"Me oleme põlvkond, kellega ei ole midagi juhtunud." Selle mõttega algab ja lõpeb tänavusuvine Jäneda Pullitalliteatri lavastus "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma". See on utoopia, kuhu jõuavad 2016. aastaks viis (kuus?) näitlejat, kui nad on nelja aasta eest (ehk siis praegu, 2012. aastal) eraldunud muust maailmast ja sulgenud end vanasse pullilauta, et leida teatritegemise viis, mis muudaks vaatajat. Sest inimesed ei näe oma heaolumullis probleemi.
"Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma" on võib-olla sobivam ja meelepärasem teatriteadlikumale vaatajale, sest etenduses on omajagu sisenalju ja viiteid või vihjeid teoreetilisele teatritegemise poolele. Kindlasti oli sihilik näiteks Stanislavski teose (ajutine) "ülespoomine", kõrvalejätmine. Kuna tegelased ja tegijad on vabakutselised, siis mõjub valu meie maailma pärast teravamalt. Kuivõrd huvitub lihtne vaataja sellest, kas näitleja on talvel kusagil soojas teatrimajas või mitte? Sellele on omaette lehekülg pühendatud isegi kavalehel. Igatahes mängitakse Jänedal hoogsalt ja kaasahaaravalt. Mõte hakkab liikuma - viieliikmelise trupi otsinguid on põnev jälgida.
Mõni tähelepanek ja leid on kohe väga nutikas. Konstruktiivsust on omajagu ja ei mingit kardetud ropendamist. Juba esimest stseeni (kui seda nii nimetada võib) ilmestas mõte lavastusest, kus laval on reaalsed nälgivad aafrika lapsed, kellele eesti ema näitab, kuidas elama peab. Mõte surmast seadis kahjuks piirid. Tüli mittemillestki päädib väikse õnnetusega ja see kainestab. Unenägu sellest, kuidas näitlejad leiavad end Euroopa-turneelt ja Berliini Volksbühne lavalt, ei ole nagu ka päris see, mida otsitakse. Ja nii nad seal proovivad ja mõtlevad. Kuni selleni välja, kas naised ja mehed on üldse võrdsed. Ja kuni ühe saabuva kirjani, milles Märt (Meos?) kirjeldab olukorda riigis, mis sarnaneb nirvaanasse jõudmisega ja kus näitleja roll on teraapia ja mediteerimine. Niisugust Eestit me ju ka ei taha!
Tükis mängivad Margus Prangel, Leino Rei, Jüri Tiidus, Nero Urke ja Marilyn Jurman. Viimane üllatas väga. Tema sisemine rahu tasakaalustas nelja meest, kuigi kolm neist olid vähem või rohkem veendunud, et naisega ei saa arvestada. Nero Urke plastilisus on mõjus ja tema paar minutit Hamletina olid väga usutavad.
Selle lavastuse pluss on kindlasti püüd raputada, proovida näidata, et ideaalriik ei pruugi olla kõige ideaalsem. See õnnestub detailidena, sest lavastuses on tõepoolest väga teravaid osatusi ja mängulisi hetki, mis ei anna mitte kuidagi põhjust etenduse ajal tunda, nagu oleks igav või ropp või lihtsalt halb. Tõsi, mõni asi oli punnitatud, aga selle põhjuseks võis olla lihtsalt parema lahenduse puudumine. Arusaamatuks jäi muusikaline pool. Muusika lõhestas terviku, kuigi oleks pidanud lisama hoogu ja aitama veelgi rohkem "sisse minna". Veelgi tõenäolisem tundub, et tšiili lavastaja ei andnud ruumi mittetundmise tõttu tükile suurt juurde.
Positiivne teatrielamus. Teistmoodi ja sotsiaalkriitiliselt hea sõõm teatrit isegi suvel. Pileti asemel saab viimasteks etendusteks osta ka Cherry vautšeri. Mida me ikkagi tahame ja mis on see, mis enam-vähem kõiki rahuldab? See ei ole ilmselt see, kui on kogu aeg lihtsalt hea olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar