teisipäev, 14. jaanuar 2014

"Härrasmees" Vanemuises

Olin kodutöö tegemata jätnud ega teadnud Sadamateatri uksest sisse astudes eriti midagi muud, kui et "Härrasmees" on monolavastus ja mängib Robert Annus. See on pigem harv juhus, kui ma ei tea näidendi autori nime või päritolumaad. Olin kunagi teadvustanud, et kui võimalus tekib, siis lähen vaatama. Selle teksti avastamine ja omaks teha tahtmine on ilmselt vähemalt samasugune õnn kui see, et mina nüüd ühte etendust vaatama juhtusin. Robert Annus üllatas, sest võib öelda, et ta ületas mänguga piiri, kus näitleja laval ei ole enam see inimene, kellena oleme teda rollivälisel ajal harjunud nägema ja kujutlema.

"Härrasmehe" lavakujundus küll lämmatas. Raske öelda, kas tegemist oli räpase osmiku, garaaži või hoopis elu kujutamisega. Esiotsa tegid laval olnud esemed ka müra: raadiokrapp mängis füüsilisest sekkumisest hoolimata edasi ja vanad lintmakid hakkasid soovi või ka mittesoovi korral kõnelema. Kardan, et on vaid aja küsimus, millal ma loobun praemuna söömisest. Vastumeelsus selle toidu suhtes suureneb minus pidevalt. Kui nüüd 33aastane mees Thomas Magill, keda Annus kehastas, alustuseks ühe muna praadis ja selle ära sõi, jõudsin mõelda, et enam hullemaks ei saa minna.

Ei läinudki, sest kui see algus välja arvata, läks etendus üha paremaks. Tempo muudkui tõusis ja sellega ühes rütmis suurenes ka pinge. Kuni ühel hetkel ei olnud sõnadel pildi ja elu seletamisel tegelikult enam tähtsust. Ümberkehastumisvõime ja pidevas dialoogis olemise eest teenib Robert Annus mu käest maksimumpunktid. Pole mõtet lisada, et haukuv koer oleks nagu päriselt mu ümber tiirelnud ja kohvikumelu ruudulise linaga laua ümber oli mitte ainult tõeline, vaid selline, nagu see on ühes küla- või väikelinna kohvikus.

Korraga tabasin ära: see on iiri värk! Miski meenutas jälle "Padjameest" - NO-teatri lavastust, mis ei unune iial. "Härrasmees" ilmselt igavesti ajukurdude vahele ei jää, aga piilusin kavalehte ja leidsin sealt hulga luuletuste sabast paarileheküljelise teksti näidendi autori kohta. Tekstile pilku peale heites märkasin sõna Dublin. Lugude jutustamise traditsiooni tagant paistab peaaegu alati Iirimaa kui sügavalt katoliikliku maa pahupool. Väikeste külade elanike tõrjutus ja vaesus laastavad. See ei ole noore mehe äng või enesekesksus, see on usk ja lootus pääseda. Aga haige ema juurest ei pääse kuhugi. Kõik läheb ükskõik kui suurest püüdlusest hoolimata viltu.

"Härrasmees" on keeruline näidend. Suurt hulka "kõrvaltegelasi" ei saa lavastusse panna ja kogu lugu jääb ühe mehe kanda. Robert Annus saab härrasmehe rolliga suurepäraselt hakkama. Pinge püsib, kuigi lõpu aimasin ära. Aga selles ei ole ometigi lavastaja või näitleja(d) või lavakunstnikud süüdi. Hea meel on, et see lavastus meil siin on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar