sisse. Tasakaal karikeeritud kujude ja sügavamalt analüüsitud tegelaste vahel on paigas ja see on ilmselt ka üks peapõhjusi, miks film tervikuna hästi õnnestus.

"Vasaku jala reede" on tuntavalt selline ameerika filmi moodi film. Eeskuju on võetud mitmest tuntud ja vähem tuntud välismaisest filmist ja tegijad ei püüa seda kuidagi varjata. Enim seostub vist "Trainspotting". Ei-ei, see ei ole mingi hale koopia. Odavat maiku pole ka juures. Lavastus on tihe ja näitlejatööd sellised, et kogu aeg on tunda, kuidas osatäitjad on filmitegemist siiralt nautinud. Nii nagu ma mõnikord olen rõõmustanud eestlaste dubleeringute üle, pean seekord väga-väga kiitma dialoogi, mis on mahlakas, aga äärmiselt loomulik, valusa musta huumoriga.

kolmapäev, 21. märts 2012

Järgmine voor ...

Mõni lavastus ja nähtud etendus jääb meelde hästi mustvalgelt. Kas niisugusena, et kõik oli tingimusteta hea ja nõrkusedki muutuvad loomulikkuse eesmärgil tugevusteks, või niisugusena, et teatriõhtust kujuneb ajaraisk ja tüki heade külgede üle ei viitsigi pärast enam mõelda. Niisuguseks teist tüüpi etenduseks kujunes mu jaoks Von Krahli Teatris Mart Kolditsa lavastajakäe all sündinud "Järgmine voor", mille on kirjutanud Mihkel Raud, aluseks tuntud superstaarisaade.

Etenduse ajal saalis istuda oli piinarikas ja aina tugevamini hakkas rõhuma veendumus, et ma ei leia siit niikuinii midagi uut, mul on igav. Arutlesin endamisi, et võib-olla ei ole ma lihtsalt sihtrühm ... Sõbranna, kes oli pidanud koos minuga seda etendust vaatama tulema, ei saanud kahjuks tulla, olin kaalunud ka oma hilisteismelise tütre kaasavõtmist. Saalis istudes jõudsin järeldusele, et täitsa hea, et sõbrannal üks kehvapoolne teatrielamus saamata jäi, ja et minu hilisteismelise maitse see etendus poleks ilmselt samuti olnud. Kannatasin oma valikute pärast üksi.

Tädi-blogist võib lugeda ristivastupidist arvamust:

"Taas üks hea kaasaegne komöödia, kus saab naerda nii et kõht valus ja pisarad silmist väljas. Eriti stseenis, kus Taavi Eelmaa duetti oma ooperist esitab, see oli ikka nii naljakas, et võimatu oli tõsiseks jääda. Kuna publik oli pandud istuma kahele poole lava, nii et vastasistujatega tekkis ebamugav silmside, kui kedagi lava keskel vaatasid, siis tundus, nagu vaataksid vastasistujaid, muidu ma vihkan sellist asja, aga Eelmaa etteastele andis see minu jaoks veel ühe nüansi juurde, kui avastasin vastaspoole pealt selle aaria-dueti ajal, kus kogu saal naerda möirgas, ühe tõsise tüdruku. Ta vaatas täiesti apaatselt ja tõsiselt, kuidas Eelmaa etleb ja see ajas mind veel omakorda naerma, et kõik naeravad ja üks inimene jääb tõsiseks, s.t. suudab jääda tõsiseks."

Madis Kolk mõtiskleb Sirbis pikemalt võimalike põhjuste üle, miks see lavastus tema arvates ebaõnnestunud on. Võib-olla tõepoolest näiteks sellepärast, et materjal ei huvitanud piisavalt lavastajat? Jan Kaus allkirjastab Teater. Muusika. Kino märtsinumbris oma artikli sõnapaariga "Arvustuse asemel" ja püüab seejärel arutleda, miks ta arvustada ei taha.

Pisut konkreetsemaks minnes möönan siiski, et näiteks Nero Urke mulle väga meeldis. Tema superstaariks pürgija on tõetruu ja Urke on tohutu ümberkehastumisvõimega, nii et noorukese staarihakatisena pole tal mingit probleemi publikut "pihku haarata" ja vaimustunult muigama panna. Aga paari minuti pärast hakkas mul hirm. Ma ei kujutanud ette, mis peaks veel kolme kohtuniku ja staarihakatise vahel juhtuma. Poolteist tundi oli ees. Järgnes kolme kohtuniku luukerede kapist välja tirimine. Osast neist libiseti justkui muuseas üle, olles ometi juba õli tulle valanud, ja osast neist taheti teha mingit peent psühholoogilist mängu. Ei tulnud eriti hästi välja. Igav ja tüütu oli - ajatäiteks proovisingi mõistatada, kas ma ei ole ehk äkki sihtrühm.

Mari Abeli naiskohtunik oli tehtud ebausutavaks tibiks, kelle puhul jäi arusaamatuks, mida ta hinnata oskab. Kuigi Mihkel Raud on öelnud, et näidendi tegelaskujud ei ole kellegi pealt maha kirjutatud, oli Juhan Ulfsaki Norman-rokipeer siiski äratuntavalt Raud ise ja teisel pool laua otsas istuv Taavi Eelmaa tundelise heliloojana äratuntavalt Rannap. Võimalik, et niisugused tüübid tingib tegelikult formaat.

Lavastuse tutvustuse järgi olevat "Järgmine voor" näidend, "kus saavad teoks iga talendi-show kohtuniku, aga ilmselt ka paljude televaatajate painajad". Sellised painajad võivad Mihkel Raua peas tõepoolest olla, sest see on juba teine teos (esimene oli romaan "Sinine on sinu taevas"), kus ta loob süžee, mis on minu jaoks niivõrd absurdne, et ei jõua tegeliku elu õudustele ligilähedalegi. Kui osa vaatajaid tundubki leidvat, et Mart Kolditsa lavastus pole ehk õnnestunuim, siis minu arvates ei ole ka Mihkel Raua näidend õnnestunud.

pühapäev, 18. märts 2012

"Mürk" Linnateatris

Mis selle mürgiga praegu eesti teatris on? Mu küsimus on retooriline ja täiesti meelevaldne. Kristjan Üksküla lavastus "Mürk" Tallinna Linnateatris on lühikese aja jooksul juba teine lavastus, mis kõneleb mürgist läbiimbumisest. See lavastus koosneb kahest Puškini lühitragöödiast - "Ihnus rüütel" ja "Mozart ja Salieri" Pärast möödunud suvel Saku mõisas etendunud ja praegu Draamateatri maalisaalis etenduvat Rodolf Sirera "Teatrimürgi" lavastust, mis kannab küll nime "Marquis d'Artiste" ja mis oli suvel nähtuna kui kibe sõõm sõltuvust tekitavat teatrimürki. Mürgi lahustamiseks veres sobiks vast Ugala "Amadeus"? Loodan ja ootan, et kunagi õnnestub.

Linnateatri "Mürk" tõestas mulle "Kiivate armastajate" järel uuesti kindlasti ühte - Kristjan Ükskülal on süda õige koha peal. "Mürk" on lühidusest ja etüüdilikkusest hoolimata väga õige ja vajalik asi. Et lavastaja on ise mõlema lühinäidendi peaosas, räägib vast tema soovist meile, vaatajaile, öelda, kui tähtis on sõlmida iseendaga rahu. Kui paar korda rahulikult sisse-välja hingata, näib elu palju rõõmsamates toonides.

Mõlemast näidendist paistev kadedus mürgitab lõpuks kadeda. Kõrvalosades olevad näitlejad toetavad lavastajat-peaosatäitjat, mängides oma rolle värvikalt või vähemvärvikalt, aga luues siiski lühikese aja jooksul eredaid karaktereid. Kui peategelane jääb esimeses näidendis liiga skemaatiliseks, siis ihne rüütel (Rain Simmul) on kindlalt näidendi pealkirjas äramainimise vääriline. Simmuli osatäitmine tuletas meelde tema kunagist väikest, aga olulist kõrvalosa Theatrumi "Maarja kuulutamises". Aleksander Eelmaa juut on samuti rollijoonisega kooskõlas, tuletades meelde Märt Avandi juuti Draamateatri "Võlanõudjates". Teise näidendi ehk teise vaatuse Mozart on elurõõmus ja väga naturaalne, pannes veel mitu päeva hiljemgi kavalehelt täpseid mängitud klaveripalade nimesid otsima. Läbivad kõrvalosad on Indrek Ojari ja Mikk Jürjensi teha. Mõlemad kehastuvad uhkelt ümber!

Piisk mürki võib mürgitada enda elu pöördumatult, samal ajal kui see, kes tegelikult ära mürgitati, elab ja põleb eredalt kui legend. Puškini romantilised tragöödiad ju elavad. Mis veel kõige huvitavam - see lavastus tuletas väga palju varem teatris nähtut meelde.

neljapäev, 15. märts 2012

Kuku: mina jään ellu

Olin hiljuti juhtumisi Arvo Kukumägiga teatris ühte etendust vaatamas. Tahes-tahtmata meenus temast tehtud dokumentaalfilm "Kuku: mina jään ellu". Film, mis eheduse ja elulisusega peaks puudutama. Nimitegelane mitte ei mängi seal ennast, vaid on. Aga kuidas ma ka ei proovinud, ei oska ma seda filmi siiski nimetada nii heaks, nagu enamasti on arvatud. Pärast Kukumägi elulooraamatut ei leidnud ma filmist enam oodatud uudsust. Vägisi tekkis tahtmine küsida, kaua võib ühest inimesest rääkida, kes suure tõenäosusega enam midagi uut ja suurt korda ei saada?

Ei ole ma mingi otsustaja. Raamat ju meeldis, isegi nii väga, et veel praegugi tundub, et see on üldse üks paremaid nn elulooraamatuid. Aus ja siiras. Film oli ju ka aus, aga samasuguse portree saaks joonistada ükskõik millisest joodikust. Laias laastus on nad kõik ju sellised. Põhjused vaid on erinevad. Kukumägi põhjuseid me arvatavasti teame. Tema ei ole ainus. Kõik nad sõltuvad inimestest, kellel on või peab olema jaksu, et neid välja tirida, ise seejuures ikka ja jälle haiget saades. Imetlen seda naist. Ma ei küsi, miks ta seda teeb. Tean vaid, et mina ei suudaks. Ja võib-olla sellepärast see film mind ka ei puudutanud. Ma ei tundnud end seal kusagil ära.

Veel üks tekkinud mõttekild. Kukumägi viimane suurroll on jäänud aastate taha ja peagi jõuab kätte aeg, kui on peale kasvanud põlvkond, kes teda üldse ei tea. Põlvkond, kes pole kunagi näinud "Arabellat", põlvkond, kus läbipõlemise korral kasutatakse palju karmimaid vahendeid. Siis on hilja. Siis on ellujäämine palju küsitavam. Kui Vanemuine ootas Kukumägit aasta tagasi "Pekosse" mängima, oli see talle antud võimalus, mis kahjuks jällegi purunes. Anname üha uusi võimalusi, pettume üha uuesti ja kannatame. Imekspandav, kui palju me ikkagi sõltume andekatest ja nõrkadest.

Mulle ei meeldinud sellest filmist vastu karjuv lootusetus. Selles ei olnud uudsust ja midagi üllatuslikku. See oli lihtsalt talumatult mõttetult realistlik.

laupäev, 3. märts 2012

Dobet Gnahore kontsert

Elevandiluurannikult pärit lauljanna Dobet Gnahore kontserdist jäi meelde kõigepealt see, et nii superheas füüsilises vormis lauljat ei ole mina varem live'is näinud. Vähemalt kaks korda tegi spagaati, ülejäänud tantsust pole mõtet rääkidagi. See muusika, mida ta teeb, on nii aafrikalik, et plastilisus liikumise ja laulmise juures on loomulik, vajalik ja kordumatu. Teda toetas taustalaulmise ja tantsuga veel Serrou Sordet, aga nimed ei ütle ilmselt niikuinii midagi. Võimaluse korral soovitan ise kontserdile minna. Päevamured pühitakse minema ja lõpuks on tuju aafrika rütmidest lõunamaiselt ülev.

Aafrika muusikaga on vähemalt minul nagu rahvamuusikaga (mida see ju tegelikult ongi). Rütmipilt on enamasti iseloomulikult ühesugune ja kuna aafrika keeltest aru niikuinii ei saa, siis sõnad midagi ei ütle ja toetuda saab ainult rütmijoonisele. See kas meeldib, lummab või ei puuduta kuidagi. Dobet Gnahorel on küll mõni laul ka prantsuse keeles, aga enamik ikka mingis aafrika keeles või dialektis. Veidi aja pärast enam üksikuid lugusid ei mäleta ja halvemal juhul ei tunne kuulates ka lauljat hääle järgi ära.

Siinse kohaliku filharmoonia tsükkel "Autour du monde" on suurepärane - saab näha ja kuulda põnevaid artiste, keda muidu ei leiaks vist kunagi.

neljapäev, 1. märts 2012

Teatri aastaauhindade nominendid 2011. aasta loomingu eest

Teatrikuu alguse puhul avalikustas teatriliit oma kodulehel teatri aastaauhindade nominendid 2011. aasta loomingu eest. Võitjad selguvad nagu ikka teatripäeval, 27. märtsil.

Tähelepanuväärne on, et parima lavastuse tiitlile kandideerivast neljast lavastusest kolme lavastaja ei ole eestlane. Kahe puhul on ka lavastusmeeskond rahvusvaheline. Ei tahaks ennustada, aga tõenäoliselt neist emmale-kummale see parima lavastuse auhind ka läheb. Rahvusvahelistumine on olulisemaks muutunud. See tundub olevat üks iseloomulik märksõna eelmise aasta puhul. Kultuuripealinnal oli siin ka vast oma osa. Kaks lavastust ("Parsifal" ja "Gilgameš) neist neljast olid kindlasti Kultuuripealinna egiidi all lavale toodud. Kas ka "Three Kingdoms"?

Natuke arusaamatu on mu jaoks meespeaosatäitja kategooria. Ivo Uukkivi roll lavastuses "Kuni inglid sekkuvad" on seal ära mainitud, kuigi see ei olnud mingi peaosa. Samas on jäetud mainimata Lauri Lagle roll "Madame Bovarys". See oli igati tähelepanuväärne roll. Kahju on ka, et mainitud ei ole Pääru Oja "Tasandikkude helinates".

Külli Teetamme ja Ursula Ratasepa nime oleks tahtnud "Aeg ja perekond Conway" puhul näha ka mujal kui ainult žürii eriauhinna kategoorias. "Esileküündiva ansamblitunnetusega" ei tundu neil olevat Põhuteatri kõrval mingit šanssi.

Üldiselt on mul hea meel, et olen möödunud aasta teatrist palju olulisi lavastusi ära näinud ja paljuski žürii arvamustega päri. Seda kõigekõigemat on minul küll mõnel juhul keeruline välja valida.

***

Kui veel rahvusvahelisustumisest rääkida, siis näiteks parima lavastaja ja naiskõrvalosatäitja kategoorias kandideerivat R.A.A.A.M.-i "Tühermaad" mängitakse 11. märtsil 2012 Moskvas Artplay keskuses Kuldse Maski festivali raames.

Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith Theatre'i ühisprojekt, parima lavastuse, kunstniku, mees- ja naiskõrvalosatäitja ning etendust teenindava teatritöötaja kategoorias kandideeriv "Three Kingdoms" jõuab mais 2012 lõpuks ka Londonisse.

"Three Kingdoms" on Londonis Lyric Hammersmith Theatre'i kavas 3.-19. maini 2012.

"Three Kingdoms" on arvatud ka ühe olulisema ja suurema Euroopa teatrifestivali Wiener Festwochen programmi juunis 2012. Mänguajad Viinis on järgmised:

12. juunil 2012 kell 19.30
13. juunil 2012 kell 19.30
14. juunil 2012 kell 19.30
15. juunil 2012 kell 19:30