neljapäev, 20. september 2012

"Tõde ja õigus. Teine osa", ei tea mitmes kord

Ma arvan, et see augusti lõpus nähtud Linnateatri "Tõe ja õiguse teise osa" etendus oli viies kord seda lavastust vaadata. Võib-olla oleks vaatamiskordi rohkemgi, aga mäletatavasti olen paaril korral pidanud erinevatel põhjustel piletitest loobuma. Eredaimalt on meeles vast 2008. aasta suvel Albus teatrimaratonil nähtud etendus, mida mängiti Kukenoosi viljakuivatis. Tollase maratoni jooksul sadas vihma ainukese katuse all mängitud etenduse ehk sellesama "Tõe ja õiguse" 2. osa ajal. Mõnest kohast paistis vana viljakuivati katus läbi laskvat ja publikul oli veetilkade eest hoidumisega natuke tegemist. Lavastus on nüüd pärast väikest pausi jälle Linnateatri repertuaaris ja Mauruse kooli elu Põrgulaval vaadatav. Mauruse kooli õpilased eesotsas Indrekuga on uued ja vaat et värvikamadki kui eelmis(t)es koosseisu(de)s.

Indrek peab olema justkui kõrvaltvaataja - maalt linna tulnud poiss, kes näeb ja vaatab ümberringi kihavat elu ja satub üha enam segadusse. Mingis mõttes muutus Argo Aadli viie tunni jooksul nähtavamalt ja tuntavamalt. Praegune Indrek, keda mängib Karl-Andreas Kalmet, on staatilisem, teravalt tajutavat muutust temas ei toimu. Ta on mängu tulles küpsem ega paista sattuvat nii suurde segadusse. Raske öelda, kas see tuleb tükile tervikuna kasuks või kahjuks. Võib-olla on see lihtsalt põlvkondlik peegeldus, mis muudab lavastuse kokkuvõttes lõbusamaks? Aga võib-olla olen mina vaatajana objektiivsusest kaugel? Tekst tundus küll juba endalegi pähe kulunud olevat.

Superrolli teeb uues lavaversioonis Ramildat kehastav Liis Lass. Tema on järjekorras juba kolmas Ramilda. Ja parim! Tassikõrva murdmise mäng oli päris ja Indrekule saadetud kirjas elustunud Ramilda väga inimlik-ehe-päris. Ramildaga stseenid selles lavastuses on kriipivalt valusad ja puudutasid hingepõhjani ka mind, kes ma olin ju seda kõike juba mitu korda ennegi näinud.

Aivar Tommingas tundus mängu väga nautivat ja näis kohe mõnuga vinti peale keeravat, kui vähegi võimalus tekkis. Koolijuhataja Maurus tahab Indrekuga peaaegu semutseda ja tunneb siirast heameelt, et maalt tulnud poisi näol ei ole lootus veel kadunud, poiss on vististi viimane aus inimene, ja niisuguseid peab hoidma. Maurus vana, haritud ja kogenud mehena on ammuilma mõistnud, et elus ei tohi olla väga aus. Olulisem on omada põhimõtteid ja neile kindlaks jääda. Mitte et seeläbi luukeresid kappi kolisema ei tekiks. Aga hingerahu on enamasti tähtsam.

Mauruse kooli poistest paistavad uues koosseisus silma vennad Piusid. Ei mäleta nagu, et eelmis(t)es koosseisu(de)s nii palju murdekeelt olnuks. Henrik Kalmet oli samuti eriline. Üha enam üllatab aga Kaspar Velberg. Uskumatu, kui hea ümberkehastumisvõimega ta on! "Lõikuspeo tantsudes" ei tundnud teda esiotsa äragi ja vürstina "Tõe ja õiguse teises osas" ei kujutanud ma teda tõtt-öelda enne üldse ette. Nüüd on muidugi juba legendaarseks saanud Kaspar Velbergi Tätte-roll. Väga meeldis veel Kristjan Üksküla, kelle baltisakslane paistis kogu aeg teiste poiste hulgast silma. Miks ta üldse Mauruse koolis õppis? Raamatus on see ilmselt lahti seletatud. Õpetajad moodustavad kenakese ajastust sõltumatu läbilõike tüüpidest, kellelt tuleb ja õpitaksegi ühel teataval eluperioodil ühte või teist. Lepid sellega, mis on, ja rahuldud, sest vastasel juhul jääks need teadmised ja kogemused üldse saamata.

Kolm vaatust ja viis tundi möödusid endiselt kiiresti. Pealegi mõtlesin, et võiks kunagi veel kord vaadata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar