"Minu Eesti" teine osa

Justin Petrone "Minu Eesti" ilmus siis, kui olin viis kuud Eestist eemal elanud ja koduigatsus kimbutas omajagu. Kohe lubati ka järge, aga "Minu Eesti 2" ilmumine viibis. Ja kui "Minu Eesti 2" mu kätte jõudis, käisin, raamat kotis, vist paar kuud kodu ja töö vahet, enne kui lugemise isu peale tuli. Tulemata see isu ei jäänud, aga raamat ise ei olnud nii hea kui esimene osa. Või ei ole mina enam see inimene? Või ei ole minu Eesti enam seesama mis paar aastat tagasi?

"Minu Eesti 2" ei olegi justkui lugu Eestist. See on hoopis noore, varsti isaks saava ameeriklase eneseotsingute lugu riigis, kus talviti on tänavatel väga libe, aga libeduse pärast ei saa kellelegi kaevata. Riigis, kus piletikontrolör ühistranspordis sind inimeseks ei pea, kuigi ta on samast rahvusest ja soost kui sinu armas rase abikaasa. Riigis, kus vastuvõetava hinnaga korteri otsimine võib osutuda uskumatult keeruliseks ülesandeks. Tõsi, tavalised eestlased ei üritagi Tallinna kesklinna sobiva hinna ja kvaliteedi suhtega korterit leida. Selle maa inimesed on kinnised ega oska lugu pidada kallistamisest, lihtsamalt öeldes füüsilisest kontaktist tervitades:

""Issake! Su ema suudles minu isa!" sosistas Epp mulle kõrva. "Isegi mina ei suudle oma isa."" (lk 268)

Raamatu tegevus toimub umbes üheksa kuu jooksul ehk ajal, kui Epp ootab last. Kumbki ei kujuta ette, kuidas peaks nende Kentmanni tänava korterisse veel laps ära mahtuma, ja seetõttu möödubki suur osa sellest perioodist korteri otsimise tähe all. Sobiv pesa leitakse Kalamajas. Aasta oli 2003. Aastal 2011 kirjutas Kalamajast imearmsalt oma blogis Veiko. Olgu öeldud, et Kalamaja on minu jaoks assotsieerunud millegipärast alati Supilinnaga. Ei tea, miks. Supilinnast on mul võrratuid lapsepõlvehetki küll. Nii et ma (vist) mõistan kalamajalasi.

Selles raamatus on liiga palju Norrat ja Rootsit (ja Taanit). Autor ei veena (vähemalt mitte mind), et armastuse tõttu Skandinaavia maade vastu on ta nüüd Eestis, proovides alles nüüd saada täiskasvanuks, et vastutada oma naise ja sündimata lapse eest. Ta on lihtsalt noor. Välismaalane pealekauba. New Yorgis ei mõistvat ei vanemad ega sõbrad nii noorelt isaks saamist. Mulle tundub, et selles mõttes ei erine eestlased küll newyorklastest. Ikka juhtub. Juhtub nii siin kui ka seal. Aga Hiiumaa on haldjate saar!

"Minu Eesti 2" eestikeelne alapealkiri on "Mida sa tahad?". Eks sellele küsimusele autor ja minategelane vastust otsibki. Õigupoolest ei tea ta sedagi, kas ta ikka tahab või saab olla Eestis. Tööd ju ei ole. Kui vanemad külla tulevad, selgub aga üllatuslikult, kuivõrd Justin on juba kohanenud. Ma ei tea, kas kohanenud eluga Eestis või kohanenud hakkama saamisega veidi kitsamates oludes. Kaks telekat vanemate hotellitoas on võõrastav vaatepilt, veelgi enam imestust valmistab aga taksoga sõitmine Kentmanni tänavalt Raekoja platsi.

Kokkuvõttes oli natuke tüütu noore mehe eneseotsinguid kirjeldav raamat. Järjemaik, mis on iseloomulik paljudele raamatu- ja filmijärgedele, oli liiga tugev. Seda Eestit, mida ma tunnen ja millest igatsen, oli vähevõitu. Aga Justin on selline võõramaalane, keda eestlased armastavad ja kelle nad on omaks võtnud. Minu meelest. Seega on ikka tore lugeda, kui ta kirjeldab seda, kuidas tema õpib meie maad tundma. Esimeses osas oli tuntavalt Epu räägitut, teises osas on aga rohkem Justini enda mõistetut.

Angélique Kidjo ja filmimuusika

Läksin kuulama Angélique Kidjot. Ega ma suurt muud ei teadnud kui seda, mida olin kuulnud-näinud enne Youtube'ist ja tema kohta internetist lugenud. Üle pika aja tundus aafrika muusika olevat nagu üks korralik sõõm värsket õhku. Ma ei eksinud. Kui Kidjo oma bändiga lavale tuli ja suu lahti tegi, hoovas temast saali piiritu hulk rõõmu ja positiivsust. Paari laulu järel oli kogu publik naerusuine ja veel paari loo pärast ümises juba muusikarütmis kaasa.

Millegipärast oli filharmoonia pannud koos Kidjoga esinema Luksemburgi filmimuusikahelilooja Gast Waltzingi, kes astus üles filharmooniaorkestri dirigendipuldis ja juhendas kontserdi alguses, keskel ja lõpus orkestrit enda muusika mängimisel. Alguses oli see tore, sest filmimuusikat sümfooniaorkestri elavas esituses kuulata ongi tore. Aga kontserdi esimese poole lõpus Angélique Kidjost lummatuna saalist lahkudes lootsin, et teises pooles esineb ainult Kidjo. Nii hästi ei läinud, sest teise poole alguses pakkis dirigent jälle oma noodivihikud lahti ja filmimuusika esitamine jätkus. Samal ajal ootas publik kannatamatult Kidjot.

Kidjo tuli ja pani rahva laulma ja tantsima. Seda ei juhtu filharmoonia suures saalis vist väga tihti. Esimene laul, mille peale publik laulma õpetati ja pandi, oli möödunudsuvisel jalgpalli MMil kõlanud "Afirika". Kontserdi teine pool möödus koos Angélique'i meeletu positiivsuse ja energiaga väga kiiresti ja kuidas publik ka ei üritanud, üle kahe lisaloo tolle õhtu staarilt välja pressida ei õnnestunud. Üks on kindel, järgmist Kidjo kontserti ma võimaluse korral vahele ei jäta!

Lühifilm "Pihtimus"

Tanel Toom on esimene eestlasest filmitegija, kelle film nimetati Oscari kandidaadiks. Lühifilmide kategoorias küll, aga siiski. Pealegi, kui mina seda filmi - "Pihtimus" (The Confession) - mõni päev tagasi telekast nägin, siis tekkis arusaamatusest vaid üks küsimus: mille poolest Oscari võitnud film parem oli?

"Pihtimus" on lugu üheksa-aastasest siirast poisist Samist, kes saab koolis ülesandeks valmistuda esimeseks pihilkäiguks. Aga ta ei ole teinud ühtegi niisugust pattu, millest oleks põhjust kirikuõpetajale rääkida. Nii hakkavadki nad koos sõbraga tegema pattu, millest võiks pihil rääkida. Kuid suhteliselt süütust teost kujuneb hoopis tragöödia.

Lühifilmide võlu peitub selles, et nendest jääb õhku alati hulk küsimusi, millele vastuste otsimine võib võtta mitu päeva. Küsimused tekivad jäetud lahtistest otstest. Nii ka "Pihtimuses". Õudustäratav nimekiri pattudest, mis on pihtimise väärilised, on hoopis nimekiri pattudest, millest ei suuda lunastada ei jumal ega tema asendaja. Poiss, kellel on süda õige koha peal, sai sellest aru, jäi nutma ja kohe sündiski uus patt. Ükski lunastus ei muuda tegu olematuks ja mitte miski ei ole enam endine. "Pihtimus" on väga hea ja julm film, nagu head filmid olema peavadki. Vaatajale jääb tunne, nagu oleks ta kuriteo kaasosaline. Ei mingit lunastust.

VAT Teatri "Help!" ka Dresdenis

Mai lõpus esines VAT Teater Eesti-Ungari koostöölavastusega "Help!" Inglismaal Yorkis.

Järgmised välisetendused selle lavastusega toimuvad 17. ja 18. juunil Saksamaal Dresdenis. Nimelt osaleb VAT Teater Dresdeni noorsooteatri TJG Theater Junge Generation korraldatud teatrifestivalil. Lavastust mängitakse kahel korral: 17. ja 18. juunil kell 20.30.

Lisaks "Helpile" tuleb Dresdenis rahvusvahelise publiku ette ka Bratislava Teatriinstituudi versioon Kristiina Jalasto ja Michaela Zakutanska koostöönäidendist "Salto Mortale", mille lavastas Kati Kivitar. Kristiina Jalasto näidend "Salto Mortale" jõuab VAT Teatris lavale sügishooajal.

Vt ka uudis Eesti Teatri Agentuuri kodulehel.

Hea põhjatuule vastu

Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" on üks paremaid armastusromaane, mida ma lugema olen juhtunud. See raamat jäi mulle viimasel korral Apollos "Moodsa aja" riiulis silma kaanekujunduse pärast, s.t kaanel kujutatud arvutiklaviatuuri pärast. Lähemal uurimisel selgus, et kogu raamat on kirjutatud nn meilivormis. Tundus põnev. Sündmustik hakkab arenema juhuslikult valel aadressil saadetud meilist.

Mees ja naine, kes naise kogemata valel aadressil saadetud ühe meili pärast jäävad pikaks ajaks kirju vahetama, kujutavad tegelikult lausa karjuva täpsusega armastuse tekkimise, arenemise ja suhte lugu. Seejuures on austria kirjanik suutnud äärmiselt hästi tabada mehelikku ja naiselikku (kirja)suhtluse stiili. Kõik algab justkui üleolevast lõõbist, jätkub klassikaliste eluliste dialoogidega, millest osa on armastusest tulvil, osa aga etteheited teineteisele. Kirjades kuuluvad need kaks inimest teineteisele. Alguses on niisugune kirjavahetus võib-olla seiklus, hiljem abielurikkumine, sest mida aeg edasi, seda suuremaks muutub füüsiline igatsus teineteise järele.

Põnevalt mõjub tunne, nagu loeks võõraste inimeste kirjavahetust. Raamatu seisukohast jäävad ära küsimused, kes on minategelane või kelle pilgu läbi lugu räägitakse. Kahe inimese kirjavahetuse lugemine on nagu nende kõige isiklikematesse mõtetesse nägemine. Võõristav isegi.

Stiil teeb sellest raamatust minu jaoks ühe parema armastusromaani! Teisel kohal on juba mainitud armumise ja armastuse kulgemise tohutult tõetruu kirjeldus. Ja kolmandal kohal on pinge ja põnevus, mis ei lase raamatut kuidagi käest panna. See omakorda tuleneb kirjutamisviisi lihtsusest, tavalises kirjavahetuses kasutatavate lausete lühidusest.

Liblikad hakkasid kõhus lendama. Niisugune lugu võib juhtuda tegelikult kõigi inimestega. Inimesed tutvuvad, sõbrunevad ja armuvad ju juhuslikult. Arvatavasti sobib "Hea põhjatuule vastu" eelkõige lugemiseks naistele, kuigi see ei ole nn sopakas. Väga-väga kaunis ja kurb on.

Jälle soovitan kuulata ka Vikerraadiost saadet "Loos on asju" ja Klassikaraadiost saadet "Uus raamat".

Patrick Marber, Douglas Rintoul, "Closer"

Inglise näitekirjaniku ja stsenaristi Patrick Marberi nimi tasub kõrva taha panna. Vähemalt veenis mind selles mai lõpus siinses teatris nähtud näidendi "Closer" lavastus. 2000. aastal mängiti sama näidendi põhjal tehtud lavastust Vanemuise teatris. Vanemuises kandis tükk nime "Ohtlik lähedus". Seda ma näinud ei ole. Endlas on mängitud ka "Diileri valikut". 2004. aastal valminud Hollywoodi filmis mängisid Julia Roberts, Jude Law, Natalie Portman ja Clive Owen. Filmi pealkiri tõlgiti eesti keelde "Tule lähemale". Kui õnnestub, proovin lähipäevil filmi ära vaadata.

Siinsesse teatrisse tuli Marberi näidendit lavastama inglise lavastaja Douglas Rintoul, kelle nimi tasub nüüd ka meelde jätta. Ta võttis Inglismaalt kaasa ka ühe näitleja - Richard Shackley. Kolmes ülejäänud rollis mängisid kohaliku teatri näitlejad. Ühest intervjuust või artiklist juhtusin lugema, et lavastaja jaoks tegi selle töö põnevaks just see, et näitlejad, keda ta kasutas, olid saanud kõik erineva koolituse.

Kokkuvõttes kukkus Marberi komöödiast välja lausa üle ootuste hea lavalugu. Teistest pisut nõrgem oli Alice'it mänginud Elisabet Johannesdottir, aga ühtlaselt tugeva lavastuse puhul polnud pisut rabe mängumaneer enam määrav.

Näidendi/lavastuse pealkirja on väga raske tõlkida. Tegemist on stseenidega tänapäevasest armastusest, kus neli noort inimest moodustavad omavahel paare. Jah, üks stseen on isegi pikk jututoas istumise ja kohtumise kokkuleppimise lugu kahe mehe vahel. Tegelikult kehastub üks meestest oma arvuti taga naiseks, mis näitab teravalt, kui kahtlane on niiviisi internetis tutvuda. Ääretult kihvtilt oli see kusjuures lavastuses lahendatud: tekstid kuvati seinale. Üks naine (Alice) töötab striptiisitarina, teine (Anna) on fotograaf. Meestest töötab üks (Richard Shackley) arstina, teine (Dan) on mitte eriti edukas ajakirjanik. Lavastus algab arstikabineti ukse taga, Dan kirjutab Alice'i elust raamatut, mille kaanefoto jaoks on vaja minna Anna stuudiosse. Pealtnäha on kõik juhuste kokkusattumus. Aga võib-olla sugugi mitte ainult pealtnäha ...