neljapäev, 15. august 2013

"Hamlet" Rakvere linnuses

Roman Baskini lavastatud "Hamlet" Rakvere linnuse kapiitlisaalis on üks päris uudne ja moodne võimumängudesse sissevaade. Neile, kes klassikatekstidega mängimist ja trikitamist ei armasta, see muidugi ei ole, sest lavastuses on Shakespeare'i tekstiga väga vabalt ümber käidud - siit-sealt kärbitud ja ümber tõstetud. Ikka selle tõestuseks, et Hamlet elab ja mõrvad võimu pärast pole kuhugi kadunud. Siiski ei lähe elus kõik päris õlitatult. Rõhuasetuse poolest ägedalt päevakajalise "Hamleti" puhul hakkab kripeldama kõikuv tempo.

Saalis tervitab vaatajat suur ekraan. Kutsutakse üles valima ilmeksimatuid ning vahendatakse päevapoliitilisi sõnumeid ja riigimeeste öeldut. Võtmetegelane Hamlet Üllar Saaremäe kehastuses oli eelkõige kättemaksja, mitte õigluse eest seisja. Või pidi olema. Hamleti sisemine kindlameelsus ja õiglustunne põrkub jõhkrusega. Oma kohta ja rolli sobis palju paremini Indrek Saar Claudiusena. Tal ei näinud olevat muid illusioone, kui mängida võimulolijat. Lihtne! Üksnes tema monoloog "Mu süü on jälk ..." pani hetkeks kahtlema ja kõhklema, mis on päris ja mis on poliitika. Nii Hamlet kui ka Claudius on kindlalt pildil (üks opositsioonis, teine koalitsioonis). Gertrudi (Epp Eespäev) roll niiditõmbajana jääb pisut arusaamatuks, kuigi esimesele vaatusele tervikuna pole eriti midagi ette heita. Eluline thriller vaheldub pehmelt vajalike ja teada-tuntud "Hamleti" käikudega.

Teises vaatuses näisid aga tegijatel ideed otsa lõppenud olevat või mindi lihtsama vastupanu teed ja lähtuti sellest, et näidendi teise poole sündmused on niigi teada-tuntud ja nii võib neid ka lihtsalt markeerida. Esimeses vaatuses lepiti laua taga justkui tegevusplaan kokku, jagati ülesanded kätte ja hakati siis tegutsema. Teine vaatus mõjus kohati lihtsalt epiloogina, mitte tulemuste või tagajärgede analüüsimisena. Sealt jäi meelde stseen hauakaevajaga (mis on tähenduslikult ka mitmel lavastuse reklaamfotol). See oli tõepoolest õnnestunud. Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni etteaste oli aga kummaline, sest kuigi Mägi esines mitte ainult vokaalselt vaid ka füüsiliselt nii, et vaataja pilk tardus, ei saanud ma Kärt Johansonist aru. Kas tal ongi nii nõrk hääl või oli tal sel korral hääl lihtsalt ära?

Monoloogid lisasid küll tekstile ja lavastusele sügavust, ent need ei haakunud enam hästi tänapäeva poeesiakauge ja proosalise rütmiga. Tekkis ka kahtlus, et teises vaatuses sai aeg otsa. Mitu olulist stseeni olid välja jäänud või suletud uste taha tõstetud. Sümbolina mõjusid need kui kuluaarijutud või tagatubades tehtud otsused, ent muutsid etenduse liialt eklektiliseks. Eriti, kui näidendi tekst pole tuttav.

Mängupaigana on kapiitlisaal hea valik, sest kuigi vaatajad on tihedalt üksteise kõrvale surutud, on nii mõõganäituse keskele paigutatud suur laud kui ka selle ümber sehkendavad ja oma nahka päästa üritavad poliitikud igikestvad. Hamlet saadab Ophelia kloostrisse, ja tundub, et selleks ei pea Ophelia tegelikult kuhugi minema. Rosencrantz ja Guildenstern elavad edasi. Filmilik lavastus, kuid minusugust rikutud vaatajat enam mürgitatud mõõgaga ei peta. Poliitikaga ammugi mitte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar