Reede, 23. mai 2014

Risttuules ...

Kõik mu sõbrad ja tuttavad on justkui ühest suust öelnud, et nad ei julge seda filmi kinno vaatama minna. Ühest iseloomustavast sõnast - küüditamine - piisab, et mõista, et "Risttuules" pole naljafilm. Hoolimata sellest, et režissöör Martti Helde arvates on see film hoopis armastusest. Tõsi, armastus on juhtteema. Samavõrd kui jõud, mida kokku võttes peategelane Erna (Laura Peterson) pärast Eestist väljasaatmist Siberis hakkama saab. Aga see kõik ei tee olematuks fakti, et tegemist on filmiga küüditamisest.

Küüditamislugudes ei ole tegelikult enam midagi uut, mida ma juba ei teaks või näinud ei oleks. Pealegi arvan, et tegelikkuses oli kõik palju hullem, kui suudab kujutada mõni filmikaader. Nii et küüditamislood lihtsalt enam või praegu "ei müü" - osa meist väldib neid, surudes silmad-kõrvad kõvasti kinni, et hoiduda negatiivsest emotsioonist, ja teine osa (mille hulka kuulun ilmselgelt ka mina) vaatab ja leiab jälle, et jah, nii oli.

Ometi oli "Risttuules" teistsugune. Tehniliselt teistsugune. Ma ei ole vist kunagi nii staatilist filmi näinud! Heas mõttes staatilist. Need mustvalged kaadrid, justkui pildid fotoalbumist, ühe elu hetkedest, ärkasid Erna kirjades elule. Meenusid küll nii mõnedki varem loetud kirjeldused kellegi Siberi-aastatest ja -elust ja Eestisse naasmisest, samuti meenus paar hiljutist mustvalget filmi kui ajalootruuduse rõhutajat, kuid "Risttuules" mõjub nagu vana fotoalbum, milles olevatel fotodel on rääkida oma lugu ja kõik koos räägivad tervet lugu. Meie endi lugu.

Muidugi nutsin jälle lahinal, aga valust ja ebaõiglusest olulisem on tõepoolest armastus. Et Martti Helde on osanud armastuse ülimuse ja ülevuse just niisuguse filmi sisse panna, võib ju olla üllatav, kuid vähemalt mina sain siit vastuse ammu vaevanud küsimusele (mis see ikkagi on, millel põhineb inimese elutahe?). See on armastus. Aitäh, Laura, imeliselt ja veenvalt räägitud loo eest!