Teisipäev, 29. mai 2012

Endise ajakirjaniku praktikaaruanne

Kõõksusin Daniel Vaariku "Praktikaaruande" esimest kolmandikku lugedes alatasa naerda. Stseenid keskkoolielust ja Tartu Ülikooli raamatukogus ajaviitmisest tulid kohati väga tuttavad ette. Mitte sellepärast, et ma ise oleksin ka täpselt samamoodi käitunud, aga enamiku kirjelduste puhul tundsin kedagi ära.

Seda raamatut on kirjeldatud ja reklaamitud kui ausat ja avameelset näidet eesti ajakirjanduse ühest ajastust. Asjaosaliste ehk nendega, kes praktikaaruande "koostamises osalevad", kõnelebki "Praktikaaruanne" nende endi minevikust ning ridade vahel või taga sellest, millest eemalolija midagi ei taipa. Jäigalt võttes liigitub "Praktikaaruanne" siiski omamoodi elulooraamatuks, millesarnaseid üha nooremad ja nooremad riburadapidi nüüd välja annavad. Mina olen vaid mõni aasta raamatu autorist noorem ja unistasin keskkoolis samuti korraks ajakirjandusõpinguist, aga kuigi ma seda rada ei valinud, oli fraas "mul ei ole matemaatikat enam vaja" nii-nii tuttav. Minu puhul ei olnud selleks aineks mitte matemaatika, vaid saksa keel. Paradoksaalsel kombel sai ühest hiljem majandusajakirjanik ja teine elab praegu peaaegu saksakeelses kultuuriruumis.

Läbivalt kirjutab Vaarik muutumisest. Kõigepealt mässumeelse vastse täiskasvanu lubadus. Umbes nii, et "me ei muutu kunagi". Ja siis üha sagedamini, et midagi on jälle muutunud või et miski on pöördumatult muutunud. Kuni sinnani välja, et baaridaam nähvab, et otsitagu endale keegi omavanune. Kõik toimub mitme ajalehe toimetuses ja e-riigi alguspäevil. Idealism asendub kiiresti kulgemisega. Edeneva majanduse aastatel ei ole mahti kõrgkooli ära lõpetada ja kui autor selleks lõpuks aega leiab, teeb ta seda mitte enam soovist ajakirjanikuks saada, vaid soovist ajakirjandusega lõpparve teha.

Raamatu teises pooles jäin mõtlema meile antud aja kasutamise üle. Võib-olla isegi raiskamise üle. Noor, andekas inimene astub ellu Eesti taasiseseisvuse esimestel aastatel, ent ideaalid muutuvad hämmastava kiirusega rutiinseks elus püsimise missiooniks. See tendents üha süveneb: tasakesi rööbastel liikuv rong (loe: pärast teatavat liitmist-lahutamist-ostmist-müümist ei ole eesti ajakirjanduses enam rohkem jageletud) vajab vaid sõitjaid. Loeb klikkide arv. Niisugusena näeb ajakirjandusmaastikku "üliõpilane", kes on olnud ise eesti ajakirjanduse sünni ja arengu juures. Daniel Vaarik on oma aruandes tõepoolest siiras.

E-raamat on saadaval siin.

Kolmapäev, 23. mai 2012

Vene veri

Ma ei julge Kai Aareleidi "Vene verd" päris igaühele soovitada. Neile aga küll, kes peavad lugu ilusa keelega mälestuskilde ja mõtisklusi sisaldavast kirjandusest. Autoril on diplomaadi abikaasana tulnud elada periooditi eri riikides ja 2007. aastal suunduti perega Venemaale. Venemaa polnud kaugeltki ta lemmikriik ega unistustemaa, kuid Venemaalt oli kunagi Eestisse tulnud ta vaarema. Peterburis elamine pani autori mõtlema esivanematele, päritolule ja verele ning saabumiseaegne igatsus kodumaa ehk Eesti järele muutus Peterburist lahkumise hetkeks kahjutundeks mälestuspiltidega rikastatud linnast äraminemise pärast.

"Vene veri" on väga isiklik raamat. Läbi põimitud igatsusest. Niisuguse raamatu kirjutaja peab olema ise ka väga ilus ja hea inimene, ja ega muidu vist saakski ikka ja jälle abikaasale järgneda, lapsi kaasa võtta ja pidevalt kaste lahti pakkida. Isiklikkust lisab veel seegi, et Venemaa juurtega vaarema kodumaale elama kolimine sunnib autorit võrdlema oma elusaatust vanaema omaga, proovima mõista, mida tundis ja mõtles vaarema, kui ta Eestisse kolis, ja loomulikult püüab Kai Aareleid ise otsida sidet oma vanaema maaga. Minu meelest ta leiab äratundmise või vähemalt võib ridade vahelt lugeda, et vist esimest korda on tal Peterburist lahkudes kahju ära minna. Seni on olnud vastupidi - võimalus Eestisse naasta on alati kõik linnad ja riigid üles kaalunud.

Lühikesed päevikulaadsed peatükid räägivad vaheldumisi lugusid ammusest ajast ja tänapäevast. Nendes on harmoonilist vere kutset ja elu seletamatut-põhjendamatut paratamatust, vastuseta küsimusi ja äratundmist.

Ja kui hiljuti üks sõber rääkis, et siis, kui tema Tartu Ülikoolis õppis, kohtas ta seal mitut väliseestlast, kelle vanemad polnud neile eesti keelt õpetanud, aga täiskasvanuna tekkis neil ometigi tahtmine eesti keelt ise õppida, mõtlesin, et juurte otsimine on inimlik ja alateadlikult asi. Pole vahet, milline taustsüsteem meile lapsepõlves luuakse. Niisugune juurte juurde tagasiminemise raamat see ongi. "Vene veri" on eriline raamat. Täpselt sama eriline kui raamatu esimese osa motoks valitud mõte Khaled Hosseini "Lohejooksjast" - "Veri on võimas asi."

Reede, 18. mai 2012

Kreekast Minu-sarjas

Mitu head aastat tagasi käisime Kreekas pulmareisil. Mäletan sealseid sõbralikke inimesi, antiikseid varemeid, kolme imeilusat saart, mida külastasime, kaost, mis järgnes, kui üks rong katki läks ja reisijad bussidega sihtkohtadesse toimetati. Kreeka valged majad on lihtsalt unustamatud, niisamuti üks vanatädi, kes meid lahkelt vihmavarju kutsus, oskamata ise sõnakestki muud keelt peale kreeka keele, ja üks teine proua, kes talvisel ajal elavat Ateenas, aga suvitas tookord külas. Tema oskas inglise keelt ja temaga sai rääkida. Kreekas sõin ma esimest korda elus kaheksajalga ja kreeka salat ei maitse mitte kusagil mujal nii nagu Kreekas. See oli enne Euroopa Liiduga liitumist ja ma mäletan, et ei suutnud Ateena kesklinnas ära imestada, et euronõuetest, millest Eestis ELiga liitumise eel nii palju juttu oli, ei paistnud Kreekas keegi midagi teadvat. Sedasama olevat "Minu Kreeka" autori Ester Laansoo sõnul paljud teisedki Kreekasse reisinud eestlased tähele pannud.

Aeg-ajalt unistan uuesti Kreekasse minemisest. Ja võib-olla just seepärast meeldis mulle, et "Minu Kreeka" autor on giid, kelle tekstis on isiklikku pigem vähe, selle raamatu mahtu arvestades siiski parasjagu. Silma torkas, et autori Kreekas elavad sõbrad-tuttavad on võõramaalased või vähemalt võõramaalastega lähedastes suhetes. Hoopis olulisem on aga, et maasse ehk Kreekasse puutuv on esitatud nii, et seda on aastatepikkuse kogemusega giidi vahendusel huvitav lugeda.

Raamatus on juttu Ateenast, Kreeka saartest, oliivikasvatusest, toidust, usust, kreeka meestest, perekonnatraditsioonidest, ja sellestki, kui ihaldasväärne on viimase ajani olnud avaliku teenistuse töötaja staatus. Nüüd on kõik muidugi kibekiiresti muutuv ja vähemalt meedias kajastatu põhjal ei pruugi see Vahemere riik enam sugugi nii turvaline olla, nagu minagi seda tollest ammusest korrast mäletan.

Järelduste tegemistest autor hoidub. Seetõttu jäävad silma mõned vastuolulisusedki - ühes peatükis tekib lugejal üks mulje ja mõnes järgmises see mulje juba kaob. Näiteks on põhjamaalase jaoks vist täiesti arusaamatu nende töökultuur. Ühest küljest ei lase kreeklane tööst endale stressi tekkida, teisalt jällegi kirjutab autor, et eraettevõtluses töötamine tähendab pahatihti hooajalist tööd ja seetõttu tuleb ööpäevaringselt ilma puhkepäevadeta palehigis pingutada. Ma ei suuda vist neid kahte asja kuidagi kokku panna ...

Põhjalik ülevaade Kreeka kommetest ja kultuurist, kuigi usutavasti oleks autoril materjali veel teisegi samasuguse raamatu jaoks. "Minu Kreeka" mõjus ausa ja informatiivsena. Kujutlesin isegi, et "Minu Kreeka" võiks Kreeka-reisiks kotti pista, et kohapeal olles lugeda ja kohe ka kogeda.

Laupäev, 12. mai 2012

Jean-Louis Fournier, "Issi, kus me lähme?"

Viimasest Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatust on kohe ilmumise järel väga palju räägitud. Kui ma kõigepealt Sehkendaja blogist sellest lugesin, tekkis kannatamatu soov ise ka see raamat läbi lugeda. Ostsin e-raamatu ja lugesin mõne tunniga läbi. Jutt on Prantsusmaal 2008. aastal Femina kirjanduspreemia saanud Jean-Louis Fournier' raamatust "Issi, kus me lähme?".

"Issi, kus me lähme?" on autobiograafiline. Romaaniks või jutustuseks on seda keeruline liigitada, sest sisaldab lühikesi mõttekatkeid elust, mis räägib puudega laste vanemaks olemisest. Fournier kirjutab oma kahest segava puudega pojast. Autor on prantsuse humorist ja selle raamatu puhulgi lubatakse tagakaanel musta huumoriga vürtsitatud lugu. Ei saa öelda, et musta huumorit poleks, ent rohkem torkab silma lootusetus. Pärast raamatu ilmumist Prantsusmaal oli see rohkelt kõneainet pakkunud, kuni sinnamaani välja, et poiste ema avaldas internetis blogi, kus ta püüab rääkida, kuidas tema asju näeb.

Pealkirja sai see raamat küsimuse järgi, mida üks poistest autosõidu ajal vahetpidamata isa käest küsib. Ükskõik kui kannatlikult isa oma vaimse ja füüsilise puudega pojale vastata ka ei ürita, jääb poeg ikka oma küsimust kordama. Lõpuks ei ole isa enam ise ka kindel, kuhu nad lähevad ja milleks. Fournier räägib sellestki, et ta on ise kirjutanud lastele raamatuid, teinud neile filme, aga tema pojad ei saa neid kunagi lugeda ja vaadata või ei oska neist midagi arvata. "Issi, kus me lähme?" on ta nimetanud kohe esimestes lausetes raamatuks, mille ta on kirjutanud oma poegadele Mathieule ja Thomas'le. Kuigi nemad seda kunagi lugeda ei saa.

Eeskätt mind vist paeluski selle raamatu juures idee rääkida oma lastega raamatu vahendusel - rääkida ausalt ära ja kirjeldada siiralt läbielamisi, mida kogeb üks puudega lapse vanem. Kuigi see on ainult ühe vanema arvamus. Samal ajal kui kõik lapsevanemad otsesemas või kaudsemas mõttes võrdlevad, kui tublid ja targad nende lapsed on, ei ole puudega lapse vanemal midagi vastu panna ... Kui sündis Fournier' teine poeg, oli ta öelnud mõnele sõbrale, et nüüd ta alles saab aru, mis tähendab olla normaalse lapse vanem. Kuni hetkeni, mil selgus, et ka see poeg ei ole normaalne. See on autor väljendus. Ristiisa loobus poisile kallite kingituste tegemisest. Pole ju mõtet investeerida sellisesse inimesesse?

"Issi, kus me lähme?" on järele mõtlema panev kirjandus. Teeb nukraks, aga sunnib ka naeratama. Laste pärast.

Reede, 11. mai 2012

Draama 2012 põhiprogrammi lavastused on selgunud

Järjekordne teatrifestival Draama 2012 toimub 3.–9. septembrini 2012 Tartus. 10. mail toimunud pressiüritusel Tallinna Linnateatris tegi Draama 2012 kuraator Anu Lamp teatavaks teatrifestivali Draama 2012 põhiprogrammi valitud kaheksa lavastust, milleks on:

"Nisa" – VAT Teater
"Lilled Algernonile" – Rakvere Teater
"Aeg ja perekond Conway" – Tallinna Linnateater
"Tasandikkude helinad" – Saueaugu Teatritalu/Eesti Teatri Festival
"Mee hind" – Ugala Teater
"Iphigéneia Aulises" – Teater NO99
"Kuni inglid sekkuvad" – Eesti Draamateater
"Lillede keel" – Von Krahli Teater

Seekordse festivali võtab kuraator kokku pealkirja alla "Fookus: Näitleja."

Sel aastal toimub DRAAMA taas koos kolme Balti riigi omadramaturgia festivaliga Balti Teatrisügis, mida riigid korraldavad järgemööda. Eestist on Balti Teatrisügise programmis Eesti Draamateatri lavastus „Õitseng” ning Ugala Teatri lavastus "Mee hind".

Festivali etenduste piletid lähevad müüki 1. juulil 2012.

VAT Teater maikuus Leedus, Itaalias ja Venemaal

VAT Teatri lavastused osalevad maikuus teatrifestivalidel Euroopa eri nurkades.

11. mail 2012 kell 16.00 mängitakse "Nisa" Leedus Kaunases monolavastuste festivalil Monobaltija.

Rahvusvaheline teatrifestival Monobaltija keskendub ühele näitlejale. Festivali korraldab Kaunase Kammerteater, festivali patroon on Kaunase Linnapea. Festival toimub sel aastal kolmandat korda, eelmistel festivalidel on osalenud eesti näitlejad Indrek Taalma ja Tõnu Oja. Festivali žürii töös osaleb tänavu ka eesti teatrikriitik Boris Tuch.

***

24. ja 25. mail 2012 kell 19.00 mängitakseVAT Teatri ja Budapesti Kolibri Teatris ühislavastust „Help!“ Milanos Teatro Elsinori korraldatud rahvusvahelisel festivalil.

Festival keskendub noorsoolavastustele ja toob kokku eri maade tegijate koostöös sündinud lavastused.

***

1. juunil 2012 kell 15.00 mängi VAT Teater lavastust "Nisa" Venemaal Peterburis rahvusvahelisel teatrifestivalil Raduga.

Teatrifestival Raduga kestab 29. maist kuni 4. juunini ja seda korraldab Peterburi Noorsooteater. Eesti teatrite lavastused on jõudnud Raduga programmi ennegi. VAT Teatri "Kivid" ja "Kalevipoeg" on võitnud festivali Grand Prix.

Kolmapäev, 9. mai 2012

Eesti lastekrimka "Salapärane lillenäppaja"

Mul on väiksema lapsega "käsil üks projekt"ja seetõttu on minu lugemisvarasse lisandunud nüüd lasteraamatud. Ja neid lisandub loodetavasti edaspidigi. Hiljuti Eesti sajandi filmiks valitud "Kevades"ütleb köster Arnole: "Aga siis pidid salmid ka sulle endale pähe jääma? Ütle õige!" Me nimelt lubasime lapsega teineteisele, et loeme mõne raamatu koos läbi, s.t tema loeb mulle ette.

Mika Keräneni viimane lasteraamat "Salapärane lillenäppaja" on tegelikult sarja neljas raamat. Eelmised kannavad pealkirju "Varastatud oranž jalgratas", "Peidetud hõbedane aardelaegas" ja "Vana roosa maja". "Varastatud oranži jalgrattaga" saime tuttavaks aasta eest Draamateatris. Veebruaris käis Mika siin eesti lastega kohtumas ja oli võtnud kohvritäie viimase raamatu eksemplare kaasa. Rääkis sellest, luges natuke katkendeid ette ja lapsed said soovi korral endale raamatugi osta. Allkirja ja pühendusega ja puha! Allkirja ja pühendusega sai täiendatud ka meil juba olemas olnud "Varastatud oranži jalgratast". Pärast tosina-aastast pausi oli mul endalgi Mikaga tore jälle kohtuda ja lõpetuseks kiiruga paar sõna vahetada.

"Salapärase lillenäppaja" puhul sai uudishimu minust kiiresti võitu. Lugesin lõpu ära juba siis, kui meie kooslugemine oli alles kolmandiku raamatu peal. Aga sellest ei olnud midagi. Kaks lugemata kolmandikku olid ikkagi väga põnevaid sündmusi täis pikitud.

Selleski raamatus tegutseb Tartu Supilinna laste detektiivide salaselts "Ramps", kelle uurida on nüüd salapärane lillede kadumise lugu Supilinna tänavailt. Linna kaunistatakse hoolega, sest peagi saabuvad Tartusse Eesti ja Soome president, kes osalevad koos linnarahvaga kepikõnniüritusel. Paraku varastab keegi linna kaunistamiseks istutatud lilli. Seda Ramps eelkõige Olavi juhtimisel uurima asubki. Samal ajal hakkab raamatu peategelane Mari balletitrenni kõrvalt käima ka jalgpallitrennis ja kuna ta saab väravavahiametiga suurepäraselt hakkama, võtab klubi treener Karm ta Pärnusse võistlustele kaasa. Tüdrukul end poiste hulgas tõestada polegi nii lihtne, aga nagu ikka sellistes põnevuslugudes tuleb siingi Marile juhus appi. Ta viibib õigel ajal õiges kohas ja saab seetõttu aidata meeskonna põhjast väljatirimisele kõvasti kaasa. Soome presidendil on Eestis kaasas tütar Tiina, kes osutub täiesti tavaliseks lapseks, kes sööb burgereid ja unistab ihukaitsjavabast elust.

Põnevust jagub raamatu igale leheküljele ja vähemalt meil juhtus nii, et kui tuli ette mõni senikuulmata sõna, nagu näiteks soomepoiss, ja kui ma olin selle lapsele lahti seletanud ja kui tema siis lugemist jätkas, selgus, et  kohe järgmises lauses seletas Mika seda sõna lugejale umbes samamoodi lahti.

Muide, Eesti Lastekaitse Liit peab "Salapärast lillenäppajat" üheks paremaks 2011. aastal ilmunud lasteraamatuks.

Esmaspäev, 7. mai 2012

Baltoscandal 2012 kava on selgunud

4.-7. juulini 2010 toimub Rakveres järjekordne rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal. Festivali kavas on 18 lavastust, performance'i, installatsiooni.

Eesti teatrist näeb Baltoscandalil seekord järgmisi lavastusi:

Mart Kangro "Talk to me"
Tartu Uus Teater "Vanemuise biitlid"
Erki Kasemets "PMV"
Von Krahli Teater "Järgmine voor"
Henri Hütt "SFÄÄRI SAARED (in order to dance)"
Taavi Varm "FUNK KON"

Esmakordselt jõuab Eestisse Briti tänapäeva etenduskunsti lipulaev Forced Entertainment, kes toob festivalipublikuni lavastused „Quizoola!“ ja „Tomorrow's Parties“. Teistkordselt külastab Eestit Jaapani tuntuima draamakirjaniku ja lavastaja Toshiki Okada trupp chelfitsch – Baltoscandalil on võimalik näha nende uusima lavastuse „Current Location“ Euroopa esietendust.

Baltoscandali passid ja piletid on juba müügil.

Pühapäev, 6. mai 2012

Jazzielamus - Chick Corea ja Gary Burtoni kontsert

Proovisin Chick Corea ja Gary Burtoni kontserdilt mitte midagi oodata. Ei osanudki, sest teadsin vaid, et mehed on mitu korda Grammy võitnud ja et jazzimaailmas on nad nii koos kui ka eraldi väga suured nimed.

Selline eelarvamuste ja -ootustevaba minek kontserdile tuli ainult kasuks, sest kohe esimestel minutitel olin lihtsalt lummatud. Klaver ja vibrafon täitsid suure lava uhkelt ära ning Ameerikamaa-mehed tegid lugude vahel nalja. Lummus pani mõtted oma rada käima ja olla oli lihtsalt hea. Jõudsin ka mõelda, et see muusika, mida nad teevad, ei ole jazz. Või kui on, siis erinev sellest, mida ma olen harjunud jazziks pidama või jazzi pähe kuulama. Mis tähtsust muusikastiilil üldse on, kui muusika meeldib? Kindel on, et neile kahele mehele meeldib see, mida nad teevad ja kuidas nad seda teevad. Ja mulle meeldis nendesse helidesse ära kaduda.

Neljapäev, 3. mai 2012

François Lelord, "Le Voyage d'Hector ou la recherche du bonheur"

Lihtsalt suurepärane raamat prantsuskeelseks kergeks lugemiseks. Kaanekujunduse ja taskumärkmikusuuruse formaadi järgi oleks arvanud, et tegemist on lasteraamatuga, aga sisu poolest on ikka täitsa suurte inimeste raamat mis suurte inimeste raamat. Autor François Lelord on prantsuse psühholoog ja "Le Voyage d'Hector ou la recherche du bonheur" ("Hectori reis ehk õnneotsingud") on tema esimene romaan, mis oli Prantsusmaal pärast ilmumist kohe väga populaarseks osutunud. Raamatut on ka palju tõlgitud ja see eksemplar, mida mina lugesin, on ilmunud hoopis Saksamaal niisuguse projekti raames, kus keerulisemad sõnad ja väljendid on joone all saksa keeles ära seletatud.

Raamatu peategelane Hector on psühhiaater, keda hakkab üha enam vaevama mure selle pärast, miks pöörduvad psühhiaatri poole ka need inimesed, kes tegelikult ei olegi haiged. Ta kirjutab neile küll rohtusid välja, kuid tunneb üha enam, et ta ei oska neid aidata. Tema tüdruksõber töötab ravimifirmas ja töötab välja üha uusi ja tõhusamaid ravimeid, mis peaks inimeste vaevasid leevendama. Hector otsustab võtta puhkust ja minna reisima. Ta tahab aru saada, milles seisneb inimeste arvates õnn.

Esimene reisisihtkoht on Hiina, kuid juba lennukis langeb Hectori osaks uskumatu "õnn" - ta paigutatakse mingil põhjusel turistiklassi asemel istuma äriklassi. Sealne kohtlemine üllatab ja rõõmustab Hectorit hirmsasti ja ta teeb esimese järelduse.

Leçon n° 1 : Un bon moyen de gâcher son bonheur, c'est de faire des comparaisons. (Lihtne viis õnne rikkuda on hakata võrdlema.)

Ja nii edasi. Kordagi ei mainita, millisest riigist Hector ise pärit on. Ka külastatavatest riikidest nimetatakse õige nimega vaid Hiinat, mida ta esimese ja viimase riigina külastab. Veel käib ta mingis Aafrika riigis ja seejärel riigis, mida nimetab le pays de plus (kõigemaa?) ja mis on ilmselgelt USA. Sellesse riiki on ta tahtnud minna seetõttu, et seal olevat üks väga tark professor, kelle arvamust ta tahab oma järelduste kohta kindlasti kuulda ja kes oskab talle ehk ka teaduslikult seletada, miks miski just nii on. Reisil kohatavad erinevad inimesed õpetavad Hectorile, kui erinevates asjades näevad inimesed õnne, isegi seda, et näiteks naistele läheb teiste inimeste õnn rohkem korda kui meestele:

Leçon n° 22 : Les femmes sont plus attentives que les hommes au bonheur des autres. (Naised on teiste õnne suhtes tähelepanelikumad kui mehed.)

Raamatu stiil ja sõnavara on tõepoolest lihtsad ja sobisid seetõttu mulle prantsuse keeles lugemiseks imehästi. See ei ole ka pelgalt ellujäämisõpetus, vaid elementaarsete sõnadega kirja pandud jutustus psühholoogiast ja psühhiaatriast. Tegelased on hästi tuttavad inimtüübid, autor pole ära unustanud sedagi, et õnn sõltub tihtipeale sellest, millistele nuppudele vajutada ja kui hästi keegi kellegi teise nõrku kohti ära kasutada oskab.