Neljapäev, 31. detsember 2009

Vihmatants

Kunagi rääkis näidendi "Vihmatants" eesti keelde tõlkinud Rein Oja ühes Teater. Muusika. Kinole antud intervjuus:

Ühe enda tõlgitud näidendi pakkusin just “Vanemuisele”, Ribalowi “Vihmatants”, sama mehe tüki “Päikesehelk” tegin mõne aasta eest Rakveres, neis mõlemas on mingi seletamatu loogika, miks asjad toimuvad just nii ja mitte teisiti, ja miksile vastust ei ole. Nagu eluski sageli. Seletamatu ja tabamatu miks? Vist minu teema.


Niiviisi vastas ta siis, kui intervjueerija palus soovitada mõnd Rein Oja tõlgitud näidendit eesti teatrile või nimetada mõni, milles ta ise tahaks mängida. Vanemuises "Vihmatantsu" vist ei lavastatud? Aga võimaluse enda juhitud teatris "Vihmatantsus" mängida sai küll. Lavastada sai selle Merle Karusoo, kes arvatavasti tegi lihtsalt kas seda, mida kästi või lihtsalt ei osanud materjali omaks teha. Välja kukkus lavastus, kus üsna hea rollilahendusega saavad hakkama vaid Rein Oja ja Ain Lutsepp.

Näidend räägib kahest inimkonda igavesti painavast teemast: esiteks nii nagu ei olda rahul näiteks suvise palavusega, ei olda rahul ka paksu lume ja külma ilmaga; teiseks aga inimeste suutmatusest midagi muuta ja juhtida. Selle tõestamiseks või näitamiseks saabub kohalike mitut värvi elanike hulka lihtne noormees (Mihkel Kabel), kes on võimeline vihma tantsides välja kutsuma. Kogu maad on valitsenud pikka-pikka aega põud ja see tundub inimestele pääseteena. Kui poiss vihma välja tantsib, ülendatakse ta sisuliselt jumalaks. Probleemid muidugi ei lõpe ja uuest olukorrast üritavad juba uued inimesed kasu lõigata.

Kuigi etenduse vaatamisest on paar päeva möödas, arvan endiselt, et see tekst oleks siiski võimaldanud palju paremat ja kõnekamat lavastust, kas või ajas ja ruumis Ameerika mandrilt Euroopa mandrile toomise kaudu või kuidagi muul moel siin ja praegu olulisemaks muutmise kaudu, Karusoo lavastuses on kõik näidendis olnud stereotüübid kui pildid lavale pandud, rohkem ei midagi. Ükski näitleja peale eespool mainitud Rein Oja ja Ain Lutsepa ei ole loonud karakterit, mis võinuks lubada nautida kas või väga head mängu. Merle Palmiste lõbutüdruk oli nii tavaline, Tiit Sukk oli alguses kohati lootustandev, aga temagi muutus vaid oma osa ära mängivaks tegelaseks. Tõnis Mägi oli kaasatud lavastusse ilmselt sellepärast, et ta sarnaneb väga indiaanlasega, eriti sellises staatilises lahenduses, teiseks oli tema tehtud muusikaline kujundus, mis oli tegelikult oma tagasihoidlikkuses väga muljetavaldav.

Lavakujundus meenutas esmapilgul Linnateatri "Iguaani öö" kujundust, oli aga mõjusam ja loomulikum. Huvitavalt oli lahendatud "troonil istumine". Kord istus seal härra Standard, siis aga must mees. Veel kord - sümboleid on Ribalowi tekstis küllaga, aga sellisest lihtsas lavastuses ei hakanud need kuidagi rääkima.

Imelaps Estonia kammersaalis

Jõulude ja aastavahetuse vahel jõudsin vaadata veel ühte lastelavastust. Selleks oli tänaseks mängukavast maha läinud "Imelaps" Estonia kammersaalis.

Otsus lapsega teatrisse minna sündis seekord spontaanselt. Oli lihtsalt vaba pärastlõuna. Kassast piletid kätte saanud, suundusime Estonia maja paremas küljes asuva ukse juurde ja sealt siis liftiga üles kammersaali. Olen seal varem paar korda käinud ja ega mulle eriti see saal ei meeldi. Aga varem olen vaadanud draamalavastusi. Üllataval kombel oli saal peaaegu tühi. Järelikult siis päramine aeg lavastus ka mängukavast maha võtta.

"Imelapse" kavalehel oli kirjas, et muusika on salvestatud umbes aasta aega tagasi Estonia suures saalis, ilmselt sümfooniaorkestriga. Ma ei tea, kas see, aga miski häiris mind sellise professionaalsete muusikateatri näitlejatega ja orkestrimuusika saatel esitatud muusikali puhul seal väikses saalis väga. Ei sündinud teatriimet ega suutnud näitlejad, kellel oli ju võimalus peaaegu igale publiku hulgas istunud lapsele silma vaadata, panna imelapse loosse sisse elada. Kokkuvõtteks oli peaaegu hea meel, et ruttu läbi sai.

Leelo Tungla tekst on ju tavapäraselt tore ja Piret Ripsi muusika osaliselt tuttavgi. Kõige toredam ikka see viimane laul:

Jõuluaeg on imeline,
lapsepõlv on lahe aeg.
Iga laps on väike ime –
olgu tütar, olgu poeg!


Lavastus oli sõna otseses mõttes carmentaborlik. Carmen oligi selle lavastanud. Selline temale omane soojus ja turvalisus kumas kogu etendusest läbi. Ometi jäi mulje, et näitlejad teevad veel need viimased etendused ära ja siis võib selle kõik ära unustada. Enamikul tegelastel olid dublandid ja minu arvates mängiski nn teine koosseis. Lapsele meeldis küll, aga tema kommentaarid käisid millegipärast ainult asjade kohta, mis imelapsesse üldse ei puutunud.

Teisipäev, 29. detsember 2009

Meretäis hirmu

Pole mõtet üles lugeda kõiki näitlejaid ja teatritegelasi, keda ma endaga samal etendusel kohtasin, aga kaks neist olid näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Kui Draamateatri lavastuse "Sinul on meretäis hirmu" kohta räägiti üsna pea pärast esietendust vist "OPis", et seekord tehakse midagi teistsugust kui Draamateatris tavapäraselt, siis etenduse vaheajal meenus ometigi veel üks "teistmoodi tegemine". Selleks oli Tiit Ojasoo lavastatud "Julia", mis mulle väga-väga meeldis ja tänu millele sai minust kõhklusteta NO-teatri usku inimene, kui Ojasoo seda juhtima asus.

"Sinul on meretäis hirmu" etendus kestab peaaegu 3,5 tundi. Sellepärast tuleb ilmselt ka siinne jutt pikk. Lühidalt kirjutada vist ei saa.

Ootasin pikisilmi võimalust, et seda "Sinul on meretäis hirmu" näha. Draamateatri kodulehel olev tutvustav tekst (mida pärast esietendust on veidi täiendatud ja täpsustatud) rääkis ühemõtteliselt mulle väga sobivast teemast. Lihtsalt pidin seda nägema! Esietendusejärgsed ja hilisemad arvustused ja kommentaarid muutsid küll ettevaatlikuks, aga võib-olla just see ettevaatlikkus andis mulle võimaluse tulla etenduse lõppedes saalist välja teadmisega, et teine vaatus päästis etenduse. Ootused olid ju võimalikult madalaks surutud.

Tänaseks, kui vaadatud etendusest on mõni päev möödas ja kui olen kavalehe sihilikult kaanest kaaneni läbi lugenud, tundub, et hakkasin teist vaatust võtma rohkem kui kontserti ja selles bändis soleeris väga mõnusalt Ivo Uukkivi. Nagu omas elemendis. Teisisõnu, lubatud rock'n'rolli asemel kostus lavalt punki. Ivo Uukkivil oli teises vaatuses ridamisi häid kohti: paar lugu, mille solistiks ta oli, absoluutselt kirjeldamatu irve kiigel ja stseen, kus nad Kaie Mihkelsoniga teineteisele justkui eraldi tubades korrutasid, et "sa ei ole enam see, kellega ma abiellusin". Peale selle mängis Kristo Viiding minu arvates väga hästi ja suutis loo mõnusalt kokku tõmmata. Keerles see ju tema ümber ja tema maailmas - algas poisi kolmanda sünnipäevaga jne.

Draamateatri suur lava on äärest ääreni ära täidetud. Kola on liigagi palju. Kastmajade lahendus oli nutikas, sest võimaldas paralleelselt kahte perekonda näidata, aga sauna puhul mõtlesin jupp aega, kus ma seda varem näinud olin. Siis turgatas, et paar päeva tagasi Von Krahli "Indiate uurimises". Ei tea, kas seesama saun või emma-kumma koopia?

"Sinul on meretäis hirmu" lavastuse aluseks olevat väidetavalt Niemi "Popmuusika a la Vittula". Ma ei ole seda raamatut lugenud. Lähtusin seetõttu lihtsalt, et tegemist on Lauri Lagle ja Maria Lee Liivaku kokku kirjutatud looga. Tõele au andes, liiga palju oli kokku kuhjatud. Seda nii tekstilises ehk stseenide paljususe mõttes kui ka lavastuslikus mõttes. Täiesti mõttetud olid näiteks testamendi ettelugemise ja matemaatikatunni stseenid. Sellisel kujul ei olnud neis isegi situatsioonikoomikat. Meelde jäi Margus Prangeli lause: "Ega te sõtta ei lähe! Kooli lähete ainult ju." Ilmselt on see lihtsalt noore lavastaja ambitsioonikas püüd näidata korraga kõike. Ometi oli lavastuses ka väga häid kohti. Tõeliselt üllatas Margus Prangel, kes näitas nii otsesemal kui ka kaudsemal moel tüüpilist täiskasvanut, perepead, kes oma täit(u)mata unistusi laste peal välja elab. Tema ühest pojast (Märt Avandi) kujunes hiljem üsna julm mees. Kusjuures Avandi hüvastijätuluuletus ja koht, kus ta Mattiase (Kristo Viiding) peaaegu surmani ära ehmatas, olid võimsad. Kersti Heinloo Londonisse minek, sealt saadetud kiri ja naasmine olid väga head stseenid. Hilje Murel pereemana oli ehe.

Nagu alguses öeldud, olid mu ootused-lootused üpris madalad. Nii ma siis otsisingi tavatult palju lihtsalt häid kohti, lahendusi, proovisin selle loo enda jaoks rääkima panna. Sellest oli palju abi, sest nii pikast etendusest ikka leiab kas või midagigi, olgu selleks siis mõni väga hea näitlejatöö või mõni lause jne. Arvatavasti jooksis lugu mu jaoks tervikuks teise vaatuse nendes kohtades, kus Kristo Viidingul oli täita justkui vaataja roll. Võib-olla oligi idee panna lihtsalt meenutama kõiki totrusi, hirmsaid ja vähem hirmsaid asju, mida keegi kunagi on teinud, tundnud, kogenud või näinud? Ja selle pinnalt peaks vaataja (kes võiks lavastuse noortepärasuse tõttu olla noor, aga samas jällegi ajastu ja tagasivaataja pilgu omamise pärast peaks olema ikka enam mitte nii noor?) ära tundma oma (kunagised) hirmud. Võib-olla sellepärast, et jõudsin lõpuks just niisuguse mõtteni, tekkis lõpus tunne, et võiksin seda lavastust mõne aja pärast veel kord vaadata. Teades siis juba sisu, saaksin eos "müra" tähelepanuta jätta ja keskenduda teatud inimestele, hetkedele, tegudele. Huvitav, palju alles jääb?

Miks pandi Kilu rolli Mihkel Roolaid? Ilmselt sellepärast, et oleks olemas vajalik bassimees. Rollilahenduses mõjus ta esimeses vaatuses oma võimuka isa vastandina täitsa hästi, aga teises vaatuses oli tal liiga palju teksti ja lausa kurvastas, et nii läks kaduma Kilu ja Svea (Mari-Liis Lill) kahekõne olulisus lõpus ja veelgi olulisem Kilu monoloog lõpus.

Pealkirja mõte jäi lavastuses üsna ähmaseks ja kadus müra taha ära . Et aru saada, mida ma üldse aru saan, otsustasin kavalehe äärest ääreni läbi lugeda. Selle arvustamine võiks olla kohe eraldi teema. Vist ei olnud kusagil kirjas, kes selle koostas? Põhimõtteliselt saan ju sellise formaadi valimisest aru, aga jube ebamugav, kui mitte öelda et võimatu, on sellist kava näiteks vaheajal lugeda. Artiklite valik on ka kuidagi kummaline. Peale selle näiteks Tiit Kändleri artikkel mälust oli ju lihtsalt toimetamata (Endel Tulvingust räägiti kahes lõigus jne). Arvatavasti prooviti sellise teaduslikuma iseloomuga kavalehega luua tõsist ainest, aga tulemuseks oli veel üks kiht, mille võinuks loo parema kulgemise ja lihtsama vastuvõtmise huvides jällegi ära jätta. Võinuks ehk hoopis Niemi raamatut mainida kavalehel ja sellest rääkida.

Esmaspäev, 28. detsember 2009

Tallinna Poistekoori 2. jõulupüha kontsert

Meie pere jõulupühad päädisid tänavu ikka Tallinna Poistekoori kontserdiga Niguliste kirikus. Ja oi kui ilus oli sinna minna! Üle mitme aasta on ju jälle valged jõulud. Õigupoolest ma ei mäletagi enam, millal nii palju lund Eestis oli.

Parkisime auto Tõnismäele ja peaaegu jooksime Kaarli puiestee tuledesäras alleel. Vabaduse platsil olid sellel põhjala jõulude platsil äsja süüdatud tuled, Harju tänava liuväljal oli üsna palju uisutajaid. Ja Niguliste kiriku saal oli jälle välja müüdud.

Ebatraditsiooniliselt alustasid poisid tänavu laulmist ilma küünaldeta, küll aga oli avalaulu ("Püha öö") seade nii hästi tehtud, et maksimaalselt oli ära kasutatud kirikusaali kõla ja poiste erinevad häälevarjundid tulid toredasti välja. Peamise solistina esines Hongkongi päritolu kontratenor Ka Bo Chan. Umbes tunnipikkune kontsert möödus nagu unes. Jõuluhardus ja -sära on veel praegugi hinges. Armastan seda iga-aastast kontserti! Teist aastat on kooripoisid pärast kontserti trepil seisnud ja kõigile külalistele häid jõule ja pühi soovinud.

Laupäev, 26. detsember 2009

Tundmatu vombat Draamateatris

Kuulan mõnikord hommikuti autos "Rahva oma kaitse" saadete salvestusi ja naeran südamest, kui Mart Juur ja Andrus Kivirähk jälle vindi niiviisi üle keeravad, et enam mitte midagi lisada ega öelda ei jää. Eeskätt on Kivirähk siiski kirjanik. Romaanikirjanik, näitekirjanik, lastekirjanik, vist ka kolumnist. Proovides siin keskenduda praegu Kiviräha tekstide lavastamisele, olen näinud, et nende tekstide lavastamine võib ka täielikult ebaõnnestuda. Aga Kivirähk on meie tänapäeva näitekirjanduse paremaid ja lähedasemaid osi ja seetõttu on Eesti Draamateatri repertuaaris praegu korraga neli Kiviräha tekstil põhinevat lavastust.

Olgu kohe alguses öeldud, et "Vombat" näitemängu pealkirjana on mittemidagiütlev, mittehuvipakkuv jne. Paljud meist teavad, et tegemist on kukkurloomaga? Või kui ka keegi teab, siis miks peaks selline teema kõnekas olema? Mul on siiski kuri kahtlus, et Andrus "spikerdas" näiteks "Metspardi" või mõne teise samasuguse näidendi pealt, kuigi "Vombati" sisuks on ehteestlaslik juurte otsimise püüd. "Vombati" lavastas Draamateatris Merle Karusoo. Tegi ülihea, just nagu meie endi elust jutustava näidendi põhjal suurepärase lavastuse.

"Metspart" assotsieerus mul kas või sellepärast, et seal on ka part mingis ruumis kinni. Lõpuks lastakse maha. Vombat istub pererahval samuti saunas ja aeg-ajalt ainult häälitseb või näitab paberiportfelli närides oma suhtumist sugupuu-uurimisse. Sauna muidugi kasutada ei saa. Vombat on sama tundmatu loom kui mõni kauge sugulane meile eestlastele. Samas piisavalt eksootiline ja äge, et oleks ilmselt tore teada küll, kui meiegi oleksime mõnest auväärsest aadlisoost või muidu austusväärsest suguvõsast pärit.

Kaasa teeb selles lavastuses osa Draamateatri suurepärasest kaardiväest, eesotsas Jaan Rekkoriga ja lõpetades Ita Everiga. Sinna vahele mahuvad veel Viire Valdma, Uku Uusberg, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur ja Raimo Pass. Kõik mängivad väga hästi.

Lava on valge ega meenuta kuidagi tüüpilist eesti kodu, pigem mingit eurokodu. Pereemal on moemaja ja selle tõttu lendab väga palju ringi, pereisa elatub (?) ajalehtedele koomiksisarja joonistamisest ja perepoeg õpib (?) Inglismaal ülikoolis. Vanaema praeb hommikuti esimese asjana vorsti ja järgmiseks pannkooke. Tundub jabur, aga tegelikult ei ole selles lavastuses põrmugi jantlikkust. Teatavas mõttes on selles elu rohkem kui elus endas. Südamest naermine on tagatud. Ühes kohas tundsin, nagu oleks Sofi Oksaneni "Puhastusestki" ainest võetud.

Kaie Mihkelsoni sugupuu-uurija ei proovi mitte ainult puud joonistada, vaid soovib teada tõde. Seejuures usub ta muidugi kõiki, kes natuke rohkem rääkida tahavad. Kuna ETV näitas hiljuti algusest peale "Õnne 13" osasid, siis oli mul veel üsna värskelt meeles Helle-Reet Helenurme tegelaskuju selles. Üllatav sarnasus! Tõnu Oja naabrimees tundub küll alguses must-valge tüüp, aga neid värvikihte muudkui koorub ja koorub. Üks etenduse paremaid stseene on näiteks see, kui ta saab teada, et tema isa olevat Abessiinia meremees. Uku Uusbergi Tolkieni-hullusel ei tundu esialgu põhiteemaga seost olevat, aga kui selgub, et ema-isa olid kunagi õppinud portugali keelt, on pilt selge: need on justkui loomulikud eluetapid - kõigepealt püüd irduda, siis kokku saada.

"Vombat" on hästi soe ja mõnus lavastus, naerda saab südamest ja sobib igaühele, sest näiliselt lihtsa teksti all on kihtide viisi sügavamat ja mitte nii sügavat teksti. Paar päeva enne jõule oli seda väga kosutav vaadata. Minu arvates sobib "Vombat" vaatamiseks ka siis, kui eriline Kiviräha austaja ei olda. Isegi ühtki roppust ei ole.

Reede, 25. detsember 2009

Indiate uurimine

Pidasin endaga maha pika sisemise dialoogi, et jõuda selgusele, kas lähen viimast "Indiate uurimise" etendust vaatama või mitte. Ma ei ole ilmselgelt NYYD-festivali publik, aga just selle festivali jaoks see lavastus tehti. Ooper Von Krahli teatris on kuidagi veider žanrimääratlus. Need olid miinused. Plusspoolele jäid Mart Koldits lavastajana ja terve rida näitlejaid, alates Taavi Eelmaast, jätkates vendade Raudsepatega ja Raivo E. Tammega. Peale selle veel hiljutisest "Kajaka" lavastusest tulenenud Von Krahli Teatri taasavastamine ja lootus jälle ühe vahva teatrielamuse võrra rikkamaks saada. Nii ma siis läksingi teatrisse.

Järgmise dialoogi pidasin endaga maha saaliuksel. Enne etendust tantsis ja laulis laval, napilt paari meetri kaugusel esimesest reast kauboiks riietunud Raivo E. Tamm. Distants esirea ja lava vahel tundus olematu ning ma hakkasin kõvasti kõhklema, kas ikka tahan ühte nendest esireas olevatest vabadest kohtadest endale võtta. Jällegi sai võitu plusspool ehk teadmine, et mulle ju meeldib esireas istuda.

Raivo E. Tamm kehastas äraspidist ekspressiivset konferansjeed. Ta kehastab ideaalilähedasel moel lolli ja pealiskaudset ameeriklast. Võib-olla oleks pidanud õllekõht veelgi suurem olema? Igatahes tema tehtud sissejuhatus tõotas ainult head.

Innuga hakati ajalugu ette mängima, mis siis et enesekesksel moonutatud moel. Ja kohe hakati ka laulma. Faktirohkusest hoolimata jäi esimene vaatus kuidagi õhukeseks ja mul oli üpris raske kõiki sümboleid lahti mõtestada. Pealegi kippus uni vägisi peale. Teises vaatuses oli ooperivormist täielikult loobutud ja lõppkokkuvõttes ma ei saanudki aru, miks seda lavastust ooperiks oli vaja nimetada ja vormida ... Koori saab kasutada ka tavalises draamalavastuses, on kasutatud varemgi, ja väga edukalt. Koor sobis "Indiate uurimissegi" väga hästi.

Viimasel ajal on Kristjan Sarv hakanud muutuma teatavat sorti matšode ja madalalaubaliste ülbikute sünonüümiks. "Indiate uurimises" oli ta aga tõeliselt positiivne üllatus. Tema kehastatud preester oli mängitud õrnaks üldise saamahimu ja vägivallapuhangute ees võimetuks muutuvaks hingekarjaseks. Ta sobis ideaalselt sellesse rolli!

Tegelikult on üsna keeruline sellest lavastusest kirjutada. Aluseks võetud materjali hulk on aukartustäratav: valitud teosed „Keskaja antoloogiast”, näiteks „Nibelungide laul” ja Dante Alighieri „Jumalik komöödia”. Lisaks Geoffrey Chauceri vaimukas inimtüüpe uuriv „Canterbury lood”. Neid kõiki on libretist Jan Kaus ilmselt kasutanud, peale selle veel hulk muid teoseid. Kusagilt jäi silma isegi Houellebecqi nimi. Minu meelest on kaks võimalust: sellest materjalist ei ole üle käinud kas Jan Kaus või Mart Koldits. Tulemuseks siis kohati pudruks ja kapsasteks kätte läinud läänelikku mõttelaadi kirjeldav lavastus, mis oleks mulle kindlasti palju rohkem meeldinud, kui tegemist olnuks näiteks ühe ülalnimetatud teose tänapäevase tõlgendusega.

Kolmapäev, 23. detsember 2009

Väikse nõia jõuluime

Nukuteatri teine tänavune nn jõululavastus oli "Väike nõid". Aluseks ikka Preussleri samanimeline raamat, millel ei ole mäletatavasti mitte midagi jõuludega pistmist. Sestap paluti ilmselt Wimbergil (vabandan, kui eksin) seda lugu veidi kohandada ja õigupoolest lõpp päris teistsuguseks muuta. Kuigi hea võidab kurja niikuinii. Lihtsalt hästi mõnusalt mõjus, et kurjade nõidade kurjast kavatsusest inimeste jõulud ära rikkuda sai väikse nõia jaoks motiiv neid takistada.

Muusikalises kujunduses kasutati ammusest telelavastusest tuntud Ülo Vinteri muusikat ja mõne laulu oli kirjutanud ka Kaire Vilgats. Telelavastuse "Väike nõid" on nii tuntud ja paljudel praegu arvatavasti ka DVD-l kodus olemas ja nagu ei ole näiteks mis tahes "Pipi Pikksuka" lavastust võimalik kujutleda ilma "Lauluta põhjamaast", ei saa vististi ka "Väikest nõida" lavastada nii, et seal mõni "kohustuslik" Ülo Vinteri laul ei kõlaks. Kindel on, et publik hakkab rokkima. Hakkas Nukuteatri lavastuseski.

"Väikse nõia" lavastas Nukuteatris nende pealavastaja Jevgeni Ibragimov. Ja see on kvaliteedimärk! Peaosadesse valiti Iiris Vesik, kes on väikseks nõiaks justkui loodud, Marko Matvere, kes tegi peanõiast niivõrd tugeva lolli massi taltsutava juhi, et alates esimesest hetkest, mil teda laval näha sai, jäi üle ainult imetleda ja imestada. Eriti hea oli stseen, kus väikest nõida testiti, ja see, kuidas peanõid pärast seletas, mida tegelikult järgmisel päeval teha plaanitakse. Kaarenit mängis Taavi Tõnisson, kes on minu arvates Nukuteatri muusikalide hing. Ta on ühtviisi hea nukunäitleja (seda oskust sai "Väikses nõias" rakendada rohkesti) kui ka muusikalinäitleja.

Veel üks äärmiselt tähelepanuväärne asi selles lavastuses on kunstnikutöö. Kunstnik oli toodud Tšehhist ja sisuliselt tehti paari-kolme kangatükiga ja toigastega (kui ka luudasid niiviisi nimetada) laval lausa imet. Lavakujunduse liigutajad olid üleni mustas ja see on tõesti üks väheseid lavastusi, kus lavamehed jäävad peaaegu nähtamatuks ja kus mind lava pidev muutmine üldse ei häirinud. Kunstniku käsi oli mitte ainult tajutav, vaid enam kui tuntav ka kostüümides. Nõiad nägid välja peaaegu värdjalikud, samas kui väike nõid ja peanõid olid inimlikud. Mõnus etendus oli!

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Säratu Voldemar

Nii kurb on seda kirjutada, aga näide sellest, kuidas üks lavastus aja jooksul muutub, sõna otseses mõttes "maha käib", on "Voldemar" Draamateatris. Leidsin vana kava vahelt pileti ja sellest saab järeldada, et esimest korda vaatasin "Voldemari" 18. oktoobril 2007. Lavastus oli esietendunud 25. märtsil 2007. Ei saa ka ära unustada, et omal ajal tunnustati "Voldemari" korralikult:

Andrus Kivirähk – algupärase dramaturgia auhind 2007
Taavi Teplekov (Lemmergas) – parim meeskõrvalosa 2007. aastal
Ardo Ran Varres – Eesti Autorite Ühingu preemia 2007 sõnalavastuse originaalmuusika eest


Mäletan, et ma ei olnud tookordsete teatri aastapreemiate ajaks veel Rakvere Teatri "Cyrano de Bergeraci" näinud ja tahtnuksin parima meespeaosa eest anda auhinna just Tiit Sukale, Voldemari rolli eest. Hiljem muidugi olin nõus tollase žürii otsusega, kui see auhind anti Üllar Saaremäele.

Aga eile nähtud etendus oli vaid aimatav vari paari aasta tagusest teatrisündmusest. Natuke ettevaatlikuks tegi seegi, et publikut oli vast ainult poole saali jagu. Kui ma esimestel minutitel pugistasin etteaimatavuse tõttu ehk liigagi palju naerda, siis üsna pea leidsin end lihtsalt istumas ja jälgimas seda üsna halli laval näidatavat pilti. Tõsi, aeg, millest lugu räägib, on hall. Aga Voldemar Panso ei olnud ju hall! Ka Tiit Sukk ei olnud paar aastat tagasi hall. See oli väga särav roll! Eile ma igatahes ei uskunud, kui ta hüüdis: "Elagu elu, mis põletab rinda!"

Merle Karusoo lavastus põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil ja on selle esmalavastus. Tõtt-öelda ega eriti ei kujutagi ette, et peale Draamateatri seda näidendit veel lavastada võiks. Voldemar Panso on sedavõrd karismaatiline, et raske on kujutleda sellesse rolli praegu kedagi teist peale Tiit Suka, kes mängib kõigest hoolimata väga hästi. Tegelikult oli väga hea Panso mõni aasta tagasi ka Raivo E. Tamm Vanemuise "Teatriparadiisis". Aga tema ei sobi jällegi vanuse poolest noort Pansot mängima. Ja Kivirähki "Voldemar" on pealegi Tallinna-keskne.

Teised tegelased peale Voldemari on konduktor Viire Valdma, kes oli minu arvates paar aastat tagasi nähtud etenduses palju nüansirikkam ja karmim seltsimees kui nüüd. Niisugused täisid, nagu Voldemar teda tabavalt nimetab, oli ju tollane Stalini-aegne ja -järgne nõukogude ühiskond täis. Südame ajasid pahaks. Mari-Liis Lill on reisijana lihtsalt Helmi, aga peab mängima Voldemari "lavastuses" kõiki naistegelasi. Minu meelest õnnestub tal seejuures kõige paremini Voldemari ema mängimine. Üldse olen hakanud mõtlema, et sellise madala hääle tõttu on Mari-Liisi paremad ajad näitlejana ilmselt alles kümnekonna aasta pärast. Guido Kangur on praegu tippvormis ja pole olulist vahet, mida tal laval teha vaja on. Ta teeb seda ikka väga hästi.

Jääb veel Taavi Teplenkov, kes pälvis 2007. aasta eest parima meeskõrvalosa auhinna. Tema oli parim ka eilses etenduses. Ütleks lausa, et ainus kelle puhul oli säilinud kõik, mida esimesest vaatamiskorrast mäletan. Ja tema ümberkehastumisvõime on niikuinii võrratu. Seda tõestab ju näiteks "Kõik on täiski".

"Voldemari" lavastus on tegelikult väga kihvt oma mitmeplaanilisuses ja kujundlikkuses, alates tinglikust rongisõidust Kivimäelt Balti jaama. Peatused märgivad mitmesuguseid Panso elu pöördepunkte. Mõned neist on tähelepanuväärsemad (siis tuleb alati konduktor, kõnnib vagunist läbi, sekkub vestlusessegi), mõned vähem olulised. Vahele jääb ka näiteks ootamatu peatus, sest tuleb läbi lasta teine rong. See on täpselt küüditamiste ajal. Lõputu joomine, aga kaine peaga seda aega üle elada vist ei olnudki võimalik, rääkimata mõnest ööst. Anekdoodid on täpselt sellised piiripealsed. Kahju, et paljud nüansid jäid lihtsalt teksti sisse ega tulnud enam laval välja. Sellel lavastusel on olnud palju paremaid päevi.

Pühapäev, 20. detsember 2009

Nüganeni "Ma armastasin sakslast"

Kui hooaja alguses teatas Linnateater, et rahapuudusel ei tooda sellel hooajal välja ühtegi uuslavastust, oli mure suur. Repertuaariteater peab hoidma oma publikut, aga seda on keeruline teha, kui uusi lavastusi peale ei tule. Häid lavastusi, mida Linnateatri repertuaaris on rohkem kui üks, võib ju mitu korda vaadata, aga kui kaua ... Igatahes olin mina tänavu sügisel olukorras, kus Linnateatri repertuaarist oli vaatamata vaid üks lavastus. Ja selle kohta ma ei tea, kas tahan seda üldse vaatama minna. Nii et ma justkui ei olekski siis enam selle teatri publik.

Suur oli rõõm, kui selgus, et Nüganen lavastab siiski. Ja jätkab Tammsaare lainel ehk: "Oleks tore, kui iga eestlane võiks öelda "minu Tammsaare"." Ta valis lavastamiseks Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast".

12. detsembril esietendunud "Ma armastasin sakslast" lavastust sobib ilmsesti kõige paremini iseloomustada sõnaga "ilus". Tegelikult peaks rääkima kõigepealt dramatiseeringust, sest Nüganen on sellest jätnud välja raamatu ühed kandvamad dialoogid ehk lõunalauavestlused majaproua ja majahärraga. Neid mainitakse üksnes möödaminnes. Nüganeni lavastus on seetõttu Oskari ja Erika duett. Ja väga-väga ilus duett. Olgugi et kurb ja olgugi et ma nutsin lõpus peaaegu lahinal.

Priit Võigemast teeb Oskarina suurepärase rolli. Kuidas ta liigub või tantsib stseenist stseeni, meenutajast armunud noormehe rolli on hõrk. Minu arvates ei ole Eestis teist meesnäitlejat, kelle silmad niiviisi märjaks võivad minna, kelle põskedelt võivad vajaduse korral voolata pisarad. Seejuures on ta Oskarina nii iseäralik, et kordagi ei meenu ükski teine tema mängitud suur ja hea roll. Täiesti võrdväärselt hea rolli teeb ka Külli Teetamm, kes kehastab Ericat. Väga mõnus aktsent ja suurepäraselt välja mängitud noore tüdruku mured! Priidu Oskar on väga detailitäpne eesti mees ja Külli Erica ehe saksa preili.

Parunit mängis eilses etenduses Kalju Orro. Minu lemmikparun on "Wargamäe Wabariigis" mänginud Volli Käro. Ja mul oli väga hea meel, et Kalju Orro parun oli nii sarnane, vastas täpselt mu ettekujutustele ja ootustele.

"Ma armastasin sakslast" on küll eesti noormehe ja saksa tütarlase armulugu, aga selles tekstis on tammsaarelikult palju ühiskonna probleeme. Pealegi on need ajatud. Korraks tekkis eile vajadus kavalehelt kiiresti järgi vaadata, mis aasta nende sündmuste ajal õigupoolest oli.

Nüganen ütles ühes intervjuus, et enam odavamalt ei saanud seda lavastust välja tuua. Ja täiesti hämmastav, kui ebaoluline on tegelikult lavakujundus või -kujundamatus, kui oluliseks muutuvad inimesed ja nendevahelised suhted, ajutisus. Armusin eile õhtul uuesti. Armastus peab ilus olema, ja ongi nii ilus, et läheb juba koledaks, kui tsiteerida Oskarit.

Laupäev, 19. detsember 2009

Tere, Köismäe torn!

Väga ausalt! Tallinna vanalinn on iseenesest nii suur vaatamisväärsus, et sellest ei saa kunagi küll. Ometi ei satuta eriti sageli sajanditevanustesse vanalinna müüridesse. Korraldatakse küll mitmesuguseid ekskursioone ja mitu müüri torni on lausa muuseumid. 2003. aastal etendustepaigaks kohandatud Köismäe torni on nüüd päris aktiivselt kasutusele võtnud Nukuteater. Seetõttu on avanenud tore võimalus viia sinna ka pisikesi lapsi.

Üks lavastus, mida Nukuteater Köismäe tornis mängib, on pigemini väikestele lastele mõeldud "Tere!". Jaan Tätte samanimelise jõulunäidendi järgi lavastatud. Tätte tekst on nii soe! Ma ei ole varasemaid selle näidendi lavastusi näinud (neid on ilmsesti üle Eesti mitmel korral tehtud) ega näidendit lugenud, kuid Nukuteatri ühe tänavuse jõululavastuse ehk "Tere!" kohta tuleb küll ainult kiidusõnu öelda. Eelkõige sellepärast, et etendus pani lapsed hiirvaikselt kuulama-vaatama ja vajaduse korral hoolega kaasa mõtlema ja arvamust avaldama. Kujuteldamatult erinevad võivad kõik etendused ikka olla, kui nii palju sõltub publikust!

Kuna minu meelest ei ole Tätte kunagi lastekirjanik olla üritanud, siis peegeldub sellestki näidendist tegelaste dialoogide kaudu väga palju üldinimlikku, täiskasvanute tasandi teksti. Pugistasin selle sooja huumori peale peaaegu vahetpidamata naerda ja avastasin end naermas ka siis, kui mõni publiku hulgas istunud laps siiralt midagi ütles või kommenteeris. Mina mõtlesin ikka oma täiskasvanuliku rikutuse taseme järgi.

Lugu keerleb kahe täiskasvanu kodus. Mängivad Agnes Aaliste ja Tarmo Prangel. Jah, Marguse vend, kes sobib minu arvates lavale veelgi paremini kui Margus. Kohe esimesest stseenist peale oli nende elus väga palju tuttavlikku. Nii et mul tuli üle pika aja jälle meelde, et Jaan Tätte inimestetundmise vastu ei saa vist ükski tänapäeva eesti näitekirjanik.

Lõpuks kooriti jõuluvana ära ja kõik lapsed said kingitusega koju minna. Väga-väga armsalt oli see lahendatud!

Kolmapäev, 16. detsember 2009

NO-teater jälle Wiener Festwochenil

Möödunud reedel avalikustati 14. maist kuni 20. juunini 2010 Viinis toimuva suure teatrifestivali Wiener Festwochen programm. Muu hulgas kuulub seekordse festivali programmi jälle üks Teater NO99 lavastus - "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" on festivali mängukavas kolmel õhtul:
12. juunil kell 20.30
13. juunil kell 20.30
14. juunil kell 20.30

Pileteid hakatakse müüma 28. jaanuaril 2010.

Juba saadud teatripreemiad

Teatrifestivalil DRAAMA 2009 pälvis see lavastus ansamblitöö preemia ja Marika Vaarik naisnäitleja preemia. OmaDRAAMA 2009 võistlusprogrammis toodi esile: Tiit Ojasoo - Best Production, Marika Vaarik - Best Production, Ene-Liis Semper - Best Production.

Esmaspäev, 7. detsember 2009

Armastus esimesest ...

Mõnikord mõtlen, et peale selle, et vanasti olid maasikad punasemad ja rohi oli rohelisem, olid ka Hollywoodi filmid paremad ja sügavasisulisemad. Muidugi tehakse praegugi häid filme. Asi ei saa olla selles, et vaatan nüüd eelkõige neid vanemaid filme, mis ajaproovile vastu on pidanud, sest päris kindlasti vaatasin 1993. aastal ka uusi filmi. Võib-olla tõesti, et kehvasid nendest enam ei mäleta ja seepärast tundub, et tollal oligi kõik hea?

"Unetu Seattle'is" (Sleepless in Seattle) on 1993. aasta film, ja päris tõsiselt imearmas romantiline komöödia. Peosades Tom Hanks ja Meg Ryan. Märt Milter nimetas aastaid hiljem selle filmi tinglikuks järjeks sama režissööri teist filmi, mille pealkiri on "Sulle on sõnum" (You've Got A Mail). Tõsi ta on, et sarnasust on nendes kahes filmis küllaga. Mäletasin "Sulle on sõnumit" suure pisarakiskujana. Eile õhtul vaadatud "Unetu Seattle'is" oli aga komöödia kõige paremas mõttes. Võib-olla olin 10 aastat tagasi "Sulle on sõnumit" vaadates lihtsalt tundlikum ...

Loo märksõna on "maagiline" või pigem "maagiline armastus". Seda sõna kuuleb Annie (Meg Ryan) esimest korda oma emalt, kui proovib selga pulmakleiti. Mõni aeg hiljem kuuleb ta õhtul pikal autosõidul raadiosaadet, kus poolteist aastat tagasi leseks jäänud mees Sam (Tom Hanks) räägib saatejuhile-psühholoogile oma naisest. Mees nimetab oma abielu maagiliseks. Kathleen hakkab otsima oma suhtest sedasama "tunnet", aga ei leia.

Pärast seda saadet saab Sam tuhendeid kirju naistelt, kes temaga tuttavaks saada soovivad. Koos pojaga hakatakse otsima sobivat uut ema. Sam lööb käega ja otsustab hakata kohtuma oma tööalase partneriga. Poiss püüab isa veenda, et see tunneks huvi Annie-nimelise kirjutaja vastu. Isa ei võta vedu, ja poisil ei jää muud üle kui ise kokkusaamine organiseerida. Samal ajal on Anniel tekkinud kinnisidee Samiga tuttavaks saada ja ta lendab ühest USA servast teise. Nii lihtsalt kõik muidugi ei lähe. Seevastu hakkab film kohati meenutama filmi "Üksinda kodus". Mingeid koledusi kellegagi ei tehta, aga südamest saab naerda küll.

Hollywoodi komöödiale kohaselt on lõpp hea. Võib-olla ongi armastus esimesest silmapilgust (või sõnast) võimalik. Päris kindlasti usun, et õnn on maagiline.

Pühapäev, 6. detsember 2009

Hommikueine Tiffany juures

Maailmas on väga palju häid raamatuid ja filme, kuid ükski inimene ei suuda kõike teada, kogeda, lugeda, vaadata. Ka siis mitte, kui vaid väga vähestele neist on ametlikumal või vähem ametlikumal moel külge riputatud silt "klassika". Nii olin ma küll kuulnud nii Truman Capote'i lühiromaanist "Hommikueine Tiffany juures" kui ka samanimelisest 1961. aastal vändatud filmist, mille aluseks ikka Capote'i teos. Aga igasugune side seni puudus.

Eile õhtul seadsin end mõnusalt teleka ette ja vaatasin filmi ära. Pole mõtet kirjutada, et juba kahetsen, et ei läinud möödunud nädalavahetusel Londonis olles üsna värskelt esietendunud lavastust vaatama. Kuuldavasti olevat selles lavastuses mindud südamerahus mööda omaaegsest menufilmist ja võetud aluseks jälle Capote'i tekst. Päris huvitav olnuks tutvuda Capote'i loominguga tänapäevases võtmes. Aga seda ma ei teinud kahjuks.

Film võitis kaks Oscarit muusika eest. Pole ka imestada, sest "Moon River" on võrratu laul! See muidugi ei tähenda, et üks hea laul otsustab filmi saatuse ja tagab kohe mitu Oscarit.

Audrey Hepburn on muidugi selle filmi staar. Tema ülimalt oskuslikult mängitud naiivne lapsnaine Holly paneb samal ajal nii kaasa elama kui ka kaasa tundma. Võib-olla põhjendamatult, aga mitmel korral leidsin end mõtlemast, et "Hommikueine Tiffany juures" on nagu "Seks ja linn" umbes 60 aasta eest. Komöödiastsenaariumis on kindlasti algteksti sügavust vähendatud, aga just see žanr on selle loo puhul filmile sobivaim. Naersin mitmes kohas sügavalt ja pikalt, kuigi lõpustseenid panid sõna otseses mõttes pisarad voolama.

Hebpurni partneriks on kirjanik Paul (Fred) Varjak, keda kehastab George Peppard. Esimene koht, kus ma filmis südamest naersin, oli see, kus Holly ronib aknast Fredi magamistuppa ja seal hommikumantli väel ringi traavib, lõpuks aga voodisse mehe rinna najale poeb ja magama jääb. Nii täpne on see, kuidas Fred tal asju käest ära võtab ja öökapile paneb ...

Ilus komöödia, puhas klassika! Sobiks vaatamiseks nt jõulude ja aastavahetuse ajal, kui tahaks midagi helget, ilusat, kerget ja head. Ja ajatut.

Laupäev, 5. detsember 2009

Salakaval valu

Varraku sari "Moodne aeg" on üldiselt kindel märk kvaliteedist. Selles sarjas on avaldatud ja avaldatakse edaspidigi uuema aja väliskirjanike loomingut. Nõudlikumale lugejale. 2002. aastal ilmus muu hulgas Andrew Milleri "Salakaval valu", mille esmatrükk Inglismaal ilmus kõigest viis aastat varem ehk 1997. aastal.

"Salakaval valu" on kirjaniku esikromaan ja olevat raamatu kaanel kirjutatu järgi kujunenud kirjanduslikuks sensatsiooniks. Muljetavaldav! Ilmselt ei tähenda sensatsioon siinkohal bestsellerit, sest vaevalt ma viimasel juhul sellest raamatust alles paar kuud tagasi esimest korda kuulnud oleksin. Armas kolleeg pistis pihku, öeldes: "Tõin sulle lugemist."

Esimese paarikümne lehekülje lugemine oli üsna piinarikas. Ei saanud üldse aru, kes on kes, mis toimub. Eks oli harjumatu lugeda üle pika-pika aja teostki, mille tegevus toimub 18. sajandil (no kes tänapäeval kirjutab nii vanast ajast, ilma et kuulutaks sellest kui ajaloolisest romaanist). Kummalisel kombel on autor suutnud väga hästi tabada ajastu hõngu, olles siiski stiili mõnusalt kaasajastanud. Nii et äkitselt muutus lugemine puhtaks naudinguks.

Peategelane on arst James Dyer, kes ise valu ei tunne. Tema andekus, ravimisviisid ja ravimiskiirus on imeline. Kui temast elu teises pooles saab justkui uus inimene ja kui ta hakkab valu tundma, kui kõik elu jooksul kogetu pinnale kerkib, tekkis mul assotsiatsioon tippspordiga. Tippsportlased kipuvad ju sageli vanas eas kannatama tohutute valude ja piinade käes - luud, lihased, liigesed valutavad, kõik vanad vigastused annavad jälle tunda. James Dyeri karakterisse on kirjutatud suurepärase täpsusega sisse see, et eesmärgile jõudmiseks tuleb keskenduda peamisele. Ta keeldub külmavereliselt postipoisi ravimisest, öeldes, et kui ta oleks teel Venemaale iga postipoisi pärast peatunud, ei oleks tal olnud seda teekonda mõtet ette võttagi. Kuni selleni välja, et ta möönab, et siis, kui ta valu ei tundnud, ei kahelnud ta kunagi, nüüd aga on ta muutunud väga ebakindlaks.

Tõrvatilk meepotis on selle raamatu tõlge, õigemini halvasti toimetatud tõlge. Lausa häiriv on lugeda, kui nimi on kirjutatud järjestikustes lausetes erinevalt.