Teisipäev, 30. oktoober 2012

"Karjäär" Vanemuises

Kumb karjääri tähendustest mulle esimesena meenub? Kas see, mis märgib ametiredelil (ülespoole) liikumist, või see, mis kirjeldab sügava augu serva? Vist ikka esimene. Vähemalt tundub, et esimesest on teatrilaval põhjust rohkem rääkida, see on justkui tänapäevasem ja niiviisi kõnekam. Ent Uku Uusberg on suutnud need kaks tähendust ühte näidendisse panna - ikka talle omaste sõnamängude kinnituseks ja (eesti) keele rikkuse tõestuseks. Ja selle näitamiseks, et inimlikkus ei võrdu reeglipärase käitumisega. "Karjääri" mängitakse Sadamateatris autori enda lavastuses.

Tšaikovski esimese klaverikontserdi muusika saatel publikut ja lava lahutavate valgete riidepalakate langemise järel näeb vaataja Sadamateatri hämaras saalis näitlejat (Robert Annus) tantsimas. Tema kehakeel räägib lugu muusika kandvusest, muusika sisse minekust ja ootus millegi pragmaatilise järele ongi kadunud. Ma olin justkui võluväel kogu ihu ja hingega selle tantsiva poisi ja peagi tuppa saabunud vanamehe, Evald Liiva (Aivar Tommingas) poolt. Viimase perekonnanimi oli märk, et karjäär võib tähendada ka muud kui ametiredelil liikumist. Evald oli paar aastat tagasi kabinetiukse seljataga kinni pannud ja ära läinud. Teda oli ülikoolis vaja, tema lahkumine oli toonud kaasa palju jama. Kas jama oli ikka nii suur, kui juba oldi KAKS aastat ilma temata hakkama saadud?

Ülejäänud mehed selles tükis kehastavad loogilisi inimtüüpe, alustades Euroopa noorimast linnapeast  - ehedast karjeristist - ja lõpetades vähem või rohkem ärksate nõunikega, kes püüavad iga hinna eest oma ameti väärilised olla. Ainus naine, sekretär (Maarja Mitt) teeb seda, mida kästakse, olles kaotamud lootuse isegi puhata või süüa. Aga ta unistab veel, usub armastusse.

Ma ei ole ammu näinud teatris midagi nii terviklikku, nagu seda on "Karjäär". Kui võimalus avaneb, läheksin ja vaataksin veel. Et lasta end veel elu muusikal kaasa kiskuda, nende poole tõmmata, kes pealtnäha on nõrgemad, ent sisemiselt palju tugevamad ja elutervemad. Ei juhtu sugugi alati, et lavalugu puudutab kõigepealt seletamatult vaataja hinge ja alles seejärel hakkab loo sügavus kiht kihi järel ilmnema.

Võim jõu vahendusel ei saa Evaldist jagu. Veel vähem suudetakse taltsutada maski taha varjuvaid õblukesi, kuid haavatavaid näitlejaid. Ei teagi, kas lugu näitlejast ja rekvisiite täis kolikambrist (vanast majast?) või miski muu liitis trupi nii ühte, et siin sündis kohe mitu sellist rolli, millesarnaseid ma polegi neid näitlejaid varem mängimas näinud. Lihtsalt nauditav tervik sai kokku.

Kolmapäev, 24. oktoober 2012

Jonas Jonasson, "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Ühinen kõigi nendega, kellele Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" väga meeldib. 2010. aastal olla see raamat olnud Rootsis enimmüüdud raamat ja nagu viimasel ajal sealt riigist tulnud menuraamatutele kohane, on seegi krimka.

Peategelane põgeneb oma sajandal sünnipäeval vanadekodu akna kaudu ja satub kohe justkui muu seas igasuguste veidrate asjaolude tõttu mitte ainult politsei, vaid ka kriminaalide huviorbiiti. Selle kõrval räägitakse saja-aastase senisest elust, aga sellest ei saa rääkida ilma 20. sajandi ajaloost vaimukat ülevaadet tegemata. Nii mõnigi sündmus või vahejuhtum Allani elust on ebausutav, kuid ilmselt siiski mitte päris võimatu.

Allan kohtub elu jooksul kõige paremate ja tähtsamatega. Õpib, et mida lähemal võimule, seda paremini saab süüa. Rohkem pole tal vajagi. Ta ei halvusta kedagi, kes oma elu teistmoodi elavad. Ta ei halvusta ega arvusta tegelikult üldse kedagi. Rändab vaid kirglikult maailmas ringi.

Hoolimata poliitiliselt väga aktiivsest ja keerulisest sajandist, mil peamised sündmused Allani elus aset leiavad, ei huvitu Allan üldse poliitikast. See ei takista tal kuidagi vastandlikemate juhtpoliitikutega semutsemast. Teda ei huvita absoluutselt ka usk. Kuigi ta ise ütleb, et kui viina ja süüa on, on kõik hästi, tuleb tunnistada, et Allanil oli siiski taskus veel üks oluline trump - tohutud pürotehnilised teadmised, mille tõttu oskas ta tuumapommi valmistada enne, kui esimene selline valmis tehti. Huvitav, kas see, et Allanit poliitika ja usk ei huvita, on viide või vihje Rootsile kui Teisest maailmasõjast kõrvale hoidunud riigile?

Nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes peaaegu kogu 20. sajandi sõjajalal olnud maailmas tähendasid pürotehnilised teadmised ilmselt sama mis praegu elektroonikainseneriks olemine. Siit annab välja lugeda, et milleski väga hea olemine tähendab üldjuhul edu. Eriti, kui sellesse millessegi suhtutakse sisemise kirega.

Saja-aastane inimene peaks nägema välja muldvana. Seda peab autor ikka aeg-ajalt Antonit kirjeldades rõhutama, sest muidu ununeb lugejal tema vanus ära. Minul vähemalt küll. Uued sõbrad on peategelasest kõik palju nooremad, aga väga erinevate ja keeruliste elukäikudega. Raamat ei ole labane ega lihtsakoeline, vaid väga humoorikas ja tõeliselt mõnus lugemine.

Teisipäev, 16. oktoober 2012

Stephen Clarke, "Aasta Pariisis ehk Merde"

Nende aastate põhjal, mil ma olen nüüd prantslasi lähemalt või kaugemalt näinud, võib täie tõsidusega öelda, et Stephen Clarke'i "Aasta Pariisis ehk Merde" on oma lihtsakoelisusest hoolimata väga tabavalt kirja pandud, aga ennekõike väga tempokas ja naljakas raamat. Pealegi lõbus ja tõetruu lugemine Pariisist ning prantslaste ja inglaste erinevustest. Linnast suurt midagi teada ei saa, aga pariislastest on joonistatud kenake pilt. Kõigi neile omaste streikide ja nautlemistega. Toit on prantslaste jaoks väga oluline. Inglanegi hakkab vaid mõne kuuga toitu hoopis teistmoodi suhtuma.

"Aasta Pariisis ehk Merde" põhinevat tõestisündinud lool. Tegelaste nimed on muudetud ja tõenäoliselt on ka sündmuste kirjeldustes ja kohtades muudatusi tehtud. Tegemist on ilukirjandusega. Millegipärast käis mul aga peast läbi mõte, et Vahur Afanasjev on "Minu Brüsselit" kirjutades just sellest raamatust inspiratsiooni saanud. "Merde'i" peategelane kirjeldab oma läbielamisi Pariisi elust samasugusest vaatenurgast - töö kõrvalt jäävat vaba aega sisustatakse mõlemas raamatus baarides lõbutsemisega. Olgem ausad, ega muidu ei saagi kohalikust eluolust aimu - ikka ise tuleb sündmuste keerises olla.

"Merde'i" võib lugeda ka kui reisiraamatut, sest peategelase üheksa kuu pikkune kogemus Prantsuse firmas Pariisis on teatavas mõttes "reis". Peamine on, et lugedes saab kõvasti naerda ja kergeks lugemiseks on see ideaalilähedane teos. Autor on tabavalt tunnetanud pariisilikku pöörasust. Lihtsakoelisusest hoolimata lähevad suhted, inimesed, poliitika ja äri kohati päris kõvasti sassi. Jahipüssidega lihtsad talumehed mõjuvad kainestavalt. Peategelasele ka. Talle saab selgeks, et uisapäisa   pole Prantsusmaal kinnisvara omandada mõtet. Üldiselt on need probleemid muidugi igasse võõrasse riiki või kultuuri ülekantavad. Välismaalasel on tahes-tahtmata keeruline.

Tõlge on kena ja leidlik.

Teisipäev, 2. oktoober 2012

Sten Nadolny "Aegluse avastamine"

Huvi Sten Nadolny "Aegluse avastamise" vastu tärkas mul juhuslikult internetist leitud soovituse peale, et see raamat võiks meeldida neile, kellele meeldib Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine". Mõningase otsimise tulemusel leidsin, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud, ja kätte ta võetud saigi. "Aegluse avastamine" on meresõitja- ja arenguromaan Inglise maadeuurijast John Franklinist, kelle elukäigu varasest lapsepõlvest kuni viimase ekspeditsioonini on autor aegluse vaatepunktist lähtuvalt valanud ilukirjanduslikku vormi. Ilmselt on selles eluloos mõndagi moonutatud, kuid peategelase loost on siin palju olulisemaid asju.

Jäin lugejana jääpankade vahele ekslema, tajudes enam kui selgelt, et täpselt niisama lõputu, kui on ümbritsev valge jäämeri, on maailma tundma õppimise võimalus. Kusagil öeldi lausa, et parandada ei ole mõtet, tuleks juurde õppida ja saadud tarkust kasutada. John Franklini õpetaja dr. Orme filosoofia lasi aeglasel poisil kellekski saada. Ja mitte ainult. Franklin õppis ennastki aja jooksul üha enam tundma ja muutus koguni kiiremaks.

Nadolny kirjutamisstiil on tõepoolest eriline. Aeglus ei ole mitte ainult abstraktne mõiste, mida avastada püütakse, vaid see on autori keelekasutuse puhul maagiline. Mõtete ja eriti liigutuste kirjeldused sunnivad lugejat sõna otseses mõttes tempot maha võtma. John Franklini aeglus muutub tema suurimaks plussiks. Tegevus toimub romantismi- ja valgustusajastul, kus näib, et iga mees tegeleb millegi avastamisega. Franklini kaasaegsete hulgas on seega avastajaid ja uudishimulikke enam kui küll. Justkui metatasandil saab tajust ja tajumisest kiiruse ja tähelepanekute katalüseerija. Natuke kurb on praegusaja kiiruse pärast - (läbi elu) kihutades jääb hirmus vähe alles, teisalt on võimalusi palju rohkem. Ja selle viimase puhul oleme Franklini kaasaegsetega küll ühtemoodi - seda, mis on, tahame elada. Elu jooksul kogetu on lõppude lõpuks peamiselt nentimiseks ja tundmiseks: olen kusagil olnud, midagi teinud või näinud ja seeläbi rikkamaks saanud.

Nii et ma enam ei teagi, millest see raamat on. Elulooraamat ja arenguraamat ja ajalooline raamat ja peaaegu filosoofiline traktaat ja hoopis teistmoodi. Väga hea raamat, mis mind muutis. Eluraamat siis ehk?

"Aegluse avastamisel" on õigupoolest ainult üks puudus. Selle raamatu eestikeelne tõlge on lünklikult toimetatud. Mati Sirkeli tõlkimisoskuses ma ei kahtle, aga toimetaja on vististi raamatut üle lehekülje lugenud ja niiviisi on hulk trükivigu ja apsakaid sisse jäänud. Kahtlust äratab ka tagakaanejutt, justkui oleks raamat tõlgitud kõigisse maailmakeeltesse. Ilmvõimatu ju!