kolmapäev, 26. mai 2010

Homme näeme

See, et Priit Võigemast on vähemalt sama palju tõotav lavastaja kui Linnateatri praegune peanäitejuht Elmo Nüganen, on pärast "Homme näeme" etenduse vaatamist selgemast selgem. Nüüd ma olen selle välja öelnud.

Võigemast ütleb ühes intervjuus Eesti Päevalehele:

"Peab alustama vist sellest, et ma saan kohe-kohe 30. See on vanus, mil tulevad paratamatult pähe sellised mõtted, et mis saab edasi. Ja kui sealt veel natuke edasi mõelda, siis – äkki ei saagi midagi. Äkki see, mis oli antud, on juba tehtud? Või ei olegi rohkem antud? Ja kui on antud, siis kui palju on antud ja kui kauaks on antud?"


Mingi maagia selles vanuses 30 on, sest osa inimesi ütleb, et kui kolm ette kukub, siis hakkad end vanana tundma, ja osa jällegi, et see on just see kõige õigem vanus. Ei tea. Mulle tundub, et selleks vanuseks on inimene õppinud aktsepteerima nii endast nooremaid kui ka endast vanemaid. Vanemate mälestused omandavad järsku erilise väärtuse.

Ja etüüd lapsevankriga muutub eriliselt soojaks. Need juhuslikult kohtunud neli põlvkonda sunnivad tõdema, et kuidas ka ei prooviks, ikka peab valima õige keele, millest vestluspartner aru saab. Tänavanimed on ju lihtne näide, aga isegi ajalugu on nendel põlvkondadel erinev.

Selles lavastuses on põhirõhk meestel, keskealistel meestel, justkui tasakaalustajana mõjuvad ainuke naine Piret Kalda ja veidi noorem mees Mart Toome. Tegelikult on enamikus stseenides Mart Toome täpselt samas olukorras kui pisut läbi põlenud keskealiste põlvkond. Piret Kalda kahe toidukotiga, koju ruttava naisena meenutab tahes-tahtmata naist Nõukogude ajast, kuigi ilmselt on sellised ikka kõik pere ja kodu loonud eesti naised. Nende unistused on sageli purunenud, aga nad hoiavad ja armastavad oma kodu.

Eelnenud jutuga ei taha ma üldse jätta muljet, nagu oleks "Homme näeme" midagi nukrameelset! Otse vastupidi. See on ideaalne lavastus, mida vaadata näiteks tööpäeva õhtutel. Naerda saab südamest ja palju, sest äratundmishetki on rohkem kui üks. Arvatavasti meenub veel pikka aega stseen, kus mehed kirjeldavad, kui põhjatu võib olla ühe naisterahva käekott. Kui veel mõelda, et käekotitrend kipub liikuma üha enam ja enam suunas, kus käekotid lähevad aina suuremaks, siis käekotis tuhlamisele kuluv aeg ilmselt ka pikeneb. Teine täielik tipphetk oli vahetult käekotiloole eelnenud lugu valge (määrdunud) jopega. Ja kolmas ikka grilli kokkupanemise lugu. Oi ja muidugi kohe esimene stseen, kus kaks vana koolivenda pargis juhuslikult kohtuvad ja pilte vaatama hakkavad: piltide vaatamiseks piisab ju tänapäeval puutetundliku ekraaniga telefonist. Aega ja inimesi saab sõrmevibutusega silme eest läbi lasta. Huvitav, kas tänapäeva kahekümnesed näevad selles pildis üldse olukorrakoomikat?

Lavastusest kumab läbi eelkõige heatahtlikkus ja soojus. See on ka Võigemasti kahte lavastust ("Hecuba pärast" ja "Homme näeme") ühendav iseloomulik joon. Olgugi et mõlemad viitavad veidi erineval määral ümbritseva jaburusele ja absurdsusele. Raske öelda, kas emba-kumba saab eelistada. Publikumenust võiks eelkõige järeldada, et valitud stiilis peitub tänapäeva publiku teatrisse toomise võti. Nagu hea estraadikava, sest mängupaik ei ole ju praktiliselt olematut lavakujundust arvestades oluline. Teater peabki elu olema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar