pühapäev, 24. aprill 2011

Üsna maailma lõpus

Aastate eest kodust lahkunud Louis naaseb peaaegu 34aastasena koju. Tuleb, et öelda, et ta on suremas. Niisuguse kokkuvõttega algab Louis' jutustus prantslase Jean-Luc Lagarce'i näidendis "Üsna maailma lõpus". Linnateatri lavastuses ütleb seda Priit Võigemast, kes seisab alguses musta ettetõmmatud eesriide-kardina ees, proovides mälupiltide elustamise abil rääkida sellest, mis tema perekonnas juhtus. Kavalehelt jäi mulje, et Lagarce ei tea isegi, millal täpselt lavastuses aset leidvad vestlused aset leiavad. Kas ühe õhtu jooksul, ühe nädala jooksul või on need hoopis killud eri aegadel toimunust?

Uku Uusbergi lavastuse puhul jäin mõtlema, et niisugusel kujul töötab see tükk arvatavasti ainult Linnateatris. Mõne teise teatri repertuaaris kaotaks selline lavastus paari kuu jooksul publikuhuvi või oleks lähenetud tehniliselt teistmoodi. Näiteks võiks mälupiltide kujutamisel kasutada hoopis videot. Linnateatri lavastus on aga soojalt kammerlik, puudutades iga vaatajat väikses saalis väga lähedalt. Arvatavasti tunneb igaüks kas ennast või kedagi sellest perekonnast ära. Korraks mõtlesin isegi, et kas peategelase suremise põhjus on haigus või hoopis ajuti tekkiv elutüdimus, tunne, et aega on liiga vähe jäänud.

Igatahes ei anna ei vend (Indrek Ojari) ega ema (Anu Lamp) Louis'le võimalust üldse rääkida. Arvatavasti meeldinuks neile kõige rohkem, kui ta poleks üldse tulnudki. Nende jaoks on Louis surnud juba ammu ja kohtumine temaga tuleb veel viimast korda ära kannatada, öeldes seejuures välja kõik, mis aastate jooksul on kogunenud. Ja kogunenud ei ole vähe. Vennanaise Catherine'i (Külli Teetamm) kuju jääb ühest küljest segaseks, teisalt aga on ta väga selgelt naine, kes teab, et ei ole elus midagi valesti teinud, kuid kelle elu ei ole ometi kerge olnud. Pidev süütunne sunnib teda kõike selgitama ja põhjendama. Ka näiteks seda, miks nende pojale pandi nimeks Louis. Noorem õde Suzanne, keda mängib Sandra Uusberg, on teistsugune. Ta ei tea vanemast vennast eriti midagi, arvatavasti on Louis'st rääkimine peres tabuteema. Ta tahab ära minna, aga pole seda seni teinud. Elab ema juures. Võib-olla ootas ta Louis'd sellepärast, et see võtaks ta endaga kaasa ...

Kui Louis on jälle lahkunud, tõmmatakse seesama tume kardin ette ja sein endise ja praeguse elu vahele ongi rajatud.

Supernäitlejatööd, mille puhul ma pidin jälle tõdema, et niisuguseid silmi nagu Võigemastil ei ole vist mitte kellelgi teisel mitte kusagil. Aga Lagarce'i tekst on oma raskekujulisusest ja pikkadest-pikkadest monoloogidest hoolimata liiga lihtsakoeline. Kavalehelt võib lugeda:



Vaevu Pariisi tagasi jõudnud, saadab Jean-Luc "Üsna maailma lõpus" teksti teatrikeskusele Théatre Ouvert, nagu alati. Lucien Attoun: "Me olime alati teineteise vastu otsekohesed. Ma ütlesin talle, et seal on liiga palju kordusi, et tekst muutub mehaaniliseks, et see on libe tee, ja ennekõike, et see on karm, sünge näitemäng."



On jah liiga palju kordusi. Mul tekkis tahtmine mitu korda öelda, et jah, sain aru, lähme edasi. Peale selle on lavastuse tempo minu meelest liiga aeglane. Tegevus on liiga staatiline, näitlejad räägivad liiga aeglaselt. Ja kui igal võimalikul juhul selgub, et need tegelased on prantslased, siis ei suuda mina palju prantslasi näinuna kuidagi ette kujutada, et prantslased nii aeglaselt ja peaaegu emotsioonitult oma tunnetest räägivad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar