Pühapäev, 30. mai 2010

Punane elavhõbe

Ma ei saanud "Punast elavhõbedat" minna vaatama siis, kui see jooksis Coca-Cola Plazas, ja olin juba veendunud, et jääbki nägemata. Aga selgus, et filmi näidatakse veel Solarise Kinos. Tõtt-öelda on see ainult tervitatav, et Tallinnas on nii palju kinosid, aga üsna tüütu on kõigi nende kavasid läbi kammida. Igaüks isesuguse ülesehitusega, eri võimalustega jne. Kuid ma ei tahtnud rääkida mitte kinode arvust Tallinnas ja kinokavade leidmisest. Ikka eesti mängufilmist.

"Punane elavhõbe" on Andres Puustusmaa režissöörikäe all valminud film, mis väidetavalt põhineb tõestisündinud lool. Film on eesti- ja venekeelne. Venekeelne sellepärast, et osa tegevusest toimub Venemaal ja üldse on venelased vägagi asjaga seotud. Ikkagi 1990. aastate algusaja lugu.

Nii eesti kui ka vene näitlejad on väga arvestatavad nimed. Eesti näitlejaist kerkib kõige eredamalt esile Kristjan Sarv kui jõhker retsidivist. Ta mängib oma osa tõesti tõetruult, aga siinkohal on paslik lahti kirjutada mõte, mis mul aeg-ajalt jälle turgatab. Eriti pärast seda, kui nägin teatris "Fanny ja Faggotis". Enamikus lavastustes on Kristjan Sarv ikka ülbiku ja jõhkardi rollis, kuid "Fannys ja Faggotis" oli talle antud nn positiivse kangelase osa. See, et ta suutis ka sellises rollis usutav ja mõjuv olla, tõestas mu jaoks lõplikult, kui hea näitleja ta tegelikult on. "Punases elavhõbedas" mõjub Kristjan Sarv ehedamalt kui keegi teine, aga ma hirmsasti kardan, et talle jääbki see jõhkardi imago külge.

Teatav imago on küljes ka Peeter Ojal, kes teab seda ilmselt isegi. Siin filmis jäi paraku mulje, et ta mängis iseennast, mitte tegelast, kelle prototüüp olevat Koit Pikaro. Märt Avandi on muutunud positiivse kangelase kehastuseks. Sellist filmi, kus Avandi alguses surma saab, ei tahaks vist keegi vaadata. Lisaks neile on vaja veel mõned suured ja suuremad nimed mängu kaasata ja menu peaks tagatud olema.

Eelnevast jutust jääb mulje, et "Punane elavhõbe" on kehv film, mida meelitatakse vaatama heade näitlejatega. Lugu on iseenesest korralik, mõte on olemas ja minu meelest ka ajastu üsna kihvtilt tabatud. Neid kohti on ju Eestis küllalt, kust ajastukohast olustikku leida, et filmida. Mis aga ikka aeg-ajalt kripeldama jääb, on tunne, et ei tea, kas raha sai otsa või sai aeg otsa ... Natuke palju oli jäänud kaamera taha peitu, eriti suhete tasandil. Samas kõigest hoolimata ikkagi hea film ja minu arvates üldse mitte nii jõhker, nagu siin-seal räägitakse. Alla 14aastastele on see film keelatud sisuliselt ainult ühe stseeni pärast.

Reede, 28. mai 2010

Keskööpäike Linnateatris

Üks sõber kirjutas umbes kuu aega tagasi, et "nii hirmus teatrinälg tuli peale, et mine või hulluks" ja et soovitagu ma talle midagi head, mida teatris vaadata, sest "mingit jama ka ei taha vaadata". Eks ma proovisin hädalist aidata ja tulin ka mõne sooja soovitusega lagedale, aga arvestades, et osa nendest väga headest lavastustest on pigem kogu aeg välja müüdud ja niiviisi KOHE pileteid ikka ei saa, on mul praegu kahju, et polnud ise siis veel "Keskööpäikest" Linnateatris näinud. See meeldiks talle. See on lavastus, mis peaks igale mõtelda tahtvale inimesele meeldima. Ega Anu Lamp mõtteta asju teekski.

Tänu ideaalilähedasele terviklikkusele, vaieldamatult väga põhjalikule ettevalmistustööle ja osatäitjate ilmselgele vajadusele nautida seda, mida nad laval teevad, kujunes "Keskööpäikse" paistel veedetud õhtust mu jaoks aeg, mille mõju tegelikult alles settib, ja mine tea, mis selle tulemuseks kunagi tulevikus on.

Veelgi märgilisem kui lavastaja Anu Lamp on minu arvates see, et lavastuse kunstnik on Ene-Liis Semper. Temata ei oleks NO99-l sellist sära nagu praegu ja temata ei oleks arvatavasti Estonia "Wallenberg" olnud see, mis ta oli. Ene-Liisi kujundusse kaasatud kaks kommentaariklippi Lea Tormisega meenutavad lavastuses "Kuidas seletada pilte surnud jänesele?" kasutatud videot Eha Komissarovi kommentaaridega. Lea Tormise jutt etenduse alguses oli pisut liiga pikk, aga etenduse lõpus jällegi liiga lühike, sest see mõjus pärast suurepärast näitlejate mängu nagu kirss tordil. Oleks tahtnud teda veel ja veel kuulata. Nagu filmis "Noor pensionär": "Noormees, seltsimees kunstiteadlast me oleme nõus kuulama tundide kaupa." Ene-Liis on saanud kujunduse loomisel inspiratsiooni ilmselt 20. sajandi alguse filmikunstist ja kõik viitab mustvalgele filmile.

Esimene ja teine vaatus on üsna erinevad. Etendus sisaldab hulgaliselt katkendeid väärttekstidest, mis nooreestlastele korda läksid ja milles keele ilu kuidagi vaka alla ei jää. Nii saab nautida Tuglast, Poe'd, Gailitit, Shakespear'i mitmes keeles ja Tšehhovi "Kajakat" mitmel moel. Just nimelt nautida, sest "Keskööpäikses" leiavad lisaks keelele võrdselt kasutust nii miimika kui ka liikumine.

Esimene vaatus koosneb kuni Põrgu elanike ja Peetruse kohtumiseni üsna lühikestest etüüdidest. Mingil hetkel tundsin, et neid etüüdikesi on liigagi palju, aga siis tuli Peetrus (Veiko Tubin) ja vaheajale minnes oli hinge jõudnud tekkida tohutu põnevus. Teine vaatus tõestas, et hea teatrilavastuse tunnus on areng, äratundmine, et vaataja saab minna aina sügavamale ja sügavamale.

Mainisin juba eespool, et näitlejad nautisid seda, mida nad tegid. Näitlejatööd vääriksid selle etenduse puhul täiesti eraldi artiklit. Siin lihtsalt ei ole ühtki kehva rolli ja samas on igaühel täita nii palju erinevaid osi, et omaette vaatepilt oleks juba see, kui kiiresti vahetatakse kostüüme. Ses mõttes meenus "Meie, kangelased!", kui vaatajaid enne etendust garderoobist läbi juhatati. Igatahes tõdesin nüüd jälle, et Külli Teetamm on praegu absoluutses tippvormis. Mitte et Anne Reemann, Elisabet Tamm või Helene Vannari kehvemas "vormis" oleksid. Meestest paistsid iseäranis silma Veiko Tubin, eriti tema Peetrus, ja Alo Kõrve. See, kuidas Alo kiirkõnega toime tuli, oli lausa imepärane. Üha enam meeldib mulle ka Indrek Ojari.

"Keskööpäike" on selline teater, mis teeb targemaks. Kuigi arvatavasti tuleb vaatamisel kasuks, kui isiklikus kultuurikihis on midagigi kirjandusest ja teatrist, aga kindlasti huvi kultuuri ja kunsti vastu. Nendele, kes teatrist ainult kerget meelelahutust otsivad, "Keskööpäike" arvatavasti ei meeldi. Kuigi kuningas on alati oma silm.

Čiurlionise maalid KUMUs

Seekord Eestis olles tahtsin kindlasti Čiurlionise näitusel KUMUs ära käia. On ju Mikalojus Konstantinas Čiurlionis väga suur nimi leedu kunstis ja tõenäosus, et ma niipea Kaunasesse tema muuseumisse satun, on imeväike.

Ajakirjanduses ja reklaamides on mainitud, et selle näituse näol on tegemist ulatusliku ülevaatega Čiurlionise loomingust. Tegelikult on eksponeeritud ainult 45 Čiurlionise pilti ja vist 55 tema kaasaegsete tööd. Selline tasakaalutus valmistas väikse pettumuse, kuigi ega tema kaasaegsete tööd ei ole kuidagi kehvemad. Aga ma läksin Čiurlionise maale vaatama!

Väga kihvtid on KUMUs alati videotoas näidatavad filmid, mis näitust toetavad. Čiurlionisest näidati 1975. aastal tehtud filmi. Mitmed maalid olid selles esitatud. Veel jäid eredalt meelde Leedu ristid.

Neljapäev, 27. mai 2010

Kolmemõõtmelised Belka ja Strelka

Ma olen üks neist, kes ei ole seni veel õppinud hindama 3D-filme. Uudsust selles tehnoloogias enam ei ole ja ka lisaväärtust võrreldes 2D-ga minu meelest eriti mitte. Aga ilmselt on just niimoodi filmipildi vaatamine mõne aasta pärast ainuvõimalik. Ja lastele see alates mingist vanusest väga meeldib. Sellepärast läksime ka "Kosmosekoeri Belkat ja Strelkat" (Белка и Стрелка. Звёздные собаки) vaatama Solarise kinno, mitte Coca-Cola Plazasse. Viimases on ju vaid 2D-versioon. Ühtlasi oli see mu esimene käik Solarise kinno.

Venemaal on kõik võimalik, s.t eestlastel kulub arvatavasti esimese 3D-filmi tegemiseni veel tükk aega. Raha või mis tahes selle põhjuseks ka ei oleks. Kindel ei ole, kas "Kosmosekoerad Belka ja Strelka" on venelaste esimene katsetus selles tehnoloogias, aga üks nüanss tekitas selle kahtluse küll. Nimelt on see läbi ja lõhki kompott seni tehtud Hollywoodi multikatest ja vanadest vene multikatest.

Film on vene keeles, eestikeelsete subtiitritega. Minu arvates see ei olegi mõeldud vaatamiseks kõige väiksematele, sest kuigi vägivalda on erinevalt tüüpilisest Hollywoodi filmist vähe, tuleb tausta tundmine kasuks. Ma ei kujuta ette, et selline film võiks kõneleda Lääne-Euroopas. Mulle meenus mõnes kohas isegi Pelevini "Omon Ra". Väljaõpe oli väga nõukogulik või venelik. Niisamuti oli filmis rohkel Nõukogude-aegset sümboolikat, kontrastiks aeg-ajalt suures plaanis näidatud Valge Maja ja sellel lehviv USA lipp. See on film ajast, mil kaks suurriiki jooksid võidu kosmosesse ja venelased ei peljanud katselendudeks kasutada loomi.

Juhtusin mõni päev tagasi lugema mingist ajakirjast intervjuud Nukuteatri juhi Meelis Paiga, kus viimane ütles, kuidas ta oli Sidney ooperiteatris ühtäkki tõdenud, et ilma hariduseta ei saa siin maailmas midagi. See tuli mulle Belka ja Strelka lugu vaadates meelde. Mitte et seal haridusega midagi pistmist olnuks, aga tohutu tahtejõud peab millegi saavutamiseks olema küll. Ja julgus unistada.

Võib-olla selle helge idee pärast ongi "Kosmosekoerad Belka ja Strelka" üsna vahva lastefilm. Päris mitmes mõttes võidab hea ju kurja ja halva. Aga parajalt sürr on see film ka ja 3D on hädine.

Kolmapäev, 26. mai 2010

Homme näeme

See, et Priit Võigemast on vähemalt sama palju tõotav lavastaja kui Linnateatri praegune peanäitejuht Elmo Nüganen, on pärast "Homme näeme" etenduse vaatamist selgemast selgem. Nüüd ma olen selle välja öelnud.

Võigemast ütleb ühes intervjuus Eesti Päevalehele:

"Peab alustama vist sellest, et ma saan kohe-kohe 30. See on vanus, mil tulevad paratamatult pähe sellised mõtted, et mis saab edasi. Ja kui sealt veel natuke edasi mõelda, siis – äkki ei saagi midagi. Äkki see, mis oli antud, on juba tehtud? Või ei olegi rohkem antud? Ja kui on antud, siis kui palju on antud ja kui kauaks on antud?"


Mingi maagia selles vanuses 30 on, sest osa inimesi ütleb, et kui kolm ette kukub, siis hakkad end vanana tundma, ja osa jällegi, et see on just see kõige õigem vanus. Ei tea. Mulle tundub, et selleks vanuseks on inimene õppinud aktsepteerima nii endast nooremaid kui ka endast vanemaid. Vanemate mälestused omandavad järsku erilise väärtuse.

Ja etüüd lapsevankriga muutub eriliselt soojaks. Need juhuslikult kohtunud neli põlvkonda sunnivad tõdema, et kuidas ka ei prooviks, ikka peab valima õige keele, millest vestluspartner aru saab. Tänavanimed on ju lihtne näide, aga isegi ajalugu on nendel põlvkondadel erinev.

Selles lavastuses on põhirõhk meestel, keskealistel meestel, justkui tasakaalustajana mõjuvad ainuke naine Piret Kalda ja veidi noorem mees Mart Toome. Tegelikult on enamikus stseenides Mart Toome täpselt samas olukorras kui pisut läbi põlenud keskealiste põlvkond. Piret Kalda kahe toidukotiga, koju ruttava naisena meenutab tahes-tahtmata naist Nõukogude ajast, kuigi ilmselt on sellised ikka kõik pere ja kodu loonud eesti naised. Nende unistused on sageli purunenud, aga nad hoiavad ja armastavad oma kodu.

Eelnenud jutuga ei taha ma üldse jätta muljet, nagu oleks "Homme näeme" midagi nukrameelset! Otse vastupidi. See on ideaalne lavastus, mida vaadata näiteks tööpäeva õhtutel. Naerda saab südamest ja palju, sest äratundmishetki on rohkem kui üks. Arvatavasti meenub veel pikka aega stseen, kus mehed kirjeldavad, kui põhjatu võib olla ühe naisterahva käekott. Kui veel mõelda, et käekotitrend kipub liikuma üha enam ja enam suunas, kus käekotid lähevad aina suuremaks, siis käekotis tuhlamisele kuluv aeg ilmselt ka pikeneb. Teine täielik tipphetk oli vahetult käekotiloole eelnenud lugu valge (määrdunud) jopega. Ja kolmas ikka grilli kokkupanemise lugu. Oi ja muidugi kohe esimene stseen, kus kaks vana koolivenda pargis juhuslikult kohtuvad ja pilte vaatama hakkavad: piltide vaatamiseks piisab ju tänapäeval puutetundliku ekraaniga telefonist. Aega ja inimesi saab sõrmevibutusega silme eest läbi lasta. Huvitav, kas tänapäeva kahekümnesed näevad selles pildis üldse olukorrakoomikat?

Lavastusest kumab läbi eelkõige heatahtlikkus ja soojus. See on ka Võigemasti kahte lavastust ("Hecuba pärast" ja "Homme näeme") ühendav iseloomulik joon. Olgugi et mõlemad viitavad veidi erineval määral ümbritseva jaburusele ja absurdsusele. Raske öelda, kas emba-kumba saab eelistada. Publikumenust võiks eelkõige järeldada, et valitud stiilis peitub tänapäeva publiku teatrisse toomise võti. Nagu hea estraadikava, sest mängupaik ei ole ju praktiliselt olematut lavakujundust arvestades oluline. Teater peabki elu olema.

Esmaspäev, 24. mai 2010

Armastuslugu eesti moodi

Oma Lava on loominguline teatriühendus, nagu nad end kodulehe kaudu tutvustavad. Igatahes on Oma Lava "Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi" väga õnnestunud lavastus täiesti võrratu mängukohaga. Telliskivi Loomelinnak on tegelikult vist kunagise Kalinini tehase kompleks. Selle neljanda korruse saalis, mis meenutab igas mõttes tüüpilist nõukogudeaegset kolhoosi või sovhoosi saali, saab ilma erilise vaevata kujutleda end või laval toimuvat aastasse 1975, mil Mats Traadi novelli järgi tegevus toimuma peakski. Õhk ja hõng saalis, rääkimata mööblist, on väga-väga tõetruud.

Tegelikult peaks kohe alguses igaks juhuks mainima, et praegustel andmetel on viimane võimalus "Türgi ube" vaadata 30. mail 2010. Mine tea, võib-olla hiljem enam ei mängitagi.

Tegelased on ajale kohaselt lihtsad tööinimesed. Haritud küll (nii Indrek Ojari kehastatud Ollimar Arvik kui ka tema naine, keda mängib Liia Kanemägi), aga maalt, nagu 35 aastat tagasi ja hiljemgi kirjanduses kohane. Sekundeerimas neile psühhiaater, keda mängib Toomas Krall, ja teatrikriitik Diana Kahl, keda mängib Külli Reinumägi. Vaimu ja füüsise mängu taga on "kinni jooksnud" Ollimar Arviku probleemid. Eesti mehe probleemid, mis saavad alguse ikka ja alati tööst, ja töö saab jällegi alguse kliimavöötmest, kus eestlased elavad. Ma ei lugenud, mitu korda Diana etenduse jooksul põhjamaast rääkis, aga kui ma mõni päev tagasi hilisõhtul lennujaamast autoga koju sõitsin, siis lausa voolas mu sisse tunne, et mitte miski ei saa Eestimaa valgete suveööde vastu. Lõunapoolsemates riikides võib ju olla soojem, aga pikki suvepäevi seal ei ole. Eestis on. Ja minu arvates ei ole Kuu poole vaatamine ja unistamine maainimesele sugugi võõram kui linnainimesele.

Nostalgialaksu saab "Türgi ubadest" korraliku. Oma osa on nii mängupaigal, kunstnikutööl ehk kujundusel, muusikal kui ka ajastutruudel kostüümidel. Aga muidugi ka näitlejatel. Peategelase rolli paremat valikut kui Indrek Ojari on raske ette kujutada. Mina ei tea, kuidas ta pimeda silma väiksema kui nägeva silma hoida suutis?! Ja millised näoilmed! Kuidas kehtestab end eesti meest, kes enamasti ühtegi ülearust sõna ei ütle! Tema naine on muidugi kurb, sest nii hirmus raske on leppida selle eesti mehele omase veendumusega, et kui kord sai armastust avaldatud, siis sellest peaks piisama. Või nagu naljatlemisi öeldakse: "Kui midagi muutub, küll ma siis annan teada."

Eesti filmidele heidetakse ikka ette somnambuulilikkust. Mis ma just Kuust rääkisin?! Just selline natuke unine ja unistav kipub see elu olemagi. Võib-olla viimasel ajal pisut vähem, sest väliseid mõjutajaid on palju tekkinud. 1975. aastal oli kodu kindel kants, kus igaüks teadis oma samme ja tegemisi.

Diana Kahl on nagu kõrvaltvaataja selles elus. Eks amet nõuab. Teatrikriitik ikkagi. Või elukriitik? Teda raputab kõigepealt see päris inimene Ollimar, keda ta linnas kohtab ja kes oma lihtsal moel "kunsti" mõtestab. Kui Diana maale Ollimari korterisse sõna otseses mõttes elama kolib, hakkab ta seal elu korda seadma. Kujutage ette, võhivõõras inimene kolib eestlase koju! Eestlase, kes ei suuda võõra inimesega ühe laua tagagi istuda.

Nagu nostalgiliste lugude puhul ikka, on ka see lihtne, siiras ja muhe. Õnneliku lõpuga ka. Või noh, tegelikult oli inimestel tollal unistamise ja arutu kiibitsemise asemel maiseid muresid sedavõrd palju, et tark oli rõõmu tunda sellest, mis on. "Türgi ubades" on rohkem, kui hing tahta võiks.

Pühapäev, 23. mai 2010

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia ...

2010. aasta on Eesti Draamateatrile vähemalt kahes mõttes sümboolne: tänavu täitub teatrimajal 100 aastat ja Eesti Draamateatril endal 90 aastat. Sel puhul on muidugi mängukavva vaja ka ühte teatri(maja)st rääkivat lavastust. Tellida sobis selline näitemäng usaldusväärselt näitekirjanikult Andrus Kivirähalt. Eks ole ju Draamateater Kiviräha näidendite peamine esmalavastaja. Juhan Viidingut parafraseerides võib öelda, et kõik, mis neis näidendeis, "on kordumatult suur". Kivirähk ei unusta kunagi ära eestlast. Ja eestlane on selles loos ju ometi esmatähtis, olgugi et oli sügav Vene aeg ja Tallinn oli Saksa linn.

Kivirähk keerab talle omasel moel näidendis maja valmimise taustaloole mitu vinti peale ja lavastaja Merle Karusoo täidab Draamateatri suure saali lava kõikvõimaliku vana kolaga. Lavastuse nimi on "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia ...". Sakslased on jäänud kopitama, mõni lausa mitme sajandi tagusesse aega. Vene eliidis troonib vaimupimedus. Aga eestlaste hulgas on nende järele, kes ütlesid, et tuleb saada eestlasteks, sirgunud uus erk põlvkond, kes tahab saada eurooplasteks. Eestlane on töökas ja ettevõtlik, ronib igast praost sisse.

Juhtub nii, et Saksa Teatrit kutsutakse looma Peterburi arhitektid Vassiljev (Tiit Sukk) ja Bubõr (Ivo Uukkivi). Ivo Uukkivi mäng meeldis mulle selles lavastuses iseäranis, Tiit Sukk jäi kahvatuks, st oli üsna tavapärane. Võrratud olid ka kõik kolm naist. Kersti Heinloo on praegu niikuinii üks Draamateatri parimaid naisnäitlejaid, kuid tema sädistamine mõjus mõlemas vaatuses ja mõlemas rollis lummavalt. Kui Merle Palmiste esimest korda lavale tuli, kartsin, et ta on pandud jälle lihtsalt ühte tüüpilisse rolli, aga ta mängis kõiki neid erinevaid rolle nii erinevalt ega mõjunud üldsegi tüütult. Üle pika aja meeldis ka Elina Reinold. Talle sobis selline asjalik toimetamine ja tema teenindaja oli just õige inimene lugu kokku tõmbama.

Mait Malmsten ja Guido Kangur kehastasid sakslasi, kes teatrit rajada tahtsid. Parukatega lugupeetud pikkade traditsioonidega suguvõsade esindajaid, kes olid tegelikult nagu elav kehastus nikerdustega kestast, mille sees on kas tühjus või kõdu. Nende järeltulijaist üks (Kersti Heinloo) oli koli otsas istuv valges kleidis korralikust perekonnast saksa tütarlaps ja teine äärmiselt tagasihoidlik umbes 15. sajandist pärit noormees (Märt Avandi). Sellesse kummaliste inimestega linna (ei saa unustada, et sakslaste kõrval elasid seal ka ainult sisu hindavad eestlased) pidid tikutopse meenutavaid kortereid ehitama harjunud venelased hakkama ehitama tornide ja piparkoogist katusega teatrit.

Valmis see maja sai, sest koli veeti minema. Sakslaste surm oli puhas klassika, nagu möönis Bubõr. "Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur." Lavastuse esimene vaatus õige pisut venis, aga see oli arvatavasti taotluslik või ainult mulle tundus, et venis. Kokkuvõttes oli ikka väga lõbus ja tükk igati kõlbulik juubilarile kingituseks.

Laupäev, 22. mai 2010

Ühest ääretult kurvast raamatust

Oi kui kurb raamat! Ei teagi, kui pikka aega Alice Seboldi "Minu armsad luud" mu öökapil oli. Vahepeal mõtlesin, et peaks edasi lugema, aga ei suutnud füüsiliselt viia end nii kaugele, et võtta raamat järjehoidja kohalt lahti. Teadsin, et tulemuseks on jälle lakkamatult lugemise ajal ja lugemise vahele voolavad pisarad, kuni lohutamatu nutuni välja. Ei tahtnud nutta. Aga läbi ma ta lõpuks lugesin ja kõigest hoolimata ütlen, et "Minu armsad luud" on väga hea väga kurb raamat. Ma vist ei ole iialgi midagi nii kurba lugenud, kuigi iseäranis teismelisena olin tohutu vesistaja. 2009. aasta filmi ei ole ma näinud ja vähemalt praegu ei kipu ka vaatama. Kuigi kuuldavasti pidi see samuti hea olema.

Ma ei ole mitte kunagi varem lugenud raamatut, mis alates esimesest lausest niiviisi "käima läheb". On tunne, et ei loe mitte esimesi lehekülgi, vaid olen juba tükk aega kõige ägedamate sündmuste sees. Tavaliselt kulub sisseelamiseks ikka vähemalt kuni kümme lehekülge. Siis on tegelased, nendevahelised suhted, meeleolu jne paigas. "Minu armsad luud" haaras algusest peale kaasa. Tundsin, kuidas kõhus hakkas keerama ja kuidas oleksin peaaegu ise seal olnud. See kirjeldus on parem kui mis tahes filmipilt.

Edaspidi jõhkrate stseenide kirjeldusi ei ole, kui välja arvata Harvey teistele kuritegudele viitavad loetelud. Aga ilma nendeta ei saa. Kuigi "Minu armsad luud" on ilukirjandus, on see komponeeritud peaagu ideaalilähedaselt. Arvatavasti on raamatut enne avaldamist saanud paljud silmad lugeda ja kritiseerida. Detailitäpsus võlub. Näiteks jääpurikas. Susiega juhtunu ei ole üksikjuhtum, nii võib juhtuda kellega tahes. Samas mõjutab noore inimese surm rohkem, kui ehk ette kujutame. Rääkimata sellest, et tegemist on tapmisega. Kuidas keegi leinaga toime tuleb ja kui kaua keegi seda endas kannab. Tähelepanuväärne, aga kordagi ei kasutata raamatus sõna lein. Tegelased on kurvad ja juhtunu mõjutab neid kirjeldamatult.

Susie vaatab ülevalt elu. Vaatab, kuidas tema kallid ja sõbrad edasi lähevad, kuidas nad õpivad iseendi ja eluga toime tulema, kuidas kohanevad. Ja tal on nii-nii kurb, et ta ei saa nendega olla. Ta näeb, kuidas nende vanemate abielu puruneb, kuidas tema väikevend üha enam ja enam endasse sulgub, kuidas tema õest sirgub naine.

Raamat lõpeb helgelt, sest siis, kui Susie lepib olukorraga, saavad ka kõik teised justkui vabaks ja lepivad eluga. Aga oi kui mitu aastat seda hetke oodata tuleb ja millise jälje on eri inimestesse Susiega juhtunu jätnud!

Teisipäev, 11. mai 2010

Saatan kannab Pradat

Paar päeva tagasi näidati telekas filmi "Saatan kannab Pradat" (The Devil Wears Prada). Ülimõnus naistekas, mida ma ei läheks arvatavasti kunagi kinno vaatama, aga mida on telekast küll lahe vaadata.
Põhineb see film Lauren Weisbergi samanimelisel raamatul.

Filmi ühes peaosas ehk Miranda Priestly osas on Meryl Streep, kes sai selle rolli eest isegi Kuldgloobuse. Tõtt-öelda sellest ma hästi aru ei saa, sest Anne Hathaway (noor sekretär Andy Sachs) särab palju enam. Meryl Streep mängib Runway kivistunud ilmega juhti. Andy roll võimaldab arengut ja Anne Hathaway on muidugi ka hästi ilus. See viimane tegur ei ole niisuguse naisteka puhul üldse ebaoluline.

Mulle meeldis väga ka Emilyt mänginud Emily Blunt, kes ei olnud küll silmapaistvalt ilus, kuid kellest õhkus tohutut enesekindlust, mida moegurud nagu ühest suust rahast või brändiriietest ja -aksessuaaridest palju olulisemaks peavad. Kui Emily endale Andy näol võrdväärse partneri saab, hakkab tema sära tuhmuma ja koos sellega lööb ka enesekindlus kõikuma. Andy on nagu terve filmi moraali kehastus: alguses kogub end ja muutub hoopis teiseks inimeseks. Paraku pole tal karmi juhi esimeseks sekretäriks tõustes enam võimalust eraelule. Mõne õppetunniga loksub kõik õnneks ilusti paika.

Meeste osad on üsna mannetud ja kohati lausa arusaamatud. Üks annab Andyle tingimusteta nõu, teine aitab ka, aga sugugi mitte tingimusteta, kolmas ehk oma mees näitab mustvalgelt kätte, kuhu selline elu viib. Liiga trafaretne.

Prada ... Tegelikult on selles filmis näha rohkem Chaneli kui Prada kollektsiooni. Vahet pole. Kõik need kaubamärgid avavad vähemalt esialgu sõprade ja mitte nii sõprade südameid, hiljem muidugi selgub, et südamed tõmbuvad üha enam koomale. Alles jääb ilus fassaad, glamuur ja räpasevõitu võimumängud. Niisuguses maailmas ju muudmoodi ei saagi kui jõhkrate ja veel jõhkramate võtetega. Luukered kapis kolisevad, aga see rong liigub tohutu kiirusega. Ajakirja nimi on vägagi kõnekas. Ja see film on hoolimata oma üsna lihtsatest tõdedest mõnus ajaviide.

"Palju õnne argipäevaks!" esietendub Londonis

Kuidagi ei raatsi sellist infot jagamata jätta. 25. maist kuni 12. juunini 2010 saab Londoni Giant Olive Theatre'is vaadata Jaan Tätte näidendi "Palju õnne argipäevaks!" põhjal valminud lavastust. Lavastuse ingliskeelne pealkiri on "Happy Everyday" ja lavastab selle Liisa Smith.

Liisa Smith on varem Londonis lavastanud ka Jaan Tätte "Ristumise peateega". Peale selle on tema lavastatud Vanemuises "Vaene loom vihma käes".

"Palju õnne argipäevaks!" on minu arvates ülihea komöödia ja samavõrd kõnekas igal ajal, igal maal ja igas keeles.

Neljapäev, 6. mai 2010

Eesti teatrit ja kino sel nädalalõpul siin-seal Euroopas

Andres Noormetsa "Vaterland" Ungaris

Üks Euroopa tänavusi kultuuripealinnu on Ungari linn Pécs. Selle ametlikku programmi kuulub festival Europe Mania, mille eesmärk on tutvustada värskeid ja põnevaid teatri- ning muusikaprojekte, mida pole varem Ungari festivalidel nähtud.

Eestit esindavad psühhedeelset popfolki viljelev ansambel Mirabilia ning teatrietendus "Vaterland" (lavastaja Andres Noormets), kus kujutatakse eestlasi irooniliselt kui traditsioonidest kinni hoidvaid inimesi, kellele kõrvalekaldumine ja uuendused on peaaegu surm.

"Vaterland" etendub 7. mail kell 19.00 ja Mirabilia esineb 8. mail kell 17.30.

Filmifestival EuroCine 27 Brüsselis, Luxembourgis, Madridis, Pariisis ja Roomas

Sel pühapäeval, 9. mail on ju Euroopa päev. Selle raames toimub "üleeuroopaline filmifestival" EuroCine. Sellel filmifestivalil näeb viies pealinnas (Brüsselis, Luxembourgis, Madridis, Pariisis ja Roomas) igaühes ühte eesti filmi. Filmid on järgmised:

Brüsselis - Vasha
Luxembourgis - Sügisball
Madridis - Mina olin siin
Pariisis - Buratino
Roomas - Klass

Teisipäev, 4. mai 2010

Baltoscandal 2010 kava selgunud

7.-10. juulini 2010 toimub Rakveres 11. rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal. Festivali ajal neljateist truppi kaheksast riigist, kokku antakse kakskümmend viis etendust. Lisaks toimuvad peod ja kontserdid festivali klubis, traditsiooniline jalgpallimatš küünikute ja romantikute vahel, erinevad kohtumised ja arutelud ning palju muud.

Lisaks uutele esinejatele on Baltoscandal ka heaks võimaluseks kohtuda varasematel festivalidel esinenud või varem Eestit külastanud teatritegijatega.

Eesti teatritest näeb Baltoscandalil seekord järgmisi lavastusi:
Rakvere Teater „Toatüdrukud“,
Von Krahli Teater „The End“,
Von Krahli Teater „PostUganda“,
Mart Kangro „Can't Get No / Satisfaction“,
Erik Alalooga „Kinemaatiline müsteerium“,
Cabaret Rhizome „Muki Munad“.

Baltoscandali passid ja piletid on müügil alates 4. maist Rakvere Teatri kassas ning Piletimaailmas. Täielik kava on siin.

Laupäev, 1. mai 2010

Üllar Saaremäe tipproll ja Rakvere Teatri triumf

Vaatasin eile õhtul üle pika aja ETV teatriõhtut. Esiteks ei ole vahepeal igareedeseks telekava komponendiks kujunenud teatriõhtu viimasel ajal enam nii tavapärane, s.t teatriõhtut ei ole enam igal reedel. Teiseks võiks Rakvere Teatri "Cyrano de Bergeraci" nimetada peaaegu lavastuseks, millesarnaseid enam ei tehta. Hea küll, liialdan pisut, aga sellise intensiivsusega ja viimse detailini paigas ajastutruud värssdraamalavastust näeb teatris väga harva. Telekast oli seda vaadata vähemalt sama mõnus kui praeguseks enam kui aasta tagasi Draamateatri suures saalis, kus Rakvere Teater tookord külalisetenduse andis.

Ega ma polegi aru saanud, miks teater "Cyrano de Bergeraci" 2009. aasta lõpus mängukavast maha võttis, sest kuuldavasti oli lavastus sama värske olnud ka viimastel mängukordadel. Ja ega saalidki tühjad polevat olnud. Tore vähemalt, et telesalvestus maha jäi.

Üllar Saaremäe sai Cyrano de Bergeraci rolli eest teatriliidu parima meesnäitleja preemia. Ka pärast eilset õhtut pole põhjust kahelda, et see on Saaremäe tipproll. Samas ei ole nii pikk ja paljude osatäitjatega lavastus hea kindlasti mitte ainult peaosalise pärast. Siin ei hoitud kokku ei lavakujunduse, kostüümide ega näitlejate pealt. Hoolimata sellest, et mängitakse suures saalis ja seetõttu on kasutada ka suur lai ruum, oli operaatoritöö puhul silmapaistev, et õigel ajal vahetati suurplaane lähiplaanideks ja vastupidi.

Mäletan, et teatris ei veennud Marin Mägi mind Roxanne'ina enam siis, kui tal tuli mängida etenduse lõpustseenides Roxanne'i 15 aastat hiljem. Nüüd telesalvestust vaadates ei olnud enam seda probleemi.

Ka küünikust krahv de Guiche oli telekast vaadates mõjusam. Teatris jäi mulje, et selle rolliga pole ei lavastaja ega näitleja (Tarvo Sõmer) piisavalt vaeva näinud. Muidugi tuleb arvestada, et ma nägin seda "Cyrano de Bergeraci" lavastust ju teist korda ja siis paratamatult nähakse hoopis asju, mis esimesel vaatamiskorral tähelepanuta jäid.

Margus Grosnõi Christian de Neuvillette oli eile õhtul veelgi lootusetum kavaler kui esimesel korral ja see tuli Roxanne'i suure armastuse veenvusele paraku kahjuks. Tiina Mälbergi koomiline roll jäi teleekraanil ka kahvatuks, aga siin mängis päris kindlasti rolli operaatoritöö, sest vist ühelgi korral ei näidatud tema etteastet lähivaates.

Kõigest hoolimata on see suurepärane lavastus veelgi suurepärasemate näitlejatöödega. Kõikidest näitlejatest, ka paljudest olulistest ja väga headest osatäitmistest, ei jaksa kirjutada. Igatahes juhtub väga harva, et ma telekast teatrietendust vaadates nutan. Eile õhtul nutsin lohutamatult. Niisuguse intensiivsusega pugesid Rostandi värsid sügavale-sügavale hinge ...