pühapäev, 23. mai 2010

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia ...

2010. aasta on Eesti Draamateatrile vähemalt kahes mõttes sümboolne: tänavu täitub teatrimajal 100 aastat ja Eesti Draamateatril endal 90 aastat. Sel puhul on muidugi mängukavva vaja ka ühte teatri(maja)st rääkivat lavastust. Tellida sobis selline näitemäng usaldusväärselt näitekirjanikult Andrus Kivirähalt. Eks ole ju Draamateater Kiviräha näidendite peamine esmalavastaja. Juhan Viidingut parafraseerides võib öelda, et kõik, mis neis näidendeis, "on kordumatult suur". Kivirähk ei unusta kunagi ära eestlast. Ja eestlane on selles loos ju ometi esmatähtis, olgugi et oli sügav Vene aeg ja Tallinn oli Saksa linn.

Kivirähk keerab talle omasel moel näidendis maja valmimise taustaloole mitu vinti peale ja lavastaja Merle Karusoo täidab Draamateatri suure saali lava kõikvõimaliku vana kolaga. Lavastuse nimi on "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia ...". Sakslased on jäänud kopitama, mõni lausa mitme sajandi tagusesse aega. Vene eliidis troonib vaimupimedus. Aga eestlaste hulgas on nende järele, kes ütlesid, et tuleb saada eestlasteks, sirgunud uus erk põlvkond, kes tahab saada eurooplasteks. Eestlane on töökas ja ettevõtlik, ronib igast praost sisse.

Juhtub nii, et Saksa Teatrit kutsutakse looma Peterburi arhitektid Vassiljev (Tiit Sukk) ja Bubõr (Ivo Uukkivi). Ivo Uukkivi mäng meeldis mulle selles lavastuses iseäranis, Tiit Sukk jäi kahvatuks, st oli üsna tavapärane. Võrratud olid ka kõik kolm naist. Kersti Heinloo on praegu niikuinii üks Draamateatri parimaid naisnäitlejaid, kuid tema sädistamine mõjus mõlemas vaatuses ja mõlemas rollis lummavalt. Kui Merle Palmiste esimest korda lavale tuli, kartsin, et ta on pandud jälle lihtsalt ühte tüüpilisse rolli, aga ta mängis kõiki neid erinevaid rolle nii erinevalt ega mõjunud üldsegi tüütult. Üle pika aja meeldis ka Elina Reinold. Talle sobis selline asjalik toimetamine ja tema teenindaja oli just õige inimene lugu kokku tõmbama.

Mait Malmsten ja Guido Kangur kehastasid sakslasi, kes teatrit rajada tahtsid. Parukatega lugupeetud pikkade traditsioonidega suguvõsade esindajaid, kes olid tegelikult nagu elav kehastus nikerdustega kestast, mille sees on kas tühjus või kõdu. Nende järeltulijaist üks (Kersti Heinloo) oli koli otsas istuv valges kleidis korralikust perekonnast saksa tütarlaps ja teine äärmiselt tagasihoidlik umbes 15. sajandist pärit noormees (Märt Avandi). Sellesse kummaliste inimestega linna (ei saa unustada, et sakslaste kõrval elasid seal ka ainult sisu hindavad eestlased) pidid tikutopse meenutavaid kortereid ehitama harjunud venelased hakkama ehitama tornide ja piparkoogist katusega teatrit.

Valmis see maja sai, sest koli veeti minema. Sakslaste surm oli puhas klassika, nagu möönis Bubõr. "Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur." Lavastuse esimene vaatus õige pisut venis, aga see oli arvatavasti taotluslik või ainult mulle tundus, et venis. Kokkuvõttes oli ikka väga lõbus ja tükk igati kõlbulik juubilarile kingituseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar