Kolmapäev, 16. aprill 2014

"Aju jaht" Linnateatris

Õudus ja vägivald müüb. Seda teab Quentin Tarantinogi, kelle tähtsust ja tähendust Linnateatri "Aju jahis" korduvalt rõhutatakse. Siiski ei mängita psühhothrillereid Eesti teatrilavadel just väga tihti. Anthony Horowitzi näidend on väärt materjal ja Diana Leesalu lavastuses muutuvad süngeimadki stseenid mänguliseks. Aeg-ajalt kostab saalist naeruturtsatusi, sest on näha, et näitlejatel on hea mängida ja peab ju säilima usk, et kõik ei saa tõsi olla.

Niisugustest põnevuslugudest rääkimisel tuleb hoolega hoiduda lahenduse ärarääkimisest. Selle näidendi juures on hea, et päris ühest lahendusest siin rääkida ei saagi. Kui "võti" näib üsna alguses käes olevat, saab peagi selgeks, et mitte midagi pole selge. Veri, valu ja hirm ei jää tulemata ja olemata.

Kõrgendatud Turvalisusega Haiglasse Vaimupuudega Kurjategijatele (vahemärkusena: kes selle nime tõlkis???) saabub kirjanik Mark Styler (Indrek Ojari), et koguda materjali oma uue raamatu jaoks. Kohtumist haigla juhataja doktor Farquhariga (Allan Noormets) peab ta paar tundi ootama ja kui juhataja lõpuks saabub, ei paista tollel aimugi olevat, miks kirjanik on tulnud ja miks ta on temaga kohtuda lubanud. Algab närvesööv mäng, mille tulemusel võib nii mõnelgi vaatajal maksa söömise isu pikaks ajaks ära minna. Styler soovib intervjueerida sarimõrvar Eastermani, kuid mitte miski ei aita teda eesmärgile lähemale. Ka kohale kutsutud õde Plimpton (Piret Kalda) raputab vaid õlgu väristades pead ja soovitab see mõte ära unustada. Veelgi enam, õde Plimpton poetab Stylerile salaja taskusse kirja, mida viimane küll lugeda ei saa, kuid millest võib ometigi järeldada, et maja turvalisusega on midagi tõsist lahti.

Esimese vaatuse lõpuks tekkis mul korraks lootus (või kartus?), et lahendus on käes, aga siis polnuks ju teist vaatust vaja ... Nii et tuli, põnevusest oimetu, edasi vaadata.

Vanasse mõisasse, mis asub aktiivsest elutegevusest eemal, rajatud vaimuhaigla pidi looma vangidele illusiooni elust, mis on väärt rohkem kui igavene elu. Kas ikka lõi? Huvitava kujundina käsitleb haigla juhataja väikekondanlikust maailmast väljarebimist: vaid vähesed jõuavad millegi tõelisega tippu, enamasti tuleb tähelepanu pälvida vägivallaaktidega. Kui ta Stylerit Eastermeni sisse minema sunnib, peaks see tähendama, et ainult nii on võimalik sarimõrvarit mõista. Eesmärk lükata Styleri enda hüpoteesid viimseni ümber, on ilmselt õige, kuid ma ei ole kindel, kas sarimõrvar end ise mõistab ... N-ö tavalised inimesedki ju ei mõista end ja oma motiive.

"Aju jaht" on kvaliteetne meelelahutus. Näitlejad on lihtsalt suurepärased, ja mis peamine - pinget on õhus nii palju, et jääb vaid imestada, kuidas sellised tekstid üles leitakse. Tõepoolest, psühhodraama seansid võivad ajudele hakata ja üha keerulisem on juhtkonnale seletada, miks me neid kasutame.

Pühapäev, 13. aprill 2014

Reigi õpetaja

Roman Baskini "Reigi õpetaja" lavastuses asetub tähtsaimale kohale armukolmnurk. Seetõttu on tänapäeva vaatajal lavastust ajaloolisest kontekstist hoolimata lihtne jälgida. Ilmalik armastus ja abielu purunemine on ju üldmõistetavad, samamoodi tuleb tõdeda, et ligi neljasaja aasta jooksul ei ole inimeste hukkamõistus ja kadeduses midagi muutunud.

Reigi kirikuõpetajast Paavali Lempeliusest (Jassi Zahharov), tema naisest Catharina Vyckenist (Karmen Puis) ja Stockholmist Reiki saadetud diakonist Jonas Kempest (Mati Turi) rääkiv Eduard Tubina ooper põhineb Aino Kallase samanimelisel jutustusel. Libreto autorid on Aino Kallas ise ja hiljem seda täiendanud Jaan Kross. "Reigi õpetaja" on mitmes mõttes omapärane teos. Esiteks võrdlemisi lühike - lavastus mahub kahte vaatusesse ja kestab paar tundi. Teiseks paistab teos silma retsitatiivsusega, mis nõuab lauljatelt küll rohkem näitlejameisterlikkust, kuid lihtsustab vaataja jaoks teose mõistmist. Teise vaatuse kohtustseen on ju peaaegu sõnateater, taustaks vaid meeleolu ja olustikku loov muusika.

Jassi Zahharov kujutab kirikuõpetaja laia tunnetespektrit väga usutavalt. Ühtviisi kindlalt avalduvad põhjused, miks rahvas teda armastab või kuidas ta ägestub või kuidas ta loodab, et armastatud naine naaseks. Keelatud armuloo tuules kulgev ooper on siiski Reigi õpetaja lugu. See nõuab mitte ainult head lauljat, vaid väga head ooperilauljat, kelle näost, kehast ja olekust peaks paistma sisemine mure ja kelle kannatus tähelepanu pärast ei tohiks varjule jääda. Võrratu! Kõik see on Vanemuise lavastuse Reigi õpetajas olemas.

Armastajapaari Catharina ja Jonase puhul on siiski mõni küsitavus. Libretost on tingitud, et nende armumine on sisuliselt silmapilkne, ja eelkõige lavastusest on tingitud, et Catharina armumise põhjus näib peituvat moodsal moel ootuses ja lootuses, et maailma lõppu (mida Reigi peaks olema) saadetud diakon võiks suurde linna igatseva noore naise "päästa". Solistid on ikka head. 17. sajand tiksub kuklas, ja päris kaasajaga kõike seletada ei saa. Kiusatus on küll.

Orkester mängib Paul Mägi juhatusel imeliselt. Muusika voogab oluliste rõhuasetustega lavale ja sealt saali. Iir Hermeliini lavakujunduses on oskuslikult tabatud rannaküla õhustikku. Herman Sergo "Näkimadalad" on üks esimesi n-ö täiskasvanuraamatuid, mida teismeliseeast mäletan ja mille "sisse minek" toimus omal ajal sõna otseses mõttes nii, et kuigi ma polnud mitte kunagi Hiiumaal käinud, elustus Reigi kohana ja Hiiumaa laiemalt mu jaoks tollal väga eredalt. "Reigi õpetaja" tegevus toimub sadakond aastat varem, aga koha tundsin ometigi ära. Kõik oli nii tõeline. Igatahes on hea meel tõdeda, et Vanemuise väikse maja lava ei jäänud isegi massistseenide jaoks kitsaks.

Ma arvan, et Eduard Tubina "Reigi õpetajat" võib nimetada meie ooperi tüvitekstiks, ja kuna seda saab vaadata-kuulata väga harva, peaks otsima võimalust ja kasutama juhust, et neid harvu lavastusi vaadata. Roman Baskini lavastus on väga õnnestunud.

Neljapäev, 3. aprill 2014

Muuseas: ma armastan sind

Soov vaadata NO-teatris Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku lavastust "Muuseas: ma armastan sind" oli kindlamast kindel pärast seda, kui nägin Vaiko Eplikut "Evitas". Kaks andekat inimest tõotasid head teatrielamust. Boonuseks veel Eero Epneri etenduse-eelne sissejuhatus NO-teatri kohvikus.

Selgus, et "Muuseas: ma armastan sind" polegi autobiograafiline lavastus. Kui ma muidugi õigesti aru sain. Mingid sugemed kahtlemata on, aga just see piiripealsus muudab nähtu eriti põnevaks. Muidugi on Priit ja Vaiko mõlemad pärit Raplast (või selle lähedalt?) ja ilmselt on nad kunagi koos ka bändi teinud ja kindlasti on nad sõbrad ja nii edasi. Räägitud lood, tehtud etüüdid, lauldud laulud on väga isiklikud, ja seetõttu on väga keeruline uskuda, et tervik pole isiklik. Kas armastusest saab üldse muidu kui isiklikult rääkida? Loosse sugeneb kindlalt miski ammune, mida paistab olevat pärast pikki aastaid paslik meenutada ja mille jagamine kõrvalistele isikutele on igati asjakohane.

Võimsaima kujundina jäi meelde Vaiko Epliku räägitu Bachi muusikakatedraali kohta. Geniaalne! Nägin selgesti, kuidas noor mees kõnnib selles suures katedraalis ja proovib arglikult või väheke julgemalt seintele midagi kirjutada. Enne teda on väga paljud midagi juba teinud, laed on uhkelt täis kirjutatud. Tühja kohta enam ei paista olevat. Veel nägin, kuidas mina selles tohutu suures katedraalis ringi vaatan, tean, et tegelikult pole mul lootustki kõike läbi lugeda ja kõigest aru saada. Seejärel pani muusik sukkpüksid ja kingad jalga, võttis kitarri kätte ja hakkas enese loodule tagasi vaatama. Ilus ja aus! Me kõik vaatasime koos temaga. Perspektiivitu küll, aga kui laiemalt mõelda, siis elu ise on ka võrdlemisi perspektiivitu. Lihtsalt parasjagu pikk, et mitte eriti tihti selle üle juurelda.

Priit Võigemasti näitlejamärgid olid naer ja nutt. Lause "Ma ei annaks poolt redistki näitleja pisarate eest." jäi kummitama. Arvan, et publik väärtustab näitleja pisaraid mitte sellepärast, et näitlejal laval on valus, et miski teeb talle haiget, vaid just sellepärast, et need näivad ehtsad, kuigi teame (või arvame teadvat), et and seda pole. Niisamuti mõjub hea muusikateos. Niisamuti petab hea muusik kuulaja ära, kui on vaja. Me oleme nende hetkede eest nõus andma palju rohkem kui rediseid.

Muusika võlub, on mõtestatud ja värske. Mina kah ei tea, kas see on stand-up. Ei ole (veel) õppinud selle fenomeni mõistma. Aga "Muuseas: ma armastan sind" on terviklik, väga hea, tõeliselt väärtuslik elamus õhtus. Lavalolijate talent avab meile ukse möödanikku. Vaevalt et nad sellest palju puudust tunnevad, aga ju on praegu paras aeg see kellelegi pühendada või niiviisi pühenduda. Nautisin, ja lugu rändab mu sees endiselt ringi.