Pühapäev, 13. september 2009

GEP - neljandat korda

Reedeõhtuse ETV teatriõhtu raames nägin Teater NO99 "GEPi" neljandat korda. Iga kord meeldib see mulle aina rohkem, ometi näen iga kord justkui uut lavastust või uutmoodi.

Kui "GEP" mais 2007 esietendus, olid enne seda tänavaprügikastidel pilke köitnud plakatid sõnumiga "Mees tee lapsi". Sellised hästi lakoonilised - mustade suurte trükitähtedega tekst valgel põhjal. Päris palju võis siis ka kuulda kommentaare, et sellise sõnumiga lavastust küll vaatama ei lähe ... Augustis 2009 pealkirjastas Cabaret Rhizome oma lavastuse ""Elu läheb edasi," mõtles Muki ja lakkus mune. Endal". Nüüd, kui viimsedki skeptikud on mitmesuguste kiidusõnade jne tulemusel "GEPi" näinud, tuleb tunnistada, et poliitiline teater, mida "GEP" kahtlemata teatavas mõttes on, on asendunud üha enam improvisatsioonilise teatriga. Kuigi need mõisted ei ole päris sama tasandi mõisted. Perfomance'ilikkust on eesti teatris üha enam. Veidi enne "GEPi" esietendust oli pronksiöö. "GEPi" sõnum võimendus iseenesest. Ajas ja ruumis.

Millalgi 2007. aasta kevadel ma esimest korda seda lavastust nägingi. Olin hankinud endale vist poolkogemata kombel üksiku pileti teise rea servale. Teist korda nägin sama lavastust mõni aeg hiljem. Tundsin, et tsipa vähe aega oli kahe vaatamiskorra vahele jäänud. Kolmas kord oli möödunud aasta novembris Kölnis festivalil "Politik im freien Theater". Ja neljas kord nüüd teleri vahendusel.

21. sajand on paari aasta võrra edenenud ja maailm tohutu kiirusega muutunud. Või näen mina maailma siin Lääne-Euroopas teistmoodi? Arvan, et rahvusriik ei saagi kaua enam eksisteerida. Kommunikatsioonivahendite võimalused toovad maailma iga päev koju kätte, transpordivõimalused on võrreldes 19. sajandiga märgatavalt paranenud, segaabielud ja segaperekonnad on väga tavalised. Olen mitu korda mõelnud näiteks, et mis rahvusest on eestlasest ema ja hispaanlasest isa laps, kellega ema räägib eesti keeles, isa hispaania keeles, kes elab hoopis kolmandas riigis, aga keda vanemad kasvatavad ühe ja teise kultuuri vaimus, kes suundub suure tõenäosusega õppima mõnesse Inglismaa ülikooli jne?

"GEP" ei käsitle üldse seda teemat. Etenduse üks paremaid stseene on PR-firma stseen. Selles ristuvad mõjusalt nii suure ja väikse rahva erinevad mured kui ka eestlaslik sallimatus võõra suhtes. Viimasel on üpris mõjuvad põhjused. Ehk me ajapikku saame üle. Muidugi see stseen, kus mehed ütlevad üksteisele midagi head. Et põhjamaalane millegi niisugusega üldse hakkama saaks, on vaja kõht soojaks teha või lonks viina alla võtta. Veri hakkab vemmeldama. :)

Kokkuvõtvalt, eestlust ja eestilikkust on selles lavastuses hästi palju ja mure meie püsimajäämise pärast on suur. Mulle hirmsasti meeldib kunstnikutöö. Alates lavakujundusest ja lõpetades kostüümidega. Ja laulud! Veel värskelt laulu- ja tantsupidu meeles, on laulurahvaga üheshingamise tunne hästi mõnus.

Näitlejatöödest. See on üks väheseid lavastusi, kus etenduse esimene stseen jääb kummitama ja igal uuesti vaatamisel olen hästi tähelepanelik, et Risto Kübara pealaest varbaotsteni valguv pingestatus mälus jälle värskelt salvestatud saaks. Elina Reinholdi (Kölni-etendusel Liina Vahtriku) esitatud Elo Viidingu luuletus "Emadepäev" tarretab kõik mõtted ja meeled. Muide, Elo Viidingu blogis on kajastatud veidi kirjavahetust, kuidas seda luuletust lavastuses kasutada taheti.

Tegelikult võikski näitlejatest rääkima jääda. Nad kõik on nii head. Kahju on, et telesalvestuse ajal oli Tiit Ojasoo häälega midagi väga tõsist lahti. Minu mälus on selles rollis siiski eelkõige Kristjan Sarv. Kölni-etenduses asendas Tiit Rasmust. Olen väga erinevaid koosseise näha saanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar