Kuulan mõnikord hommikuti autos "Rahva oma kaitse" saadete salvestusi ja naeran südamest, kui Mart Juur ja Andrus Kivirähk jälle vindi niiviisi üle keeravad, et enam mitte midagi lisada ega öelda ei jää. Eeskätt on Kivirähk siiski kirjanik. Romaanikirjanik, näitekirjanik, lastekirjanik, vist ka kolumnist. Proovides siin keskenduda praegu Kiviräha tekstide lavastamisele, olen näinud, et nende tekstide lavastamine võib ka täielikult ebaõnnestuda. Aga Kivirähk on meie tänapäeva näitekirjanduse paremaid ja lähedasemaid osi ja seetõttu on Eesti Draamateatri repertuaaris praegu korraga neli Kiviräha tekstil põhinevat lavastust.
Olgu kohe alguses öeldud, et "Vombat" näitemängu pealkirjana on mittemidagiütlev, mittehuvipakkuv jne. Paljud meist teavad, et tegemist on kukkurloomaga? Või kui ka keegi teab, siis miks peaks selline teema kõnekas olema? Mul on siiski kuri kahtlus, et Andrus "spikerdas" näiteks "Metspardi" või mõne teise samasuguse näidendi pealt, kuigi "Vombati" sisuks on ehteestlaslik juurte otsimise püüd. "Vombati" lavastas Draamateatris Merle Karusoo. Tegi ülihea, just nagu meie endi elust jutustava näidendi põhjal suurepärase lavastuse.
"Metspart" assotsieerus mul kas või sellepärast, et seal on ka part mingis ruumis kinni. Lõpuks lastakse maha. Vombat istub pererahval samuti saunas ja aeg-ajalt ainult häälitseb või näitab paberiportfelli närides oma suhtumist sugupuu-uurimisse. Sauna muidugi kasutada ei saa. Vombat on sama tundmatu loom kui mõni kauge sugulane meile eestlastele. Samas piisavalt eksootiline ja äge, et oleks ilmselt tore teada küll, kui meiegi oleksime mõnest auväärsest aadlisoost või muidu austusväärsest suguvõsast pärit.
Kaasa teeb selles lavastuses osa Draamateatri suurepärasest kaardiväest, eesotsas Jaan Rekkoriga ja lõpetades Ita Everiga. Sinna vahele mahuvad veel Viire Valdma, Uku Uusberg, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur ja Raimo Pass. Kõik mängivad väga hästi.
Lava on valge ega meenuta kuidagi tüüpilist eesti kodu, pigem mingit eurokodu. Pereemal on moemaja ja selle tõttu lendab väga palju ringi, pereisa elatub (?) ajalehtedele koomiksisarja joonistamisest ja perepoeg õpib (?) Inglismaal ülikoolis. Vanaema praeb hommikuti esimese asjana vorsti ja järgmiseks pannkooke. Tundub jabur, aga tegelikult ei ole selles lavastuses põrmugi jantlikkust. Teatavas mõttes on selles elu rohkem kui elus endas. Südamest naermine on tagatud. Ühes kohas tundsin, nagu oleks Sofi Oksaneni "Puhastusestki" ainest võetud.
Kaie Mihkelsoni sugupuu-uurija ei proovi mitte ainult puud joonistada, vaid soovib teada tõde. Seejuures usub ta muidugi kõiki, kes natuke rohkem rääkida tahavad. Kuna ETV näitas hiljuti algusest peale "Õnne 13" osasid, siis oli mul veel üsna värskelt meeles Helle-Reet Helenurme tegelaskuju selles. Üllatav sarnasus! Tõnu Oja naabrimees tundub küll alguses must-valge tüüp, aga neid värvikihte muudkui koorub ja koorub. Üks etenduse paremaid stseene on näiteks see, kui ta saab teada, et tema isa olevat Abessiinia meremees. Uku Uusbergi Tolkieni-hullusel ei tundu esialgu põhiteemaga seost olevat, aga kui selgub, et ema-isa olid kunagi õppinud portugali keelt, on pilt selge: need on justkui loomulikud eluetapid - kõigepealt püüd irduda, siis kokku saada.
"Vombat" on hästi soe ja mõnus lavastus, naerda saab südamest ja sobib igaühele, sest näiliselt lihtsa teksti all on kihtide viisi sügavamat ja mitte nii sügavat teksti. Paar päeva enne jõule oli seda väga kosutav vaadata. Minu arvates sobib "Vombat" vaatamiseks ka siis, kui eriline Kiviräha austaja ei olda. Isegi ühtki roppust ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar