Teisipäev, 25. detsember 2012

Javier Marías, "Oxfordi romaan"

Hispaania nüüdiskirjanduse paremikust eestindatakse üksteise järel raamatuid, mis on vähemal või rohkemal määral raamatutest. Nii ka Javier Maríase "Oxfordi romaan". Ja nagu mitme eelmisegi "Moodsa aja" sarja raamatu puhul köitis "Oxfordi romaan" mu tähelepanu kõigepealt kaanekujundusega. Vanade paksude raamatute seljad lasid haista vanade raamatute lõhna ja vihjasid truult inglismaalikule vanale. See raamat peab olema Oxfordist kui vanast ülikoolilinnast koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja nii ongi. Alapealkiri või ka alternatiivne pealkiri on "Kõik hinged".

Järelemõelduna on raamjutustus lihtsalt sellest, kuidas Oxfordis viibiv hispaanlasest külalisprofessor armub kolleegi võluvasse abikaasasse ja kuidas neist saavad armukesed. Suhet tuleb varjata, kuid naispool ei näi varjamise nimel eriti pingutavat. Miks peakski? Armusuhted on selles kogukonnas nii tavalised, et vaid võõrad ei valda seda kunsti nagu muu seas. Teisipidi vaadates on "Oxfordi romaan" hispaania kirjanduse õppejõu Oxfordis veedetud aja päevik. Töö kõrvale mahub ülikoolielu mitteametlikum ja traditsiooniline osa, aga ka kiindumine vanaraamatupoodide riiulitesse, kinnismõtted reaalsete ja ebareaalsete inimeste ja inimhingede ümber.

Tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et "Oxfordi romaan" ei ole kerge suvelugemine. See raamat eeldab süvenemist, aga veelgi enam vast seda, et mõte liiguks ja lendleks vabalt Oxfordi kohal ringi, jälgiks heatahtlikult kõrvalt ülikoolilinna vaimu tegemisi. Kaasa mõtlemata ei saa seda kuidagi teha. Näiteks kordab Marías mitmel korral peategelase aknast avaneva vaatepildi kirjeldust: akna all müüb üks tüdruk lilli; hommikuti tõstab mees kauba auto pealt maha ja õhtul korjab jälle kõik kokku. Nii lihtne nende elu ongi. Ühel päeval leiab peategelase korterisse tee keegi kirjandusfanaatik, neile mõlemale huvipakkuva autori seltsi liige. Kuidas leiavad ükskteist inimesed, kellel ei ole näiliselt midagi ühist ega võimalustki kokku sattuda?

Kellele kummituslikkus meeldib, sellele meeldib tõenäoliselt ka see romaan. Kui juba, siis juba - ja seetõttu eelistanuks mina kõike pisut teravamas kastmes. Tavamõistes teistsuguse maailma kirjeldamine ja kajastamine pakub vaheldust, ent kokkuvõttes selline päevikulaadsus häiris. Peategelane naaseb hispaaniasse, abiellub ja saab lapse, aga on millegipärast endiselt mõtetes Oxfordis. Liiga kaalutletud ja pragmaatilised tundusid tema edasised otsused, ometi on ilmselge, et Oxfordist oli aeg lahkuda.

Neljapäev, 13. detsember 2012

Aile Alavee, "Luule, ametnik"

"Luule, ametnik" köitis mu tähelepanu kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see oli Tänapäeva romaanivõistluse III koha töö, ent kuna autori kontaktandmed olid puudulikud, pidi kirjastus autorit pärast võistluse tulemuste teatavaks tegemist otsima hakkama. Välja ilmus! Natuke imestama pani, et "valesti vormistatud" töö üldse läbi loeti ja lausa auhinnavääriliseks nimetati. Teine põhjus, miks see raamat mind huvitama hakkas, oli isiklikumat laadi. Paljurahvuselises keskkonnas ja võõral maal elamisest on mul juba oma arusaam tekkida jõudnud. Raamatu lõpp võlus eriti kummastaval moel.

Kõige lihtsamalt võib öelda, et "Luule, ametnik" on olmeromaan, mille peategelaseks on noor eestlanna, kes satub tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni. Satub, sest algataja on hoopis tema elukaaslane, kes näeb Euroopa pealinna siirdumises eluunistust. Tegelikult läheb Luule Brüsselisse üksi ja nagu sageli selliste suurte elumuutuste korral läheb tal samal ajal ka isiklikus elus kõik sassi. Nii istub ta ühel päeval oma uue kontori laua taga ja proovib läbi töötada lauale kuhjatud kaustavirna, et saada aru, kust alustada. Kuni helices telefon ja juba ta ongi eurokarussellil, ümberringi võõramaalastest kolleegid. Korteriotsingud, eksamid ametnikulepingu nimel. Hingeline segadus klaasi ja betooni keskel on pikitud unistuslike võrdlustega kaugest kodumaast ja lähedal olevast Prantsusmaast. Hing ja süda tõmbavad Luulet ikka koju, kuigi vaid mõnekuuse äraoleku järel näeb Luule nii mõndagi juba teistmoodi.

Raamatu peategelane tutvub kena prantslasega, nende vahel tärkab armastus ja peagi külastatakse mehe kodukohta, käiakse Michelini tärnidega pärjatud restoranis õhtustamas, elatakse juba kooski. Mees hakkab õppima eesti keelt. Kuni saabuvad eksamitulemused. Armukadedusega pikitud lugu ei tõota midagi head ja ma tahaksin siinkohal kangesti lõpu ära rääkida, aga nii ei oleks ilus.

Mae näeb "Luule, ametnikus" seda, mis juhtub enamiku normaalsete inimestega, kui nad satuvad "karpi":

"No umbes samamoodi võiks enamik normaalseid inimesi mu meelest tunda, kui nad sinna klaasi, betooni ja metalli vahele surutaks. Sellistele inimestele pole vahet, kas see on Brüssel, Tallinn või Kapa-Kohila... kammitsad jäävad ju ikka samaks. See on vaba ja loomingulise hinge surumine rangelt piiritletud karpi, nii otseselt kui ka piltlikult väljendudes."

Minu jaoks on selline tõlgendusvõimalus natuke liiga kaugele minev. Minu jaoks kerkis olmelisus ehk liigagi tugevalt esile, üldistamisele jäeti liiga vähe ruumi. Kokkuvõttes on "Luule, ametnik" siiski korralik raamat, mis räägib sõltuvalt lugeja isiklikust kogemusest lihtsalt erinevat juttu. Aga oluline on, et räägib.

Neljapäev, 6. detsember 2012

Eestlanna Pariisis

"Eestlanna Pariisis" oli CinEasti filmifestivali avafilm ja pälvis seetõttu festivalil suuremat tähelepanu. Päris kõik soovijad ei mahtunud vist saaligi. Teisalt oli sellise seansi ajal saalis istuda omamoodi tore antropoloogiline kogemus. Kui keegi filmi ajal kusagil seljataga naeris, leidsin end mõtlemast, et huvitav, kas need naerjad on eestlased või välismaalased ... Päris mitu korda jõudsin tõdemuseni, et Eestis vaataksin seda filmi vististi hoopis teise pilguga. Praegu jõudis minuni kinolinalt croissant'i lõhn ja Pariis oli ikka tuntavalt lähemal ja reaalsem, kui olnuks võib-olla Eestis kinosaalis istudes.

Selle filmiga assotsieerus mul muu hulgas prantslaste möödunudaastane menufilm "1+1" ehk "Intouchables". Eks ikka peaosas olnud paari pärast (Frida - Jeanne Moreau ja Anne - Laine Mägi), kellest esimene kehastab suurema osa elust Pariisis elanud rikast eestlannat, kes ei saa üksi enam hakkama, ja teine äsja voodihaige ema matnud teist eestlannat, sedapuhku Eestist, kes saab ootamatu tööpakkumise minna Pariisi seda rikast eestlannat hooldama. Jää kahe naise vahel sulab aeglaselt, ent vargsi hakkab Anne hingama Pariisi-elu nagu värsket õhku. Õhtutuledes Eiffeli torni nägemine on võrreldav nirvaanaga ning maailm oma mitmekesisuses ja keerulisuses avaneb Anne vaateulatuses ja kuuldekauguses.

Ma ei ole täpne, küll aga väga subjektiivne, väites, et väiksest kaugest Eestist, külmalt Põhjamaalt armastuse linna sattumine võib tekitada tõepoolest tunde, et elu algab justkui otsast peale. Selline kergelt sümfooniline on kogu filmi meeleolu. Eestifilmilikult aeglane ja mõne vaataja arvates stsenaariumi poolest nõrk.

Teisalt on helgus petlik, sest taamal on ju lugu üksindusest. Frida oli suurema osa elust elanud kaugel võõral maal ja hoidis kapisügavuses ilusamaid mälestusi. Habras side Eestiga oli millegipärast purunenud. Võib-olla proovis ta sellest iga hinna eest vabaneda, unustades keelegi? Võib-olla oli see tema viis igatsusega toime tulla? Vaieldav koht on filmis teiste Pariisi-eestlaste külaskäik. Näitlejate mäng on amatöörlik, aga samas saab kiiresti selgeks, et väliseestlaste kogukonnad ei ole olnud kaugeltki nii sõbralikud ja ühtsed, nagu kodumaal tekkinud illusioonist järeldada saaks. Anne elu, mis koosnes aastaid vaid haige emaga olemisest, on olnud sama üksildane. Tundmatu võõras kultuuriruum ei tee midagi lihtsamaks, süvendab ennekõige veendumust, et inimene on väga väike ja nõrk.

Frida tunneb kõrkusest hoolimata ära inimlikkuse hindamatuse. Läbinisti päriseestlane Anne taasavab talle ukse maailma, mis on vaba illusioonidest ja pettustest, kuid mis ei ole ometi veatu.

"Eestlanna Pariisis" puhul mõjubki lummavalt filmi südamlikkus ja režissööri isiklikkus, vahetus. Ma ei oska seda võtta eraldiseisva filmina. Näen selles kellegi lugu, päriselu. Ja see ei lase olla objektiivne.

Neljapäev, 29. november 2012

Kaks kontserti: KEANE ja Ott Lepland

Keane'i kontserdist ootasin palju, kuigi ega ma selle bändi lugusid enne eriti ei teadnud. Kuulanud olin ja hiljem selgus, et meil on kodus isegi üks BlueRay Londoni-kontserdiga Royal Albert Hallis. Kui piletid siinsele kontserdile müüki tulid, said need paari tunniga otsa. Korraldaja otsis uue suurema saali, kus ma varem kunagi käinud ei olnud. Ja ausõna - rohkem ei lähe ka! Selgus, et see on plekk-katuse ja -seintega spordihall. Kui keegi veel kunagi räägib näiteks Saku Suurhalli koledast kõlast, siis see kõneleja ei ole päris kindlasti Däichalis olnud.

Kohale jõudes oli soojendusesineja juba laval ja see, mis sealt kostus, oli pehmelt öeldes väljakannatamatu. Igasugune huvi selle vastu, kes soojendaja on, kadus selles saalis täielikult. Murdsime end saali tagumisse nurka ja jäime kannatlikult ootama peaesinejat. Natuke rahustas, et Keane'i muusika on rahulikum kui soojendusesineja oma. Aga kui bänd lavale tuli, sai üsna pea selgeks, et sellest saalist ei pigista tõesti mingit muusikalist elamust välja. Õhtu päädis sellega, et läksime pärast kontserdi lõppu koju, panime BlueRay mängima ja vaatasime-kuulasime teise kontserdi otsa. Keane oli igatahes väärt palju parema akustikaga saali.

Siinset eesti kogukonda puudutas vähemal või rohkemal määral aga hoopis möödunudpühapäevane Ott Leplandi kontsert. Mind puudutas see kohe nii, et julgen end pidada nüüd peaaegu Oti fänniks. Võib-olla on järgnev liigagi ... Igatahes tuli Ott pühapäeva õhtul kohaliku klubi lavatagusest uksest lavale, istus valge klaveri taha ja alustas looga peatselt ilmuvalt plaadilt - "Võitmatu". Paar lugu sellelt plaadilt kostusid veel, sh juba singlina välja antud "Kodu", mille senini parim variant on mu meelest see. Kõlas teisigi vanu ja uusi, vähem või rohkem tuttavaid lugusid. Aga olulisim on siiski see, et kontsert ületas kõik mu ootused ja lootused! Ott oli küll laval vaid koos klaveriga, aga seda võimsam ja vahetum oli saali jõudnud emotsioon. Kõik ta häälevarjundid tulid imeliselt esile ja kuigi kiiremad lood (näiteks "Imede öö") kõlasid ehk liigagi aeglases aranžeeringus, ei häirinud mind kokkuvõttes miski. Niigi emotsiooniderikkale nädalavahetusele sai Oti kontserdil võimas punkt pandud. Teadsin kontserdi lõppedes kohe, et nüüd kulub paar päeva, enne kui jälle aru saan, mis pidi mu maailm õigupoolest pöörleb. Kui nii häid mõtteid ja tundeid on hing täis saanud, siis peab suund ju õige olema.

Väga hea on tunda end millegipoolest jälle palju rikkamana ja teada, et minu maailm on üks tore paik. Hetked ja inimesed loovad mu ümber armastust, ja ma armastan neid hetki ja inimesi selle eest. Aitäh, Ott, et olemas oled ja siirast eestlust eneses kannad. Ma ei tea, aga mina tunnen end su muusika keskel väga koduselt.

Pühapäev, 18. november 2012

"Kontakt" Draamateatris

Kavalehe asemel sai enne etendust osta "Kontakti" näidenditeksti. Tulemuseks oli, et ma muudkui piilusin etenduse ajal raamatusse ja jälgisin, kui kaugel näitlejad laval oma teksti ettekandmisega on. Esimene mõte pärast oli, et "Kontakt" on nii näidendi kui ka lavastusena üsna tüüpiline uuem Eesti draamatekst. Näidendivõistluse "New Baltic Drama 2011" võidutööna kannab "Kontakt" edukalt toonase kultuuripealinnade programmi "Mereäärsed lood" ideed, rääkides kolme paari tegelaste lugusid Läänemere-äärsetes linnades. Kõik on vähem või rohkem katki ja otsivad üksindusest väljapääsu.

Kui ütlesin, et jälgisin, kui kaugel näitlejad laval oma teksti ettekandmisega on, siis mõtlesin seda, et kolme paari lood ei ole võrdsed. Enim kerkis esile Märt Avandi ja Marta Laane duett. Ühest küljest on see lugu viimistletum ja sügavam, teisest küljest on näitlejad siin kõige paremini suutnud tabada karaktereid. Pereprobleemide eest pakku läinud Anne (Marta Laan) leiab Kopenhaagenis tööd hulluks peetud Johani (Märt Avandi) tugiisikuna, olgugi et Johani hullus ei paista kusagilt välja ja olgugi et Johani jaoks tundub olevat hullumeelne olla sisserännanu hoolealune. Johan ei ole kuuest peategelasest ainsana eestlane. Ta on taanlane, kelle juurde teevad etenduse jooksul viisakusvisiidi ka taanlastest naabrid (Maria Avdjuško ja Martin Algus). Väikeste täiendustega kõlaks see lugu lühinäidendina võib-olla isegi valjemini kui praegu kahe teise loo kõrval "Kontakti" tasakaalust välja tirides.

Teist paari mängivad Kristo Viiding ja Kleer Maibaum-Vihmar. Ratastoolis olev Rene (Kristo Viiding) sunnib kangesti mõtlema Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" autorilavastuses nähtud Nimi (Nime?) peale. Kuna see paar astub lavale esimesena, on loodudki nüüdisdraamalik järjepidevusliin. Viidingul on sõnatu roll ja see näib tema hooldaja tegelikult hulluks ajavat. Võib-olla ei aja kah. Inimesel peab olema võime kaasa tunda, et kedagi toetada, kuid see oskus peab kusagilt tulema. Peab mõistma. Ma ei ole kindel, et Kleer selles osas on parim valik. Ei, ma ei kahtle Kleeri võimes kaasa tunda, kahtlen hoopis selle tegelase väljamängimises.

Kolmas paar (Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp) loob seose ühe varasema Uku Uusbergi lavastusega - "Pea vahetusega". Teadlane Georg (Ain Lutsepp) ja tema endine kolleeg, praegune ärimees (Jaan Rekkor) kohtuvad paaril korral Helsingis ja Stockholmis. Sunnitult, sest majanduslikult mõtlev endine kolleeg peab teadlase töö päästma. Peab, sest ega seal muud peale endale kasuliku äriprojekti pole.

Illimar Vihmari merepõhjakujundus on lummav. Annab lavastusele unistava hõngu ja paneb vaataja tundma end nagu õnneliku lõpuga muinasjutus. Mingi hõre meelsus jääb näidendist siiski domineerima ja seetõttu on "Kontakt" lavastusena rõhuv Eesti asi. Juhtusin lugema kusagilt lavastaja kommentaari, et teatrisse tulija peaks mõtlema, et Jumal on armastus. Eks armastus seobki.

Laupäev, 17. november 2012

Filmist "Puhastus"

Ootasin hiljuti ühes Hispaania lennujaamas Ryanairi lennukile pääsu ja noormees, kes kontrollis väravas pileteid, hüüatas meie Eesti ID-kaarte nähes, et ta oli just lugenud ühte raamatut Eestist, aga ei suuda kohe autorit ja pealkirja meenutada. Proovisime teda aidata, pakkudes umbropsu Oksase nime. Oligi nii olnud. See jutuajamine jäi meelde. Hiljem kodus otsisin Sofi Oksase kodulehelt üles, kas "Puhastus" on hispaania keeles ilmunud. Selgus, et on küll, ja mitte ainult hispaania, vaid ka katalaani, galeegi ja baski keeles.

Ma ei taha tegelikult väga sellel peatuda, kas ja kui hea raamat "Puhastus" on, kuid ülalkirjeldatud vahejuhtum kinnitab minu meelest veel kord, et Eestis kiputakse "Puhastuse" kõnekust ja mõju alahindama. Võib-olla me ületähtsustame ajaloolist süžeeliini? Kirjeldatud juhtumi valguses hakkasin mõtlema, et suurim erinevus raamatu ja filmi puhul paistab olevat see, et film "Puhastus" (Puhdistus) on oluliselt rohkem keskendunud üleüldisele naiste vastu suunatud vägivallale ja mõjub eesmärgipärasemalt ehk nüüdisaegsemalt. Filmis jäävad nõukogudeaegsed sündmused mitte niivõrd tagaplaanile, kuivõrd lihtsalt mingiks taustsüsteemiks, mille abil selgitatakse Aliide julgust ja soovi mis tahes pättidega toime tulla. Aga see näiline pluss muutis filmi jällegi mittemidagiütlevaks stampe täis mängufilmiks, millesarnaseid on ennegi tehtud.

"Puhastus" ei ole halb film. Ei ole ka nii hirmus ja õudusttekitav, kuigi siit-sealt lugedes võib niisugune mulje jääda. Kurvastab, et filmi tegijad on n-ö lati alt läbi jooksnud. Monumentaalse kirjandusteose ekraniseeringust oleksin oodanud kunstiliselt võimsamat filmi. Tundsin siiralt puudust näiteks kärbse sümboli kaduma laskmisest. Kärbes lausa ärritas mind lugedes! Filmi alguses näib Aliide kärbsega mingit lõputut võitlust pidavat, seejärel pole kärbseid enam kusagil ... Teine kujund, mis filmis tööle ei hakka, on külarahva viha Aliide vastu. Kord-paar Zara mainis, et majasein on täis soditud, aga kas ja mida ütleb üks soditud seinaga maja kaader vaatajale ... Jäävad arusaamatuks ka ütlused, et vägivalda on filmis palju. Ei olnud! Tõepoolest, vaatasin ja kehitasin õlgu, vist ainult üks koht oli painavalt jõhker. Jah, ma olen veendunud, et kõik oli, on olnud ja ON palju jõhkram, kui "Puhastuses" paista lastakse.

Näitlejate valikut saab põhjendada vaid sellega, et see on soomlaste film. Loomulikult on siis oluline, et võtmerollides astuvad üles soomlased. Segaseks jääb ainult, miks vähem või rohkem episoodilistesse rollidesse oli vaja eestlasi? Või ei ole siin- ega sealpool Soome lahte ühtegi teist näitlejat, kes suudab nii loomutruult Paša-sugust retsi mängida kui Kristjan Sarv? Ah mis ma ajan ... See on tegelikult natuke Taska Film ka - ju siis leping nägi ette, mitu protsenti saavad osadest endale eestlased. Rahvusküsimust kõrvale jättes peab tunnistama, et Laura Birn noore Aliidena meeldis väga. Hansu osas oli Peter Franzén, üldiselt ok, ent tema tingimusteta näiv murdumine muutis ta eriliselt ebaatraktiivseks. Kui raamatus võis veel Aliidet elu armastuse pärast natukenegi mõista, siis film külvas kogu olustikku lõpmatut lootusetust nõndamoodi, et ei jäänud kahtlustki, et see on ju kõigest film.

Tõenäoliselt ei vaata ma seda filmi rohkem enam kunagi. Aga ei kahetse, et vaatasin. Ja minu meelest ei olnud see sugugi halb film. Liiga tavaline, lihtsakoeline oli. Teisiti öeldes, "Puhastus" vääriks korralikku tõlgendust filmilinal, mitte ümberjutustust.

Pühapäev, 11. november 2012

"Seenelkäik" - juba kaks korda vaadatud

"Seenelkäiku" olen ma nüüd vaadanud kaks korda. Nendest üks kord Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivalil CinEast, kus film võitis publikupreemia. Võib ju olla, et eestlastest vaatajail oli selle publikupreemia määramisel oma kallutav osa, ent tuttav lätlanna ütles pärast filmi lõppu samuti tunnustavalt: "Äge film!" On jah äge, nagu väga sageli juhtub millegagi, mida on tehtud ilmselge naudinguga. Väike vint keeratakse peale ning piir nalja ja tõsise vahel hägustub. "Seenelkäik" tundub olevat just selline naudinguga tehtud asi. Vaataja võib seal näha nii valusat osatamist, väljanaermist kui ka sõbralikku tögamist. Korra vaatad, on hirmus naljakas, teist korda vaatad, on päris kurb. Või vastupidi.

See on üle pika aja jälle film, mis tundub olevat hakanud omaette elu elama. Valge kampsun on omandanud teatud kontekstis vabanduskampsiku tähenduse ja Raivo E. Tamme kehastatud peategelasest poliitik Aadu Kägust on saanud nn poliitbroileri võrdkuju. "Seenelkäik" on algusest lõpuni nüansitihe vaatamine. Igaüks leiab midagi. Isegi lapsed ja noored. Minu hilisteismeline ütles, et see on tema arvates parim Eesti film. Üks teine, natuke noorem laps kui minu hilisteismeline, hindas "Seenelkäiku" "1+1" Eesti variandi vääriliseks. Mina küll sellise paralleeli peale ei tulnud, aga nagu öeldud, naerutaja on "Seenelkäik" kindlasti ja lihtsuse kaudu tegelikult geniaalne film.

Mainitud välismaisel festivalil räägiti sissejuhatuseks, et seenel käimine on midagi niisugust, mida Ida- ja Põhja-Euroopas ikka sügisel tehakse ja millest on lõuna- ja lääneeurooplastel võib-olla keeruline aru saada. Kohalik kinnitas seepeale, et seenelkäik on neilgi juba au sisse tõusnud ja et tema olevat terve hommikupooliku metsas veetnud. Seenelkäiguga sõna otseses mõttes ei ole filmil "Seenelkäik" just palju pistmist, aga võib-olla on meie lootused reaalselt Oscarile kandideerida nõndaviisi suuremad, kui loota julgeme. Sellist seenel käimist harrastatakse vähemal või rohkemal määral Lääne-Euroopaski, ja kaldun arvama, et eriti Lõuna-Euroopas. Filmis saab kõik alguse jah seenemetsa minemisest, ent see on partei juhtkonnaga kooskõlastatud ettevõtmine, mis peaks toimuma metsas, kuhu üks õige seeneline ei lähe. Õige (Eesti) seeneline tahab käia seenel metsas, mida väga vähesed teavad. Selles filmis ei juhtu vist mitte midagi plaanipäraselt. Aadu Kägu partei suhtekorraldajad peavad ühte jama teise järel lahendama. Kõik hakkab kangesti Veerpalu juhtumit meenutama. Paradoksaalselt meenub aga juba "Seenelkäik", kui mõni aeg hiljem Kristen Michal televisioonis valges kampsunis esineb.

Kontrastsus, mis tekib looduse ja moodsa maailma vastandumisel, on muljerikas. Sügisene (seene)mets on eestilik ja puhas. Tallinna vaated mõjuvad vastandina aga suurlinnalikult. Inimene jääb looduses hätta. Niisamuti nagu suudab "suur mölakas" muusik Zäk vaid laval jõudu demonstreerida, lihtsa maainimesega kohtumise hirmus väriseb ta vaid autos, lukustatud uste vahel.

Omaette väärt on filmi viimased stseenid pressikonverentsi ettevalmistamisest ja pressikonverentsist endast. Sealne ülevõimendatus ei anna küll põhjust millekski muuks kui südamest naermiseks. Sõjakad ajakirjanikud leebuvad kiiresti (ühe erandiga, kes Zäki naljade peale demonstratiivselt püsti tõuseb, pastaka nurka viskab ja ruumist välja marsib) ning järgmise päeva ajalehtede kaanelugu kannab pealkirja "Vaprus päästis kindlast surmast". Kamoon! Aga see müüb. Olgugi et Aadu Kägu isamaalisusest nõretav monoloog, milles ta võrdleb oma metsa eksimist vabadussõjas võitlejate üleelamistega ja räägib, kuidas ta pimedas hirmuäratavas metsas mõtles, et need puud olid kunagi väikesed ..., oli kõige ehedam päheõpitud teksti ettelugemise näide. Pole midagi halba öelda, sest Raivo E. Tamm on niisuguse teksti rääkimisel kordi osavam kui meie tipp-poliitikud.

Ikkagi, nalja saab kõvasti, kuigi kurb on natuke ka. Võimu ja vaimu või hoopis vaimukuse ja vaimuhaiguse sümfoonia, mis räägib loo sellest, et looduse vastu me ikka ei saa, kuigi usume, et saame, ja kugi tahame nii väga.

Teisipäev, 30. oktoober 2012

"Karjäär" Vanemuises

Kumb karjääri tähendustest mulle esimesena meenub? Kas see, mis märgib ametiredelil (ülespoole) liikumist, või see, mis kirjeldab sügava augu serva? Vist ikka esimene. Vähemalt tundub, et esimesest on teatrilaval põhjust rohkem rääkida, see on justkui tänapäevasem ja niiviisi kõnekam. Ent Uku Uusberg on suutnud need kaks tähendust ühte näidendisse panna - ikka talle omaste sõnamängude kinnituseks ja (eesti) keele rikkuse tõestuseks. Ja selle näitamiseks, et inimlikkus ei võrdu reeglipärase käitumisega. "Karjääri" mängitakse Sadamateatris autori enda lavastuses.

Tšaikovski esimese klaverikontserdi muusika saatel publikut ja lava lahutavate valgete riidepalakate langemise järel näeb vaataja Sadamateatri hämaras saalis näitlejat (Robert Annus) tantsimas. Tema kehakeel räägib lugu muusika kandvusest, muusika sisse minekust ja ootus millegi pragmaatilise järele ongi kadunud. Ma olin justkui võluväel kogu ihu ja hingega selle tantsiva poisi ja peagi tuppa saabunud vanamehe, Evald Liiva (Aivar Tommingas) poolt. Viimase perekonnanimi oli märk, et karjäär võib tähendada ka muud kui ametiredelil liikumist. Evald oli paar aastat tagasi kabinetiukse seljataga kinni pannud ja ära läinud. Teda oli ülikoolis vaja, tema lahkumine oli toonud kaasa palju jama. Kas jama oli ikka nii suur, kui juba oldi KAKS aastat ilma temata hakkama saadud?

Ülejäänud mehed selles tükis kehastavad loogilisi inimtüüpe, alustades Euroopa noorimast linnapeast  - ehedast karjeristist - ja lõpetades vähem või rohkem ärksate nõunikega, kes püüavad iga hinna eest oma ameti väärilised olla. Ainus naine, sekretär (Maarja Mitt) teeb seda, mida kästakse, olles kaotamud lootuse isegi puhata või süüa. Aga ta unistab veel, usub armastusse.

Ma ei ole ammu näinud teatris midagi nii terviklikku, nagu seda on "Karjäär". Kui võimalus avaneb, läheksin ja vaataksin veel. Et lasta end veel elu muusikal kaasa kiskuda, nende poole tõmmata, kes pealtnäha on nõrgemad, ent sisemiselt palju tugevamad ja elutervemad. Ei juhtu sugugi alati, et lavalugu puudutab kõigepealt seletamatult vaataja hinge ja alles seejärel hakkab loo sügavus kiht kihi järel ilmnema.

Võim jõu vahendusel ei saa Evaldist jagu. Veel vähem suudetakse taltsutada maski taha varjuvaid õblukesi, kuid haavatavaid näitlejaid. Ei teagi, kas lugu näitlejast ja rekvisiite täis kolikambrist (vanast majast?) või miski muu liitis trupi nii ühte, et siin sündis kohe mitu sellist rolli, millesarnaseid ma polegi neid näitlejaid varem mängimas näinud. Lihtsalt nauditav tervik sai kokku.

Kolmapäev, 24. oktoober 2012

Jonas Jonasson, "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Ühinen kõigi nendega, kellele Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" väga meeldib. 2010. aastal olla see raamat olnud Rootsis enimmüüdud raamat ja nagu viimasel ajal sealt riigist tulnud menuraamatutele kohane, on seegi krimka.

Peategelane põgeneb oma sajandal sünnipäeval vanadekodu akna kaudu ja satub kohe justkui muu seas igasuguste veidrate asjaolude tõttu mitte ainult politsei, vaid ka kriminaalide huviorbiiti. Selle kõrval räägitakse saja-aastase senisest elust, aga sellest ei saa rääkida ilma 20. sajandi ajaloost vaimukat ülevaadet tegemata. Nii mõnigi sündmus või vahejuhtum Allani elust on ebausutav, kuid ilmselt siiski mitte päris võimatu.

Allan kohtub elu jooksul kõige paremate ja tähtsamatega. Õpib, et mida lähemal võimule, seda paremini saab süüa. Rohkem pole tal vajagi. Ta ei halvusta kedagi, kes oma elu teistmoodi elavad. Ta ei halvusta ega arvusta tegelikult üldse kedagi. Rändab vaid kirglikult maailmas ringi.

Hoolimata poliitiliselt väga aktiivsest ja keerulisest sajandist, mil peamised sündmused Allani elus aset leiavad, ei huvitu Allan üldse poliitikast. See ei takista tal kuidagi vastandlikemate juhtpoliitikutega semutsemast. Teda ei huvita absoluutselt ka usk. Kuigi ta ise ütleb, et kui viina ja süüa on, on kõik hästi, tuleb tunnistada, et Allanil oli siiski taskus veel üks oluline trump - tohutud pürotehnilised teadmised, mille tõttu oskas ta tuumapommi valmistada enne, kui esimene selline valmis tehti. Huvitav, kas see, et Allanit poliitika ja usk ei huvita, on viide või vihje Rootsile kui Teisest maailmasõjast kõrvale hoidunud riigile?

Nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes peaaegu kogu 20. sajandi sõjajalal olnud maailmas tähendasid pürotehnilised teadmised ilmselt sama mis praegu elektroonikainseneriks olemine. Siit annab välja lugeda, et milleski väga hea olemine tähendab üldjuhul edu. Eriti, kui sellesse millessegi suhtutakse sisemise kirega.

Saja-aastane inimene peaks nägema välja muldvana. Seda peab autor ikka aeg-ajalt Antonit kirjeldades rõhutama, sest muidu ununeb lugejal tema vanus ära. Minul vähemalt küll. Uued sõbrad on peategelasest kõik palju nooremad, aga väga erinevate ja keeruliste elukäikudega. Raamat ei ole labane ega lihtsakoeline, vaid väga humoorikas ja tõeliselt mõnus lugemine.

Teisipäev, 16. oktoober 2012

Stephen Clarke, "Aasta Pariisis ehk Merde"

Nende aastate põhjal, mil ma olen nüüd prantslasi lähemalt või kaugemalt näinud, võib täie tõsidusega öelda, et Stephen Clarke'i "Aasta Pariisis ehk Merde" on oma lihtsakoelisusest hoolimata väga tabavalt kirja pandud, aga ennekõike väga tempokas ja naljakas raamat. Pealegi lõbus ja tõetruu lugemine Pariisist ning prantslaste ja inglaste erinevustest. Linnast suurt midagi teada ei saa, aga pariislastest on joonistatud kenake pilt. Kõigi neile omaste streikide ja nautlemistega. Toit on prantslaste jaoks väga oluline. Inglanegi hakkab vaid mõne kuuga toitu hoopis teistmoodi suhtuma.

"Aasta Pariisis ehk Merde" põhinevat tõestisündinud lool. Tegelaste nimed on muudetud ja tõenäoliselt on ka sündmuste kirjeldustes ja kohtades muudatusi tehtud. Tegemist on ilukirjandusega. Millegipärast käis mul aga peast läbi mõte, et Vahur Afanasjev on "Minu Brüsselit" kirjutades just sellest raamatust inspiratsiooni saanud. "Merde'i" peategelane kirjeldab oma läbielamisi Pariisi elust samasugusest vaatenurgast - töö kõrvalt jäävat vaba aega sisustatakse mõlemas raamatus baarides lõbutsemisega. Olgem ausad, ega muidu ei saagi kohalikust eluolust aimu - ikka ise tuleb sündmuste keerises olla.

"Merde'i" võib lugeda ka kui reisiraamatut, sest peategelase üheksa kuu pikkune kogemus Prantsuse firmas Pariisis on teatavas mõttes "reis". Peamine on, et lugedes saab kõvasti naerda ja kergeks lugemiseks on see ideaalilähedane teos. Autor on tabavalt tunnetanud pariisilikku pöörasust. Lihtsakoelisusest hoolimata lähevad suhted, inimesed, poliitika ja äri kohati päris kõvasti sassi. Jahipüssidega lihtsad talumehed mõjuvad kainestavalt. Peategelasele ka. Talle saab selgeks, et uisapäisa   pole Prantsusmaal kinnisvara omandada mõtet. Üldiselt on need probleemid muidugi igasse võõrasse riiki või kultuuri ülekantavad. Välismaalasel on tahes-tahtmata keeruline.

Tõlge on kena ja leidlik.

Teisipäev, 2. oktoober 2012

Sten Nadolny "Aegluse avastamine"

Huvi Sten Nadolny "Aegluse avastamise" vastu tärkas mul juhuslikult internetist leitud soovituse peale, et see raamat võiks meeldida neile, kellele meeldib Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine". Mõningase otsimise tulemusel leidsin, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud, ja kätte ta võetud saigi. "Aegluse avastamine" on meresõitja- ja arenguromaan Inglise maadeuurijast John Franklinist, kelle elukäigu varasest lapsepõlvest kuni viimase ekspeditsioonini on autor aegluse vaatepunktist lähtuvalt valanud ilukirjanduslikku vormi. Ilmselt on selles eluloos mõndagi moonutatud, kuid peategelase loost on siin palju olulisemaid asju.

Jäin lugejana jääpankade vahele ekslema, tajudes enam kui selgelt, et täpselt niisama lõputu, kui on ümbritsev valge jäämeri, on maailma tundma õppimise võimalus. Kusagil öeldi lausa, et parandada ei ole mõtet, tuleks juurde õppida ja saadud tarkust kasutada. John Franklini õpetaja dr. Orme filosoofia lasi aeglasel poisil kellekski saada. Ja mitte ainult. Franklin õppis ennastki aja jooksul üha enam tundma ja muutus koguni kiiremaks.

Nadolny kirjutamisstiil on tõepoolest eriline. Aeglus ei ole mitte ainult abstraktne mõiste, mida avastada püütakse, vaid see on autori keelekasutuse puhul maagiline. Mõtete ja eriti liigutuste kirjeldused sunnivad lugejat sõna otseses mõttes tempot maha võtma. John Franklini aeglus muutub tema suurimaks plussiks. Tegevus toimub romantismi- ja valgustusajastul, kus näib, et iga mees tegeleb millegi avastamisega. Franklini kaasaegsete hulgas on seega avastajaid ja uudishimulikke enam kui küll. Justkui metatasandil saab tajust ja tajumisest kiiruse ja tähelepanekute katalüseerija. Natuke kurb on praegusaja kiiruse pärast - (läbi elu) kihutades jääb hirmus vähe alles, teisalt on võimalusi palju rohkem. Ja selle viimase puhul oleme Franklini kaasaegsetega küll ühtemoodi - seda, mis on, tahame elada. Elu jooksul kogetu on lõppude lõpuks peamiselt nentimiseks ja tundmiseks: olen kusagil olnud, midagi teinud või näinud ja seeläbi rikkamaks saanud.

Nii et ma enam ei teagi, millest see raamat on. Elulooraamat ja arenguraamat ja ajalooline raamat ja peaaegu filosoofiline traktaat ja hoopis teistmoodi. Väga hea raamat, mis mind muutis. Eluraamat siis ehk?

"Aegluse avastamisel" on õigupoolest ainult üks puudus. Selle raamatu eestikeelne tõlge on lünklikult toimetatud. Mati Sirkeli tõlkimisoskuses ma ei kahtle, aga toimetaja on vististi raamatut üle lehekülje lugenud ja niiviisi on hulk trükivigu ja apsakaid sisse jäänud. Kahtlust äratab ka tagakaanejutt, justkui oleks raamat tõlgitud kõigisse maailmakeeltesse. Ilmvõimatu ju!

Neljapäev, 20. september 2012

"Tõde ja õigus. Teine osa", ei tea mitmes kord

Ma arvan, et see augusti lõpus nähtud Linnateatri "Tõe ja õiguse teise osa" etendus oli viies kord seda lavastust vaadata. Võib-olla oleks vaatamiskordi rohkemgi, aga mäletatavasti olen paaril korral pidanud erinevatel põhjustel piletitest loobuma. Eredaimalt on meeles vast 2008. aasta suvel Albus teatrimaratonil nähtud etendus, mida mängiti Kukenoosi viljakuivatis. Tollase maratoni jooksul sadas vihma ainukese katuse all mängitud etenduse ehk sellesama "Tõe ja õiguse" 2. osa ajal. Mõnest kohast paistis vana viljakuivati katus läbi laskvat ja publikul oli veetilkade eest hoidumisega natuke tegemist. Lavastus on nüüd pärast väikest pausi jälle Linnateatri repertuaaris ja Mauruse kooli elu Põrgulaval vaadatav. Mauruse kooli õpilased eesotsas Indrekuga on uued ja vaat et värvikamadki kui eelmis(t)es koosseisu(de)s.

Indrek peab olema justkui kõrvaltvaataja - maalt linna tulnud poiss, kes näeb ja vaatab ümberringi kihavat elu ja satub üha enam segadusse. Mingis mõttes muutus Argo Aadli viie tunni jooksul nähtavamalt ja tuntavamalt. Praegune Indrek, keda mängib Karl-Andreas Kalmet, on staatilisem, teravalt tajutavat muutust temas ei toimu. Ta on mängu tulles küpsem ega paista sattuvat nii suurde segadusse. Raske öelda, kas see tuleb tükile tervikuna kasuks või kahjuks. Võib-olla on see lihtsalt põlvkondlik peegeldus, mis muudab lavastuse kokkuvõttes lõbusamaks? Aga võib-olla olen mina vaatajana objektiivsusest kaugel? Tekst tundus küll juba endalegi pähe kulunud olevat.

Superrolli teeb uues lavaversioonis Ramildat kehastav Liis Lass. Tema on järjekorras juba kolmas Ramilda. Ja parim! Tassikõrva murdmise mäng oli päris ja Indrekule saadetud kirjas elustunud Ramilda väga inimlik-ehe-päris. Ramildaga stseenid selles lavastuses on kriipivalt valusad ja puudutasid hingepõhjani ka mind, kes ma olin ju seda kõike juba mitu korda ennegi näinud.

Aivar Tommingas tundus mängu väga nautivat ja näis kohe mõnuga vinti peale keeravat, kui vähegi võimalus tekkis. Koolijuhataja Maurus tahab Indrekuga peaaegu semutseda ja tunneb siirast heameelt, et maalt tulnud poisi näol ei ole lootus veel kadunud, poiss on vististi viimane aus inimene, ja niisuguseid peab hoidma. Maurus vana, haritud ja kogenud mehena on ammuilma mõistnud, et elus ei tohi olla väga aus. Olulisem on omada põhimõtteid ja neile kindlaks jääda. Mitte et seeläbi luukeresid kappi kolisema ei tekiks. Aga hingerahu on enamasti tähtsam.

Mauruse kooli poistest paistavad uues koosseisus silma vennad Piusid. Ei mäleta nagu, et eelmis(t)es koosseisu(de)s nii palju murdekeelt olnuks. Henrik Kalmet oli samuti eriline. Üha enam üllatab aga Kaspar Velberg. Uskumatu, kui hea ümberkehastumisvõimega ta on! "Lõikuspeo tantsudes" ei tundnud teda esiotsa äragi ja vürstina "Tõe ja õiguse teises osas" ei kujutanud ma teda tõtt-öelda enne üldse ette. Nüüd on muidugi juba legendaarseks saanud Kaspar Velbergi Tätte-roll. Väga meeldis veel Kristjan Üksküla, kelle baltisakslane paistis kogu aeg teiste poiste hulgast silma. Miks ta üldse Mauruse koolis õppis? Raamatus on see ilmselt lahti seletatud. Õpetajad moodustavad kenakese ajastust sõltumatu läbilõike tüüpidest, kellelt tuleb ja õpitaksegi ühel teataval eluperioodil ühte või teist. Lepid sellega, mis on, ja rahuldud, sest vastasel juhul jääks need teadmised ja kogemused üldse saamata.

Kolm vaatust ja viis tundi möödusid endiselt kiiresti. Pealegi mõtlesin, et võiks kunagi veel kord vaadata.

Neljapäev, 6. september 2012

Nukuteatri "Ajuloputus" Sloveenias ning Rakvere Teatri "Tuulte pöörises" USAs ja Kanadas

11.-15. septembrini 2012 toimub Sloveenia pealinnas Ljubljanas nukukunsti festival "Lutke". Eestist osaleb sellel festivalil NUKU teater lavastusega "Ajuloputus".

Nukukunsti, tantsu ja draamat ühendava "Ajuloputuse" on lavastanud Brasiilia-Hollandi päritolu nukulavastaja ja koreograaf Duda Paiva, teksti ja muusika autor on inglane Allan Segall ja kunstnik Kaspar Jancis. Mängivad Taavi Tõnisson, Kaisa Selde, Sandra Lange ja Andres Roosileht. "Ajuloputuse" etendus on festivali kavas neljapäeval, 13. septembril kell 20.00.

***
16.-29. septembrini 2012 Rakvere Teater lavastusega "Tuulte pöörises" ringreisil Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Mängukava on selline:

Pühapäeval, 16. septembril 2012 kell 14.00 - Chicago Eesti Maja
Neljapäeval, 20. septembril 2012 kell 19.00 - Ohio Northern University
Reedel, 21. septembril 2012 kell 19.00 - Ohio Northern University
Pühapäeval, 23. septembril 2012 kell 16.00 - Toronto Tartu College
Kolmapäeval, 26. septembril 2012 kell 20.00 - Washington DC, H Street Playhouse
Laupäeval, 29. septembril 2012 kell 19.00 - New York, Abigail Adams Smith Auditorium

Kolmapäev, 5. september 2012

"The Rise and Fall of Estonia", telekas

24. augustil sai ETVst vaadata ühte neist Teater NO99 poliitilise allkirjaga lavastustest, mis Nokia Kontserdimajas etendununa ja "Ühtse Eesti suurkogu" omamoodi sõsarana oli pakkunud meedias palju kõneainet, kuid minul ei õnnestunud seda ikkagi enne näha. See on "Eesti tõus ja langus" ehk "The Rise and Fall of Estonia". Justnagu tellimise peale avaldas ajaleht Sirp sellesama päeva lehes Jan Kausi artikli pealkirjaga "Teatrist ja poliitikast", alapealkirjaga "NO99 ja Mart Nurga kaasabil ja näitel". Ajendiks oli ilmselt 3. augusti Postimehe arvamusküljel ilmunud Mart Nurga artikkel "Kas NO99 on teater, teeb teatrit või midagi muud". Olgu neile artiklitele viidatud siin lihtsalt põhjusel, et püsiksid meeles. Iseenesest ei ole ma eriti põhjalikult teatri ja poliitika seostele ja kooseksisteerimisele mõelnud. Hindan teatri juures aktuaalsust ja tänapäevaga kõnelemist. Just see on põhjus, miks mulle NO-teatri lavastused enamasti meeldivad ja miks ma NO-teatri püüdlusi ühiskonnas kaasa rääkida või ühiskonna südametunnistusele koputada märkimisväärseks pean.

"The Rise and Fall of Estonia" lõpus kõlanud mõte, et see on püüd selgitada, kuidas me tahame pugeda peadpidi sirelipõõsasse, et süüa ära kõik viie kroonlehega sireliõied, ja kuidas lõpuks jäävadki järele ainult need kolmesed õied, mis toovat ju õnnetust, oli haigettegevalt kriipiv ja väga tõene. Televiisorist oli neid etüüde eestlaste ja Eesti elust hea vaadata. Ekraanile loodud etendust ei saa salvestusena moonutada, sest täpselt samasugust pilti näeb ka saalis. Võib-olla suhtunuksin saalis sellesse lavastusse teisiti, sest täielikult kinolinale produtseeritav lavastus, mis võib küll suures osas sündida reaalajas sealsamas lina taga, paneb mõtlema, kas see on nüüd teater või kino ... Mida vaataja ootab ja loodab näha? Videotehnika kasutamine on nüüdisaegses teatris ootuspärane, "The Rise and Fall of Estonia" puhul taotluslik mitmel põhjusel: näidata meie elu hetki suurel ekraanil suuremalt kui elu; välistada võimalus, et kellelgi jääb midagi olulist tähele panemata (teatris võib nii kergesti juhtuda, kui vaatad kogemata lava teises nurgas toimuvat) jne.

Lavastus oli üllatavalt hea, vähemasti hoopis teistsugune, kui ma ootasin või kartsin. See oli hea. Aga üks asi jäi kripeldama - tõusu nagu polnudki õieti, üks lõputu langemine, mis kippus päädima mitmesugustes tõlgendustes hädaorus olemisega. Kui miski või keegi tõusis, siis inimene, eestlane, kes ajas ikka ja jälle tehtud ülekohtust ja haiget saamisest hoolimata jalad alla ja pea kuklasse, proovis keegi olla või vähemalt kedagi mängida. Kummaline, et riik, mis on ju rahvas, on rahvast nii kaugel.

Muusika oli samuti muljetavaldav, tekitades kohe esimestel minutitel pühaliku tunde. See pühalikkus sundis eelarvamusi unustama ja lausa nõudis, et vaataja peab tahtma samastuda laval/ekraanil olevate eestlastega, kelle elu on meie kõigi elu oma rõõmude ja muredega. Pruut tahab olla õnnelik ja näeb, et viletsus ja nadi palk annavad pulmatordilegi mõru meki manu. Võib-olla on selle tordi tarvis rahagi laenatud. Nii on täna, eile oli võib-olla küll auto, ent sellega sai ainult maal aiasaadustel järel käia, et oleks midagi süüa. Ülejäänud ajal sõitis pereisa taksot. Paneb vakatama. Ometi pole põhjust öelda, et see on ebarealistlik või ülevõimendatud. Eestlasel on oskus end vabaks laulda.

NO-teatri trupp on ühtlane ja seetõttu ei ole põhjust kedagi ka selles lavastuses eraldi esile tõsta. Eredamalt jäid meelde ukse taga ootav Risto Kübar, Sergo Varese monoloog, Mirtel Pohla rollid ja Eva Klemetsi päkapikku ootav väike tüdruk.

Kolmapäev, 29. august 2012

Imeline ämblikmees

Mul ei olnud "Imelise ämblikmehe" (The Amazing Spider-Man) filmi vastu absoluutselt mitte mingisugust huvi, aga ühel päeval oli vaja paar tundi lapsega linnas oodata ja olin siis nõus minema n-ö ajatäiteks "Ämblikmeest" vaatama. Tagantjärele liigitub see film nüüd nende hulka, mis üllatavad positiivselt kas või ainuüksi põhjusel, et ei osanud neist midagi arvata ega oodata. Lapsel oli muidugi pärast väga hea meel, et ma ei pidanud kinos kannatlikult aja kulgemist jälgima, vaid sain kinoelamuse.

Varasematest ämblikmeestest ei tea ma midagi, aga see praegune oli ühe ulmemaigulise märulifilmi (või märulimaigulise ulmefilmi?) kohta, mis on veel pealegi suunatud vist lastele, täitsa korralikult tehtud. Eriefektid olid korralikud, kuigi 3D oli tavapäraselt mõttetu liialdus. Üldiselt apokalüptlised teemad mulle istuvad ja võib-olla sellepärast film tervikuna meeldiski. Üks mõte jäi magusvalustäpselt kõlama, kuigi on selline lihtsake. Igaüks peab tegema seda, milles ta on tugev. Ainult nii võib öelda, et oled teinud kõik, mis on sinu võimuses.

Andrew Garfieldi kehastatud ämblikmees on tänapäeva noormees, kes käib rulaga koolis ja ammutab teadmisi internetist. Paistab silma ehk vaid geneetilise pagasiga, mille on oma vanematelt (eelkõige isalt) kaasa saanud, ning on seetõttu kiiresti kohanev ja õppimisvõimeline. Eks noored ikka on ja peavadki olema. "Imelise ämblikmehe" lugu võib tunduda naiivne ja liiga lihtne, ent on mõistetavuse ja jälgitavuse poolest kindlasti nii mõnestki palju väiksematele lastele mõeldud multikast kõvasti üle. Seejuures ei mõju "mäng" bioloogilise relvaga eriti keeruliselt. Ütleksin lausa, et filmi didaktiline pool kaalub loo enda üle. Loo puhul on aga oluline, et vist kohustuslik armastusliin (ämblikmehe pruuti Gwen Stacyt mängib Emma Stone) ei ole nii oluline, kui seda on noorema põlvkonna kaudu avalduv teistsugune maailmatunnetus, millest korraliku perekonna korralik perepea ei oska aru saada.

Sobis "Imelise ämblikmehe" noortepärasus ja see, et lihtsustamisega oli peetud täpselt parasjagu piiri. 3D oleks võinud muidugi ära jätta.

Neljapäev, 23. august 2012

Gilgameš, teist korda

Inimesed vajavad kangelasi. Möödunud suvel oli linn täis "Gilgameši" plakateid, millel suurelt üks "meie aja kangelane". Pärast teatripäeva auhinnasadu muutusid Von Krahli Teatri lavastuse peategelased ja parima meespeaosa eest auhinna võitnud Juhan Ulfsak ja Erki Laur ise kangelasteks. Värviline plakat vahetati tänavu suvel mustvalge kangelaste pildi vastu välja, lisanduseks vaid viie roosa templijäljendiga kinnitus, et uskuge, see on väärt lavastus. Peeter Jalakas kommenteeris pärast "Gilgameši" edu teatriauhindade galal: "... iseenesest paneb see kukalt kratsima, et avangardistid hakkavad preemiaid saama. Et mis siis juhtunud on? Et kas nad on muutunud klassikuteks või on siis ümberringi kõik segi läinud?" Võib-olla nii see kui ka teine. Vaatasin veel kord ja nüüd juba palju analüütilisema pilguga kui esimesel korral.

Muidugi on Jalakase "Gilgameš" hea lavastus. Kunstnikutöö ja muusikaline kujundus on erilised pärlid. Kõike toetab aga ruum. Lavastusel ei oleks niisugust mõju ja võimu, kui Kultuurikatla auk kohana kaasa ei mängiks. Vaatajale avanev pilt teeb juba enne etenduse algust ootusärevaks ja üllatusi jagub. Seda nii ruumi ärakasutamise kui ka tehniliselt nutikate lahenduste (kanuu, mägi, jumalate spaa, baar, diskosaal ...) mõttes. "Gilgameš" on ajas ja ruumis õige asi. Igavikuliste küsimuste küsimine ning nende vastused vonkrahlilikus võtmes on huvitavad ja kõnekad. Teistmoodi ka. Ulfsaki-Lauri rollide kooshindamine on küsitavam. Mõlemad on senise töö eest tunnustuse ära teeninud, kuid millegi nii ainulaadse ja erinevaga nad nüüd "Gilgamešis" hakkama ei saanud, et öelda, et teised seda ei suudaks. Tõsi, surelikkusega leppimist ei ole lihtne eriliseks teha. Varem või hiljem ja vähem või rohkem on igaüks mõelnud, et miks kõik lõpeb. Sestap võib-olla ma teen näitlejaile praegu liiga, kui julgen siin arvata, et ei tea, kas ikka oli piisavalt hea ...

Algab kõik ikka linnavalitsuse koosolekuga, mille peateema või teema, millest kaugemale ei jõuta, on linnapea võimul olemise juubeliaastapäeva tähistamine. "Kangelane", kellele omistatakse tänu kõige eest, ka selle eest, millega ei ole tal mitte mingisugust pistmist. Mis juhtub, kui on inimesi, kes peavad kangelasteks teistsuguseid inimesi ja nende teistsuguseid tegusid? Ootasin põnevusega, kas koosoleku tekstis (päevakorras) on aasta jooksul muudatusi tehtud, aga ei olnud. Kõik on endistviisi, linnapeagi on sama.

Mis juhtub õpi- ja arenemisvõimelise kangelasega? Gilgameš kohtub Enkiduga ja leiab sõbra, kellele on põhjust alt üles vaadata, kellega on hea koos edasi minna. Võitlus seedrimetsa koletisega on nagu võitlus tuuleveskiga. Illusoorne kangelane on lihtsalt üks mõttetu ambitsioonitu kuju. Jumalatega ei tasu nalja teha. Või eluga.

Von Krahli lavastuse tugevus peitub veel ka trupi ühtlaselt heas tasemes, mitte lavastuse avangardlikkuses. Vahet ei ole, kas mängida on suur peaosa või pisike kõrvalosa. Vajaduse korral tuleb iga näitleja rollist välja ja kehastub kohe kellekski teiseks.

Enne etendust jalutasime kultuurikilomeetril ja sõime jälle kord Mooni kohvikus kõhu täis. Kalamaja on mulle selle suvega palju lähemale tulnud. Kõike, mis seal on, peab enda jaoks kordama. Kummastav. Päikest polegi nagu olnud, aga meri on nii lähedal ja midagi kestvat on mõne koha vaates või mõne asja ülevaatamises.

Kolmapäev, 22. august 2012

Muriel Barbery, "Siili elegants"

Okkalise pealispinna all on suur süda. Vähemalt kehtib see Muriel Barbery "Siili elegantsi" mõlema peategelase kohta. Ei pea sugugi nii olema. Vastupidiseid tõestusi on selles raamatus ka.

Majahoidjana töötav Renée Michel on pärit vaestest oludest ja kõikide klassiühiskonna reeglite järgi määratud elama lihtsat elu. Vähemasti nii arvab ta ise ja ega selles keskkonnas, kus ta kogu oma täiskasvanuelu on elanud, ei ole ta julgenud ka millestki muust unistada. Ometi huvitub ta salamisi kaunitest kunstidest ja jumaldab näiteks Tolstoi loomingut. Teine peategelane on samas majas elav 12aastane Paloma, kes on andnud endale lubaduse, et sooritab 13. sünnipäeval enesetapu. Ta otsib siiski veel põhjust, miks seda mitte teha. Alguses ei paista kusagilt lootust, ent siis kolib samasse majja rikas jaapanlane, keda kadestavad kõik majaelanikud.

Raamat on kirjutatud paralleellugudena. See on vist 21. sajandi alguse ilukirjandusele üldiselt iseloomulik. Renée lugu on minategelase jutustus, Paloma oma teismelisele omaselt pandud kirja päeviku (õigemini isegi mitme päeviku) vormis, kus ta mitte niivõrd ei kirjelda sündmusi, kuivõrd analüüsib neid ja põhjendab, miks ta ei näe põhjust elada.

Tegevuspaik on Pariis, kuid väga tühine, kui selgub, kuidas vene 19. sajandi kultuur on Renée mõjutanud ja inspireerinud, ning kui ilmneb, et tänapäeva teismeline Pariisis imetleb jaapani kultuuri. Raamatus on nii Renée keerulisi traktaate kui ka kõige tavalisemat igapäevaelu igapäevainimestega. Juhustel on täita oma osa.

Kusagilt lugesin, et "Siili elegantsi" tõeline väärtus on selle raamatu viimased viiskümmend lehekülge. Ma ei kontrollinud üle, aga üldiselt kaldun seda mõtet jagama.Viimastel lehekülgedel juhtub väga palju, tekib lootus ja kaob jälle. Raamat on küll ka tervikuna nauditav lugemine, sest näiline igapäevasus haarab kaasa ja kogu aeg püsib vähemalt ootus, millal need kaks inimest siis kokku saavad ja kuidas nad peaksid üksteist aitama. Lahendusi ei paista kusagilt. Mainitud viimased leheküljed on liiga teistmoodi. Loeks peaaegu nagu eraldiseisvat raamatut, sest kõik kulgeb filmiliku kiirusega ja lootusetuse saatel. Meeletult kurb hakkab. Raputab ja jääb vähemalt korraks hinge kriipima. See on hea.

Esmaspäev, 20. august 2012

Seitse venda, teist korda

Mina pean vähemalt üks kord suve jooksul Saueaugu Teatritallu saama. Tänavu oli nõndaviisi hea võimalus lasta kahel kallil inimesel osa saada kevadel Draamateatris lavastatud "Seitsmest vennast", sest leidsin ühel päeval, et nüüdseks juba lavaka lõpetanud poisid mängivad kaks etendust augusti keskel Saueaugul. Kindel on, et Margus Kasterpalu teatritalu võitis selle käiguga sinna laante vahele ühe suure sõbra veel juurde. Ja "Seitse venda" sobis talu laut-saali palju paremini kui Draamateatri maalisaali.

Mõistukõne on meie peres viimastel päevadel olulise koha leidnud ja küsimusi ei unustata enamasti nimetissõrme üles tõstes rõhutamata. Minul, seda lavastust teist korda näinuna, oli rohkem mahti detaile näha ja pidin tõdema, et Saueaugul muutus Priit Pedajase lavastus tänapäevases mõistes ideaalseks "Seitsme venna" tõlgenduseks. Tõsises põhjanaabrite loos võlub lustlikkus ja noorte meeste muretus julgusena, mis kipub aastate lisandudes asenduma skeptilisusega. Kahe etenduse suurim erinevus peitub kunstlikes helides. Palkmajas ei olnud vaja mitmesuguseid helisid esile kutsuda - näiteks sai taplusstseeni mängida väljas, kuid klassiklirinat oli mõistlik ikka "tekitada".

Näitlejaist tegid ilmekamad rollid ikka Pääru Oja, kelle Juhani juhib veenvalt nooremate vendade elusaatust. Ta teab, et temal kui vanimal vennal lasub kohustus ja vastutus. Juhani ei ole metsaline, kui elu ristub V-ga, Juhani usub, et osavus aitab alati hädast välja. Juhani kõva pead ei jäta aga noorim vend Eero (Priit Strandberg) kunagi torkimata. Juhani ja Eero nagu A ja Ö nagu algus ja ots nagu vanim ja noorim mängivad nii, et kõik ülejäänud muutuvad vahetevahel ainult taustsüsteemiks. Kivi otsas härgade eest varjul olles demonstreerib Karl-Andreas Kalmet korraks oma publiku naerutamise oskust. Meiega olnud väikseimat teatrivaatajat jääb lõpuni painama küsimus, et kuidas nii pikka teksti on võimalik pähe õppida ja nii kiiresti ette kanda ... No ega mina ka ei tea. Meelde jääb veel kaksikvendadest näitlejate pidev teineteisele korrutamine, et köster ja nimismees on kaksikvennad ja paistavad sellepärast väga sarnased, ainsaks nähtavaks erisuseks ühe rinnas olev roos.

Kui lavastus tervikuna suvelavastuse vormist ainult võitis, siis kümme aastat vendade elust möödusid seekord sõna otseses mõttes lennates ja kodukülla naasnud noorte meeste üle oli kõigil küll väga hea meel, aga seda muutust, nagu kevadel teatrisaalis nähtud etenduses peaaegu tunda võis, ma Saueaugu Teatritalus ei tajunud. Seitse venda tulid seiklusrikkalt rännakult koju, küsimused kurgus kipitamas ja süda rahul. Tahaks peaaegu uskuda, et maaõhk on puhtam kui linnakivide sillutav mõju. Niisuguste etenduste pärast ma armastan teatrit nagu elu. Ausõna.

Kuutõusu kuningriik

Wes Andersoni "Kuutõusu kuningriik" (Moonrise Kingdom) oli tänavuse Cannesi filmifestivali avafilm ja esimene mõte pärast filmi vaatamist oligi mul, et see on kõige tüüpilisem ja ideaalsem filmifestivali avafilm. Pretensioonitu ja alates plakatist kuni sisuni muinasjutuline film lapsepõlvest 1965. aastal. Selgusetuks jääb ainult, mis on poole sajandi taguses lapsepõlves nii teistmoodi, et tänapäeval ei tohi seda filmi nooremad kui kaheteistkümneaastased vaadata? Ütleksin hoopis, et lapsed võiks kinno kindlasti kaasa võtta. Vähemalt kooliealised.

"Kuutõusu kuningriik" on Sami ja Suzy lugu. Esimene on eeskujulik skaut, keda laagris ei sallita ja kelle probleemidele ei taha ega oska ka skautide juht tähelepanu pöörata. Teine on juristide perekonna vanim laps, kelle jaoks ei ole vanematel aega ega huvi. Varateismeline on lihtsalt üks tüütu probleem nende niigi keeruliseks muutunud elus. Lapsendatud Sam on oma kasuvanemate jaoks samamoodi probleem, millest nad on üritanud vabaneda.

Kahest lapsest saavad salamisi sõbrad ja nad otsustavad põgeneda. Üks kodust, teine laagrist. Kõige hädatarvilikum võetakse kaasa. Kuigi see, mis on hädatarvilik, erineb tüdruku ja poisi vaates kõvasti, niisamuti selle vaates, kes on õppinud vähesega toime tulema, ja selle vaates, kes ei ole millestki ainelisest puudust tundnud. Laste kadumist peavad lahendama täiskasvanud, kellest enamiku puhul saavad enda probleemid hoopis teise tähenduse. Kõik põgenevad kuhugi. Samil näib kõige tõsisem põhjus olevat, kuid kokkuvõttes peegeldub "Kuutõusu kuningriigis" lapsepõlve julmus, mis jätab jälje. Iroonilis-realistlikult tekib kujutelm, kas ja mida on täiskasvanud ise teinud: politseiülemal jääb üle veel võidelda õigluse, mitte seaduse nimel, Suzy vanematel oma "mängumaa" piires. Skautide juhtide eetiline piir nihutatakse kuristiku äärele.

Võib-olla mu jutt tõukab sellest filmist eemale. See ei ole kindlasti eesmärk. Pigem tuleks ikka võimaluse korral kinno minna ja lasta end kuningriiki kaasa viia. Mõndagi on praeguseks ajaks muutunud, ent sugugi mitte kõik. Muidu film ei kõneleks. Hea on, et režissöör jätab tegelastele võimaluse midagi muuta ja näha süsteemist kaugemale. Elu on ju keerulisem kui täiskasvanute maailmas kokkuleppeliselt kehtivad reeglid. Advokaatide poolt vaadatuna isegi musta valgeks rääkimiseni välja.

Neljapäev, 16. august 2012

"Islandi kell" Draamateatris

Tagalaval rippuv suur kell ja üle Draamateatri suure saali tõmmatud must riidepalakas, mis jätab rõdult etenduse vaatamise võimaluse seekord ära, loovad juba enne etenduse algust Priit Pedajase "Islandi kella" lavastusele Halldór Laxnessi romaani lähendava meeleolu. Igatahes võrdub nii pimedas saalis oma istekohani jõudmine muldonnis liikumisega. Sama mõjus kui järgnev etendus, kus kõik olulisemad rollid on teksti sügavusest hoolimata väga ilmekalt esitatud ja teose dramaatilisus on mõningasest lavastuse staatilisusest hoolimata haigettegev. Mis ei tähenda, et selles loos ei oleks üldse koomikat.

Võib-olla ei ole ma "Islandi kella" lavastusele praegu parim hinnangute andja. Raamat on alles hiljuti loetud ja selle sisu üsna värskelt meeles. Sellevõrra oli sündmuste arengut lihtne jälgida ja sai keskenduda Benedikt Erlingssoni dramatiseeringule. Olin dramatiseeringut enne enim kartnud ja sain nüüd rõõmuga tõdeda, et oluline on olemas. Ei tea küll nimetada ühtegi kohta, mis tänamatult välja oleks jäetud. Snæfríduri (Hilje Murel) ja Arnæuse (Indrek Sammul) armastusloo kestuse põhjused jäid ehk liiga tagaplaanile, aga selle loo põhiprobleem on au ja väärikus, mis ühe väikerahva saatuses on olulisem kui mõni üksikisik. Arnæus pettis Snæfríduri kolm korda, aga ta ei müünud oma maad sakslastele. Arnæuse ja Hamburgi kaupmehe (Tõnu Kark) dialoog on üks etenduse puudutavamaid kohti, pannes iseenesest mõtlema eestlaste ja sakslaste seostele.

Tõnu Kark karikeerib oma väikesed osad täpselt ja demonstreerib niiviisi suurepärast ümberkehastumisvõimet. Teine, kes ümberkehastumisega ja väikestes kõrvalosades tõeliselt üllatas, oli Hendrik Toompere jr jr. Iseäranis tõetruu oli ta Islandi valitseja ja ülemmaksukoguja rollis.

Loo omamoodi peategelane on popsitalunik Jón Hreggviðsson (Jan Uuspõld), kelle süüdi- ja õigeksmõistmine on tinglikult üle kantav kogu Islandi rahvale. Olin endale mõttes kinnitanud, et lavastuse võib õnnestunuks pidada, kui Uuspõllul õnnestub usutavalt mängida Jóni vananemist. Õnnestus! Isegi nii hästi, et hallipäine Jón ei tekita mingit kahtlust, et mis ka edasi ei juhtuks, on tema oma pika elu jooksul ajanud õiget asja. Jóni peas ja sees on see, mida targemad mehed naharäbalatelt kokku korjata püüavad.

Hilje Mureli kehastatud Snæfrídur on naine, kelle kõrge päritolu ei maksa taanlaste silmis midagi, kuid kes Islandil on kahtlemata rikkaima mehe tütar. See kõrgete nõudmistega naine ei ole nõus abielluma paremuselt teise mehega. Arnæusest ilmajäämist kompenseerib joodikust junkur (Mait Malmsten), aga Snæfríduri uhkus ei vähene sellest grammivõrdki. Võimukandja tütrena teab ta, kuidas niite tõmmatakse, kuigi seda ei tunnistata. Selles osas ei ole maailmas paari sajandi jooksul mitte midagi muutunud. Võimulolijate pahed on endiselt kinni mätsitud. Niisamuti nagu kurjategijad on endiselt kurjategijad, kellele kehtib justkui teine koodeks.

Mait Malmsteni junkur Magnús on koomiline ja ohutu. Tema kirvega vehkimine ei tekita hirmu, vaid on lihtsalt markeeriv. Ka Tiit Suka sahkerdaja peaks vähemalt Arnæuse abilise (Tõnu Oja) sõnul kardetav ja tüütu kurjategija olema, kuid on pigem leebe kõigi sõber muidusööja. Teisalt on need kolm tegelast lavastuse koomilisimad, kandes tegelikult igaüks oma tõsist sõnumit ja valu. Islandlased.

Arnæuse naine (Kaie Mihkelson) on islandlaste rahastaja, sest ilma tema varanduseta ei oleks Arnæus ilmselt mitte keegi. Ei maksa arvata, et ta on lihtsalt inetu, vana ja loll. Jón Hreggviðssoni elukogemus näib teda küll jahmatavat, ent ehk üllatab uhket naist selle lihtsa ja tähtsusetu islandlase inimlikkus ... Pole meilegi võõras baltisaksa parunite veendumus, et eestlane on pärisori, kes ei kõlba muuks kui härraste ees kummardama.

Miks Draamateater "Islandi kella" ainult suvelavastuseks valis? Õnnestumist ja teemat arvesse võttes võiks mängukordi palju rohkem olla. Jätkuma peaks laiemapõhjalist ja sügavamale minevat arutelugi. Peale selle on mul ülihea meel, et suve oodatuim lavastus oli päriselt ka seda ootamist väärt.

Kolmapäev, 15. august 2012

Vuosaari

Ei mäleta, et oleksin Aku Luohimiehe filme varem näinud. Mis seal salata, "Vuosaari" tekitas huvi eelkõige sellepärast, et eesti meedias oli sellest Lenna Kuurmaa osatäitmise tõttu palju räägitud. Filmi vaatamise ajal selgus aga, et eesti näitlejaid on teisigi. Nii et peaaegu nagu eesti-soome film, mille pealkiri tuleneb ühest Helsingi linnaosast, kus on esindatud väga erinevad ühiskonnakihid.

"Vuosaari" õhustik meenutab kangesti meie "Sügisballi". Filmis portreteeritakse pealtnäha väga erinevaid ja erineva taustaga inimesi, keda ühendab igatsus armastuse järele. Laste puhul tundus esialgu peaaegu uskumatu, et nii saab Soome ühiskonnas üldse olla, aga mida edasi, seda mõistetavamaks muutusid koolitulistamised, mida on Soomes viimastel aastatel korduvalt olnud. Vanemate äng põhjamaise kinnise loomuse pärast ja tõttu kandub selles ruumis valusalt lastele, kes jäävad ajapuuduses vaevlevatele vanematele lihtsalt jalgu. Tõsi, enamik lastest on pärit katkistest peredest, aga kui vanemal ei ole puudust just rahast, siis armastusest on neil kõigil puudus, ja kui vanemal kulub kogu aeg ja energia armastuse otsimisele, tundub laps seal kõrval vaid piiksuv vähetähtis olend. Need täiskasvanud, kes ei ole lapsevanemad, janunevad "Vuosaaris" samamoodi armastuse järele. Luohimies läheb isegi nii kaugele, et näitab, nagu ei ole mustanahalisel sellel külmal maal võimalik elada. Hoolimata keeleoskusest. Tüdruk, keda tõmbab pruunlase poole, soovib enim Soomest ära saada. Raha ei tee õnnelikuks ja kõik need teised tõed.

Tegelasi tuleb filmis aina juurde. Mingil hetkel tekib küsimus, kuhu need lood välja jõuavad, kuidas režissöör loo kokku plaanib tõmmata? Kõik laheneb kenasti ja välja kukub õnneliku lõpuga film, kus vist iga tegelane sõlmib vähemalt iseendaga rahu. Mõnel läheb pareminigi.

"Vuosaarist" jääb meelde põhjamaine ängistav kargus. Lumerohke külm talv, mil filmi tegevus toimub, lisab tõsidust ja peaks näiteks temperamentses lõunamaalases pelgalt kirjeldusegi kaudu jubedust tekitama. Meile on see film oma. Tükike igapäevapilti, mis saadab meid taustsüsteemina ajast aega ega lase end kuidagi halvaks või heaks liigitada. See on elu külmal maal, kus ellujäämise nimel tuleb end liigutada ja armastuse nimel peab lootma. "Vuosaari" tegelastes on tohutu suures koguses lootust ja usku ja seetõttu sünnib kokkuvõttes palju hea lõpuga muinasjutte.

Neljapäev, 9. august 2012

Undiin Toomkiriku varemetes

Ain Mäeotsa lavastatud "Undiin" räägib Tartu Toomkiriku varemetes looduse ja glamuuri vastandumisest. Emajõe Suveteatri poolt juba mitmendat korda mängupaigana kasutatud toomkiriku varemed rõhutavad selles näidendis väga olulist looduse jõudu ja salapära, kuid Ain Mäeotsa seekordse "Undiini" teine vaatus on  šõuelemente nii täis pikitud, et laval toimuvat on raske tõsiselt võtta. Kolmas vaatus ei suuda enam tervikut päästa. Kolmetunnisest etendusest jääb hea lavastuse asemel järele meenutus palaganist.

Algab kõik hästi. Kalur (Egon Nuter) ja tema naine (Liina Tennosaar) räägivad võru murdes, ilmestades niiviisi midagi ürgset ja lihtsat, ka nende toidud on lihtsad. Kuni saabub rüütel (Juss Haasma), kes proovib end eelolevas abielus veenda. Undiini (Sandra Uusberg) nähes ununeb kõik, jääb ulm. See ulm muudab esimese vaatuse tõeliselt nauditavaks. Sandra Uusbergi ja Juss Haasma mäng on tõeline - noorte armastajate ennastunustav ime, kuigi Haasma rüütel paistab peaaegu totuna. Aga see ongi eesmärk, sest Undiin olla valinud selle kõige rumalama.

Teises vaatuses jõutakse lossi, kus Undiin peaks tutvuma õukonnaga. Kahjuks on teises vaatuses vint nii üle keeratud, et hakkab piinlik. Raivo E. Tamm kammerteenrina on tänapäevane üritusturundaja, kellel on sisulistest teemadest väga ähmane ettekujutus. Kuningas kaaskonnaga saabub musta Renault'ga, esitletakse kuninga ninal ilutsevat suurt soolatüügast ja daamide värvilisi tualette. Kõik räägivad, kui tähtis koht on kuninga elus Heraklesel. Undiin ei oska kingadega midagi peale hakata, hoiab neid lihtsalt käes. Kuninganna (Liina Olmaru) mõistab naiseliku vaistuga, et Undiin ei sobi sellesse keskkonda, ja soovitab Undiinil kiiresti kaduda. Teise vaatuse musta maagia trikkidega algavad ka rollivahetused, mida näitlejad tunduvad võtvat kui ärategemist vajavaid otsi. Need ei ole usutavad.

Kolmas vaatus peaks jälle tõsine olema, sest vahepeal korda saadetud teod nõuavad kui mitte karistust, siis vähemalt tagajärgi. Teise vaatusega loodud õhustikku on raske muuta ja nii kujuneb kohtumõistminegi pigem farsiks, rüütli mõrsja Bertha monoloog avab mõne esimeses vaatuses lahtiseks jäänud tahu, nagu näiteks selle, et Bertha oli rase. Pisaraid ei tule ja tegelikult ei mõju enam ka rüütli murdumine eriti usutavalt.

Need on mõnepäevase settimise järel kirja pandud mõtted "Undiinist". Imeilusal suveõhtul oli Tartus Toomemäel siiski väga ilus olla. Head ja väga head näitlejad mängisid seekord täpselt nii hästi, nagu lavastus lubas, kuid pigemini, jah, läheb sekordne "Undiin" kergema teatri poole peale kirja ja meelde jäävad ilmekad esimese vaatuse rollid. Ühes Postimehes ilmunud arvustuses on peaaegu sõna-sõnalt minu mõtted.

Mesallianss Ohtu mõisas

Ohtu mõisa kõrvalhoone, kus "Mesallianssi" mängitakse, on olnud ilmsesti kunagi karjalaut, ent praegune mängukoht ja lavastuse kujundus on muljetavaldavad ja rõhutavad juba mängupaiga abil elu kauni koore all peituvat närusust. Tegevus toimub rikka pesuvabrikandi häärberis, kuhu autentsuse huvides ei ole unustatud isegi kaminat ehitada, rääkimata roheliseküllasest köögi sisekujundusest ja vaatajate silme all gaasipliidil valmivast praest. Samal ajal kui pada tulel podiseb, juhtub tütre kihlatut ja selle isa võõrustava vabrikandi kodus ütlemata palju.

G. B. Shaw näidendi tekstis pole põhjust kahelda. Roman Baskini lavastust võib lühidalt kirjeldada kui üdini tema käekirjaga komöödialavastust. Esimeses vaatuses ei ole peaaegu üldse põhjust naerda. See on lausa kammerlik, lastes oletada, et vabrikandi tütrel Hypatial (Elina Pähklimägi) ja aadlisoost Bentleyl (Alo Kõrve) on väga vähe ühist. Kahe maailma ristumisel tekib groteskne kujutluspilt. Ühel pool kodanlased ja teisel pool aadlimehed. Aadlikele on palju elulist võõras, vabrikanti ehk seda meest, kes on kõik oma käte ja pea abil kokku kuhjanud, ehmatab, kui keegi lennumasinaga kasvuhoonesse maandub. Kummalgi pole põhjust palju rõõmustada laste üle. Kaks väga erinevat meetodit hariduse omandamisel on andnud vähemalt poiste puhul võrdväärse tulemuse ja Hypatiale on jäänud teadmine, et kellegagi ta ükskord ju abielluma peab. Esimese vaatuse grotesksus asendub teises vaatuses puhtakujulise publiku naerutamisega.

Vist teist korda juhtus minuga teatris nii, et etendus kulges oma vaiksel moel kuni hetkeni, kui lavale tuli Üllar Saaremäe. Ta teeb uksest sisse astudes justkui sõrmenipsu ja ütleb: "No nii, nüüd mängime!" Igatahes on publik tema ilmumise tulemusel pihus ja "Mesallianssi" vaadates saab sest hetkest peale peaaegu lakkamatult naerda. Ükskõik kas otseütlemiste või ridade vahelt välja loetava üle.

Hypatia on tüdinenud seltskondliku positsiooniga kaasnevast tähelepanust ja kindlates raamides püsimisest. Ta on ammuilma mõistnud, et see on vaid fassaad, mis kaitseb ühtviisi nii kodanlast kui ka aadlikku. Kõige parema meelega ihkab ta lihtsalt seiklust. Seepärast tundub poolatarist tsirkuseartist (Maria Peterson) huvitav eeskuju. Ainult et poolatar on liiga ratsionaalne ja tänapäevases mõistes valusnaljakalt vana ja uue maailma vastuolu rõhutav. See ei tähenda, et poolataril austajatest puudust oleks. Lõpuks ei olevat õnneliku abielu tõenäosuse puhul vahet, kas abielluda loosirattast leitud partneriga või kellegagi, kes peaks seisuse järgi sobilik olema, või hoopis armastusest. Milleks siis mingid seisuslikud piirangud? Või üldse kõik need kombed?

"Mesallianssist" on raske kirjutada, sest sisust rääkimist on paljude tegelaste ja selle tempo juures, kuidas publikut naerutatakse, keeruline vältida. Aga siis ei ole vist enam nii huvitav? Roman Baskin teeb ise majaperemees Tarletoni rollis kaasa ja jäin mõtlema, et mida aeg edasi, seda enam sarnaneb tema mängumaneer Ita Everi omaga. Proua Tarletoni mängib Epp Eespäev, nende tütart niisiis Elina Pähklimägi ja poega Riho Kütsar. Mine võta kinni, kumb äpum on, kas vabrikandi poeg või aadlivõsu? Lord Summerhaysi (Martin Veinmann) ainus mure tundub küll olevat see, et saaks oma pojale rikka pruudi. Ja et kõik luukered ikka kolinal kapist välja kukuksid, jõuab kohale ka arveametnik Julius Baker (Andres Raag). Rohkem ette öelda ei tohi vist. Kõlab loodetavasti niigi juba piisavalt jaburalt. Suveõhtuseks meelelahutuseks korralik klassikalise näitekirjanduse põhjal tehtud lavastus, mis on ühtviisi ajatu ja aktuaalne.

Laupäev, 4. august 2012

Lastefilm "Vaprake"

Üks niisugune lastemultikas, kus kärtsu ja mürtsu peaaegu polegi. Ometigi Hollywoodis tehtud ja 3Dna kinos vaadatav. Kuigi 3D on selle filmi puhul küll üpris mõttetu, nagu tegelikult enamiku filmide puhul. Jutt on äsja kinodes jooksma hakanud "Vaprakesest" (Brave).

Ma ei teadnud "Vaprakesest" kinno minnes absoluutselt mitte midagi. Olin näinud vaid reklaamplakatit. Isegi treiler polnud silma või vähemalt mitte meelde jäänud. Filmi aluseks on keldi müüdid ja kiviringide maagia. Kui peaks võrdlema, siis kõige rohkem sarnaneb see film "Rapuntsliga". Esiotsa arvasin, et "Vaprakese" aluseks on samuti mingi konkreetne muinasjutt, mida ma lihtsalt ei tea, aga muinasjutu asemel põhineb see Šoti müütidel. See müütilisus on võluv.

Lugu ise on sellest, kuidas printsess Merida ei taha minna mehele, kes seisuse järgi peaks talle kuuluma ja kelle ta peaks kolme kandidaadi hulgast välja valima. Merida isa Fergus on üks nelja klanni juhist ja on kuulsust ja au kogunud muu hulgas printsessi lapsepõlves karuga võideldes. Tõtt-öelda on kõik mehekandidaadid igaüks omamoodi veidrikud ja printsess ei taha kuidagi leppida sellega, et peab tavade kohaselt käituma. Ta eelistab hoopis mööda metsi ratsutada ja robinhoodilikult vibuga mängida. Juba päris pisikesena märkab ta metsas kord sootulukest, mis pidavat ema Elinori sõnul näitama saatust. Peigmeeste eest põgenedes kohtub ta uuesti sootulukestega ja järgneb neile ... Juhtub küll igasuguseid üleloomulikke asju, aga kõik need on muinasjutu reeglitega põhjendatavad.

Ilusa lõpuga ilus film. Tähelepanuväärne muusikaline kujundus teeb veel eriti rõõmu.

Neljapäev, 2. august 2012

Tasuta lastelavastus "Naksitrallid"

Nukuteater sõidab pärast pikka vaheaega ringi jälle punase Muhvi autoga. Muhvi auto on sel suvel koos Eno Raua lasteraamatu tegelastega sõna otseses mõttes Eesti-turneel. Marion Unduski dramatiseeringu põhjal ja koostöös Eesti Ettevõtlike Noorte Kojaga ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel on Sandra Lange ja Katariina Tamm lavastanud "Naksitrallid", mida saab vaadata paljudes kohtades üle Eesti TASUTA.

Esietendus oli 22. juulil Viimsi vabaõhumuuseumis ja nüüd kimab Muhv täistuuridel mööda Eestimaad ringi. Mängupaikade loend on küll internetis leitav. Isegi mitmes kohas. Aga millal etendused toimuvad, seda saab teada enamasti ainult välireklaami kaudu, kui just vald vm omavalitsus oma kodulehel reklaami ei tee. Kas põhjus on tõesti selles, et kardetakse väikestesse kohtadesse suurt hulka mujalt tulijaid?

Umbes 45 minuti pikkune etendus sobib ka päris pisikestele vaatajatele, kui just helivõimendus ei kohuta. Lavastus räägib sõprusest ja looduse hoidmisest. Sõpruse teema jääb pisut varju, aga see võis ka ainult tunduda, sest täiskasvanuna ma ammuilma tean seda, kuidas Muhv, Kingpool ja Sammalhabe olid kunagi väga üksikud ja kuidas nad siis otsustasid koos rändama hakata. See kõik mängitakse autoparandajat oodates lastele ette. Keskkonna hoidmise teema on aga algusest lõpuni läbiv, sest auto läheb katki suure prügihunniku juures ja Sammalhabeme eestvedamisel ei minda enne mere äärde, kui prügi on autosse tõstetud ja ära koristatud. Seejuures muutuvad prügihunnikus olevad asjad nagu Nukuteatris ikka kohe nukkudeks-kõrvaltegelasteks.

Nad tahavad luua näitemängu, mis muudaks maailma

"Me oleme põlvkond, kellega ei ole midagi juhtunud." Selle mõttega algab ja lõpeb tänavusuvine Jäneda Pullitalliteatri lavastus "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma". See on utoopia, kuhu jõuavad 2016. aastaks viis (kuus?) näitlejat, kui nad on nelja aasta eest (ehk siis praegu, 2012. aastal) eraldunud muust maailmast ja sulgenud end vanasse pullilauta, et leida teatritegemise viis, mis muudaks vaatajat. Sest inimesed ei näe oma heaolumullis probleemi.

"Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma" on võib-olla sobivam ja meelepärasem teatriteadlikumale vaatajale, sest etenduses on omajagu sisenalju ja viiteid või vihjeid teoreetilisele teatritegemise poolele. Kindlasti oli sihilik näiteks Stanislavski teose (ajutine) "ülespoomine", kõrvalejätmine. Kuna tegelased ja tegijad on vabakutselised, siis mõjub valu meie maailma pärast teravamalt. Kuivõrd huvitub lihtne vaataja sellest, kas näitleja on talvel kusagil soojas teatrimajas või mitte? Sellele on omaette lehekülg pühendatud isegi kavalehel. Igatahes mängitakse Jänedal hoogsalt ja kaasahaaravalt. Mõte hakkab liikuma - viieliikmelise trupi otsinguid on põnev jälgida.

Mõni tähelepanek ja leid on kohe väga nutikas. Konstruktiivsust on omajagu ja ei mingit kardetud ropendamist. Juba esimest stseeni (kui seda nii nimetada võib) ilmestas mõte lavastusest, kus laval on reaalsed nälgivad aafrika lapsed, kellele eesti ema näitab, kuidas elama peab. Mõte surmast seadis kahjuks piirid. Tüli mittemillestki päädib väikse õnnetusega ja see kainestab. Unenägu sellest, kuidas näitlejad leiavad end Euroopa-turneelt ja Berliini Volksbühne lavalt, ei ole nagu ka päris see, mida otsitakse. Ja nii nad seal proovivad ja mõtlevad. Kuni selleni välja, kas naised ja mehed on üldse võrdsed. Ja kuni ühe saabuva kirjani, milles Märt (Meos?) kirjeldab olukorda riigis, mis sarnaneb nirvaanasse jõudmisega ja kus näitleja roll on teraapia ja mediteerimine. Niisugust Eestit me ju ka ei taha!

Tükis mängivad Margus Prangel, Leino Rei, Jüri Tiidus, Nero Urke ja Marilyn Jurman. Viimane üllatas väga. Tema sisemine rahu tasakaalustas nelja meest, kuigi kolm neist olid vähem või rohkem veendunud, et naisega ei saa arvestada. Nero Urke plastilisus on mõjus ja tema paar minutit Hamletina olid väga usutavad.

Selle lavastuse pluss on kindlasti püüd raputada, proovida näidata, et ideaalriik ei pruugi olla kõige ideaalsem. See õnnestub detailidena, sest lavastuses on tõepoolest väga teravaid osatusi ja mängulisi hetki, mis ei anna mitte kuidagi põhjust etenduse ajal tunda, nagu oleks igav või ropp või lihtsalt halb. Tõsi, mõni asi oli punnitatud, aga selle põhjuseks võis olla lihtsalt parema lahenduse puudumine. Arusaamatuks jäi muusikaline pool. Muusika lõhestas terviku, kuigi oleks pidanud lisama hoogu ja aitama veelgi rohkem "sisse minna". Veelgi tõenäolisem tundub, et tšiili lavastaja ei andnud ruumi mittetundmise tõttu tükile suurt juurde.

Positiivne teatrielamus. Teistmoodi ja sotsiaalkriitiliselt hea sõõm teatrit isegi suvel. Pileti asemel saab viimasteks etendusteks osta ka Cherry vautšeri. Mida me ikkagi tahame ja mis on see, mis enam-vähem kõiki rahuldab? See ei ole ilmselt see, kui on kogu aeg lihtsalt hea olla.

Kolmapäev, 1. august 2012

Ott, sa ju tead ...

... kuidas me sind armastame. Oh ei, ma ei proovi kõigi eest rääkida. Aga eile õhtul Lohusalu sadamas oli imeline Ott Leplandi kontsert. Rahvast oli palju, meri taamal seisis ja kuulas.

Olles olnud küll Otti üks kord varem live'is põgusalt kuulnud, on iga elava muusika kontsert ikka natuke erinev. Pealegi eile oli täispikk kontsert, mitte lihtsalt üks esineja paljude seas. Bänd oli ka jälle uus asi. Bändi puhul üllatas kõigepealt see, et mitmele esimese plaadi loole olid tehtud uued, väga huvitavad seaded.

Endistviisi oli see, et eesti publik istub ja kuulab hardunult. Päris käima läks alles siis, kui solist publikul "Läbi öise Tallinna" laulmise ajaks püsti palus tõusta, aga see oli juba peaaegu lõpulugu. Lisalugude esitamiseks jäi Ott üksi lavale ja vist kontserdi suurima üllatusena laulis kõigepealt ühte oma kaunimat ballaadi "Sa ju tead". Ma nagu ei oleks osanudki seda laulu oodata. "Sinuni" koos Marvi Vallastega oli ka ilus. Ja kõige lõpuks muidugi "Kuula". Üks väga kallis inimene saatis mulle vahetult enne kontserdi algust SMSi: "... ja nüüd KUULA ..."

Esmaspäev, 30. juuli 2012

Naine ladina kvartalist

Kange tahtmine oli keset filmi püsti tõusta ja saalist välja kõndida. Aga mõtlesin, et ehk see trafaretsus, sürreaalsus ja igavus on millegagi põhjendatav ja et see miski peaks siis hiljemalt lõpus selguma. Rändaja nimetab "Naist ladina kvartalis" (La femme du Véme) tõeliseks skiso-sürriks. Igatahes ... ei selgunud seal midagi ja kuidas ma ka ei püüa, erilist pidepunkti ma selle filmi "lahtiharutamiseks" ei leia.

Kas igavusest või lihtsalt niisama, aga kõige huvitavamad assotsiatsioonid, mis mul tekkisid, olid hoopis seoses sellega, et see on lühikese aja jooksul teine poola režissööri film (esimene oli Malgorzata Szumowska "Naised" ja nüüd siis Pawel Pawlikowski "Naine ladina kvartalist"), mida vaadanud olen; üks keskseid osatäitjaidki on mõlemas filmis sama - Joanna Kulig. Margit (Kristin Scott Thomas) rääkis sissejuhatuseks oma surnud ungarlasest abikaasast ja mul meenus kohe "Inglise patsient".

Üks võimalikke tõlgendusi on, et filmiga taheti näidata teistsugust Pariisi või võõrana kogetavat tõrjutust. Peategelane on ameeriklane Tom Ricks (Ethan Hawke), kes on olnud Ameerikas suhteliselt edukas kirjanik, kuna tema esimene ja seni ainuke romaan on pärjatud Pulitzeri preemiaga, peale selle pidavat ta ülikoolis loenguid kirjandusest. Naine oli ta mõne aasta eest maha jätnud ja nende ühise lapsega Pariisi kolinud. Tom otsustab naise ja lapse juurde kolida, ent ta visatakse välja. Pärast seda, kui bussis varastatakse ära kõik ta asjad, satub ta mingisse urka-baari-hotelli. Passi vastu saab endale mõneks ajaks seal toa. Ja edaspidi kohatud tegelased on kõik võõrad: urka omanik Sezer on ilmselt araabia päritolu immigrant, kes on seotud mingi kahtlase äriga, baaris töötav teenindaja Ania on poolatar, kes soovitab Tomil Ameerikasse tagasi minna, kuna Pariisis on tal raske. Tomi ajendab jääma soov näha oma tütart. Aga ta on üsna lootusetus seisus, et selles küsimuses midagi edasi areneda saaks.

Kirjandusõhtu, kuhu ühe raamatupoe müüja Tomi kutsub, on justkui realistlik ja seal kohatud Margit samuti, kuid hiljem selgub, et see Margit on 30 aastat tagasi enesetapu teinud. Võib-olla on kõik alates kirjandusõhtul kohatud naisest Tomi fantaasia vili, mis küpseb tütrele kirjutatavate kirjade vahel? Sellest painajast vabaneb Tom alles siis, kui ta on tütrele kahesõnalise kirja posti pannud. Vist.

Kogu film on klišeelik näide sellest, kui abitu on või abituks muutub inimene võõral maal või võõras kohas. Korra Tom vist isegi mainib, et ta tunneb, et tegelik tema on hoopis kusagil mujal. Ta tütar Chloé kaob ja eksib mingil arusaamatul põhjusel metsa, mis ei ole aga sugugi see mets, kus nad isaga kunagi ammu käinud on.

Pühapäev, 29. juuli 2012

"Pruutide kool" Tõstamaal

Väga ilusas Tõstamaa mõisahoones on kaks suve augustis tehtud teatrit. R.A.A.A.M.-i ja Tõstamaa valla koostöös lavastas Gerda Kordemets möödunud suvel seal enda ja Margit Keerdo kirjutatud näidendi "Pruutide kool". Kohaautentsusel on tähtis osa, sest näidendi tegevus toimub 1926. aasta septembrist 1927. aasta juunini sellessamas Tõstamaa mõisas, kus oli äsja avatud kodumajanduskool.

Õpilaste sekka satub ka Pärnust pärit Liina Täker (Triin Tenso), kelle on isa sinna kooli saatnud põhjusel, et 17aastase tüdruku vabameelsust taltsutada. Linnatüdruk on valdavalt taluperenaisteks "pürgivate" kaasõpilaste jaoks ühest küljest huvitav kuju, teisalt jällegi neist liiga erinev. Ta loeb luulet ja luuletab ise, tal on peigmees ja ta on veendunud, et naised ei tohiks olla nii allaheitlikud. Lisaks veel terve hulk uudseid mõtteid. Hoolimata kindlast usust, et selles koolis ei ole tal mitte midagi teha, muudab kool, õpilased ja õpetajad, mõisahäärber ning aeg tedagi. Niisamuti nagu muudab tema teisi.

Üks mõte, mis lavastusest kummitama jääb, on see, et sel ammusel ajal janunes meie noor riik tarkuse ja tarkade kodanike järele, nagu januneb noor inimene ikka ja alati uute teadmiste, oskuste ja avastuste järele. Kas meil on tänapäeval koole, kus õpetatakse väärtustama ka lihtsamaid töid? Kahtlane ... Heal juhul on jäänud veel etiketigurud, kelle sõnum on, et kõik on õige.

Vana maja ümbritses preili Täkeritki sobiliku vaimsusega ning üksteise järel hakkasid ärkama sajanditevanused lood. Kolme parunit ja ühte parunessi mängisid Andrus Vaarik ja Laine Mägi, kes on ka ainukesed professionaalsed näitlejad selles lavastuses. Episoodid minevikust inspireerivad linnapreilit, kuigi need on mõnikord lausa hirmuäratavad. Nii asendub etenduse alguses loetud preili Täkeri enda luuletus "Ära!" etenduse lõpuks Heiti Talviku luuletusega "Simmannil".

Toapoiss Karl (Hannes Prikk) keerab kella, elustades niiviisi minevikku, käivitab olevikku ja laseb mõelda tulevikule. Kuni taldrik puruneb ja koolijuhataja preili Tepe ütleb: "Kas te saate üldse aru, mis väärtus on asjadel, mis on vanemad kui teie? Te arvate, et enne teid pole üldse elu olnudki."

Meie usume, et killud toovad õnne. Aga unustame ära, et mälestused tuhmuvad. Kaks eestlannast kooliõpetajat - koolijuhataja preili Tepe (Laine Mägi) ning emakeele- ja ajalooõpetaja preili Alu (Kersti Tombak) - annavad edasi seda, mida nemad teavad. Teevad seda pühendumusega. Ka siis, kui see on vaid oma tagasihoidliku ande abil loodud luule. Koolijuhataja saadab uhkusega tüdrukud rahvamajja tantsupeole - ikkagi hästikasvatatud neiud - ja teab, et nad ei ole "mingid viiekopkased".

"Pruutide kool" kaunistab ilusti unustatud mõisade mängu. Eeskätt Laine Mägi ja Triin Tenso mängisid mõlemad nii, et mälestuskildudest sai jälle justkui kogemata keerulise mustriga taldrik ja vaataja on täna õige pisut targem. Cotze Söögimaja, kus enne etendust söömas käisime, on üks hubasemaid söögikohti, mida ma viimasel ajal külastanud olen. Romantilisel rannateel. Koht ja õhustik, mis on ühele suvelavastusele nii-nii oluline, on Tõstamaal väga tundlik.

Laupäev, 28. juuli 2012

Poistebändi tõus ja langus

Parimal juhul võiks "Boybandi" etendus Endla teatris päädida minekuga ööklubisse. Õnnestunud lavastus haarab jäägitult kaasa ja paneb teise vaatuse lõpuks uskuma, et vaataja on teatrietenduse asemel (poistebändi) kontserdil, kus kõlab ridamisi jumaldatud hittlugusid. Igatahes on Andres Dvinjaninov loonud Endlas publikumagneti, mis avab näitlejaidki ootamatust küljest.

Suurbritannia näitekirjaniku Peter Quilteri näidendil põhinev muusikal on Dvinjaninovil toodud kenasti Eesti konteksti. Freedomi-nimelisest poistebändist saab esimene Eesti poistebänd, mis saavutab üleeuroopalise tuntuse ja mille edulugu peab mänedžeri plaanide kohaselt piirduma Wembley staadionil. Siis tahab mänedžer raha taskusse pista ja uutesse projektidesse sukelduda. Ootamatu edu muudab ahneks, ent muusikatööstuse varjukülgede esiletoomise kõrval tulevad näidendi tekstist hästi välja niisuguste "toodete" lühiealisuse põhjused. Noored poisid saavad vanemaks ja kuidas ka ei püüaks, raske on aimata iga järgneva põlvkonna maitset. Sisuliselt tähendab see, et teismelistele (tüdrukutele) suunatud muusika ei saa areneda, vaid peab kogu aeg aimama ja püsima nooruslikult trendikana. Rääkimata sellest, et poisid ei tohi vananeda. Paradoksaalne ja võimatu.

Tagasivaatelise ülesehituse pärast Endla "Boyband" arvatavasti meeldibki väga erinevas vanuses vaatajaile. Lauldakse eri põlvkondade iidolite laule ja seejuures ei ole ära unustatud šõud ega helikvaliteeti. Praegune teismeline naudib seda lavastust aga ka sellepärast, et teismelisele meeldib lihtne ja lõbus asi. See kõik on "Boybandis" olemas. Kergesti tekib ka võimalus oma iidolitele kaasa elada ja ebaõiglust põlata. Olgugi et miski ei ole päris must ja valge.

Freedom on mänedžer Voolandi (Indrek Taalmaa) kogemata õnnestunud projekt. Vooland on sellisel kujul arvatavasti üpris tõepärane muusikamänedžer, kuigi Taalmaa ei üllatanud kuidagi. Tema ropendav Vooland mõjus hoopis ülemängitult. Seevastu Ahti Puuderselli Robert oli väga väljapeetud ja täpne. Koreograaf (Ireen Kennik) maandas osavalt mänedžeri ja bändi vahelisi pingeid. Ülejäänud kõrvalosad tegid ära Liis Laigna ja Kaili Viidas.

Bändiliikmetel eesotsas Koit Toomega ei lase tekst eriliselt karaktereid kujundada, kuid sellegipoolest paistsid kenasti silma parima laulja (Koit Toome) isiklikud ambitsioonid kuni soolokarjäri ihaluseni välja ning veel kahe bändiliikme (Sten Karpov ja Tambet Seling) lauluoskus ja isiksuse eripära. Sten Karpovi Marki blondeeritud tukk ja renarskauperslikud säravad silmad rääkisid iseenda eest, lisaks veel tagasihoidlikkus ja tõdemine, kuidas ta ei ole mitte kunagi pidanud ise millegi pärast ja eest võitlema. Kui ta suu lahti tegi, tekkis peaaegu tahtmine teismeliseks tahta. Kaks ülejäänut (Priit Loog ja Bert Raudsep) jäid laulmises varju. Nende puhul pidi isiklik pool rohkem mängima. Jäigi mulje, et nad sobivad kõige vähem sellesse ärisse.

Rollilahendustest hoolimata on "Boybandi" lavastuse juures kõige olulisem ikkagi laval ja saalis tekkiv sünergia. Kui lõpuks tõuseb terve saal püsti ja sõna otseses mõttes rokib kaasa, on see ometigi midagi, mida teatris iga õhtu ei kohta ja mis näitab, et lugu ja selle esitusviis lähevad vaatajale väga korda.

Kolmapäev, 25. juuli 2012

Üks pluss üks ehk "Intouchables"

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele ei meeldi Prantsusmaa möödunud aasta absoluutne tippfilm eestikeelse pealkirjaga "1+1" (originaalpealkirjaga "Intouchables"), siis ... Ma ei kujuta ette. See ei ole võimalik. Praeguseks kõigi aegade edukaimaks mitteingliskeelseks filmiks saanud "1+1" jookseb üllatuslikult Coca-Cola Plazas ja olin täitsa jahmunud, kui kinno minnes ja kassast piletit nõutades selgus, et seansid olevat kuni kaks päeva ette välja müüdud. Seda südasuvel ja siis, kui film on juba kaks kuud kinokavas olnud. Alistusin ja ostsin järgmiseks päevaks pileti.

Omaette teema võiks olla filmi nime tõlge. "1+1" on tõlkinud selle venelased ja ukrainlased, miks eesti keelde samuti just selline nimevariant võeti, on väga arusaamatu. Otsetõlkeline "Puutumatud" oleks kindlasti sügavam.

Film põhineb tõestisündinud lool. Üldistades võib öelda, et "1+1" on tolerantsuse ja sõpruse õppetund. Uskumatult positiivse alatooniga film, kus kaks peategelast õpivad teineteiselt elu nautimist. Philippe (François Cluzet) on õnnetuse tagajärjel kaelast saadik täielikult halvatud, ent väga rikas. Kui ta palkab endale järjekordset hooldajat, ootab teiste kandidaatide seas intervjuule pääsemist ka Senegalist pärit Driss (Omar Sy). Äsja vangast vabanenud tüüp ei loodagi tööd saada, tal on vaja lihtsalt allkirja, et taotleda sotsiaalabi.

Philippe on leppinud, et peab kogu ülejäänud elu elama ratastoolis ja sõltuma teistest inimestest. Tänapäeva meditsiini võimalusi arvestades tiksub ta enda sõnul niimoodi umbes 70. eluaastani. Driss seevastu on leppinud teadmisega, et paremale järjele saada ei ole niikuinii lootust, ja võtab seda, mis võtta on - elatub sotsiaalabist. Niisugune on muidu üdini südamlik-naljaka filmi tõsisem pool. Kahte erinevat meest seob kiirusearmastus ja vastastikku täiendavad nad teineteist lõpuks peaaegu kõiges.

Lavastuslikult ka hästi tehtud. Esimesed minutid on juba nii paeluvad, et tekib korraks ettekujutus pisut teistsugusest filmist. Filmis ei ole tõepoolest mingit kiiksu, mis võiks kedagi ärritada. Ei saa isegi öelda, et selles on prantsaslikku. Universaalne tõde kõnetab ühtviisi nii prantsuse kui ka eesti või mis tahes muust rahvusest vaatajat. See kehtib isegi muusika kohta. Kahjuks või õnneks taandub kõik ikka rahale. See ei tee õnnelikuks, aga annab võimalused. Raha eest saab ka tundmatu kunstnik tuntuks, raha aitab põhimõttelist "latti" sedavõrd tõsta, et lati alt enam läbi joosta ei taha.

Lõputiitrite ajal teadsin, et "1+1" leiab kunagi DVDna koha mu kodusel filmiriiulil. Väga-väga soovitan vaadata ja nautida!

"Naised" - painata võiv film

Otsisin tükk aega sõna, millega Malgorzata Szumowska filmi "Naised" (Elles) kokku võtta. Arvatavasti sobib enim "isiklik", kuigi seda võidakse vääriti mõista. Minu meelest valib naisvaataja selles filmis paratamatult poole. Kui mitte just samastuda püüdes, siis vähemalt mõista püüdes. Pooli on kaks: oma keha müüv (idaeurooplastest) tudengineiu või keskealine rutiiniga võitlev pereema, kellel on tegelikult kõik olemas, ja nagu ei ole ka.

Anne, keda mängib Juliette Binoche, kirjutab naisteajakirja reporterina lugu Pariisis elavatest tudengineiudest, kes teenivad elatist prostituutidena. Ta intervjueerib kahte tüdrukut ja artikli kirjutamise ajal ilmuvad tüdrukute lood ikka ja jälle. Elades ise Pariisi avaras valges kesklinnakorteris, tunduvad tüdrukute valikud Anne'i jaoks esiotsa täiesti arusaamatud. Viimaks hakkab ta tajuma kogu elu kui prostitutsiooni. Ei selgu, kuidas ta on oma positsiooni saavutanud, kuid teismeline poeg nähvab ema väite peale, nagu tuleks millegi saamise ja saavutamise nimel õppida, et ema ei ole küll kõige selle saamiseks, mis tal on, midagi tegema pidanud. Anne vaaritab kogu päeva, et võõrustada õhtul väärikalt mehe ülemust ja tema naist. Seejuures on mees talle igaks juhuks sõnad peale lugenud, millistel teemadel rääkimist tuleks kindlasti vältida. Päeva jooksul jõuab helistada ajakirja peatoimetaja ning teatab, et artikli maht peab olema algselt kokkulepitust väiksem. Kes maksab, see tellib muusika.

Tüdrukute lood on pisut erinevad, kuid mõlemast kumab läbi nooruse muretus ja mingi omamoodi elutarkus, nagu peaks rauda taguma siis ja seni, kuni see on veel kuum. Prostitutsiooni näidatakse filmis tegelikult uskumatult helgetes toonides. Kui üks vägivaldne stseen välja jätta, siis võib nende tüdrukute sõnul pidada lõbutüdruku ametit täitsa vaheldusrikkaks ja toredaks tööks. Suur osa klientidest olevat keskealised abielumehed, kes tahavad palju rääkida.

Tahes-tahtmata mõjus selline tõlgendus ühekülgselt ja pole eriti keeruline kujutleda mõnd järjekordset naisteajakirja artiklit pealkirjaga "Elu täiel rinnal - prostituudina ülikoolis" vms, sisuks siis portreelood tüdrukutest, kes lubavad kunagi kindlasti elus uue lehekülje pöörata. Anne'i abikaasa stoiline rahulikkus külmkapiukseprobleemi lahendamisel või ootamatust kirehoost väljaastumisel oli igatahes loomulikum. Võib-olla ongi meestel kergem suhestuda? Võib-olla meeldib meile, naistele, paljusid asju sellises valguses näha, nagu teeb poolatarist režisöör selles filmis? Pärast vihma hakkab niikuinii päike paistma ja mõnikord on ka lihtsalt hommik õhtust targem. Hommikupäikese käes säravas toas suure laua taga croissant'i süüa on igatahes ilus ja hea.

Teisipäev, 24. juuli 2012

Kaks multikat

Raske öelda, miks ma iga uue "Jääaja" osa jälle ära vaatan. Arvatavasti sellepärast, et laps tahab vaadata. Või sellepärast, et esimesed kaks olid ka minu kui multikapõlguri meelest ikka väga head filmid. Ja arvatavasti vaataksin ka viiendat "Jääaega", kui selline peaks kunagi tehtama. Olgugi et see viimane, "Jääaeg 4" (Ice Age: Continental Drift), oli võrdlemisi nõrga süžeega film.

Ega ma suurt enam mäletagi peale mereröövlist ahvi, kellest ei õhkunud midagi muud kui pimedat kurjust. Miks peab lastefilmis põhjendamatut tigedust nõndaviisi presenteerima, on ikka väga raske mõista. Mandrite liikumise teema jäi tagaplaanile või on loomade rändamine "Jääajas" lihtsalt kohustuslik? Igatahes õnneliku lõpu hetkeks on mandrilavade liikumine justkui unustatud. Aa ... Sidi vanaema oli ülilahe "uus nägu". Pealegi oli tal elutarkust sedavõrd, et teadis, keda ja kuidas enda kasuks tööle panna. Miks perekond temast kannatamatult lahti saada soovis, on ilmselt viide elule ja suhtumistele, mis pole miljonite aastate jooksul grammigi muutunud - noored ei taha vanadega jännata. Aga ilma vanadeta ja nende kogemuseta ei saa.

"Jääaja" väärtus on eestikeelne dubleering. Ei kujuta enam näiteks Sidi kellegi muu kui Anu Lambi häälega ette. Esimesest filmist on möödas kümme aastat ja just sellepärast on huvitav tõdeda, et praeguses üsna kiiresti muutuvas ja unustavas maailmas see film ikka veel kestab.

Teine film, mida mu väike laps mind endaga vaatama tiris, oli "Madagaskar 3: Euroopa tagaotsituimad" (Madagascar 3: Europe's Most Wanted). Kui mälu nüüd alt ei vea, siis julgen üpris veendunult väita, et esimest kahte filmi ma sellest "seeriast" näinud ei ole. Tegelased ei tulnud tuttavad ette ja veidi võttis aega, et aru saada, et filmis olevad loomad on pärit New Yorgi loomaaiast ja ihkavad sinna tagasi. Algus oli igav ja tüütu. Tegelikult ei saanud ma aru, miks seal olid erinevad loomad? Lõvi pidanuks olema loomade kuningas, aga niisuguse pehmekesena mõjus ta lihtsalt kassina.

Loomad maabuvad Monte Carlos ja saavad endale kohaliku politseibossi näol kohe saba taha, sest madame jahib oma seinale loomade kuninga trofeed. Kuna tegemist on sisuliselt madame'i isikliku projektiga, jääb arusaamatuks, miks loomi filmi nime järgi Euroopa tagaotsituimaks peetakse. Hoopis olulisem on, kuidas nad Itaalia rändtsirkusega liituvad ja Aafrika tsirkuse loovad. Siinkohal tuleb möönda, et "Madagaskar 4" on üks neist vähestest multikatest, mida on tõenäoliselt 3D-filmina parem vaadata. Kasutatud efektid meenutasid "Riot", millele andis 3D tõepoolest lisaväärtust.

Vene tsirkuseartistide idee ja viitamine Cirque du Soleil'le (Kanada tsirkus, kus ei kasutata loomi, ent mis on ometigi üks maailma parimaid) oli väga hea. Vitali kibestumust ammuse ebaõnnestumise pärast võib tõlgendada kui dopinguga põrumist. Lõpuks tulevad targemad ja leiavad paremad abivahendid. Karjäär jätkub. Üldiselt mõjus american dream'i idee Euroopast vaadatuna tervikuna väga hästi. See unistus on ülim. Kui ironiseerida, siis ei ole midagi hullemat, kui avastada end Madagaskarile suunduvalt kaubalaevalt. Selle kõrval peab lihtsalt olema loomaaias samba otsas seismine ja rahvamassile naeratamine ihaldusväärne. Ei tea, kas ja kuidas Ameerika poolt vaadatuna paistab? Nende film, ju siis paistab vähemalt samamoodi.

Esmaspäev, 23. juuli 2012

Kaks eesti lavastust Tampere Teatterikesäl

Tänavusuvine teatrifestival Tampereen Teatterikesä toimub Tamperes 6.-12. augustini 2012. Eestist osaleb kaks lavastust: NO-teatri "The Rise and Fall of Estonia" ja Von Krahli Teatri "12Karamazovit".

"The Rise and Fall of Estonia" etendub üks kord: reedel, 10. augustil kell 19.00.

"12Karamazovit" mängitakse neljal korral:

reedel, 10. augustil kell 17.00
laupäeval, 11. augustil kell 18.00
esmaspäeval, 13. augustil kell 18.00
teisipäeval, 13. augustil kell 18.00

Pühapäev, 22. juuli 2012

Birkenruh' episood

"Birkenruh' episoodi" taaselustamise taga on inimesed, kes sisemiselt põlevad. Muidu ei oleks saanud sündida ühte nii head lavastust. Armastusega tehtud asjad on head, need paistavad kaugele ja kiirgavad armastust teistesse inimestesse. Birkenruh' mõisakohas lõhkusid vaikust suveõhtus vaid maja taga teel vuranud autod. Kõik muu oli päris - vana maja trepp, roostes lukk, sootuks lukus kuuriuks ja vana kaev. Nagu Underi ja Adsoni ja Tuglase ajal.

Loone Otsa näidend põhineb tõestisündinud lool, mis leidis aset Birkenruh' mõisas 1917. aasta suvel. Mõisasse tuli koos kahe tütrega suvitama Marie Under (Hacker), oodates sinna äsja Soomest naasnud Friedebert Tuglast. Kokku saavad aga nii Marie Underi abikaasa Karl Hacker, paaž Artur Adson kui ka tegelikult oodatud Tuglas. Abikaasa on ette kaotaja. Mida teevad aga Adson ja Tuglas?

Marie Underit mängib Kersti Heinloo, kes eraldi vaadatuna on oma rollis täpselt nii hea nagu alati. Temas ilmnevad selgesti kõik tahud: puhkust ihkav naine; pisut väsinud ema, kes põgeneb linnast ära maale; poetess, kes vajab inspiratsiooni; armastust otsiv noor naine; kirglik armuke. Tema abikaasa Karl Hackeri rollis on lavastaja Ingomar Vihmar ise. Teatavas mõttes on tal väike roll, sest ta on nii naise kui ka selle armukese poolt ammu maha kantud. Vaid lapsed tahaksid rahu ja neile meeldiks, et kõik elaksid õnnelikult ja rahus koos. Karl Hacker on nagu teisest maailmast ega mõista luuletajate ja kunstnike valu ja vaeva. Ott Sepa Artur Adson oli ootamatu. Mõjus esiotsa oma tahumatus ja lihtsas olekus liiga koomilisena, aga mine tea, võib-olla Adson oligi niisugune ... Pikapeale harjusin. Kokkuvõttes oli Adson oma asjalikkuses ja toimekuses lausa teravalt vastandlik boheemlasliku ja unistava Tuglasega. Under võis ju unistada ja nutta, ent just Adson sõnastas talle, et sel suvel juhtunu on vaid üks episood elust. See on möödas ja kaua seda taga nutta pole mõtet.

Kristo Viiding Tuglasena üllatas väga. Ühest küljest ei ole tal ammu enam ühtki kandvat rolli olnud ja teisalt on ta saanud mängida pigem teistsuguseid tüüpe. Birkenruh's meenus taas lavakaaegne Kristo. Tuglasena natuke uje, ent vägagi teadlik, et ta on kõige populaarsem mees. Võib-olla oligi tema ja Marie Underi armastus suur, tõsine ja siiras, kuid vähemalt tagantjärele tundub Adsonil olevat algusest peale õigus.

Jäävad veel Marie ja Karl Hackeri tütred Dagmar ja Hedvig, keda mängivad vastavalt Kati Ong ja Adeele Sepp. Mõlemad teismelised. Vanem tütar on juba eas, kus Friedebert Tuglas on temagi unistuste printsiks saada jõudnud, noorem tajub vaid abitust ja nõutust vanemate suhete lahendamisel. Mõlemad on omas elemendis ja jääb mulje, justkui peavad liiga vara suureks saama.

Selle suvelavastuse projektijuht Margit Eerik ütleb kavalehel:

"Kui pärast seda suve Kaunissaarest läbi sõites mõtleksid inimesed Birkenruh'st kui ühest olulisest paigast Eesti kultuurikaardil, peab MTÜ Tuulekell oma ettevõtmist kordaläinuks ja usub, et 95 aasta taguse suve taaselustumine oleks olnud meelepärane ka tolleaegsetele noorkirjanikele."

Kõige olulisem ja märkimisväärsem roll on "Birkenruh' episoodi" mängupaigal. See toetab uskumatult hästi teksti ja aitab luua täpse terviku. Inimesed ja lood annavad kohale tähenduse ja koht jätab mälestused.