Pühapäev, 31. jaanuar 2010

"The Road", maakeeli "Tee"

Üks nendest filmidest, mida ma ilmtingimata kinos vaadata tahtsin, on "Tee" (The Road). Pärast seda, kui olin Cormac McCarthy samanimelise romaani läbi lugenud ja kui sain aru, et sama kirjaniku tekst on aluseks parima filmi Oscari võitnud filmile "Ei ole maad vanadele meestele".

"Tee" raamatuna kuulub nende hulka, mida aastaid hiljemgi tõenäoliselt väga eredalt mäletan. Kummalisel kombel on selliseid teoseid rohkem eelkõige ameerika kirjanike loomingu hulgas. Näiteks veel mitu Steinbecki romaani. Igatahes oli "Tee" kindlasti möödunud aastal loetud raamatutest parim ja et sellest kohe ka film tehti, jäi võimalus vaid oodata. Film linastus siin nii halval ajal, et pidin vaatama minemist mitu nädalat edasi lükkama. Kui lõpuks aeg selleks tekkis, selgus, et on juba viimane nädal. Seejuures üle nelja nädala küll möödas ei olnud. Ju siis tundus sisu tavalisele kinokülastajale süngevõitu või ... Jõudsin viimaseks seansiks kinno.

Väga harva juhtub, et film on parem kui raamat. "Tee" puhul on film parem kui raamat. Samas ma ei oska öelda, kas eelnevast raamatu lugemisest on kasu või mitte. Raamat mõjus nii, et mõned kohad kummitasid mul veel kuid väga eredalt silme ees. Just sellised väga jõhkrad kohad. Nii et valmistusin filmi puhul ikka päris õuduka vaatamiseks. Tegelikult jäi hallist taustsüsteemist hoolimata filmist kumama hoopis lootus. Hoolimata sellest, et polnudki nagu millelegi loota.

Elu saab hoopis uue tähenduse, sest ei saa ju enam rääkida elust selle tavapärases mõistes, kui kõik elav on kümnekonna aasta eest hävinud. Mingid inimesed siiski veel on ja lähevad mere poole. Kahju, et meri ei ole (enam) sinine. See ongi film unistustest, soovist elada, näha, kogeda, aga kõigepealt ellu jääda. See on sellest, et siin ja praegu toimuv ei pruugi olla üldse märkimisväärne. Ja isegi siis, kui plaan on lõpuni läbi mõeldud, selgub, ei lähe kõik päris nii, nagu ootasime. See on film eetilistest tõekspidamistest kõige metsikumas olukorras, kuidas osa inimesi kannibalistub ja osa mitte, kuidas osa inimesi varastab ja osa mitte. Film inimloomuse jõhkrusest, mida annavad väga hästi edasi stseenid tühja majja kinni pandud inimestest. Ja andestamisest ja hoolimisest: ilma särata silmadeta vana-vana teekäija osutub lunastajaks, kui mees (Viggo Mortensen) ja poiss (Kodi Smit-McPhee) otsustavad ta endaga õhtust sööma kutsuda; ühes hilisemas stseenis jätavad peategelased varga ihualasti külmetama, aga poiss ei suuda sellise alandamisega leppida.

Tegelasi ongi peamiselt kaks - mees ja poiss. Kõik ülejäänud on üsna pisikesed, aga väga olulised kõrvalosad. Alates mehe naisest, kes kohe ära minna otsustab, ja jätkates mitme kannibalijõuguga, vargaga, vana mehega, viirastusliku poisiga ja pere ja koeraga. Igaüks sellest kõrvaltegelaste virvarrist etendab mingit tahku elust. Täpselt sama minimalistlikul moel kui raamatus. Filmi lõpp on hea. Mitte hollywoodlikult hea, vaid täpselt niisugune, nagu McCarthy selle kirjutanud on.

Laupäev, 30. jaanuar 2010

Daughtry ja Nickelbacki kontsert

Käisin kolmapäeva õhtul esimest korda Rockhalis kontserdil. Kohalejõudmine oli omamoodi põnev, sest targemad rääkisid, et autoga minna ei tasu. Teadagi, välja müüdud kontsert, ja suur saal mahutab vist u 6000 inimest, mistõttu pidi sealt pärast kontserti äratulemine olema üsna aeganõudev - eks ikka liiklusummikute pärast. Läksime rongiga. Ja see osutus väga mugavaks viisiks, sest meie kodule lähim rongipeatus asub u paari kilomeetri kaugusel ja kontserdipaiga rongipeatus on sealsamas kõrval. Pärast kontserti oli organiseeritud ka üks lisarong, nii et kõik said ilma pikemalt ootamata-külmetamata sooja rongi ja koju.

Kontserdist ka. Põhiesineja oli Nickelback - bänd, mida paljud peavad mõttetuks, sest paljud lood on kõlapildilt väga sarnased. Nickelback mõttetu kindlasti ei ole, sest juba see šõu, mida nad ühe reakontserdi ajal siseruumis teha suutsid, andis mitmes mõttes silmad ette möödunudsuvisele Madonna kontserdile. LED-ekraane jagus kümnetele ruutmeetritele ja rohkelt kasutati pürotehnikat. Korrakski ei tekkinud tunnet, et seista on väsitav vms. Pinge oli kogu aeg võimsalt õhus.

Tegelikult pani juba enne šõu algust õhtule punkti nn soojendusbänd, milleks oli Daughtry. Kahe head bändi ühel ja samal õhtul ühel ja samal kontserdil! Sellel õhtul ei olnud ühtegi kehva hetke. Kõik kokku moodustas täiusliku terviku.

Reede, 29. jaanuar 2010

Naer läbi pisarate

Elulooraamatuid ilmub Eestis praegu üle mõistuse palju. Ma ei tee mitte midagi selleks, et neid ilmtingimata lugeda. Keegi pakub juba läbi loetud raamatut lugemiseks vms. Niisamuti sattus täiesti juhuslikult mu lugemislauale ka Eino Baskini "Eino Baskin. Naer läbi pisarate". Kunagi olevat Eino Baskin rääkinud mõttest teha saatesari vanade armastatud näitlejatega, kes kõneleks oma elust ja meenutaks möödunud aegu. Ta olevat pakkunud rääkijatena välja ennast, oma eksabikaasat Ita Everit, ka Kaljo Kiisk oli sel ajal veel elus. Toimetajal oli olnud ettepaneku kohta vaid üks küsimus: “Keda see kotib?” Ja sinna see jutt jäi. Sellise proloogiga algabki see mahukas ja faktiküllane, üle pika aja selline elulooraamat, mis ei mõju lihtsalt nagu pildikesi ..., vaid mis on raamat inimesest, kes on sellist teost väärt.

Mina ei kuulu tegelikult selle põlvkonna hulka, kes Baskinit tema hiilgeaegadest mäletab või vähemasti jumaldab. Olen küll näinud teda kunagi "Reklaamiklubis", aga minu mälestused ulatuvad kuni selle ajani, kui ta pärast pikka haigust taas avalikkuse ette tuli. Tore oli tõdeda, et seda raamatut oli huvitav lugeda. Tõesti oli huvitav lugeda Eesti Vabariigi esimesest perioodist selle inimese silmade läbi, kelle mälestustes oli see aeg armas lapsepõlveaeg. Mulle kui mittekaasaegsele ei öelnud esialgu pealkiri "Naer läbi pisarate" midagi. Meenus hoopis uuest ajast Sulliwani "Läbi pisarate naer". Kusagil raamatulehekülgedel selgus, et "Naer läbi pisarate" olevat olnud ühe estraadikava pealkiri.

Märkimisväärne on lugedes tekkiv tunne, et teksti on Eino Baskin ilmselt lause lause haaval diktofoni rääkinud ja hiljem on see sealt maha kirjutatud. See ei ole lihtsalt arvutiklahvide alt välja pigistatud tekst. Rõhuasetused ja tempo on lausa võluva täpsusega paigas, täpselt nii, nagu võiks Baskin sellest kõnealuses televisiooni jutusaates rääkida, või nii, nagu räägib inimene, kes on harjunud publikuga suhtlema.

Seda raamatut on reklaamitud kui paljastavat teost, s.t esmakordselt räägitavat asjust, millest varem avalikkuses juttu pole olnud. Mu meelest on selline rõhuasetus liiga tinglik. Vähemalt raamatu põhjal tundub Baskini elu olevat üsna tavalist rada mööda kulgenud andeka loomeinimese elu nõukogude ajal. Teda eristab teistest ehk see, et ta ei ole pruukinud eriti alkoholi. See-eest jäävad topeltkõvasti kõlama naissuhted ja nendega kaasnev. Iga sedaviisi, et tarvitseb ainult sõrmenipsu teha, kui ... Seikadest Georg Otsaga lugedes meenus kangesti film "Georg".

Veel kord, see raamat on selline mõnus "tellis", mis on tõepoolest kaanest kaaneni tihedat teksti täis ja avab andeka inimese elu päris mõnusa nurga alt vaadatuna. Seda nurka hoidvat joont on terve raamatu vältel säilitatud ja vaid viimastel lehekülgedel vastatakse justkui küsimuste-vastuste voorus sagedamini esitatavatele küsimustele, sedagi ikka jutuvormis.

Reede, 22. jaanuar 2010

"Kirsiaia" saksakeelne lavastus

Venelasi suuremal hulgal lähedalt näinud ja lausa sõrmeotsaga katsuda saanud eestlane arvatavasti teab, mis on vene hing. Vähemalt julgeb kahelda, kas sakslased ikka saavad õigesti aru ja oskavad seda kirjeldada, peegeldada. Sest sakslased ja venelased tunduvad justkui ristivastupidised olevat. Mina olin küll kõik ootused-lootused enne eilset Théâtre des Capucins'i "Kirsiaia" (Der Kirschgarten) etendust maha surunud. Aga see ei olnud ometi põhjus, mispärast nägin selles lavastuses lavastust, mille abil oli pandud vanameistri lause lause haaval aastaid lihvitud näidend nagu teemant särama. Välja oli kukkunud omanäoline, tänapäevane ja inimkonna tühisusele teravalt osatav teatritükk.

Selles oli rohkem kui vene hing. Tasapisi võis vaatajana ära tunda kas midagi endast või leida ühiseid jooni mõne tuttava inimesega.

Sugugi mitte asjata ei ole lavastuse tutvustuse juures tsiteeritud Peter Brooki "Tühja ruumi". Tühjas ruumis "Kirsiaeda" mängitigi, näitlejaid abistamas vaid valguskunstniku imetabavad leiud ja mõnekihilised mattklaasist ustega lavaseinad, mis lasid (ainult soovi korral) aimata uut ja vana maailma, uusi ja vanu mõtteid. Kõik muu jäi näitlejate teha. Üks teatrikaaslane mainis, et ta ei teadnudki varem, et Tšehhovi tekst on nii hea! Järelikult näitlejad mängisid hästi. Ei olnud mingeid uhkeid tualette, laval olid justkui täiesti tavalised inimesed meie ümber.

Mind häirisid esimeses vaatuses mõned näitlejad. Näiteks on mul millegipärast kujutlus, et Ravenskaja on brünett. Pikkamisi harjusin blondiiniga ära, ja üldse võõrkeelsete lavastuste puhul võtab etendusse sisseelamine enamasti kauem aega. Võib-olla just sellepärast olin pärast esimest vaatust üpris väsinud ja kõhkvel. Järele mõeldes sain aga aru, et lavastus oli mind alates esimesest stseenist lihtsalt kaasa haaranud. Näidendi avastseenis on ju Lopahhini kurtmine, kuidas ta raamatut lugedes magama jäi, sest ei saanud mitte midagi aru. Võib öelda, et tühistele inimestele lajatatakse juba esimese lausega.

Teise vaatuse alguseks olid mõtted paika loksunud ja vist esimest korda elus sain aru, miks "Kirsiaeda" komöödiaks nimetatakse. Jõhkrad irvitavad stseenid järgnesid kiiresti üksteisele ja eranditult kõik tegelased ja näitlejad mängisid vene klassiku saksa keeleski nii suureks, et kohati hakkas lausa kõhe. Seda enam kui sada aastat vana teksti kaudu enam-vähem tekstitruult. Varem oli mulle tundunud, et "Kirsiaed" on pigem tragöödia. Aga eks see vist sõltub, kuidas elu võtta? Kuni võtad rõõmuga, on hea, kuni võtad valuga, ongi valus. Lapsepõlv jääb ikka aina kaugemale ja armsaks saanud asjadest tuleb sageli loobuda. Inimene ise elu keskel on üsna tähtsusetu.

Paari nädala pärast esietendub Draamateatris "Kirsiaed". 29. jaanuaril on Tšehhovi 150. sünniaastapäev. Kas sellel on tähtsust?

Kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Oscar Wilde'i sõnamäng

Oscar Wilde'i näidendi "Kui tähtis on olla tõsine" ("The Importance of Being Earnest") põhjal valmis 1977. aastal lavaka VIII lennu diplomilavastus. See on ka enam-vähem kõik, mida ma sellest näidendist enne eilset teadsin. Eks see üks 19. sajandi lõpu menukaid seltskonnakomöödiaid ole.

Just niisugust lõbusat klassikalist teksti on puhtas inglise keeles tore vaadata-kuulata. The American Drama Group Europe käis novembris sellesama lavastusega ka Eestis. Salme Kultuurikeskuses mängitud etendused olid mõeldud vist ainult koolidele müümiseks. Lavastuses kõlav inglise keel on tõeliselt hea inglise keele tunni täide. Kõigest hoolimata ei ole tegemist ei laste- ega noortelavastusega, vaid väga hea komöödiaga, mis ei muutu korrakski labaseks. ADG-Europe esineb vist pea üle kogu maailma peale selle lavastuse veel mitme muugi klassikalavastustega. Igatahes "Kui tähtis on olla tõsine" põhjal, mida ma nüüd eile nägin, tahaks iga järgmine kordki julgelt võimalust kasutada.

Teksti on lavastuse jaoks kohandatud, ilmselt on ära jäetud mõned ebaolulisemad kõrvaltegelased. Niiviisi on kindlasti oluliselt odavam ka ringi reisida. Kaasa teeb viis näitlejat, kellest osa astuvad üles mitmes rollis. Jacki mängiv Paul Shelford on muljetavaldava portfoolioga näitleja, olles mänginud isegi West End'i muusikalides. Ja ta on tõepoolest suurepärane näitleja - täpselt niisugune, kes haarab publiku tähelepanu paari esimese sekundiga.

Eks ikka selleks, et ringireisimine oleks mõnus, oli ka lavakujundus minimalistlik ja kergesti linnamajasisustusest maamõisa aiaks muudetav. Kostüümide puhul oli tähelepanuväärne, et Londonis elavad ema-tütar olid riietatud kallilt ja uhkelt, samas mehed olid väga lihtsad, lohakad ja mõjusid peaaegu tänapäevaselt. Eriti kui arvestada kitarri, mida Algy peaaegu igal vabal hetkel tinistas. Maal elavad naised peegeldasid lihtsust ja Cecily koguni vaesust.

Oscar Wilde'i näidendi pealkiri on inglise keeles sõnademäng. Eesti keeles võiks öelda nt "Kui tähtis on olla armas" või millised meil need veidrad tähendusega mehenimed veel on ... Vana hea inglise huumor.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Merca "Mees"

Mulle meeldib hirmsasti ühest blogist hiljuti loetud lause:

Raamatupoed on devalveerunud, sest ega kõik raamatud "raamatu" mõistet ei vääri.

Ega mina ei ole muidugi mingi ütleja, mis on raamat või mis ei ole raamat, aga kui Merca "Meest" ei oleks mulle kinkinud jõuluvana, siis oleksin selle raamatu hiljemalt teise lehekülje lugemise ajal kinni pannud ja rohkem enam lahti ei oleks teinudki. Jõuluvana kingituste suhu ma siiski vaadata ei tihka ja mis seal salata, mõnikord on oma arvamuse kujundamiseks vaja veenduda.

Pole mingit kahtlust, et Merca kirjutas oma raamatu eesmärgiga anda omamoodi vastulöök Olavi Ruitlase "Naisele". Milleks ometi? Üldistada ei saa "Mehe" põhjal suurt midagi. Mõned üksikud tabavad kohad ja kirjeldused raamatust küll leiab, aga kokkuvõttes on "Mehes" head ainult sedavõrd, kuivõrd selles on värsivormis teksti. Blogi lugemise eest kelleltki raha küsida on (praegu veel) keeruline, aga kui avaldada üks blogi raamatuna, tuleb raha nigu niuhti. Seda tõestas Ruitlane. Merca ei hakanud blogiga vaeva nägema, pani kõik kohe raamatu sisse.

"Mees" on üheõhtulugemine, nagu üheöösuhe. Parem oleks, kui me hiljem enam ei kohtuks, ja mitte midagi ei oleks juhtunud, kui me üldse poleks kohtunud ja kui meie vahel midagi poleks olnud. Tühja kah, mis tehtud, see tehtud.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks Merca selle raamatu avaldas? Olen kindel, et Merca teeb vahet heal ja halval kirjandusel. "Mees" ei ole ei hea ega halb ilukirjandus. See on lihtsalt üks kokku köidetud paberipakk. "Mees" ei pannud mind mehi teise pilguga vaatama või nende üle kuidagi teistmoodi mõtlema, ma ei tundnud selles ära isegi ennast kui naist. Einoh, kõik inimesed (ka naised) ei peagi olema ühesugused, aga raamat võiks võimaldada mingilgi määral üldistada. "Mees" ei võimalda.

Kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Tartu Uus Teater ja "IDentiteet" Tallinnas

Jaanuaris ja veebruaris saab Tallinnas Coca-Cola Plazas vaadata Tartu Uue Teatri lavastust "IDentiteet". See olevat "kino" ja sellepärast müüakse pileteid ka kinos.

Etenduste ajad Coca-Cola Plazas on järgmised: 15.01, 19.01, 15.02, 18.02 ja 22.02.2010 kell 20.00.

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Arvo Kukumägi raamatusse raiutud elu

Arvo Kukumägi elulooraamat "Arvo Kukumägi. Alasti elu" tuletas lugemise ajal mitu korda meelde Mihkel Raua "Musta pori näkku". Ei teagi, miks sellest veel samasugust menukit kujunenud pole? Võib-olla jätavad need, kes põhimõtteliselt neid nn elulooraamatuid ei ole, selle nimelt lugemata, kuigi "Arvo Kukumägi. Alasti elu" on sisuliselt ju samasugune alkohooliku lugu. Samas kuidagi diskreetsem ja ääretult aus. Saan aru kirglikest elulooraamatute lugejatest, kui nad ütlevad, et see on parim omasuguste seas.

Ükskõik, kas teksti autor on Kukumägi ise, raamatu koostaja Evelin Kivimaa või keegi kolmas, kellele raamatulehekülgedel sõna on antud, tulemuseks on ilus terviklik teos, mida kaunistab viimasel ajal üsnagi tavatuks muutunud fakt, et selles raamatus ei ole üldse kirjavigu. Kogemata jäi silma vist paar komaviga.

Tekst on ladus ja aus, pealegi on seda nii mõnusalt palju, et ei jää muljet lihtsa vaevaga rahateenimisest. Pigem vajusin Kukumägi elust lugedes mõttesse, et niisugune stiil ja kogemus ei ole ju tavaline mitte ainult paduandekate kunsti- ja kultuuriinimeste hulgas, vaid täiesti tavaliste eesti inimeste hulgas. Eestis ei ole vist ühtegi suguvõsa, kus ei oleks oma joodikut. Seda olevat ju kinnitanud ka Epp Petrone Justinile. Veidi tugevamad kaaskondsed aitavad neil joodikutel jälle kuidagi mülkast välja ronida (igal aitajal oma põhjused) ja ring ei saa kunagi täis.

Kolmas raamat, mis mulle Kukumägi raamatu lugemisel meelde tuli, oli Jan Beltrani "La mala vida ehk neetud elu". Selles kohas, kus Kuku kirjeldas, kuidas ta Moskvas valuutat vahetas. Sõnaga, Kukumägi raamat on nagu elumehe päevaraamat. Omameheliku tüübi lugu, kelle puhul on vägagi tõenäoline, et tal on Eestis tuhandeid tuttavaid, kes oleksid teda vajaduse korral valmis aitama. Kusjuures usun, et võiksin samuti selliste tuttavate hulka kuuluda, kui Kukumägit tunneksin. Ta ei tee ju kellelegi kurja. Lihtsalt on inimesi, kes ei saagi üksi hakkama. Samas on neis stiili ja tihtipeale on neis midagi niisugust, millepärast tasub pingutada. Kuigi see on väsitav.

Sellest raamatust ei jää muljet, et see oleks kirjutatud raha pärast. Lugedes oli pigem tunne, et samahästi võiks Kuku kas või võhivõõrale seda juttu rääkida. Jäin ka mõtlema, et huvitav, kas nooremale inimesele ütlebki enam midagi Arvo Kukumägi nimi? Tema hiilgeaeg oli kahjuks ju siis, kui mina olin üsna noor. Ja viimastel aastatel on ta mänginud vaid episoodilisi osi filmides.

2009. aasta teatriaasta kokkuvõte Postimehes

http://www.postimees.ee/?id=204375

Neljapäev, 7. jaanuar 2010

"Valge pael" ehk Euroopa parim film 2009

Minu arvates on Michael Haneke filmi "Das weisse Band. Eine deutsche Kindergeschichte" eesti keelde tõlkimisel pealkirja tõlkimine ebaõnnestunud. Kui esimest korda sellest filmist Euroopa Filmiakadeemia auhindade jagamisel kuulsin, jäin korraks kahtlema, kas "Band" on saksa keeles "pael", ja mõtlesin edasi, et millest see film küll räägib. Internetis otsides leidsin siis, et "Valget paela" näidati PÖFFil. Tähelepanuväärne on, et pärast Cannes'is "Kuldse palmioksa" saamist oligi pealkirja Eesti ajakirjanduses tõlgitud "Valge pael", PÖFFil kasutati aga vastet "Valge lint". See on ju ikka pael, mis ühele lapsele käe ümber ja teisele juustesse seoti, vähemalt lõikas ema need valge paela rullist. Ümber pimedaks torgatud lapse pea mässiti valge side, justkui vaimupimeduse ja hävitava tuleviku piir. Pealkirja tõlge ei vähenda filmi väärtust, aga veidral kombel jäin ma selle mustvalge süžeega mustvalge filmi puhul selle tõlke juurde toppama. Mis on pael ja mis on lint?

Nagu öeldud, "Das weisse Band" ehk "Valge pael" on mustvalge film. Mustvalge on kindlasti režissööri teadlik valik, väga õige valik. Mõnikord mõjub mustvalge liigse peenutsemisena, aga "Valge paela" puhul oleks värvifilmina vähemalt pool autentsest õhustikust kadunud. Igatahes on selles filmis praegusel kujul edasi antud kõige ehedamal moel Põhja-Saksamaa külaolustik 1913.-1914. aastal. Kõik on kunstilises mõttes viimse kui detailini paigas, pikalt seletatakse ja kirjeldatakse kõik ka suusõnaliselt ära ja lõpuks hakatakse analüüsima ja otsima, miks midagi juhtub.

Filmile on heidetud ette (teema) igavust. Ma ei ütleks päris nii, küll aga leian, et see on pigem kinos vaatamise film. Ja puhanud peab ka olema, sest film on üle kahe tunni pikk, kulgeb aeglases tempos ja miski eriti verd tarretama ei pane, kuid fakt ilmselgetest viidetest verepilastusele, julmusele, jõhkrusele ja vägivallale on iseenesest verd tarretamapanev. Haneke ei näita tõepoolest eriti midagi otse, küll aga laseb tunda ja aimata nii, et kahtlust ei teki.

"Valge pael" on põhjalik psühholoogiline arutlus, mis viis Saksamaa sõdadeni - pealtnäha tugeva moraaliga ühiskonna põhjakiht mädaneb sõna otseses mõttes. Filmis on palju kõnekaid stseene, aga üks kõnekamaid on kindlasti õe-venna arutlus surma ümber. See vist on ka treileril? Väikse poisi suured silmad peegeldavad väga valusalt mõistmatust. Kuidas lihtsalt juhtub? Teine valus koht on see, kui arst seletab oma naisele, et viimane on liiga vana, et tema vastu enam midagi tunda, ja arsti huvitab nüüd hoopis 14aastane tütar. Vähe sellest, et elukorraldus külas on värdjalik, on juba sündinud ju ka põlvkondade viisi sedasama elukorraldust edasi kandvaid lapsi. Arvatavasti lokkava verepilastuse tagajärjel sündima hakanud alaarenenud põlvkond näib olevat sellise elu tulevik. Et niisugune elukorraldus oli kestnud mitme põlvkonna vältel, ongi lapsed julmad. Nad ju mõistavad, mis tegelikult toimub. Jällegi, kõnekad stseenid surmvaikusest täiskasvanute juuresolekul (klassiruumis, õpetaja ja Eva vahelise vestluse ajal Eva kodus, pastori kõne ajal söögilaua ääres, talumehe sõnavõtu ajal söögilauas jne). Praeguses Euroopas, praegusel Saksamaal on midagi niisugust peaaegu võimatu ette kujutada. Haneke näitab oma filmiga seda, mida tähendab tänapäevasele avatud elukorraldusele ja olemisele vastupidine seisund, mida tänedab, kui lapsed saavad peaaegu geenidega kaasa teadmise, kuidas vaikida, vassida, taluda ja vihata.

"Valge pael" on kahtlemata väga huvitav sissevaade Saksamaa ajalukku. Päris kindlasti on see film väärt vaatamist ja süvenemist. Ja kui mul tekib võimalus, siis ilmselt vaatan millalgi uuesti üle.

Kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Ma lugesin Tammsaaret

Mind ajendab mõnikord raamatuid (üle) lugema raamatu põhjal tehtud film või teatrilavastus. Just seetõttu võtsin kätte üle pika aja jälle Tammsaare. Seadsin eesmärgiks, et enne Linnateatrisse minemist loen Tammsaare "Ma armastasin sakslast" läbi. Pegasuse "Hõbevaramu" sarjas ilmunud uustrükki müüakse praegu ka imeodava hinnaga. Plussiks veel see, et selle trüki aluseks on originaalkäsikiri ja hilisemaid toimetusi ei ole eriti arvesse võetud. Seatud eesmärki ma siiski ei täitnud, sest aasta lõpus oli igasuguseid muid tegemisi nii palju, et lugemiseks lihtsalt nappis aega.

See-eest kujunes raamatu viimaste lehekülgede lugemisest eriliselt mõnus elamus. Olin Nüganeni lavastuse ära vaadata jõudnud ja sellest ilusast teatrisündmusest sai justkui pildiraamat Tammsaare teksti juurde. Mõned leheküljed õnnestus lugeda Lufthansa lennukis ja leidsin end järsku mõtlemast, et ma loen ju sakslaste lennukis eesti kirjaniku raamatut armastusest sakslanna vastu ... Eile õhtuks jäi veel Erica kiri Oskarile.

Kui Tammsaare teoste lugemisse tuleb sisse nii pikk paus nagu minul ja eriti, kui suurem osa uuemast kättesattunud kirjandusest kipub olema pigem sinna elulugude kanti minev, siis on tekib millegi nii ilusa, kui seda on Tammsaare keel, pärast ikka väga mõnus tunne küll.

Maarja Kangro kirjutas mõni aasta tagasi Sirbis:

Ometi on nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega. Eriti „Ma armastasin sakslast” oma teemaasetusega võiks näiteks riigikogus olla lausa kohustuslik kirjandus. Eestlased tegelevad ikka veel täpselt samade rahvusliku enesetunde küsimustega, mille üle arutleb ja mille küüsis vaevleb Tammsaare romaani peategelane. Ja globaliseeruvas maailmas on veelgi aktuaalsem armastuse võimalikkus erineva rahvusliku taustaga inimeste vahel (mis on omakorda seotud eestlaste minapildiga, eneseväärikuse või enese häbenemisega).


Tsiteerisin seda lõiku siin peamiselt põhjusel, et Maarja Kangro jutt globaliseerumisest peaks tõepoolest olema praegusel ajal selle raamatu olulisim teema. Arusaamatul põhjusel on järelsõnas sellest peaaegu mööda mindud.

Ma ei ole päris kindel, aga arvatavasti on "Ma armastasin sakslast" Tammsaare ainulaadne romaan, sest tegemist on justkui leitud käsikirjaga, mille ta otsustas avaldada. Ei viitsinud eriti uurida ega mõelda, mis põhjused kirjanikul sellise struktuuri valmisel olid. Kui üldse olid. Teose väärtus ja kaal sellest ei vähene. Kõik on nii armsalt tammsaarelik! Ükskõik, mis pidi vaadata. Ega noored ju ei muutu, ikka leidub targemaid, teadjamaid, kes õpetada või aidata tahavad. Nii heas kui ka halvas mõttes. Igas inimeses on ilusam ja inetum pool. Samas puudutas mind vist enim kaugenemise teema. Kui Oskar otsustas maale minna ja seal enam olla ei tahtnud, kui oled ühelt teelt kõrvale astunud, aga uuel teel ei püsi.

Esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Ball, kontsert, KUMU ja Solaris

Mööduda jõudnud ja juba alanud aasta vahetus kujunes nii tegusaks, et mõni oluline kultuurisündmus on tänaseni kajastamata. Panen paari sõnaga ikka kirja.

Vanemuise teatri aastalõpuball 30. detsembril oli veidi masuhõnguline. Tundus, et rahvast oli vähem kui möödunud aastal, pealegi minu meelest oli 600 krooni pileti eest küsida liiast. Aga just niipalju pilet detsembris maksis. Enne seda sai osta 450-ga. Muidugi ei saa kõike rahas mõõta ja tuleb arvestada, et pika õhtu vältel oli suur hulk Vanemuise toredast personalist ju rakkes.

Häiris pigem ürituse sisuline külg. Ma lihtsalt ei mõista Mart Sanderi fenomeni. Möödunudaastase Anne Veski esinemise kõrval jäid nii Mart Sander kui ka Karavan väga kahvatuks. Teatrisaalis lõpetas õhtu Liisi Koikson, kes tutvustas palju oma uut muusikat, ja see oli ka tõeline nael ja ilus lõpp üritusele. Eelmisel korral näidati seal suurelt ekraanilt "Ruja", arusaadavalt ei olnud Vanemuisel sellest kalendriaastast midagi vastu panna. Seega jäi üritusele seekord üsna Vanemuise-kauge maik külge. Teatri 140. aastapäeva auks juhtisid õhtut Lydia Koidula ja Kaarel Ird. Nii erinevad inimesed, nii erinevatest aegadest, ja kuidagi läbimõtlemata oli nende roll jäänud. Paavo Nõgene lubas, et suvel lavastatakse selle auks kolmes žanris "Saaremaa onupojad".

Balli parim osa oli balletigala. Järjekordne tõestus sellest, et Vanemuine on muusikateatrina palju võimsam kui draamateatrina.

Hennessy uusaastakontsert oli seevastu väga-väga hea. Alates repertuaarivalikust. Pealegi dirigeeris ju Tõnu Kaljuste, kes luges Benjamin Britteni "Teejuhile noortele orkestri juurde" vahele Doris Kareva väga toredat luuletust. Rootsi eurovisioonitäht Malena Ernman solistina meeldis mulle ka. Arusaadav, miks teda Rootsis nii kõrgelt hinnatakse. Kontserdi tipphetk oli muidugi nn lisalugu, kus Malena Ernman ja Tõnu Kaljuste laulsid "Tuulevaikset ööd".

KUMUs tahtsin vaadata kindlasti Normandia maalijate näitust. See on ju avatud veel ainult kuni 10. jaanuarini. Tegelikult on tore, et Eestis sellist kunsti vaadata saab, aga kokkuvõttes veidi pettusin. Meelde jäi, et enamik maalidest olid imetillukesed ja maale oli ka üsna vähe. Enim meeldisid mõned Eugène Boudini tööd, aga impressionism meeldib mulle väga-väga muidu ka.

KUMUsse soovitaksin kiiresti minna hoopis ühe teise näituse pärast, s.o "I Love Malmö". See on avatud veel kuni 17. jaanuarini. Mõjub inspireerivalt. Seal on väga palju vaadata! Praegu on KUMUs üldse palju popkunsti. Normandia maalijate ja Malmö näituse vahel (oli vist vahepealsel korrusel?) on näiteks ka "HARRO! Soome popkunsti klassik", kelle töid võiks täitsa tore olla vaadata lastel, sest need on nii värvilised. Hoolega tasub lugeda tööde nimesid. Need panid mind korduvalt südamest turtsatama. Eesti popkunsti algusaegadest räägib näitus "POPkunst Forever". Eelnimetatud näituste vaatamise järel mõjus see saal esialgu kuidagi hallina. Mõtlesin lausa, et miks see eesti kunst nii sünge peab olema ... Aga näitus koosneb tegelikult neljast osast ja seal on ka palju rõõmsaid värve. Filmidest vaatasin algusest lõpuni ära "Lennu". Arvatavasti olen seda kunagi varem ka näinud, aga kui nüüd olid Aili Vindi pildid kohe pärast seinataga vaadata, siis mõjus erilise tervikuna.

Kui juba näitustest rääkimiseks läks, siis paar kohta veel, mida külastada jõudsin. Esiteks olen teist aastat järjest täiesti juhuslikult sattunud lastega disaini- ja arhitektuurigaleriisse "Piparkoogimaania" näitusele. Kui rohkem aega, siis saavad seal lapsed isegi piparkooke kaunistada. See näitus on praeguseks juba suletud, aga jaanuari lõpuni olevat Lastemuuseumis avatud "Minipiparkoogimaania".

Millegipärast oli meie pere noorim liige üliveendunud, et kindlasti peab külastama Solarise keskuses olevat inimkehade näitust "Bodies Revealed". Ja kui me Solarisse jõudsime, tuligi kohe sinna minna. Olin väga positiivselt üllatunud! Esiteks oli väljapanek paraja suurusega, teiseks oli suur kasu ühest laenutatud audiogiidist. Soovitasime sinna minna veel paaril sugulaselgi ja pärast kuulsime ainult positiivset tagasisidet. Usalda lapsi ja nende valikuid! :) Aa, ja parim osa Solarisest on katusepark!