reede, 31. detsember 2010

"Augustikuu" Draamateatris

Mul on hea meel, et Draamateater mängib ka jõulude ja aastavahetuse ajal. Veel parem meel on aga selle üle, kui sellisel ajal on saal rahvast täis. Järelikult on neid, kes tahavad või saavad just nüüd teatrisse. "Augustikuu" suures saalis on esietendusest saadik publikut ligi meelitanud. Põhjuseid selleks on mitu: korralik peredraama, väga head näitlejad, peaosas Ita Ever.

Oma muljete puhul tuleb Everist alustada, sest Violeti roll "Augustikuu" lavastuses on tõesti vapustav õnnestumine. Draamateater hindas seda aasta lõpus vääriliselt, omistades talle naispeaosa Suure Antsu. Näis, mida arvavad need, kes kevadel teatriauhindu jagavad ... Ma ei mäleta etendust, kus üks näitleja teiste igati heade näitlejatööde kõrval kõik peaaegu varju jätab. Aga "Augustikuus" Ita Ever nii teeb.

Tracy Lettsi tekst on väga tugev. Miks ma muidu veel mitu päeva hiljem proovin leida pidepunkti, et laialilaotatud mitmekihilises loos mingi kord luua? Aga võib-olla proovin korda luua hoopis sellepärast, et Pedajase lavastuses oli siiski midagi puudu. Saalis olid mul mõlema vaatuse ajal üpris kahetised mõtted. Vahetult pärast etenduse vaatamist leidsin, et väga-väga head näitlejad tegid oma tööd ja mängisid tüki täpselt nii hästi ära, nagu nad teeksid seda mis tahes rollis. Sünnib küll tavapäraselt häid rollilahendusi, aga kui suur osa on selles lavastajal? Ainult kiidusõnu on väärt kindlasti valguskujundus.

Korda, mida ma luua püüan, selles loos tegelikult olla ei saa, sest muutujaid on liiga palju. Igaühel suures peres on oma taustsüsteem, kogemused, lootused. Beverly Westoni (Lembit Ulfsak) ootamatu kadumine augustis toob kogu pere kokku. Pere, mis ei ole koos olnud enam aastaid. Kolme tütre vanemate räämas häärberis on sellisel aastaajal talumatult palav, aga mida edasi, seda talumatumaks muutub ka üksteisega suhtlemine. Kõigil on oma luukered kapis, kuid ema tirib neid halastamatult lagedale, justkui andmaks mõista, et teie võite ju mind teravmeelsuse ja otsekohesuse pärast põlata, aga kuhu te ise oma eluga jõudnud olete.

Põlvnemine on üldse keeruline teema. Kas see kohustab millekski? Kas sellest sõltub midagi? Näidendi puhul on märgiline algusstseen, kus isa Beverly palkab majapidajannaks indiaanlase Johnna (Viire Valdma). Üks tingimus majapidajannale on, et see oleks selles kohas elanud. Johnna ei räägi peaaegu midagi, kuid kordab etenduse vältel pidevalt, et ta tahab seda tööd teha sellepärast, et tal on seda tööd vaja. Enda pärast. Ta on ilmselt sealt pärit ja see töö annab talle kui Ameerika põliselanikule võimaluse oma koju tagasi tulla. Tütred otsivad samal ajal võimalusi, kuidas kodust lõplikult lahkuda.

Õdesid mängivad Ülle Kaljuste, kelle Barbara on ainsana abielus, kellel on teismeline tütar, kuid kelle abielu on äsja karile jooksnud, Kaie Mihkelson, kes on end seni ohverdanud, et ema-isa eest hoolitseda, ja Kersti Heinloo, kelle Karen on naiivsevõitu, kuid kes lõpuks tundub olevat kõige sallivam, sest on mõistnud, et elu ei ole lihtsalt must-valge.

Väga head on ka Ain Lutsepp ja Tõnu Oja, kes mõjuvad ilmses naiste ülemvõimus kainestavalt, aga ka nagu lakmuspaberid, näitamaks, et mehed on tänapäeval lihtsalt kõrvale jäetud. Lõpuks ei ole ju vanapaari 35 aastat väldanud abielugi mingi saavutus, kui selle tulemuseks oli enesetapp. Tracy Lettsi näidendi inimesed on läbilõige (Ameerika) ühiskonnast, kus ikka veel üritatakse kinni hoida mingitest mudelitest, aga kus inimesed on üksteisest lahus, sest neil pole olnud võimalustki kokku kasvada. Kahetsusväärsel kombel suutsid nende keskealiste põlvkonda nende vanemad pere juures hoida, aga nemad oma lapsi enam ei suuda, sest juba 14-aastasel on ükskõik.

Ja ma ei rääkinud veel sõnagi alkoholi- ja narkosõltuvusest, mis on samuti läbiv teema. Iga vaataja leiab sellest lavastusest kindlasti need teemad, mis temaga kõige paremini kõnelema hakkavad. Sest kihte on tõesti palju. Põhjused, miks miski nii või teisiti läheb, ei pruugi pealegi olla üldse mitte perekonnas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar