Teisipäev, 26. oktoober 2010

Rijksmuseumis

Hollandi kuldajastu maalid! Rijksmuseum Amsterdamis on neid täis. Kuigi see "täis" tähendab, et tegemist on kuldajastul maalitud miljonitest maalidest vaid parimatega.

Oktoobri kolmas nädalavahetus oli mul Amsterdamis kolmas. Mingit erilist kultuuriprogrammi kokku panna eelnevalt ei viitsinud. Mõtlesime, et otsustame jooksvalt, kas ja kuhu minna viitsime. Kuidagi iseenesest tekkis mõte minna seekord Rijksmuseumisse. Osa nende kollektsioonist oli pikka aega Villa Vaubanis vaatamiseks ja Camerata Trajectina hiljutine kontsert oli Rijksmuseumi kui sellise värskelt meelde tuletanud.

Salamisi lootsin, et Rijksmuseumis on arvukalt Vermeeri maale. Juba väljas ukse taga on ju seinasuurune plakat Vermeeri maaliga. Ja tõsi on, et Vermeeri maalidele on antud kasutada tervelt üks saal. Minu lemmikut ehk "Tütarlast pärlkõrvarõngaga" selles muuseumis aga siiski ei ole. Muuseumipoes kassas nägin, et selle maali "kodu" on Haagis Mauritshuisis.

Rijksmuseum on siiski imeilus muuseum imeilusas majas. Väiksuse tõttu just selline, milles võib soovi korral iga maali kas või pool tundi imetleda ja niiviisi kogu päeva mööda saata või hoopis vastupidi, s.t paari tunniga kogu muuseumile pilgu peale visata ja mõnikord jälle uuesti tulla. Oma suurest kogust saavad nad ju üha uusi ja uusi näitusi kokku panna. Praegu on seal aukohal Rembrandti maalid Jan Sixi perest.

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

Ultima Thule kontserdil

Uskumatu, aga Ultima Thule ja Riho Sibul esinesid 9. oktoobril Luxembourgis! Melusina saalis oli rahvast täpselt nii parasjagu, et sai end mõnusasti tunda ja bändile täiega kaasa elada. Iseenesest on muidugi tore, et eesti bändid mõnigi kord siia satuvad, aga Ultima Thulet meeldib mulle siiski kuulata eelkõige plaadilt. Ei tea, võib-olla olen liiga noor? Plaadil on heli puhtam ja sõnad pääsevad palju-palju paremini mõjule. See kõik ei tähenda, et kontsert oleks halb olnud! Üldse mitte. Aga erinevalt paljudest ei kurvastanud ma eriti näiteks sellepärast, et mõned head lood jäid kuulmata. Aeg sai otsa, sest klubi õhtune kava nägi ette, et kell 23 tuleb lavale kohalik DJ ja hakkab plaati keerutama. Bänd tuli küll korraks lavale tagasi ja laulis lisalookese, aga sellega ka asi piirdus. Kui aeg, siis aeg.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

Arvo Pärt ja Leonard Bernstein

Väga musikaalseks on muutunud see kultuurimaastik, kus mina elan ja käin. Paar nädalat tagasi käisin sel hooajal esimest korda filharmoonias. Arvo Pärdi juubeliaastat tuleb ju väärikalt tähistada.

Solistes Européens Luxembourg mängis Pärdi "Fratrest" ja 4. sümfooniat. Aga nende kahe vahele mahtus veel Bernstreini serenaad. Tegelikult tundus üsna uskumatu, et kolmest loost koosnev kontsert võib tõsiseks paaritunniseks kontserdielamuseks kujuneda. Vaheaegki oli. Pärdi "Fratrest" olen mitmes eri kastmes kordi kuulanud, aga sellel kontserdil oli kirsiks tordi peal hoopis Gidon Kremer oma viiuliga.

Neljapäev, 14. oktoober 2010

Camerata Trajectina

Ikka ja jälle ma üllatun, kui mõnesse siinsesse kontserdisaali satun. Need kõik on erilised ja eranditult väga hea kõlaga. Nii et kui ma mõni aeg tagasi kohaliku konservatooriumi saalis Camerata Trajectinat kuulamas käisin, pidin jälle sama tõdema.

