Reede, 25. detsember 2009

Indiate uurimine

Pidasin endaga maha pika sisemise dialoogi, et jõuda selgusele, kas lähen viimast "Indiate uurimise" etendust vaatama või mitte. Ma ei ole ilmselgelt NYYD-festivali publik, aga just selle festivali jaoks see lavastus tehti. Ooper Von Krahli teatris on kuidagi veider žanrimääratlus. Need olid miinused. Plusspoolele jäid Mart Koldits lavastajana ja terve rida näitlejaid, alates Taavi Eelmaast, jätkates vendade Raudsepatega ja Raivo E. Tammega. Peale selle veel hiljutisest "Kajaka" lavastusest tulenenud Von Krahli Teatri taasavastamine ja lootus jälle ühe vahva teatrielamuse võrra rikkamaks saada. Nii ma siis läksingi teatrisse.

Järgmise dialoogi pidasin endaga maha saaliuksel. Enne etendust tantsis ja laulis laval, napilt paari meetri kaugusel esimesest reast kauboiks riietunud Raivo E. Tamm. Distants esirea ja lava vahel tundus olematu ning ma hakkasin kõvasti kõhklema, kas ikka tahan ühte nendest esireas olevatest vabadest kohtadest endale võtta. Jällegi sai võitu plusspool ehk teadmine, et mulle ju meeldib esireas istuda.

Raivo E. Tamm kehastas äraspidist ekspressiivset konferansjeed. Ta kehastab ideaalilähedasel moel lolli ja pealiskaudset ameeriklast. Võib-olla oleks pidanud õllekõht veelgi suurem olema? Igatahes tema tehtud sissejuhatus tõotas ainult head.

Innuga hakati ajalugu ette mängima, mis siis et enesekesksel moonutatud moel. Ja kohe hakati ka laulma. Faktirohkusest hoolimata jäi esimene vaatus kuidagi õhukeseks ja mul oli üpris raske kõiki sümboleid lahti mõtestada. Pealegi kippus uni vägisi peale. Teises vaatuses oli ooperivormist täielikult loobutud ja lõppkokkuvõttes ma ei saanudki aru, miks seda lavastust ooperiks oli vaja nimetada ja vormida ... Koori saab kasutada ka tavalises draamalavastuses, on kasutatud varemgi, ja väga edukalt. Koor sobis "Indiate uurimissegi" väga hästi.

Viimasel ajal on Kristjan Sarv hakanud muutuma teatavat sorti matšode ja madalalaubaliste ülbikute sünonüümiks. "Indiate uurimises" oli ta aga tõeliselt positiivne üllatus. Tema kehastatud preester oli mängitud õrnaks üldise saamahimu ja vägivallapuhangute ees võimetuks muutuvaks hingekarjaseks. Ta sobis ideaalselt sellesse rolli!

Tegelikult on üsna keeruline sellest lavastusest kirjutada. Aluseks võetud materjali hulk on aukartustäratav: valitud teosed „Keskaja antoloogiast”, näiteks „Nibelungide laul” ja Dante Alighieri „Jumalik komöödia”. Lisaks Geoffrey Chauceri vaimukas inimtüüpe uuriv „Canterbury lood”. Neid kõiki on libretist Jan Kaus ilmselt kasutanud, peale selle veel hulk muid teoseid. Kusagilt jäi silma isegi Houellebecqi nimi. Minu meelest on kaks võimalust: sellest materjalist ei ole üle käinud kas Jan Kaus või Mart Koldits. Tulemuseks siis kohati pudruks ja kapsasteks kätte läinud läänelikku mõttelaadi kirjeldav lavastus, mis oleks mulle kindlasti palju rohkem meeldinud, kui tegemist olnuks näiteks ühe ülalnimetatud teose tänapäevase tõlgendusega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar