kolmapäev, 22. september 2010
NO-teater oktoobris Vilniuses
15. oktoobril 2010 kell 19.00 saab Vilniuses Sirenose teatrifestivali raames vaadata Teater NO99 lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".
reede, 17. september 2010
Nädalavahetus Pariisis ja Londonis
Augusti viimane nädalavahetus möödus mitmes mõttes ägedalt. Air France tegi suvel reklaamlende Pariisist Londonisse. Piletihind oli üliodav, aga lennuk üliäge - maailma suurim reisilennuk A380, mis paar päeva tagasi Helsingiski mõnetunnise peatuse tegi. Kuna mu poja suurim unistus on olnud lennata kahekorruselise lennukiga, siis mõtlesimegi, et teeme lastele kingituse ja endale ka kingituse, sest mida sa hing veel ühest nädalavahetusest tahta oskad, kui sellesse mahub korraga nii Pariis kui ka London. Viimane neist on mu meelest niikuinii maailma ilusaim linn.
Pariisi sõitsime reedel autoga ja pärastlõunase aja veetmiseks seal ei olnud esiotsa ühtki plaani. Plaan tekkis ootamatult siis, kui hakkasime hotellist välja minema, et linna minna. Selgus, et Versailles' loss on vaid 30-minutilise autosõidu kaugusel. Mõte, mis oli mind mitu korda varemgi külastanud, sai teoks. Sõitsime Versailles'sse.
Versailles' linn on väga-väga ilus, just selline ehtprantsaslik. Ja Versailles' loss on tõepoolest hirmsuur. Olin küll pilte varem vaadanud, aga päriselt ei oleks iialgi kujutlenud, et see nii suur on. Mastaapsust lisab tohutu aed, millesarnast ei ole arvatavasti mitte kusagil. Paari-kolme seal veedetud tunni jooksul jõudsime tegelikult läbi käia ainult lossi, aiale heitsime üsna põgusa pilgu, sest turiste aias ringi vedavad bussid olid meie aeda jõudmise hetkeks sõitmise lõpetanud ja lihtsalt kilomeetrite viisi jalutada enam ei jaksanud. Versailles' lossi- ja pargiansambel on ju Euroopa suurim. 357 peegliga maailmakuulus peeglisaal on tõepoolest vaatamisväärsus, kuid ka ülejäänud loss on enam kui muljetavaldav. Lugematul hulgal maale juhtisid meid läbi lossi ja olid nagu piltgiid läbi Prantsusmaa ajaloo alates Päikesekuningast ja lõpetades Napoleoniga. Need kaks suurt juhti jäid maalidelt enim meelde. Tuleb veel kord tagasi minna, sest aed on alles avastamata.
Järgmisel hommikul siirdusime lennukile. Seda, et A380 on ülisuur, on tunda nii väljast kui ka seest, pealeminekuks kasutatakse kahte väravat. See kiirendab arvatavasti päris kõvasti pooletuhande reisija paigutamist lennukis. Kuna tegemist oli reklaamlennuga, lubati sisemust lahkesti uudistada ka. Üldiselt muidugi lennuk nagu lennuk ikka, aga õhkutõusmisel ja maandumisel oli tunne, nagu lendaks majaga. Seda nii alumisel kui ka ülemisel korrusel istudes. Londonist tagasi lennates istusime nimelt ülemisel korrusel.
Londonis jalutasime seekord ainult veidikene kesklinnas ringi ja veetsime aega Oxford Streetil. Aga juba Londoni õhust piisab, et akud laetud saaksid.
Pariisi sõitsime reedel autoga ja pärastlõunase aja veetmiseks seal ei olnud esiotsa ühtki plaani. Plaan tekkis ootamatult siis, kui hakkasime hotellist välja minema, et linna minna. Selgus, et Versailles' loss on vaid 30-minutilise autosõidu kaugusel. Mõte, mis oli mind mitu korda varemgi külastanud, sai teoks. Sõitsime Versailles'sse.
Versailles' linn on väga-väga ilus, just selline ehtprantsaslik. Ja Versailles' loss on tõepoolest hirmsuur. Olin küll pilte varem vaadanud, aga päriselt ei oleks iialgi kujutlenud, et see nii suur on. Mastaapsust lisab tohutu aed, millesarnast ei ole arvatavasti mitte kusagil. Paari-kolme seal veedetud tunni jooksul jõudsime tegelikult läbi käia ainult lossi, aiale heitsime üsna põgusa pilgu, sest turiste aias ringi vedavad bussid olid meie aeda jõudmise hetkeks sõitmise lõpetanud ja lihtsalt kilomeetrite viisi jalutada enam ei jaksanud. Versailles' lossi- ja pargiansambel on ju Euroopa suurim. 357 peegliga maailmakuulus peeglisaal on tõepoolest vaatamisväärsus, kuid ka ülejäänud loss on enam kui muljetavaldav. Lugematul hulgal maale juhtisid meid läbi lossi ja olid nagu piltgiid läbi Prantsusmaa ajaloo alates Päikesekuningast ja lõpetades Napoleoniga. Need kaks suurt juhti jäid maalidelt enim meelde. Tuleb veel kord tagasi minna, sest aed on alles avastamata.
Järgmisel hommikul siirdusime lennukile. Seda, et A380 on ülisuur, on tunda nii väljast kui ka seest, pealeminekuks kasutatakse kahte väravat. See kiirendab arvatavasti päris kõvasti pooletuhande reisija paigutamist lennukis. Kuna tegemist oli reklaamlennuga, lubati sisemust lahkesti uudistada ka. Üldiselt muidugi lennuk nagu lennuk ikka, aga õhkutõusmisel ja maandumisel oli tunne, nagu lendaks majaga. Seda nii alumisel kui ka ülemisel korrusel istudes. Londonist tagasi lennates istusime nimelt ülemisel korrusel.
Londonis jalutasime seekord ainult veidikene kesklinnas ringi ja veetsime aega Oxford Streetil. Aga juba Londoni õhust piisab, et akud laetud saaksid.
kolmapäev, 1. september 2010
Lev Tolstoi viimane jaam
Tahtsin "Viimast jaama" (The Last Station) näha ühel põhjusel, oma ühe lemmiku James McAvoy pärast. Film jookseb siin sellises kinos, kus näidatakse kas päris väärtfilme või väärtuslikumaid Hollywoodi filme. See ei ole üldse Hollywoodi film, vaid hoopis Inglismaa, Saksamaa, Venemaa ühistöö.
Sisusse ma ei süvenenud enne üldse. Sestap oli päris tore saalis istudes avastada, et see on ajalooline film Lev Tolstoi viimastest päevadest. Natuke nagu kostüümidraama, aga eelkõige armastusfilm, mille viimastel minutitel nutsin lahinal.
Võrratu rolli teeb Helen Mirren, kes kehastab Sofia Tolstojat. Vana naist, kes on ühest küljest oma mehe "karjääri" ja egotsentrilisuse pärast palju kannatanud, kuid teisest küljest teab väga täpselt, milline on tema positsioon ja kus on tema koht. Ta on arvatavasti ainus inimene, kes Lev Tolstoid mõistab. Tema on see, kes mõistab, et tema mees ei pea midagi sellest, kui enda häält saab grammofoniplaadilt kuulata. Aga ta on ka ääretult kirglik, kellel on oma mehega seljataga imelised nelikümmend aastat.
Tolstoi (Christopher Plummer) tundub olevat väsinud nii elust kui ka oma naisest. Valus on vaadata, kuidas ta otsustab senise elu seljataha jätta ja ära minna. Ja veel valusam on näha sellest faktist teada saavat hulluvat naist ... Kirjanik sõidab auruveduri jõul liikuva rongiga lõunasse, aga haigestub. Reis jääb katki. Naine järgneb mehele, sest tema leiab, et mees kuulub temale, mitte maailmale.
James McAvoy mängib Tolstoi viimast sekretäri Valentin Bulgakovit, kes on alguses lummatud üksnes sellest, mida vanameister on kunagi kirja pannud. Üllatavalt kiiresti hakkab ta elust rohkem taipama, alates sellest, et Tolstoide peres ei ole kõik üldse mitte ideaalne, ja lõpetades esimest korda elus armastuse kogemisega. Partneriks on talle valitud nooruke Maša, keda kehastab Kerry Condor. Armas iirlanna, kes mängib noore vene tüdruku vääriliselt välja küll.
Ja muidugi kaadrid Venemaa loodusest. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole vist selliseid kaasikuid. Igatahes mida rohkem ma sellest filmist mõtlen, seda enam see mulle meeldima hakkab.
Sisusse ma ei süvenenud enne üldse. Sestap oli päris tore saalis istudes avastada, et see on ajalooline film Lev Tolstoi viimastest päevadest. Natuke nagu kostüümidraama, aga eelkõige armastusfilm, mille viimastel minutitel nutsin lahinal.
Võrratu rolli teeb Helen Mirren, kes kehastab Sofia Tolstojat. Vana naist, kes on ühest küljest oma mehe "karjääri" ja egotsentrilisuse pärast palju kannatanud, kuid teisest küljest teab väga täpselt, milline on tema positsioon ja kus on tema koht. Ta on arvatavasti ainus inimene, kes Lev Tolstoid mõistab. Tema on see, kes mõistab, et tema mees ei pea midagi sellest, kui enda häält saab grammofoniplaadilt kuulata. Aga ta on ka ääretult kirglik, kellel on oma mehega seljataga imelised nelikümmend aastat.
Tolstoi (Christopher Plummer) tundub olevat väsinud nii elust kui ka oma naisest. Valus on vaadata, kuidas ta otsustab senise elu seljataha jätta ja ära minna. Ja veel valusam on näha sellest faktist teada saavat hulluvat naist ... Kirjanik sõidab auruveduri jõul liikuva rongiga lõunasse, aga haigestub. Reis jääb katki. Naine järgneb mehele, sest tema leiab, et mees kuulub temale, mitte maailmale.
James McAvoy mängib Tolstoi viimast sekretäri Valentin Bulgakovit, kes on alguses lummatud üksnes sellest, mida vanameister on kunagi kirja pannud. Üllatavalt kiiresti hakkab ta elust rohkem taipama, alates sellest, et Tolstoide peres ei ole kõik üldse mitte ideaalne, ja lõpetades esimest korda elus armastuse kogemisega. Partneriks on talle valitud nooruke Maša, keda kehastab Kerry Condor. Armas iirlanna, kes mängib noore vene tüdruku vääriliselt välja küll.
Ja muidugi kaadrid Venemaa loodusest. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole vist selliseid kaasikuid. Igatahes mida rohkem ma sellest filmist mõtlen, seda enam see mulle meeldima hakkab.
Tellimine:
Postitused (Atom)