esmaspäev, 20. august 2012

Seitse venda, teist korda

Mina pean vähemalt üks kord suve jooksul Saueaugu Teatritallu saama. Tänavu oli nõndaviisi hea võimalus lasta kahel kallil inimesel osa saada kevadel Draamateatris lavastatud "Seitsmest vennast", sest leidsin ühel päeval, et nüüdseks juba lavaka lõpetanud poisid mängivad kaks etendust augusti keskel Saueaugul. Kindel on, et Margus Kasterpalu teatritalu võitis selle käiguga sinna laante vahele ühe suure sõbra veel juurde. Ja "Seitse venda" sobis talu laut-saali palju paremini kui Draamateatri maalisaali.

Mõistukõne on meie peres viimastel päevadel olulise koha leidnud ja küsimusi ei unustata enamasti nimetissõrme üles tõstes rõhutamata. Minul, seda lavastust teist korda näinuna, oli rohkem mahti detaile näha ja pidin tõdema, et Saueaugul muutus Priit Pedajase lavastus tänapäevases mõistes ideaalseks "Seitsme venna" tõlgenduseks. Tõsises põhjanaabrite loos võlub lustlikkus ja noorte meeste muretus julgusena, mis kipub aastate lisandudes asenduma skeptilisusega. Kahe etenduse suurim erinevus peitub kunstlikes helides. Palkmajas ei olnud vaja mitmesuguseid helisid esile kutsuda - näiteks sai taplusstseeni mängida väljas, kuid klassiklirinat oli mõistlik ikka "tekitada".

Näitlejaist tegid ilmekamad rollid ikka Pääru Oja, kelle Juhani juhib veenvalt nooremate vendade elusaatust. Ta teab, et temal kui vanimal vennal lasub kohustus ja vastutus. Juhani ei ole metsaline, kui elu ristub V-ga, Juhani usub, et osavus aitab alati hädast välja. Juhani kõva pead ei jäta aga noorim vend Eero (Priit Strandberg) kunagi torkimata. Juhani ja Eero nagu A ja Ö nagu algus ja ots nagu vanim ja noorim mängivad nii, et kõik ülejäänud muutuvad vahetevahel ainult taustsüsteemiks. Kivi otsas härgade eest varjul olles demonstreerib Karl-Andreas Kalmet korraks oma publiku naerutamise oskust. Meiega olnud väikseimat teatrivaatajat jääb lõpuni painama küsimus, et kuidas nii pikka teksti on võimalik pähe õppida ja nii kiiresti ette kanda ... No ega mina ka ei tea. Meelde jääb veel kaksikvendadest näitlejate pidev teineteisele korrutamine, et köster ja nimismees on kaksikvennad ja paistavad sellepärast väga sarnased, ainsaks nähtavaks erisuseks ühe rinnas olev roos.

Kui lavastus tervikuna suvelavastuse vormist ainult võitis, siis kümme aastat vendade elust möödusid seekord sõna otseses mõttes lennates ja kodukülla naasnud noorte meeste üle oli kõigil küll väga hea meel, aga seda muutust, nagu kevadel teatrisaalis nähtud etenduses peaaegu tunda võis, ma Saueaugu Teatritalus ei tajunud. Seitse venda tulid seiklusrikkalt rännakult koju, küsimused kurgus kipitamas ja süda rahul. Tahaks peaaegu uskuda, et maaõhk on puhtam kui linnakivide sillutav mõju. Niisuguste etenduste pärast ma armastan teatrit nagu elu. Ausõna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar