Neljapäev, 27. jaanuar 2011

"Pygmalion" - mu lemmiknäidend

ADG Europe'i "Pygmalion" oli pärast umbes aastast vahet juba teine lavastus, mida ADG Europe' repertuaarist nägin. Esimene oli Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla tõsine" ja just see esimene äratas trupi vastu nii suurt usaldust, et julgesin vaatama minna ka oma lemmiknäidendi järgi valminud lavastust.

Jah, "Pygmalion" on mu lemmiknäidend. Tekst on täpselt nii lõbus, et sellest ei tüdine. Karakterid on piisavalt realistlikud ja ajatud, et neile ei ole keeruline päriselus prototüüpe leida. Kuni selleni välja, et näidendi lõpp kisub kurbvalusaks ja iga lavastuse puhul tekib saalis lõpuks heale komöödiale omane vastuoluline olukord: pool saalitäit publikust naerab südamest, samal ajal kui teine pool otsib taskust või kotist pisarate kuivatamiseks taskurätikut. Eri eluetappidel võib üks inimene kuuluda nii esimese kui ka teise poole esindajate hulka.

Eelkõige teatakse "Pygmalioni" muusikaliversiooni "Minu veetlev leedi" järgi. Viimast saab praegugi Estonias vaadata.

ADG Europe'i "Pygmalion" on draamalavastus, kus rändtrupile omaselt on osatäitjate arv viidud miinimumini, s.t kõigis rollides on kokku viis näitlejat. Mõnevõrra veider on, et näiteks Eliza isa ja austajat mängib sama noor näitleja. See oli siiski esimene kord, kui ma nägin seda näidendit ingliskeelses lavastuses. "Hispaanias on Hooti Hirmsad vihmaHood" on originaalvariandis hoopis midagi muud. Kõik näitlejad on professionaalid ja eri karakterid mängitakse väga selgepiiriliselt välja. Lavakujundus on lihtne: peamiseks rekvisiidiks on kergesti liigutatavad valged seinad, mida kaunistatakse lilleliste kardinatega või üldse mitte millegagi. Teksti on pisut kohandatud ja teadlikult naljakamaks muudetud, mõned kohad mõjusid lausa uudseina. Lõpp on erinevalt muusikalist kurb. Arvestades, et ingliskeelset teatrit näeb siin väga harva, on väga kosutav vaadata just mõnd sellist professionaalselt tehtud klassikalavastust.

Kolmapäev, 12. jaanuar 2011

"Helisev muusika" Nokia Kontserdimajas

Käisin esimest korda Nokia Kontserdimajas. Lava on lai ja sellepärast ei sobiks Vanemuise "Helisev muusika" ühegi teise Tallinna teatri lavale. Tallinlastel on aga võimalus lavastus ära vaadata, ilma et peaks sõitma paarisaja kilomeetri kaugusele. Ja vaadata tasub seda tükki päris kindlasti. Mitte ainult sellepärast, et muusika on hea, vaid ikka lavastuse ja näitlejate pärast.

Laupäevasel etendusel oli peaosas Hanna-Liina Võsa. Ma arvan, et tema ongi praegu Eesti parim muusikalilaulja. Igatahes oli ta Maria osas oma puhta hääle ja loomuliku olekuga imeline. Kapten von Trappi mänginud Jüri Lumiste jäi kahjuks varju, põhjuseks eelkõige mingi jama häälega. Ei saanud aru, kas ta oli külma saanud. Kindel on ju, et laulda ta oskab. :)

Ma ei saa selle lavastuse puhul siiski üle ega ümber just lavastusest, sest see on üks meisterlikumaid, kui mitte meisterlikem muusikalilavastus Eestis, mida ma näinud olen. Tõsi, ega ma neid väga palju näinud pole. Ühtki olulist kärbet võrreldes hästituntud ja paljunähtud filmiga ei olnud, pigem oli leitud nutikaid lahendusi teatrilaval keeruliselt teostatavate stseenide esitamiseks. Näiteks von Trappide hüvastijätukontserdi ajal, tagalavale kujutatud terrass, lapsedki olid õiges vanuses ja suuruses. Laste tõttu on sellise loo lavaletoomine üpris keeruline. Materjali mängimiseks on kõigil lastel palju ja laval olla tuleb ka küllaltki palju, rääkimata sellest, et mõni väiksem peab üksi laval olles pika repliigi veenvalt ette kandma. Seda toredam on tõdeda, et nad kõik olid väga tublid.

Mulle meeldisid väga veel Külliki Saldre ja Raivo Adlas. Esimene oli majapidajanna rollis alguses peaaegu lootuse kaotanud proua, kes oli lootust kaotamas ja võimetu ette võtma midagi, mis leevendaks kodus tekkinud sõjaseisukorda. Eri põhjustel ei pidanud ükski lapsehoidja selles majas kuigi kaua vastu. Lavastuse edenedes muutus majapidajanna usaldavamaks. Maria mõjus. Raivo Adlas oli vastandina justkui saanud võimaluse elada elu, mida ta igatses.

Piltide vahel kasutatakse lavastuses eesriidel Alpi-pilti. See on ehe. Filmilikult tuttav. Lavastuse lõpus ei jää tundmata ka Teise maailmasõja eelne segadus.

Reede, 7. jaanuar 2011

Idioodid või näitlejad ehk ...

... lugu sellest, kuidas Juhan Ulfsak end mu südamesse lavastas ja kuidas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 8. lennu 4. kursuse näitlejatudengid end mu südamesse mängisid.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et lavastuse aluseks on Lars von Trieri samanimeline ammune film, millest ma enda üllatuseks ei mäleta muud, kui et mulle väga see film meeldis, ja seda rohelist värvi muruga aeda maja juures mäletan ka, mida on kasutatud Von Krahli Teatri "Idiootide" plakatil. Mõnd arvamust lavastuse kohta lugesin ka, näiteks Danzumehe ja Teatrinupu oma. Aga otsustavaks sai Operatsioon 11 oma.

Võidakse ju rääkida küll, et teatrisse minnes peaks endale kõigepealt selgeks tegema, mis see on, mida seal mängitakse. Ma natuke proovisin, aga see, mida laval nägin, erines algusest peale täielikult sellest, milleks olin valmistunud. Hea oligi, sest nii sain tõelise teatrielamuse osaliseks. Juhan Ulfsaki lavastus on lihtsalt geniaalne. Kujutlen ikka veel elavalt ette, kuidas selline asi sündis. Ühe suure protsessina, nagu Von Krahli Teatri lavastused kipuvad sündima.

"Idioodid" on lavastus teatrist, näitlejaks olemisest ja eneseleidmisest. Ausõna, ma sain nagu puuga pähe nende paari tunni jooksul. Rõõm, kurbus, valu ja helgus vaatasid mulle lavalt vastu ja inimeseks olemise ja saamise küsimused põrkusid alatasa vastu külma õhku. Julgemad ja need, kellele meeldib elada rohkem väljapoole, avanesid enam ja kinnisemad jäid tagaplaanile. Aga see ei ole üldse halb. See ei saagi halb olla, sest vaatajad on erinevad ja näitlejad on erinevad.

Aeg-ajalt kostub siit-sealt, et tõelised näitlejad tulevad lavakast. See oli üks mure nendel noortel. Ja teine oli muidugi see, kas ja miks nad seal üldse on. Kusjuures see küsimus on igaühe jaoks väga isiklik, sest kõik nad on väga erinevad. Mina vaatajana võin ja saan valida, kas ja mida ma vaatan, aga kas näitleja saab valida, kes ja kus ta on ... Elada on vaja ja siis ei pruugi olla võimalik midagi ära põlata.

Mõtted "Idiootide" etenduse ajal lõid mul pea ühtaegu klaariks ja segi. Aga kesisevõitu aplaus lõpus tähendas lihtsalt seda, et aplaus on niisuguse raputuse järel peaaegu kohatu. Harvadel-harvadel kordadel juhtub nii, et austusest näitlejate, lavastaja, tunde vastu ei ole vaja plaksutada, vaid tuleb astuda ruumist välja ja lasta teistel ka minna. Me ei peaks haavama kellegi sügavamaid tundeid ja tundmusi, me peaks vaatama enda sisse ja proovima otsida enda sisemist idiooti. Kas on õigus mängida idiooti, kui idioote on niigi maailm täis? Igatahes jah, suurepärane tükk!

Soul Kitchen

Kui filmi avakaadrites näidatakse raudteeserva, kus raud on roostes ja rohi kollane, siis ei ole see film kindlasti mitte filmitud stuudios, kus miski pole päris, vaid see film võib kõikide heade asjaolude kokkulangemise tõttu olla hoopis väärtfilm. Sellised mõtted tekivad mõnikord.

Vaatasin paar päeva tagasi Artises "Soul Kitchenit" ja sain kõva kõhutäie naerda.

Õigupoolest oli "Soul Kitchen" kirjeldatud ja järgnenud alguskaadrite pärast väga paljutõotav, sest natuke ma juba arvan mõistvat illegaalide elu Saksamaal või mis tahes Euroopa riigis. Filmi sisuks on lugu kreeklasest, kes elab Saksamaal illegaalselt, pidades söögikohta nimega "Soul Kitchen". Koht on üsna jube ja veel jubedam on pilt, kuidas seal süüa tehakse. Ometi aitab see äri mehel hinge sees hoida ja vajaduse korral saab ta isegi oma venda aidata.

Kahjuks hakkab peategelase elu eri põhjustel üha kiiremini allamäge veerema. Tüdruk jätab maha, vend mängib äri maha, tervisehädad jne.

Filmi tempo läheb aina pöörasemaks ja naerukohti tekib üha juurde. Seetõttu makstakse lõivu filmi süžee eest. Alguses on kõik väga realistlik, aga siis muutuvad tegelased ebarealistlikuks. Õigemini moraalina jääb kõlama lihtne hea-halva vastandus. Liiga lihtsad karakterid.

"Soul Kitchen" on ehk liiga mustvalge, aga lihtsuses peitub ju võlu. Mulle sobis see film tollel õhtul suurepäraselt. Naersin pööraselt ja pikka aega hiljemgi oli väga hea olla. Ammu pole tundnud kinos, et läbinähtavad karakterid ja aimatavad stseenid panevad lihtsalt südamest naerma ja nautima. Soovitan!

Pühapäev, 2. jaanuar 2011

Ootamatu meediakära ühe kontserdi ümber

Estonia kontserdisaali ukse ees oli punane vaip, fotograafid soovisid head uut aastat ja tervitasid publikut, fuajees pakuti konjakit, telekaamerad olid salvestusvalmis sätitud ja ajakirjanikud liikusid tasakesi ringi. Täpselt samuti nagu varasematel aastatel. Hea küll, võib-olla oli tunne natuke ülevam, sest Hennessy ja Eesti Kontsert korraldavat Hennessy uusaastakontserti juba viieteistkümnendat aastat. Aga kindlasti ei midagi erilist. Publiku hulgaski palju tuttavaid nägusid.

Teistmoodi oli see, et ma ei mäleta, et valgusele saalis oleks varasemal paaril aastal nii palju tähelepanu pööratud. Sinise, punase ja rohelise kombinatsioon mõjus väga suursuguselt. Ilus ja väga sobiv väikse juubelikontserdi puhul.

Kontserdi alapealkiri oli "Viinist Peterburi", ERSOt oli kutsutud dirigeerima üks paremaid Tšehhi dirigente Petr Altrichter ja solistina astus üles Annely Peebo. Õhtut juhtis Mikko Fritze. Mängiti Tšaikovski, Šostakovitši, Straussi ja Kálmáni muusikat - katkendeid "Pähklipurejast", "Nahkhiirest", "Viini verest", "Silvast". Õhk oli helgust täis. Ilus muusika, väga hea orkester, dirigent, solist, õhtujuht.

Lisaloona laulsid Annely Peebo ja Mikko Fritze Valgre "Muinaslugu muusikas", pühendades selle orkestri palvel Neeme Järvile. Selles, et õhtujuht laulab, ei ole ka midagi eriskummalist. Möödunud aastal laulis dirigent koos solistiga "Tuulevaikset ööd". Mind pani hoopis muigama, et ei saa ikka üle ega ümber Matverest (mäletatavasti laulsid Annely Peebo ja Marko Matvere "Muinaslugu muusikas" Eesti Eurovisioni finaalkontserdil). Eks ma muidugi lugesin ridade vahelt välja küll, miks see lugu nüüd Neeme Järvile pühendati, aga siiski oli natuke ootamatu, kui kodus arvutit avades selgus, et Hennessy kontsert ületas Postimehe uudisekünnise. Veel hiljem oli internet juba täis pildikogusid kontserdikülalistest. Nagu oleks olnud tegemist presidendi vastuvõtuga! Hämmastav! See oli ju iga-aastane kontsert iga-aastaste külastajatega ja iga-aastase teleülekandega.