laupäev, 30. aprill 2011

Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel

Ärge ehmuge lavastuse pealkirjast! "Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel" on praegu kindlasti üks paremaid Draamateatri suure saali lavastusi. Päriselt ka. Olgu see kohe sissejuhatuseks ära öeldud, sest tegelikult on kurb, kui nii hea, vaid mõned kuud mängukavas olla jõudnud lavastuse puhul on saal etenduse ajal pooltühi. Sel kevadel on veel ainult üks etendus.

Riina Degtjarenko on loonud äärmiselt tõetruu kujunduse, sest lavale laiali seatud võrkudest ja laevatükkidest haistab ehedat rannaelu. Tekkis lausa Kihnu-igatsus, sest näidendi tegevus algab Kihnu saarelt, räägitakse kihnu murret, käiakse merel ja minnakse merele. Kusagilt peab kihnlane raha saama, kui kiviklibune maatükk seda ei anna.

Meri on meeste päralt ja elu laevas suletud territooriumil. Põgeneda ei ole sealt kuhugi, on vaid vaja leida viis, kuidas endaks jääda. Kuidagi tuleb kohaneda. Tagatipuks tuleb olla nagu üks mees, sest ega meri nalja mõista. Igavuse peletamiseks ja lohutuseks voolab viina nii laeval kui ka rannas palju. Jutt hakkab jooksma, ka eesti mehel. Nii saab "Hirmsast veretööst Läänemerel" jutuvestmise tükk, kus igal meremehel on rääkida oma lugu, kirjeldada teed, kuidas tema on siiski endaks jäänud. Näiteks räägib pootsman (Ain Lutsepp) värvikalt, kuidas ta eri sadamates on kakelnud, üks madrus (Tõnu Oja) räägib tuulevaikuses kannatamisest ja rottidest. Nooremad meremehed istuvad ja kuulavad ja panevad kõrva taha. Tõnu Oja rotiloo kuulamise ajal tuli mul järsku meelde esietendusel juhtunu.

Villem Tuuni näidendi ajendiks on tõestisündinud lugu, kui purjekale "Johannes" läks tööle Kihnust pärit noormees Jaan Umb. Lavastuses mängib Umbi Lauri Lagle, kellele on see roll justkui loodud. Umbi süüdistati varguses ja kiusati seejärel merel igal võimalikul moel taga. Umbi eristas laeva ülejäänud meeskonnast kindel soov merekooli minna. Enamik eesti meremehi olid tollal isehakanud meresõitjad, kes ei osanud keeli, ei tundnud seadusi ja kellel tõmmati seetõttu võõrastes sadamates kergesti nahk üle kõrvade. Selleks palgati laevale sageli eraldi kapten. Nn lipukaptenit kehastab Draamateatri lavastuses Taavi Teplenkov. Tema lätlasest kapten ja teiste meest suhtumine lätlastesse meenutab kangesti Nüganeni "Tõe ja õiguse" 2. osa lätlast Mauruse koolis. Umbi ja lätlase rollid on selle lavastuse superrollid.

Randa jäävad maha naised: Jaan Umbi ema Madle (Ülle Kaljuste) ja pruut Liis (Kersti Heinloo). Nemad on tõelised Kihnu naised, räägivad kihnu keelt ja ootavad mehi.

Lõpussteenis ühtaegu taevas sirav täiskuu ja tihe vihmatasu jäävad küsimusena õhku rippuma. Täiskuu õhutab hulludele tegudele, (vihma)vesi peseb patust puhtaks. Umbil oli vast põhjus, tema kiusajatel oli vast oma põhjus. Rotiloo jutustamise ajal puhastas kapten Umbi haava piiritusega ja sidus rätikuga kinni. Vägisi tuleb tahtmine asi ikkagi kokku võtta sellega, et nii meheks pekstigi. Et mõni mees peksuga meheks ei saa, oli võib-olla sajand-paar tagasi liiga keeruline mõista.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar