Teisipäev, 31. august 2010

Tõlkepärl: Boris Viani "Päevade vaht"

Ostsin Boris Viani "Päevade vahu" siis, kui see eesti keeles 2001. aastal 20. sajandi klassika sarjas ilmus. Ei mäleta enam, kas sellest kirjutati omal ajal palju, aga millegipärast olen alati teadnud, et tegemist on väga hea raamatuga. Ja millegipärast ei olnud ma seda raamatut siiski enne tänavust suve riiulist lugemiseks võtnud. Ükskõik. Nüüd tean, et see on üks vapustavama keelekasutusega raamatuid!

Tõlkija Ervin Bernhardt on ilmselt kurja vaeva näinud, et Viani sõnamängud ja mõttekäigud eesti keeles niiviisi kõlama panna. See on tal tõepoolest nauditavalt õnnestunud. Ei imestaks, kui tõlge oleks originaalist parem. Jean-Paul Sartre on Jean-Sol Partre arvatavasti juba autoril, kuid peale nimede on ju Viani mõttekäigudki täitsa pöörased. Üsna lühikesed peatükid on mõttetihedad ja hästi värvikad, rääkides äärmiselt ilmekalt sellest, kui lühike on elu.

"Päevade vaht" on korralik lineaarselt kulgev lugu. Raamatu peamine liin on jõuka noormehe ja ilusa tüdruku armastuslugu, mis võtab kurva pöörde, kui tüdrukul leitakse kopsust vesiroos. Jõuka noormehe mitte nii jõukas sõber on lootusetu Jean-Sol Partre'i fanaatik, kellel ei ole muuks peale Partre'i loomingu ja asjade raha ja aega. Kogu seltskonnast tundub olevat kahe jalaga maa peal ja teadvat oma kohta kokk, kelle tõekspidamised näivad alguses veidrad, kuid kes jääb tänu sellele raamatu viimaste lehekülgedeni iseendaks.

"Päevade vahtu" on nimetatud "nüüdisaja kõige südantlõhestavamaks armastusromaaniks". Seda ta kahtlemata ka on ja õigupoolest peitub raamatu headus selles, et lõpp läheb päris karmiks kätte. Ei ole mingi roosa armastuslugu, vaid kõige uskumatumal moel (enese)kontrolli ja elu üle kontrolli kaotamise lugu.

Ma ei ole lugenud Jean-Paul Sartre'i "Iiveldust", aga nüüd tahaks küll kangesti. "Päevade vahus" viidatakse sellele korduvalt küll otseselt ja arvatavasti veel rohkem kaudselt.

Kolmapäev, 25. august 2010

Von Krahli Teater Trondheimis ja Ugala New Yorgis

21.-26. septembrini 2010 toimub Norras Trondheimis rahvusvaheline lavakunstifestival Bastard. Sellel festivalil esineb ka Von Krahli Teater lavastusega "PostUganda". "PostUgandat" mängitakse:
23. septembril kell 20.00 ja
24. septembril kell 17.30.

1. ja 2. oktoobril 2010 mängitakse New Yorgi Eesti Majas Ugala teatri etendust "Kogujad".

***

Ja 6.-12. septembrini 2010 on Tartus DRAAMA 2010. :) Mõni päev tagasi tulid Piletilevisse müügile lisapiletid.

Kolmapäev, 18. august 2010

Daniel Kehlmann ja kuulsus

Mulle ei meeldinud eriti "Kivist külaliste" etendus Viinistul, aga selle lõpukaadrite (just kaadrite, sest seinal jooksis videopildina pikk saksa kirjanike loetelu) ajal rõõmustasin siiralt, kui (vist) viimase nimena seisis seal Daniel Kehlmann. Päeva võis sellel hetkel lugeda kordaläinuks. Nad olid pannud Daniel Kehlmanni teiste saksa kuulsate kirjanikega samasse ritta! Selleks õhtuks olin ma läbi lugenud Kehlmanni "Maailma mõõtmise" ja pooleli oli "Kuulsus". See saksa kultuuriruumi praegune tippkirjanik oli leidnud kindlalt tee mu südamesse.

"Kuulsus" on romaan üheksas novellis, kusjuures kahe jutu pealkiri on "Ohus". Raamat on õhuke ja sellise lühivormilisuse tõttu kiiresti loetav. Mul tuli puhkus muude sündmustega vahele ega saanud viimase kahe peatüki lugemise juurde asuda enne, kui "Kuulsuse" avamisest oli mitu nädalat möödas. Seda põnevam oli lõpuks leida, et see on ju täiesti ainulaadne kirjandusteos - alusta millisest peatükist tahes, tulemus on ikka sama. Esmapilgul tunduvad jutud olevat täiesti seosetud, aga mida edasi, seda enam hakkavad tegelased siin-seal uuesti figureerima. Jääb vaid imestada, kuidas autor selle kõik valmis komponeeris ... Eesti kontekstis võib mõelda, et kõik tunnevad niikuinii kõiki. Uskumatu, kui see ka Saksamaal kehtib?!

Novellide ja muude lühivormide puhul on olulisim, et tekst jookseks hästi ja et kogu aeg oleks põnev. "Kuulsust" ON põnev lugeda. Nii-nii harv on, kui isegi kõige uuemas kirjanduses on tegelasteks näiteks telekommunikatsioonifirma töötajad või kui inimeste elu juhivad kõige moodsamad sotsiaalvõrgustikud või kui tegelased sõltuvad nendest. Aga see on ju meie igapäev! Unustad telefonilaadija koju, levi ei ole või lennukid ei lenda (olgu põhjuseks tuhapilv, udu või torm). Prügikasti väljaviimise asemel on konverentsid, hädaolukorrad.

Võimaluste paljusus ja massi kadumine on sageli näilised. Täiesti ootamatult võib saada nii tuntuks, et privaatsusest pole mõtet unistadagi.

Väga aktuaalne teos, mis lausa võlub kergesti loetavusega. Ma ei oleks selleni jõudnud ilma "Maailma mõõtmist" lugemata. Need on väga erinevad raamatud, aga mõlemad omamoodi ja väga head.

Kaks arvustust: Sirbis ja Hannes Rummi blogis.

Teisipäev, 17. august 2010

Viimane õhutaltsutaja

"Viimane õhutaltsutaja" (The Last Airbender) olevat suurejooneline seiklusfilm, mille aluseks olevat ülipopulaarne animaseriaal "Avatar: Viimane õhutaltsutaja". Võimalik. Sellest multikast ei teadnud ma enne kinno minemist midagi. Oli lihtsalt ainus lastefilm, mis mu kaheksa-aastasel pojal kinos sel suvel vaatamata.

Kokkuvõttes me ei pettunud kumbki. Tema oli nii rahul, et ootab nüüd pikisilmi järge, mina võin saatja olla küll. Täitsa vabatahtlikult. Kuna ma ei teadnud filmist tõesti enne mitte midagi, siis oli täitsa põnev avastada isegi üks tuttav näitleja - printsi mänginud Dev Patel, kes mängis ju "Rentslimiljonäris" peaosa.

"Viimane õhutaltsutaja" on selline tore muinasjutufilm. Idee, et Avatar ei tohi kellelegi haiget teha, tingib selle, et ka kõige hävitavama loomuga võtted muutuvad vaid ähvardusteks või selliseks, et olukorrast saab kriimugi saamata välja tulla. Nii tõuseb ookeanist vaid ähvardav hiidlaine, mis justkui muuseas taganeb, lõhkumata ainustki maja või laeva või uputamata ühtki sõjakat tuletaltsutajat, tuleleegid ei tee kellelegi ainustki põletusarmi. Vaid printsil on isa kunagisest karistusest silma ümber sügav arm. Väike armulugu on filmis ikka ka ja tütarlaps annab oma elu kuuvaimule tagasi. Pisarat see mulle silma ei toonud, liiga ebausutav. Nagu öeldud, lihtsalt tore lastefilm.

Esmaspäev, 16. august 2010

Pikk päevatee kadus teist korda öösse

Sellest ei maksa vist otsida mingeid märke, et praegu on eesti teatrite suverepertuaaris koguni kaks lavastust Eugene O'Neilli näidendite põhjal: Eesti Draamateatri "Pikk päevatee kaob öösse" ja MTÜ Kell 10 "Iha jalakate all". Mõlemad väga-väga head lavastused. Ju meile on neid lavastusi siin ja praegu väga vaja.

Mul oli "Pikka päevateed" vaja väga uuesti vaadata. Täpselt aasta aega oli jäänud eelmise ja selle korra vahele. Aga mul oli vaja näha veel kord lavastust, kus kõik näitlejad mängivad detailideni lihvitult elu, vaatepunktist, kuidas see nende tegelaste jaoks paistab. Teadsin, et see teeb haiget, aga just pisarasoolast vett oli mul vaja. Sain veekalkvel silmad ja kriimud hingepõhja. Peale selle sain muidugi unustamatu teatrielamuse. Jälle.

Mitte kunagi ei ole kaks etendust ühesugused. Ka seekord mitte. Esimesel korral raputasid Edmundi (Märt Avandi) sõnad teise vaatuse algul, sel korral puudutasid palju valusamalt Jamesi (Ain Lutsepp) sõnad samas dialoogis. Kes seda teab, miks nii. Võib-olla olen mina muutunud, võib-olla on elu muutunud, võib-olla on näitlejad muutunud ... Selles lavastuses on kõik lõplikult paigas, elu paistab ainult alati erinevalt. Lootusetus ja lootus vahelduvad metsiku kiirusega, uskumine ja mitteuskumine niisamuti.

Kopitusehõngulises mõisas veereb see lugu juba kolmandat suve. Sellepärast veerebki, et sobib sinna ja et tekst on ikka veel aktuaalne. Olgugi et O'Neill kinkis selle näidendi oma naisele 12. pulma-aastapäevaks, saateks sõnad: "Kallis! Kingin Sulle selle ammust ängi kujutava näidendi käsikirja, mis on kirjutatud pisarate ja verega. Õnnepäeva tähistamiseks võib see kink küll näida kahetsusväärselt sobimatu. Kuid Sina saad minust aru ..."

Aitäh teile, kallid näitlejad, selle õhtu eest! Mul oli seda jälle vaja.

Pühapäev, 15. august 2010

Gertrude Stein ja tema saatja

Anne Veesaar ja Kersti Kreismann mängivad tänavu suvel Palmse mõisas dokumentaalsete sugemetega lavastuses "Gertrude Stein saatjaga". Etenduseõhtul Palmse mõisasse sisenemine on muudetud selliseks, et poleks üldse põhjust imestada, kui mõnes ruumis satuks silmitsi Hemingway või Picassoga. Vaatajad on Gertrude Steini salongi külalised: uksel on võimalus osta imeilus "kavaleht" ja pakutakse tervitusnapsi. Mänguruumi mahub arvatavalt 70-80 vaatajat.

Sellises intiimsuses kehastuvad Anne Veesaar ja Kersti Kreismann lesbipaariks, kes räägivad umbes kahetunnise lavastuse jooksul Gertrude Steinist ja tema kaaslasest Alice B. Toklasest.

Esimene vaatus on ristipõikine läbilõige nende kohtumisest ja elust. Vaatus on lühike, ja vaheajale minnes ei saa ma aru, mida teises vaatuses veel mängida on. Resümee on ju tehtud ja järsult mänguvõtteid muuta ka nagu ei saaks ... Esimese vaatuse põhjal möönan veel, et Kersti Kreismanni mängus ei ole midagi erilist, ikka üsna samasugune nagu alati. See-eest Anne Veesaar üllatab Alice Toklasena kohe väga. Ei saa mainimata jätta, et tema pärast kahtlesin viimase minutini, kas üldse lähen seda lavastust vaatama. Aga just tema pärast tuleb seda teha!

Teine vaatus kulgeb lineaarselt ja arvestades, et Alice elas Gertrude'i paarkümmend aastat üle, kujuneb teise vaatuse teisest poolest tõeline Anne Veesaare soolo. Väga efektselt mängitakse välja näiteks see, kuidas Alice maal maali järel Gertrude'i varandust rahaks teeb. Et kirjastada ja elada. Alice'ist sõna otseses mõttes kujuneb etenduse käigus Gertrude'i parem käsi, ilma kelleta ei oleks tänaseks päevaks Gertrude Steinist mitte midagi järel. 20 aastat ilma Gertrude'ita olid koos Gertrude'iga ja Gertrude Stein sureb alles siis, kui sureb Alice B. Toklas.

Etenduse teine vaatus on tehtud ideaalilähedaselt sellist kahe näitleja teatrit arvestades. Kaks näitlejannat muudavad ruumi 20. sajandi alguse Pariisiks ja elu eluks Pariisis. Kahju, et esimene vaatus jääb kahvatuks, õigemini ei tööta nii, nagu see praegu lahendatud on. Ära jätta seda ei saaks ja teise vaatusega eraldi pildina siduda ka ei saaks. Aga midagi jäi puudu. Praegusel kujul mõjub lavastuse esimene pooltund kuuldemänguna.

Reede, 13. august 2010

Antigone Iraani moodi

Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi juhtimisel valminud "Antigone" on kahtlemata üks omanäolisemaid lavastusi eesti teatris viimasel ajal. Esimese hooga saaks seda võrrelda võib-olla ainult NO-teatri kunagise "Kuningas Ubuga", aga õigupoolest on siiski vormis ja vormis vahe. Arvatavasti polegi eesti näitlejad midagi niisugust varem esitanud. Just esitanud, sest mängimine tundub selle "Antigone" puhul võõristav.

Käisin vaatamas esietendust ja olen mitu päeva lasknud lavastusel settida. Pidepunkti kirjutamiseks või kirjeldamiseks on üpris keeruline leida. Minul vähemalt. Üldmulje ei ole paari päeva jooksul siiski muutunud. Lavastuse suurim pluss on tema ainulaadsus siinses teatriruumis meie endi näitlejate esituses. Andrus Vaarik vist ütles ühes intervjuus, et iraani lavastajat huvitab ainult vorm, tegelaste siseilma peavad näitlejad ise välja mõtlema. Praegu, pärast etenduse vaatamist tundub, et see õnnestuks kindlasti paremini trupiga, mis on ühte sulanud ja millel on ühine hingamine. Lausa suurepärase tulemuseni jõuti ju kevadel Linnateatris esietendunud "Keskööpäikese" puhul. Lavastuse suurim miinus on, et poolteist tundi kestva ühevaatuselise tragöödia vaatamisel hakkab korduvalt igav. Jäin täitsa tõsiselt mõtlema, kuidas leitakse sellistesse projektiteatrisse näitlejad, kui lavastajaks on inimene, kes ei tunne ilmselgelt ühtegi eesti näitlejat ja kellel ei ole neid ilmselt ajapuudusel või mis tahes muul põhjusel võimalik tundma õppida? Arvatavasti pakub näitlejad lavastajale välja keegi teine ja seejärel vaatab lavastaja ehk mõnda etendust, kus pakutud näitleja mängib. (Maailma)kuulsad lavastajad teevad vististi koostööd näitlejatega, keda nad tunnevad või kes on neile silma jäänud. Ega ma ei tea.

Eelneva pika jutuga ei taha ma kuidagi mõista anda, et näitlejad või osa neist oleksid halvad. Vastupidi. Üsna ühtlane pilt on. Hoolimata sellest, et näitlejaid on peaaegu igast Eesti otsast. Aga tegelase siseilma loomisega siin lavastuses ühtviisi hästi minu meelest toime ei tulda.

Puht lavastuse vaatest on oluline valitud vorm - traagelniitideni lahti harutatud vanakreeka tragöödia. Ei mäleta, et oleksin "Antigonet" lugenud, "Kuningas Oidipust" olen küll, aga sellest ei olnud siin suurt abi. Kõige esimene ehmatus (?) oli, et polegi värss, mida "Antigone" ju algselt on (või eksin?). Proovisin aru saada, kust on tekst pärit. Kavalehel ei ole selle kohta sõnagi, lavastaja enda sõnade kohaselt ei lavastagi ta Sophoklese näidendit, vaid lähtub selle näidendi aluseks olevast müüdist. Igatahes on tekst tänapäevane ja probleemistik ilma pingutamata mõistetav. Väga põnevad sümbolid on muna (sellest pidevast munapudru praadimisest eralduv lõhn ajas mingil hetkel südame pahaks, aga peale selle peitus munas elu), vesi (kuni seda ei ole, mädanes ja haises kõik) ja kärbsed (Liisa Smith peaks kindlasti "Antigonet" vaatama). Mis nii põnev ei ole, on kordamine, uuesti tegemine. Katarsise tekkimise asemel hakkas igav. Ma ei tea, kas näitlejatel lõppesid ideed otsa või oli see taotluslik ja minu puhul lihtsalt ei töötanud või ...

Võrratult hea koht on Elina Reinoldi jutustatud lugu küünla kustutamisest. Teine hea koht on see, kui Raimo Pass paneb Elina Reinoldi reisikohvrisse ja hakkab tolmuimejaga põrandat puhastama. Seda muna (loe: elu) hakkas mu jaoks ikka tõesti liiga palju olema!

Samas viidatud intervjuus ütleb lavastaja Homayun Ghanizadeh:
Pean tunnistama, et Teheranis on väga raske teatrisaale täita. Linnas on 8–10 miljonit elanikku, kuid kui me mängime 300-kohalises saalis, ei tule see alati täis. Hoolimata reklaamist. See ei ole mitte nii nagu Eestis, kus inimesed käivad palju teatris.

Mina pean tunnistama, et ei julge seda lavastust kellelegi peale tõeliste teatrifanaatikute soovitada. Ja need, kes on teatriteadlikumad, vaatavad seda ilma minu või kelle tahes teise soovitamisetagi. Küll aga tahaksin kangesti näha sama lavastaja "Caligulat", mida mängitakse Eestis DRAAMA 2010 raames. Oleks põnev võrrelda.

Neljapäev, 12. august 2010

Soome film "Paha pere" Sõpruses

Sõpruse kino oli vist vahepeal suletud. Igatahes käisin üleeile üle pika aja jälle seal ja tõdesin kõigepealt, et majas on tehtud väikestviisi remonti. Trepikoja seinad on värvitud rõõmsalt roheliseks ja üldse tundus kuidagi värskem õhk seal olevat. Kohale meelitas aga hoopis TARTuffilgi näidatud soome film "Paha pere" (Paha perhe).

Väga äge film on! Soomelik küll, aga tegelikult ka omamoodi üllatuslik. Olin lugenud enne lühitutvustust ja ühte arvustust ja kujutasin asja pisut teistmoodi ette. Omakorda lühidalt öeldes on sisu järgmine.

Pärast mehe endise naise surma otsib ema juures elanud tütar isa üles. Nii saavad kokku ka üheealised vend ja õde, kes hakkavad teineteisega väga kiiresti klappima. Isal tekivad kahtlused, et õe-venna vahel on intiimsuhted jne. Huvitav on, et "unustatud" tütre küllatuleku ajaks kolib mees oma uue naise koos nende ühise lapsega hotelli elama. Loodab, et tütar tuleb päevaks-paariks ja läheb siis tagasi. Kui tütar ei kavatsegi lahkuda, otsustab mees kolida hotellis elava naise ja lapse kuuks ajaks hotelli presidendisviiti elama. Millegi nii jabura peale ei oleks mina osanud eluski tulla. Ainuüksi selle süžeeliini eest tuleb režisssööri (Aleksi Salmenperä) kiita. Loo keskmes on tegelikult siiski tütre ja poja suhted ja see, kuidas nad isa häirima hakkavad. Õde ja vend leiavad teineteises sõbrad ja üldmuljena tekib arusaam, et hakatakse kaotatud aega tagasi tegema.

Kõige muljetavaldavamad on aga selle filmi pikad vaikivad dialoogid. Pilgud ja kehakeel on põhjamaiselt omased. Keegi ei karju (üksikud enesevalitsuse kaotamised välja arvatud), keegi ei selgita kellelegi üldse midagi, rääkimata pikkadest usalduslikest vestlustest. Sugulastega sünnipäevalauas räägitakse aga rohkem kui vaja. Olukord muutub piinlikuks.

Isa ülihoolitsev olek muutub painajalikuks ja haiglaseks. Ilmselgelt ei ole probleem lastes, vaid perekonnas. Vähe sellest, et mees oli vältinud mingil põhjusel suhtlemist oma endise naise ja tütrega, samal ajal haiglaselt kiindunud pojasse, ei anna miski alust arvata, et tema suhted uue naisega oleksid lähedasemad.

Teisipäev, 10. august 2010

Küünlad põlevad lõpuni

Ma ei ole mitu aastat Ugala teatrisse sattunud ja ka ühtki Ugala gastrolletendust pole Tallinnas näha õnnestunud. Eile oli suurepärane võimalus vaadata NO-teatri saalis arvatavalt ühte paremat praegu Ugala mängukavas olevat tükki - Sándor Márai samanimelisel romaanil põhinevat "Küünlad põlevad lõpuni". Dramatiseerinud on selle Christopher Hampton, Ugalas lavastas Indrek Sammul.

Lavastuse parim osa on Hannes Kaljujärv, kes kehastab Henrikut ja kes mängib oma osa nii, et mina küll ei suuda praegu ette kujutada, kes seda osa veel peale tema mängida võiks. Pealegi on see sisuliselt monolavastus, sest umbes kahetunnise etenduse jooksul on just Henrik see, kes räägib. Amm Nini (Vilma Luik) ülesanne on lugu omamoodi sisse ja välja juhatada. Ta markeerib truu naise kuju, inimest, kellel on Henrikuga palju ühist jagada, kes on endiselt Henriku lähedal. Tahaksin öelda, et Henrik on peategelane, aga nii pole vist õige öelda, sest loo sisu on tegelikult kahe vana sõbra taaskohtumine pärast 41 aastat. Kogu etenduse ajal on laval kaks näitlejat, peale Hannes Kaljujärve veel ka Henrikule külla sõitnud Konrad, keda kehastab Arvi Mägi. Tema ülesanne on kuulata, sest nüüd on otsustanud rääkida ja küsida Henrik. Konradil jääb üle kuulata, sest sõnad on vastamisel liigsed, pealegi on vastamata jätmine sageli kõnekam kui mis tahes selgitus. 41 aastaga on Henriku jaoks palju asju niisamagi selgeks saanud või kui ka ei ole, siis ei ole need lihtsalt enam tähtsad või ei ole meenutamist väärt.

Mind sõna otseses mõttes lummas Kaljujärve raev. Mitte iga näitleja ei suuda üpris tasakaaluka oleku juures näidata aastakümnete jooksul inimesesse kogunenud solvumist, pettumust, mõistmatust, sallimatust niisuguste näiliselt olematute vahenditega. Hannes Kaljujärv purskab kogu põlguse välja vaid vahedaks lihvitud sõnade ja lausetega. Arvi Mägil ei jää muud üle kui kepi najale toetuda ja vaikides kannatada.

"Küünlad põlevad lõpuni" sarnaneb ideeliselt Albee näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Just nende psühholoogiliste mängude pärast. Isegi tegevusaeg on peaaegu sama. Kui Albee lugu on täitumata unistustest, aastakümnetega kogunenud pettumusest, siis mõlema loo ühisosaks võiks nimetada purunenud illusioone. Keegi peab nende purunemises süüdi olema. Kõige lihtsam on süüdistada seda, kes argusest, hirmust või hoopis lootusetusest omal ajal põgenes. Aega muidugi tagasi pöörata ei saa. Sammuli lavastuse pluss on, et need mängud mängitakse ära ilma kõlavate emotsioonideta - ei mingit karjumist, solvumist. Igaüks teab isegi, mida ta teinud on või mida tegemata jätnud. Süüdistada ei ole enam kedagi. Elu tuleb lõpuni elada üht- või teistpidi. Niikuinii.

Kindlasti ei saa öelda, et üks meestest oli kannataja ja teine kurjategija. Juba nende päritolu tingis sissekirjutatud võõrdumise või võõrastumise. Konrad teadis, et tal ei ole võrdväärseks duelliks niikuinii võimalust, rõhutas seda isegi ühe duelli põhjusi kirjeldades. Henrik ei osanud kuidagi leppida asjadega, millest ta ilma oli jäänud või ilma jääma pidi. Selle kõige all on aga sügavast lapsepõlvest pärit sõprus, mis täiskasvanuks saades ühtäkki enam ei toimi, sest üks teab, et tema koht ei ole iialgi teisega samal pulgal, ja teine oleks positsiooni tõttu valmis andma mida tahes selle ühe sõpruse eest.

Tunnen üha enam, et tahaksin seda romaani lugeda. Kihte on nii palju ja need selginevad pikemalt järele mõeldes üha enam ja enam. Lisaks ju veel sõda ja põgenemine, troopiline ja parasvöötme kliima. Kohtumiseks valitakse maja, mis on mälestusi täis, kuigi üks elab nende mälestuste keskel, teine on vähemalt üritanud pöörata uue lehekülje. Mine võta kinni, kumb õige on. Võib-olla seab lavastus mõistmiseks ja kõnetamiseks vaatajale teatud eeltingimused, mingi kriitilise vanusepiiri ületamise, vähemalt teatava kogemuse elust? Kardan, et päris igaühele ei pruugi korda minna. Kindel on, et väsinuna vaadata ei saa.

"Jõud" Jäneda pullitalliteatris

Uku Uusberg tõi oma uue lavastuse "Jõud" välja taas R.A.A.A.M.-i egiidi all. Žanr on määratletud kui muusikaline müsteerium. Intervjuus Virumaa Teatajale ütleb noor lavastaja, et "Jõud" moodustab koos "Vahepeatuse" ja "Pea vahetusega" triloogia, kuigi kõik kolm on väga erinevad.

Kui "Vahepeatus" oli nii lavastuse kui ka teksti mõistes väga hea ja "Pea vahetus" lausa nii hea, et kirjutasin etenduse ajal kavalehe servad ja vaba pinna masinlikult lavalt räägitud teksti täis (tundsin, et kui kohe kõike üles ei kirjuta, on hiljem võimatu neid mõjusaid lõike meenutada), siis "Jõudu" vaadates mõtlesin, et lavastaja võinuks valida seekord mõne valmisteksti. Lugu hakkas lohisema, ei alanud eriti kusagilt ega jõudnud õieti kusagile väljagi, kuigi tõele au andes oli lõpp ehk teine vaatus ideeliselt kokku tõmbav ja kindlasti parem ja konkreetsem kui esimene. Võib-olla oli oma osa sellelgi, et teises vaatuses anti koorile rohkem "sõna". Jumaldan Pärt Uusbergi koorimuusikat, kuigi pole kindel, kas selle kuulamiseks on ikka parim koht liivapõrandaga suur tall.

Esietenduse esimene vaatus oli üsna ekstreemne, sest väljas algas ju torm. Tuule ja vihma käes kolisev katus, mille küljest lendasid tükid ära ja mis hakkas vihma läbi laskma, muutis järsku teksti jälgimise väga keeruliseks. Liivaga kaetud põrand summutas heli päris korralikult, elekter kadus mitu korda peaaegu ära jne. Näitlejad püüdsid rollis püsida ka siis, kui suur hulk vaatajaid tükikese katuseserva äralendamise järel uste poole kiirustama asus.

Kui mõnikord võib elamuse luhtumise ajada niisuguste "vahepalade" süüks, siis seekordne Uku Uusbergi lavastus polnuks ka ilma tormita päris see, mida ma uskusin selle olevat. On küll häid kandvaid lõike, aga müra on kokkuvõttes liiga palju. Peategelane Herbert Aab, keda kehastab Ivo Uukkivi, naaseb lapsepõlvekoju, et ennast üles leida. Avalikkuse jaoks on ta lihtsalt kadunud. Herbert Aab istub kodutalus Jänedal laua taga ja kuulab raadiost kõigepealt uudist selle kohta, et ta on kadunud, ja seejärel raadiosaadet, kus räägitakse tema raamatutest. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Veerand tundi? Või rohkem? Jõudsin mõelda, et istuva mehe ja vana raadio vaatamiseks ja kuulamiseks ei ole küll vaja 100 km sõita.

Pisitasa hakkab sisenema uusi tegelasi ja pilt muutub üha sürrealistlikumaks, kuigi ilmselt püütakse kujutada kohtumisi mitmesuguste jõududega, millele inimesel tuleb elu jooksul toetuda ja loota, millest Herbert Aab proovib nüüd aru saada ja mis peaksid aitama tal eneses selgusele jõuda. Peamistes kõrvalosades on Argo Aadli ja Alo Kõrve. Tahes-tahtmata meenub "Vahepeatus". Alguses on roll ka Mikk Jürjensil, Lauri Kaldojal ja Mait Jooritsal, aga üsna pea taanduvad nad vaid koori. Samas laulab koor esimeses vaatuses vist ainult korra, päris lõpus.

Vaheajale minnes tõdengi, et üks korralik draamatekst suudaks lavastuse päästa, aga praegu ei suuda seda ilmselt ka sootuks teises ehk tempokamas võtmes tehtud teine vaatus. Etenduse lõpus olen endiselt samal arvamusel, kuigi teine vaatus oli konkreetsem ja ilmselgelt oli siin otsade kokkutõmbamise nimel rohkem sõnumile keskendutud. Ideeliselt saab ju aru, mida lavastaja ja teksti autor öelda tahab, kui kavaleht ka kõrvale võtta, on veel lihtsam, aga hämmastab, et see on lühikese aja jooksul teine etendus, kus n-ö lainel püsimiseks pean kavast näpuga järge ajama. Enda arvates olen siiski keskmiselt suurema teatrikogemuse, lugemuse ja kultuurihuviga inimene. Laval oli kõike kuidagi liiga palju, pealegi korrastamata kujul.

Esmaspäev, 9. august 2010

Tuulesaared ...

Mul ei ole kombeks edetabeleid teha, aga mu käest küsitakse alatasa, et mida head ma teatris näinud olen? Üks sellesuviseid paremaid lavastusi, kui mitte öelda, et kõige parem, on Hiiumaal Tahkuna majaka jalamil. See on Theatrumi "Tuulesaared". Möödunud suvel ütles üks sõber, et suvi on korda läinud, kui "Kiivad armastajad" on nähtud. Tänavu oleks paslik teda parafraseerida, öeldes, et suvi on korda läinud, sest "Tuulesaared" on nähtud. Marcel Pagnoli näidendi lavaversioon Tahkunas tagab teatrielamuse, kus kellelgi ei tohiks tekkida selliseid küsimusi nagu miks, täna, siin jne.

Mina olin südamepõhjani liigutatud kõigest, mida kolmevaatuselise etenduse vältel nägin.

Sünergia, mida näitlejad Pagnoli teksti ja mängukoha abil saavutavad, on õigupoolest kirjeldamatu. Enne etendust, etenduse ajal ja selle vaheaegadel kostuv prantsuse muusika paneb kiiresti uskuma, et koht, kus vaataja viibib, on Prantsuse sadamalinn, õigemini sadamakõrts, kus iga lahkuja ja saabuja alati läbi käib. Kõrtsmikul (Lembit Peterson) on alati nende kõigi jaoks aega. Aga mitte ajas ei ole küsimus. See on igatsus, mis on meie kõigi pärisosa. Ja mis paneb veel rohkem igatsema kui meri? Lõputu silmapiir, mille taga on võib-olla kättesaamatud Tuulesaared, samal ajal kui siinsamas kõrval on keegi nii palju kordi lähemal, nii palju realistlikum.

Näidendi originaalpealkiri on "Marius" ja tegemist ongi kõrtsmiku poja Mariuse armastuslooga. Noormees ei suuda valida armastatud tütarlapse ja Tuulesaarte vahel. Mariuse rollis on Ott Aardam. Ma ei ole kunagi varem teda nii tõelisena näinud kui selles rollis! Fannyt kehastab Laura Peterson. Igatahes tõestavad mõlemad enam kui veenvalt, et näidendi võrdlemine "Romeo ja Juliaga" on igati õigustatud. Lõpp on ju nii kurb ... Mis siis, et me kõik teeme iga päev selliseid mõtlematuid valikuid.

Peale eelmainitute teevad tükis kaasa Garmen ja Margus Tabor, Aleksander Eelmaa, Andri Luup, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Raidmets. Absoluutselt kõigi näitlejate mäng on ideaalilähedane. Kui peaosades olijad mängivad lihtsalt ülimalt tõetruult, siis näiteks Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Raidmets loovad näiliste kõrvalosadega lausa erilised tegelaskujud. Selle lavastuse puhul tekib mõne hetkega tunne, et see ei ole teater, vaid see on elu. Ma ei olnud mitte vaataja, vaid ma olin üks marseille'lastest või tahkunalastest või hiidlastest. Kuidas võtta. Igatahes tundus, et mõistnuksin laval toimuvat samavõrd ka siis, kui ühtki sõna poleks kuulda olnud. Teater on vahel suurem kui elu. Mitte ükski eksperiment või performance ei suuda vist niiviisi hinge pugeda. Inimesed on ju lihtsalt inimesed.

Igavese igatsuse teema on see, mis teeb Pagnoli 1929. aastal kirjutatud näidendi tänapäevalgi kõnekaks. Seejuures ei ole vahet, kas Prantsusmaal või Eestis. Nüüd tahaks veel väga näha ka filme, mis tema näidendite põhjal tehtud on.

Laupäev, 7. august 2010

Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteatris

Paar päeva tagasi avati uus teater - Viimsi Suveteater. Kui uus see uus teater ikkagi on, ei ole päris selge, sest pigem on tegemist Emajõe Suveteatrist välja kasvanud teatriga. Suuresti on kaasa aidanud Viimsi vald, mõlemat teatrit juhib Andres Dvinjaninov.

Avalavastus "Hulkur Rasmus" on õigupoolest hästi unustatud vana ehk neli-viis aastat tagasi Tartus mängitud tükk. Väidetavalt on nii lavastus kui ka näitlejad uued, aga ilmne seos neil kahel lavastusel kindlasti on. Nii väidetakse ka lavastuse tutvustuses. Viie aasta jooksul on ju uued lapsed hulkur Rasmuse ealiseks kasvanud ja lastelavastuste hulgaga on Eestis lood niikuinii, nagu nad on. Veel üks põhjus uuesti mängimiseks: Tallinnast Tartusse ju nii lihtsalt teatrisse ei satu. Aga Oskar ei ole selles uues lavastuses Hannes Kaljujärv ja Rasmus ei ole Rasmus Kaljujärv. Neid rolle mängivad nüüd hoopis vastavalt Egon Nuter ja Martin Mill.

Olin 4. augusti õhtul Viimsi Rannarahva Muuseumisse minnes üpris eelarvamustevaba, sest ei mäleta, et oleksin Lindgreni raamatut lugenud või selle põhjal tehtud filmiversiooni või -versioone näinud. Tartu-lavastust pole ma ka näinud.

Muuseumi hoovi peale seatud mängupaik on kujundatud minimalistlike vahenditega - laval on kuus vana raudvoodit. Juba enne etenduse algust piiluvad muuseumi ülemise korruse akendest lastekodulasteks kehastunud noorte näitlejate näod. Kui needsamad "lapsed" välja tulevad, oma armetutesse vooditesse heidavad, saabub kasvataja, keda kehastab Anne Paluver, puhub vilet ja kohe tekib tunne, et selles maailmas on nii-nii vähe armastust. Etenduse algus on tõepoolest paljutõotav. Asi läheb aga käest ära, kui lapsed ja kasvataja räppima hakkavad. Ühel hetkel muutub lavastus tüüpiliseks suvetuurilavastuseks ja hakkab igav. Mikrofonide nägemine laval muudab mind sageli ettevaatlikuks ja selles loos oli see üks mikrofon kas või seetõttu küsitav, et teiseks vaatuseks oli see juba ära koristatud. Laulmine, räppimine jne viis esimese vaatuse ülejäänud tüki vaates tasakaalust välja. Kerjamine mõjus suvise lastelavastuse kohta niigi kallist piletihinda arvestades halvamaiguliselt, vähemalt ei olnud selles usutavust, mis oleks pannud kaasa tundma. Lapsed muidugi tahtsid Rasmusele kindlasti raha anda. Terviku seisukohalt jäi Rasmuse ja Oskari kohtumine ja lähedaseks muutumine segaseks. Selle oleks võinud paremini lahti mängida.

Näitlejatele ei saa midagi ette heita, sest kõik mängisid hästi. Iseasi, kui palju kellelegi rolli kasvatamiseks võimalust oli antud. Ma ei kuulu ju ka sihtrühma, kellele see lavastus suunatud on, aga tunnet ei tekkinud, et tahaks raamatut lugeda. Midagi jäi puudu, et kaasa elada.

Arvestada tuleb, et etendus kestab üle kahe tunni, augustiöödel on jahe. Puhveti rolli täidab vaheajal üks friikartuleid valmistav toitlustusvagun. Järjekord ei liigu üldse, mistõttu lapsed voorivad kogu etenduse vältel saalist välja ja saali tagasi, et kasutada võimalust osta siis, kui järjekorda pole. Kusjuures söömisvajadus on mõistetav, sest arvatavasti on paljud tulnud etendusele otse lasteaiast ja õhtusöök on söömata.

Kolmapäev, 4. august 2010

Kuidas ma veetsin selle suve

Artises jookseb praegu üks ülihea vene film - "Kuidas ma veetsin selle suve" (Как я провел этим летом). Peale selle, et film võitis viimasel Berliini filmifestivalil kaks hõbekaru, oli see tegelikult nomineeritud ka parima režissööritöö kuldkaru saajaks. Kaarel Kuurmaa soovitab Postimehes filmi "Kuidas ma veetsin selle suve" "absoluutselt kõigile, kes käivad või tahaksid käia vaatamas klassikaliselt head teatrit, kus esikohal on lavastaja ja näitlejad, mitte ketšupiloopimine, alasti ringi aelemine või efekti pärast ropendamine."

Ei jää muud üle, kui nõustuda. Mängivad kaks meest, kelle ülesanne on teha päevast päeva mõõtmisi Tšuktšimaal asuvas meteoroloogiajaamas - kohas, kuhu tavaline inimene ei satu, kus loodus on ainus valitseja. Nad edastavad mõõtmisandmeid mitu korda päevas keskjaamale. Üks meestest (Sergei Puskepalis) on elanud seal arvatavasti aastaid, on jõudnud saavutada sealse loodusega mingi harmoonia. Teine mees (Grigoriy Dobrygin) on noor. Nagu paljusid temaealisi paeluvad teda arvutimängud, vali muusika, mis võiks aidata üksindust peletada. Tegelikku ohtu ta ei taju, sest tal ei tule meelde kontrollida, kas püssil on padrunid sees. Niisamuti ei julge ta tulistada siis, kui selleks reaalne vajadus on.

Filmi alguses tahaks Vene olusid arvesse võttes taandada filmi idee vana ja uue kooli meeste vastanduseks. Tegelikult on see film siiski inimese ja looduse suhetest, õigemini sellest, kuidas ja kas inimene tuleb toime keskkonnas, kus maismaaloomadest peale jääkarude ei ela kedagi, kus ilm võib väga ootamatult muutuda, kus järeldusi teha tegelikult ei saagi, kuigi juba aastakümneid proovitakse.

Kui tekib hirm, hakkab kõik hirmsa hooga mäest alla veerema. Filmi pöördepunkt on hetkel, kui noorem mees peab edastama vanemale radiogrammi. Kuna ta seda ei tee, saab ühest valest teine, teisest kolmas jne. Ja see hakkab vaatajat niiviisi häirima, et tekib tahtmine toolist püsti tõusta ja karjuda: "Mees, võta aru pähe!" Režissöör on otsustanud jätkata, minna üha sügavamale inimese siseheitlustesse, lastes noorel mehel heidelda. Tema heitlused päädivad põgenemisega, kannatustega, kättemaksuga. See on soov siiski toime tulla ja üle olla. Vaid aastakümnetepikkune kogemus lubab arvata, et tõmblemisel pole mõtet. Kätte maksta ei ole seal samuti mitte kellelegi.

Operaatoritöö on äge.

Teisipäev, 3. august 2010

Rapla kiriku kõla

Ma ei olnud kunagi varem Rapla kirikus käinud. Seda rohkem oli põhjust üllatuda, kui nägin, kui ilus see kirik on. Ja kui Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdi avasõnad öeldi, võttis jupp aega aega, et mõista, et selles ruumis ei olegi mikrofone-kõlareid, vaid saal on lihtsalt imehea akustikaga. Lihtsalt uskumatu!

Kontserdil endal oli kaks tõmbenumbrit: Arvo Pärdi "Trisagion" ja solist Annely Peebo. Ja kumbki neist ei lasknud pettumust valmistada. Pärast pausi laulis Annely tegelikult ju selja taga üleval rõdul oreli juures, aga nii oligi põnev. Algul tundus, et peab kindlasti pea sinnapoole pöörama, aga õige pea sai selgeks, et see pole üldse vajalik.

Kontserdi lõpetas festivali suveakadeemia kammerorkester Tšaikovski serenaadiga keelpilliorkestrile. Orkester oli koos mänginud ainult nädal aega. Tulemus oli siiski väga-väga ilus.

Esmaspäev, 2. august 2010

Estonia teatribuss

Rahvusooper Estonia pakub mitmendat aastat järjest võimalust sõita septembris teatri enda organiseeritud bussiga Eesti eri paigust vaatama Estonia etendusi. Huvilisi võetakse peale 14 paigast: Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Märjamaalt, Tartust, Puurmanist ja Põltsamaalt.

Sellel aastal on niiviisi Estoniasse võimalik sõita 8.-25. septembrini. Kõik etendused algavad kell 18.00 ja valida saab kuue lavastuse vahel:

8.09 kell 18 „Nahkhiir“
9.09 kell 18 „Nahkhiir“
10.09 kell 18 „Armastus kolme apelsini vastu“
11.09 kell 18 „Romeo ja Julia“
22.09 kell 18 „Nahkhiir“
23.09 kell 18 „Coppélia“
24.09 kell 18 „Così fan tutte“
25.09 kell 18 „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“