teisipäev, 21. juuli 2009

Loo ja lootuse vahel võiks olla armastus

Nimetan Kristjan Üksküla debüütlavastuse "Kiivad armastajad" pikemalt mõtlemata üheks selleaastaseks paremaks lavastuseks. Selles lavastuses on rohkem aktuaalsust kui keskmises Eesti kutselise teatri repertuaaris olevas lavastuses. Suvetükkidest pole mõtet rääkidagi.

Kristjan lavastas end täna minu südamesse. Tegelikult juba siis, kui enne etenduse algust kavalehte lugesin. Kui ühel noorel inimesel on süda nii õige koha peal, siis me elame veel. Kristjan kirjutab: "Kõige rohkem huvitab mind teatris nagu ka elus see, mis jääb kahe sõna - loo ja lootuse - vahele." Tema kirjutatud lugu on struktuuriliselt väga aus: igale osatäitjale on antud võrdselt teksti, igaühel on mingi OMA kiiks ja ilmselt just seetõttu, et nad on sõpruskond ja tunnevad üksteist hästi, on igaühel võimalus mängida ja teha seda, mis kõige rohkem meeldib või mis kõige paremini alati õnnestub. Ammuteada ju, et parim tulemus saavutatakse ikka siis, kui sellesse, mida tehakse, ise ka usutakse, ja kui seda teha tahetakse. Tõesti, "ühes kaunimas vanalinna hoovis," nagu kirjutab Kristjan.

"Kiivad armastajad" on commedia dell'arte. Igati võrreldav ammuse "Armastusega kolme apelsini vastu". "Kolmes apelsinis" oli küll veidi rohkem power'it, aga "Kiivates armastajates" on ülimalt võluv just see soojus ja sõbralikkus, mis tänapäevasel närvilisel ajal ja enamasti iga hinna eest kellesti üle karjumise soovi puhul annab sooja ja annab jõudu. Selles loos ei ole negatiivseid kangelasi. Keeruline lugu näitab küll eri ühiskonnakihtidesse kuuluvaid tüüpe, aga kõik nad elavad ju ühtviisi keerulisel ajal ja kõigil neil on sarnased mured (või pigem ikka rõõmud). Selles loos ei ole ärapanemist, ei ole vihkamist ja vaenu. Linnateatri "Ronk" ei kõnelenud ajas eriti kuidagi, "Kiivate armastajate" taust on selgelt majanduskriis. Raskel ajal tulebki kokku hoida ja teha midagi niisugust, mis paneb tundma, et kuidagi peab olema võimalik. Plaan peab olema. Ja lootus peab jääma. Kui on veel Eestimaa (soe) suveõhtu, leiab alati pärast soovi olla tänasest parem, tublim jne.

Naerda saab kõvasti, lugu kulgeb piisavalt põnevalt, et ega eriti järgmisi käike ette aimata ei oska. Ja appi, kui hästi nad laulavad. Peeter Klaasi meistriklassi muusikud loovad muusikalise kujunduse puhul efekti, mis tuletab meelde "Pea vahetust".

Kui Kristjan lavastas end mu südamesse, siis Mikk Jürjens mängis end mu südamesse! Kuigi tegelikult moodustasid nad Kristjaniga üks "s"-i susistades ja teine kokutades ülimalt tervikliku teenritepaari. Täpselt sellise, kes võivad üksteise kallal nokkida, üksteist solvata üritada, aga kokkuvõttes jääb just selline "pada sõimab katelt ..." tunne. Ja Kristjan näitlejana on ikka ka väga hea. Kõige raskem osa on kahtlemata isadel ehk Rainar Aasrannal ja Tõnis Jürgensil, aga mõlema klaar nägu ja vilgas pilk suure kõhu ja veidi küüraka oleku taga (või ees?) lubab mõelda kas või et tänapäeva lapsevanemad on ennekõike kaua nooruslikud.

Tüdrukutest. Sandra Üksküla on lihtsalt väga võrratu. Fiametta osas olnud Mari Pokineni puhul jäi eredamailt meelde "suudlus" kaevul, kuigi see stseen kippus veidi liiga pikaks venima. Aga see oli nii-nii ilus! :) Kui Laura Kalle ehk Vittoria seisis profiilis, tõsine, solvunud, äraootav nägu peas, mõtlesin ma jälle, et nende hetkede pärast ma jumaldangi teatrit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar