Kolmapäev, 30. märts 2011

Eesti film "Üks minu sõber"

"Üks minu sõber" on vaieldamatult üks paremaid viimase aja eesti filme. Nukravõitu film, milles ülistatakse siirust, armastust ja elu. Nukrust tekitab läbiv üksinduse teema.

Peategelane Mati (Aarne Üksküla) jääb pärast naise surma üksi. Pole keeruline kujutleda, kui raske on leppida ja harjuda eluga, kui pead järsku saama hakkama ilma inimeseta, kellega oled mitukümmend aastat jaganud kõike. Aidata ei saagi vist, rääkimata oskamisest. Filmis ei ole unustatud ära ka lapsi, sest Matil on tütar. Kahjuks on tütre elus probleeme nii palju, et pigem vajab abi kõigepealt tema.

Mati tahab ära, kõigest eemale. Aga just nüüd satub ta justkui armukolmnurka, sest selgub, et tema töökaaslane raamatukogus on teda pikka aega salamisi armastanud. Peale selle külastab raamatukogu Sass (Aleksander Eelmaa), kelle suurim soov näib olevat igaühte aidata. Mati jaoks saab neid korraga liiga palju.

Sass töötab oma abistamissoovi rahuldamiseks haiglas sanitarina. Ta usub, et kui inimesel on sõbrad, siis ei ole tal põhjust mitte millegi pärast nukrutseda. Aga sõprust ei saa ju osta! See tuleb välja teenida. Inimene, kellel on olnud elu aeg sõber, ei pruugi tahta ega osata leida uut või uusi.

Ruth (Rita Raave) nägi ainukese sõbrana Matit ja oli just seetõttu üksik. Ometi suutis Sass just temas midagi äratada ...

See film ei ole masendav. "Üks minu sõber", filmituna Tartus, mõjub hoopis helge ja lihtsana. Selles filmis on ballaadilikkust.

Teisipäev, 22. märts 2011

Elu parim kontsert

James Blunt alustas Euroopa-turneed 7. märtsil Prantsusmaal Metzis ja kuna see oli mulle lähim kontserdikoht, siis sinna läksimegi. Ma ei oodanud eriti muud peale mõne tuttava laulu kuulamise võimaluse. Teadsin muidugi, et ilusad emotsioonid on garanteeritud ja James Blunti muusika mulle väga meeldib. Nii et igatahes tahtsin James Blunti live'is väga näha. Mõttes lootsin kompenseerida ka selle, et ei saanud mõni aasta tagasi Eestis tema kontserdile minna. Aga sellest kontserdist kujunes mu elu parim kontsert!

Põhjuste puhul tuleb alustada Metzi publikust. Ma ei ole vist mitte kunagi varem kogenud, et publik hakkab kaasa elama juba soojendusesineja esimeste lugude ajal. Blunti soojendab selle Euroopa-turnee ajal väidetav briti tõusev täht Julian Perretta, kellest ei teadnud ma seni mitte midagi, kuid kes hakkas nüüd samuti väga meeldima. Nooruk pani saali peaaegu kohe elama. Hoolimata sellest, et kogu publik istus.

Teine põhjus oli võimalus istuda, s.t saalis olid ainult istekohad. Asi on võib-olla eas, aga võib-olla lihtsalt niisuguse muusikaga kooskõlas olevas meeleolus. Tahaks rahulikult istuda, vaadata ja kuulata ...

Ja muidugi õhtu peaosatäitja ehk James Blunt ise, kes tuli läbi saali rahva hulgast läbi, jooksis lavale ja laulis otse. Laulis nii oma uue plaadi laule kui ka vanu tuttavaid laule. Kõik oli nii lihtne. Ta andis sellel õhtul minu arvates küll endast kõik ja kui kogu saal ühel hetkel peaaegu kõiki laule kaasa laulma hakkas, oli lõplikult selge, et kõik on väga-väga rahul. See oli justkui tänu artistile, kelle laulude sõnad ja sõnum muutsid tolle õhtu suuremaks kui elu. Mul tulid mitme laulu ajal pisarad silma ja oli tunne, et neid tunde ei ole ma nõus vahetama mitte millegi vastu.

Valdavalt prantsuskeelne publik rõkkas vaimustusest, kui Blunt rääkis prantsuse keeles. Järgmise päeva ajalehtedes kirjutati sellest õhtust samuti ülivõrdes. Blunt laulis publikule eraldi laulu hüvastijätuks ja lõpuks veel mitu lisalugu.

Kolmapäev, 16. märts 2011

Uskumatult keeruline - "Die Hamletmaschine"

Heiner Mülleri postmodernistlik draama "Die Hamletmaschine" peab olema üks väga oluline teatritekst, sest on väärinud eraldi peatüki Wikipediaski.

Üllatuslikult leidsin hiljem internetist veel ühe eestikeelse blogi, kus Berliini Saksa Teatris lavastatud "Die Hamletmaschine" kajastust oli leidnud. Otsisin selle pärast etendust internetist üles, sest tahtsin leida mingitki pidepunkti, et etendusest aru saada. Paraku tuli lihtsalt mõttes kahel käel alla kirjutada, sest mina ka ei saanud mitte midagi aru. Kurb kohe.

Etendus on ühevaatuseline, kestab umbes tund aega. Pooletunnise vaatamise järel olin surmväsinud, sest proovisin saksakeelsetest lausetest midagigi aru saada. Aga rohkem kui lihtlausete mõistmiseni ma siiski ei küündinud. Võitlesin väsimusega. Üks mees tõusis saali tagumistes ridades püsti ja marssis, käed taskus, otsusekindlalt saaliukse poole. Selleks pidi ta paraku kõndima üle lava. Ülejäänud publik istus kannatlikult (õigupoolest see on ainult minu arvamus, et istuti kannatlikult) lõpuni.

Nii palju sain siiski aru, et "Die Hamletmaschine" on näidend näitlejast, kes on muutunud aastaid sama rolli mängimisest justkui masinaks. Ei ole vahet, kas ta on mänginud Hamletit või kedagi teist. Lavastaja ja peaosatäitja Dimiter Gotscheff teeb suurepärase rolli. Sisuliselt on tal monoroll.

Neljapäev, 10. märts 2011

Mitte enam nii põnev "Tuule vari"

Ütleme nii, et kaks korda viissada lehekülge Carlos Ruiz Zafóni raamatuid lugeda on minu jaoks liig. Või pidanuks lugema "Tuule varju" ka soojamaareisil nagu "Ingli mängu"? Seal oleks vast üldmulje parem olnud - sopakas ei ole, kriminull ka mitte, aga põnev (kohati isegi väga põnev) on küll. Kahjuks hakkasin mina "Tuule varju" lugema PÄRAST soojamaareisi ja KUIGI pool raamatut läks eelmise teose tuules väga ladusalt, KUIGI nentisin üle lehekülje, et midagi uut ei ole, häiris mind juba tõsiselt see filmistsenaariumlik stiil.

Kui lugeda jäi teine pool, kiskus asi tüütuks. Pidanuksin tegema vist nii, nagu tegi killuke, s.t jättis selle osa raamatust vahele, kus tõmmati niidiotsi kokku. Aga kuna ma lugesin rida-realt kõik läbi, sai sellest raamatust üpris tüütu mitmekuune lugemiskogemus.

Nagu öeldud on süžee tuttavlikult filmilik, tegelased otsapidi seotud "Ingli mängu" tegelastega, tegevuskohad samuti kohati sarnased, alates unustatud raamatute surnuaiast ja lõpetades jälle ühe kummitusliku häärberiga. "Ingli mängus" oli ajalugu ja linna rohkem. Võib-olla see on näiline, sest lugesin neid kahte raamatut just selles järjekorras. "Tuule varju" tekst tundus labaselt väljendudes lihtsalt punnitatud. Kõik need rohked pärlsententsid ei avaldanud mingit muljet peale selle, et kirjaniku eesmärk oli kirjutada paks põnevik ja et raamatule "kaalu" juurde anda, tuli ikka ja jälle teksti sisse mõni tõetera poetada.

Minu puhul on "Tuule vari" tõestus sellest, mis juhtub, kui vale inimene valel ajal ja vales kohas loeb valet raamatut. Praegu jääb mulje, et ma ei soovitaks seda raamatut kellelgi lugeda. Tegelikult pigem vastupidi. Ei tea, kas niisugune põnevuse joon on hispaania kirjanikele (kirjandusele?) omane või mis, aga tegelaste paljusus, lausa pöörased käigud ajavad segadusse. Lihtsalt enam ei mäleta, kes on kes ja miks see keegi nii oluline terviku mõistes on. Maagiline ei-tea-mis-asi võiks olla selle raamatu žanrimääratlus.

Peategelane on "Ingli mängust" tuttava raamatukaupluse peremehe 18aastane võsu Daniel, kelle isa on 10aastaselt viinud jälle sinna Unustatud Raamatute Surnuaeda ja kes väljub sealt Juliàn Caraxi nimelise kirjaniku romaaniga. Muidugi tahab ta kirjaniku kohta rohkem teada ja muidugi on "Tuule varjus" omajagu armastust, verd ja pisaraid.

127 tundi kaljulõhes

See tõsielul põhinev film kriipis mu hinge nii, et pisarad hakkasid mingil hetkel kontrollimatult voolama. Ja peatada neid enam ei saanudki. "127 tundi" (127 Hours) on mitmes mõttes minu film, kuigi ma ei usu, et tahaksin seda teist korda näha, veel vähem kipun raamatut lugema. Liiga valus hakkab, kuigi filmi teema on niisugune, mis pani juba esimestel minutitel küsima, et miks see mees (Aron Ralston, keda kehastab James Franco) sinna kanjonisse üldse üksi ronib.

Lihtsakoelise süžee taga peituvad väga elulised mõtted. Alates näiteks kaadritest, kui peategelane paljundab töö juures kanjonikaarti ja vastab töökaaslase-sõbra küsimusele, kuhu sa seekord lähed, lihtsalt, et ei tea veel. Täpselt nii ongi! Täpselt niimoodi otsitakse võimalust olla vaba, otsustada ise ja teha täpselt seda, mis pähe tuleb. See on nii tavaline. Päris õudsed olid ka kaadrid pimedal kurvilisel teel autoga sõitmisest ja hiljem hulljulgelt jalgrattaga kaljude vahel kihutamisest. Kaadrid muretust elust, näited sellest, kuidas miski peale iseenda rahulolu ei oma tähtsust. Igatahes mõjus selline näiline muretus ja pealiskaudne teostus natuke liiga hollywoodilikult, sest varem või hiljem pidi käima "pauk". Ootasin seda pööret juba siis, kui nad kolmekesi kahe tüdrukuga kaljulõhes ronisid ja vette hüppasid.

Tüdrukud lähevad ära ja seiklus peaks päädima ühise peoga, aga päädib hoopis 127 tunniga kaljulõhes, kuhu Aron libastumise tõttu kinni jääb. Ja need tunnid teevad "127 tunnist" filmi, mis pani mind vaikselt ja lohutamatult nutma. Ma ei oska seda mitte kuidagi seletada, miks ma niiviisi nutma hakkasin, sest stsenaarium ei ole üldse nii tugev, kui olla võiks. Režissööril oli kasutada väga väike ruum ja üks näitleja. Igati hea pinnas inimese siseheitluste kujutamiseks. Ometi hakkas peategelase viie päeva mõtteid ja läbielamisi vaadates aeg-ajalt igav. Või oligi see nii mõeldud? Pean silmas seda, et film muutus reaalsusetajuks.

Ikkagi, ilus, väga kurb ja väärt film, kuigi parima filmi Oscari kandidaadiks poleks ma "127 tundi" nimetanud. Prototüüp matkab praegugi kanjonites. Võib-olla muutus midagi tema vaates elule, kuid selles, et ka pärast nii suuri läbielamisi ei loobuta oma hobist (nimetagem seda nii), ei ole mitte midagi uut. Võib-olla oli see film mu jaoks lihtsalt ühe tuttava olukorra konstanteering, rabas rabavalt, aga ei ületanud kunstiliselt vajalikku künnist?