neljapäev, 20. juuni 2013

Saatpalu "rekvisiitori tähetund"

Paar tundi enne etendust küsis sõbranna, et kas sama näidendi järgi tehtud lavastus oli kunagi Vanemuise mängukavas? Lumiste mängis? Vaatasin teda jahmunult ja lugesime koos veel kord üle VAT Teatri "Rekvisiitori tähetunni" sisututvustuse. Google tuli ka appi. Oli jah! Kandis nime "Teatrirüütel". Meenus, et vaatasin seda Tallinnas külalisetendusena ja et saal oli roheline. See pidi olema Linnateatri Taevalaval, kus on rohelist värvi toolid. Ilmselt siis 2004. aastal. Kuna ma millegipärast mäletan ikka veel üsna eredalt toonaseid emotsioone, olin eesootava etenduse suhtes kohe eelarvamuste küüsis. Teiseks ei ole ma Lauri Saatpalu muusika austaja. Aga kui teater tuuakse peaaegu koju kätte, ei ole minul küll südikust sellest loobuda.

Üllatusin positiivselt mitmes mõttes. Isegi võõras mängusaal ei mõjutanud elamust. Lavakujundus on ju minimaalne ja suur hulk rekvisiitegi vajaduse korral kergesti asendatavad. Näitlejal improviseerimisvõimalust jätkub. Saatpalu mängis hästi. Ta on kogu aeg kohal ja publik on "pihus". "Rakvisiitori tähetund" eeldab laulvat näitlejat ja kuigi ooperiaariad ei kõla väikses saalis ehk nii hästi, ei ole see tegelikult üldse oluline. Rekvisiitor, kes arvab, et oskab professionaalsetest näitlejatest, lauljatest ja tantsijatest enamikku asju laval paremini teha, ei oleks ju rekvisiitor, kui ta oleks hea näitleja. Aga ta on teatris kodus. Muidu ta ei armastaks teatrit nii väga ja muidu ta ei naudiks oma elu hetke laval, esinedes publikule oma tõekspidamistega.

Lavastuse tonaalsus oli mu jaoks liiga koomiline. Kiskus jandiks. Raske öelda, kas põhjuseks oli võõras mängukoht või ongi see lavastus teadlikult jantlik tehtud? Kui ma poleks varem sama näidendi dramatiseeringut näinud, arvaksin vist, et pisarakiskumise stseen lõpus on liiast. Nagu öeldakse, peab oskama õigel ajal lõpetada. Nüüd saab rekvisiitor direktori allkirjaga paberi ja kukkumine reaalsusesse on eriti valus. Tunda kaasa või elada kaasa? Väike inimene oma suurte ja tähtsate tegude keskel ei ole ju halb, milleski süüdi või vastutav. Elu on mõnikord hirmus ebaõiglane.

Kuigi tunnen inimese ideaalide üle naljaviskamise maiku, sest armastus on liiga püha, et sellest naljaga üle saaks olla, mõistan ometi, et elu ongi üks lõputu enda ja teistega rahu sõlmimise aeg. Tunnustust on vähe ja purunenud ideaalides astumine valus. Oskus iseenda ja ümbritseva üle naerda on siiski vajalik. Ühest jäin küll pikalt mõtlema ... Kas tänapäeva publik istuks ikka nii kannatlikult ja vaikselt saalis ning lepiks rekvisiitori või lavatöölise etteastega? Veerand tundi võib-olla lepiks. Näib, et Saatpalu koomuskihimuline rekvisiitor ei veennud sedavõrd, et oleksin tahtnud talle kaasa tunda. Jäi lõpuni väikseks inimeseks, kes saanuks arvatavasti jätkuvalt peedimahlast ja banaanidest supi kokkusegamisega hakkama. Kui teatri eelarve võimaldanuks. Ei muud kui et hirmus hea meel on, et VAT Teater Euroopa-reisi selle lavastusega ette võttis. Aitäh!

1 kommentaar:

  1. Keluaran Togel Hari Ini 15 Februari 2019Dan Pasang Angka Togel Kamu Sekarang juga Di Bandar Judi Togel Online www.bolavita ! Aman & Terpercaya ! Berdiri sejak 2012 ! Memberikan Bonus Potongan 30% - 66% !

    VastaKustuta