Tõsi on, et vanamuusika kontserdile satun ma ainult siis, kui keegi kaasa kutsub või kui saan vabapääsmed. See ei ole minu muusika. Mitte et mulle seda üldse kuulata ei meeldiks, aga kõik need ajalooliselt erilised pillid, millest heli välja puhutakse või pigistatakse, jätavad üldjuhul üsna külmaks. Küll aga meeldib mulle "päris" maalikunst - selline, mida viljelesid näiteks 17. sajandi hollandi kunstnikud. Villa Vaubani näitust olin suvehakul vaatamas käinud ja selle näituse maalidest Camerata Trajectina kontsert inspireeritud oligi. Kontserdil näidatigi taustal neidsamu maale ja juurderäägitu ning -mängitu panin maalidel tantsivad inimesed elama. Vanamuusika kõlbab niisuguses kastmes kuulata küll.

Pühapäev, 10. oktoober 2010

Stingi kontsert Kölnis

Planeeritud nädalavahetus Kölnis läks vett vedama, sest rahast hakkas kahju. Mingil arusaamatul põhjusel oli tolleks nädalavahetuseks ilmvõimatu leida normaalse hinnaga normaalset hotelli. Nii et mul on ikka šokolaadimuuseumis käimata.

Kölnis reedel, 24. septembril käimata siiski ei jäänud, sest tol õhtul oli Lanxess Arenal Stingi Symphonycity Touri kontsert. Sama kontsert, mis mõni nädal varem oli Tallinnas. Tagantjärele võib lühidalt öelda, et see on üks neist kontsertidest, millesse kadusin juba esimestel minutitel ära. Ei seganud isegi need kaks veidravõitu saksa noormeest, kes mu kõrval istusid. Üks SMSis lakkamatult kellegagi ja kihutas järjekordse õlle lõppedes järgmise järele. Teine korraldas enda kõrval istuva naisterahvaga suhteid, sest viimane sai kontserdi esimese poole lõpuks pidevalt edasi-tagasi saaliva noormehe peale täitsa pahaseks.

The Royal Philharmonic Concert Orchestra on suurim bänd, millega Sting on tuuritanud. Kontserdi kohta saab öelda ainult ühe sõna: võrratu. Mulle niikuinii meeldivad roki- ja popitöötlused sümfooniakontserdiga, aga kui Sting lavale tuli ja laulma hakkas, kadus mul vist reaalsustaju. Või vähemalt oli raske uskuda, et ma tõesti selles saalis sellel hetkel olen.

"Russians" kõlas nii, nagu ma seda varem kunagi pole kuulnud. "Every Little Thing She Does Is Magic" ja "Englishman In New York" sobisid aga ilmselt kõige paremini mu tolle õhtu meeleoluga, sest need kaks laulu meenuvad veel tänagi, kui sellele kontserdile mõtlen. Tean küll, et "parim" on ületarvitatud, sest alati on lähtealus erinev. Kölnis käik tol õhtul oli üle tüki aja siiski parim asi, mis minuga juhtunud on. :) Eks paarisajakilomeetrine kojusõit natuke väsitav oli, aga see ei loe üldse.

Võimas, võimas, võimas! Sting tuli kontserdi lõpus tagasi lavale, et laulda neli lisalugu.

Teisipäev, 5. oktoober 2010

Eesti teatri etendusi oktoobris Euroopas

9.-12. oktoobril 2010 toimub Leedus Panevežyses Balti Teatri Festival. Eestist osalevad sellel festivalil Tallinna Linnateater Anu Lambi lavastusega "Keskööpäike" ja Endla Teater Andres Noormetsa lavastusega "Mässajad".

"Keskööpäike" on festivali kavas laupäeval, 9. oktoobril kell 18.00.
"Mässajad" on festivali kavas esmaspäeval, 11. oktoobril kell 18.00.

***
Teater Randlane esineb 20., 22. ja 24. oktoobril vastavalt Luxembourgis, Brüsselis ja Bonnis kontsertetendusega "under Under ehk Hetked Marie Underi mõju all". Mänguajad ja -kohad on järgmised:

Luxembourg: 20. oktoobril kell 20.00 Foyer Europeenis.
Brüssel: 22. oktoobril kell 19.00 Eesti saatkonnas
Bonn: 24. oktoobril kell 16.00 Haus Annabergis

***
Pärimusteater Loomise etendusi mängitakse oktoobris Peterburis, Brüsselis, Göttingeni ülikoolis Saksamaal ja Luksemburgis.

Peterburis Roerichi muuseumis mängitakse 24. oktoobril kell 15.00 etendust "Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt".

Brüsselit, Göttingeni ja Luksemburgi külastatakse 27.-29. oktoobrini lavastusega "Carmen Alexandrinum". Mänguajad ja -kohad on järgmised:

Brüssel: kolmapäeval, 27. oktoobril kell 19.00 Brüsseli Eesti saatkonnas
Göttingen: neljapäeval, 28. oktoobril Göttingeni ülikoolis
Luksemburg: reedel, 29. oktoobril kell 19.00 Mameris Auberge Thillsmillenis

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Rein Siku ugrimugri

Eestlased on soome-ugri rahvas ja seda, et meie juured on Uuralite taga, tõestab asjaolu, et mitmed meie sugulasrahvad elavad praegugi Venemaa kõige kaugemates nurkades. Elavad nemad ja elavad eestased üsna tavalist elu. Uskumatud seiklused, mida Rein Siku "Minu Ugrimugri" esikaanel, tagakaanel ja esimestel lehekülgedel lubatakse, on siiski vaid tavaliste inimeste juhtumised tavalises elus.

Soomeugri rahvastest saab ehk võhik siit raamatust küll veidi aimu, aga nagu vist kõik "Minu ..." sarja raamatud, on seegi lihtsalt ühe inimese muljete kogumik. "Minu Ugrimugri" eripära on anekdootlik stiil.

Ridade vahelt loeb kiiresti välja, et autori kokkupuuted soomeugri rahvastega piirduvad mõne rahva esindajatega, võib-olla Soome-Ugri kongresside kaudu ka teiste rahvaste esindajatega, aga siis õige põgusalt. Raamatus räägitakse natuke saamidest, maridest, udmurtidest, hantidest, mansidest, õige pisut ka eestlastest, ungarlastest ja liivlastest. Sõnagi ei ole kirjutatud näiteks vadjalastest. Tõsi, viimaseid vist on väga-väga vähe järel?

Rein Sikk on kirjutanud eri rahva esindajate juhtumistest läbisegi ja see tekitab mulje, nagu ta oleks palju-palju kordi käinud nii Lapimaal kui ka Kaug-Idas. Mingil hetkel hakkasin aga mõtlema, et võib-olla on läbisegi kirjutamine taotluslik? Võib-olla tahetakse sellega luua petlik mulje, nagu oleks kokkupuuted korduvad? Tõenäoline on, et rongis Soome-Ugri kongressile sõites ja teiste hõimurahvastega aega veetes juhtub nii mõndagi. Idees kirjutada "Ühe rongisõidu kroonika" asemel ka muudest kokkupuudetest oma hõimurahvastega, pole mitte midagi halba. Aga kas mõne Venemaa avarustes elava hõimurahva saunatamise komme või mõne eestlase kogumiskirg on ikka nii uskumatu ja eriline? Muusika vastu tundub autoril eriline huvi olevat. Muusikanäiteid ja plaate otsib ta igalt reisilt hõimurahvaste juurde.

Mul oli selle raamatu lugemise ajal tihtipeale igav. Olin korduvalt mõelnud, et see oleks "Minu Eesti" kõrval teine selle sarja raamat, mida lugeda tahaksin, ja kui töökaaslasest sõbranna selle Eestist kaasa tõi, siis miks ka mitte.