Teisipäev, 29. detsember 2009

Meretäis hirmu

Pole mõtet üles lugeda kõiki näitlejaid ja teatritegelasi, keda ma endaga samal etendusel kohtasin, aga kaks neist olid näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Kui Draamateatri lavastuse "Sinul on meretäis hirmu" kohta räägiti üsna pea pärast esietendust vist "OPis", et seekord tehakse midagi teistsugust kui Draamateatris tavapäraselt, siis etenduse vaheajal meenus ometigi veel üks "teistmoodi tegemine". Selleks oli Tiit Ojasoo lavastatud "Julia", mis mulle väga-väga meeldis ja tänu millele sai minust kõhklusteta NO-teatri usku inimene, kui Ojasoo seda juhtima asus.

"Sinul on meretäis hirmu" etendus kestab peaaegu 3,5 tundi. Sellepärast tuleb ilmselt ka siinne jutt pikk. Lühidalt kirjutada vist ei saa.

Ootasin pikisilmi võimalust, et seda "Sinul on meretäis hirmu" näha. Draamateatri kodulehel olev tutvustav tekst (mida pärast esietendust on veidi täiendatud ja täpsustatud) rääkis ühemõtteliselt mulle väga sobivast teemast. Lihtsalt pidin seda nägema! Esietendusejärgsed ja hilisemad arvustused ja kommentaarid muutsid küll ettevaatlikuks, aga võib-olla just see ettevaatlikkus andis mulle võimaluse tulla etenduse lõppedes saalist välja teadmisega, et teine vaatus päästis etenduse. Ootused olid ju võimalikult madalaks surutud.

Tänaseks, kui vaadatud etendusest on mõni päev möödas ja kui olen kavalehe sihilikult kaanest kaaneni läbi lugenud, tundub, et hakkasin teist vaatust võtma rohkem kui kontserti ja selles bändis soleeris väga mõnusalt Ivo Uukkivi. Nagu omas elemendis. Teisisõnu, lubatud rock'n'rolli asemel kostus lavalt punki. Ivo Uukkivil oli teises vaatuses ridamisi häid kohti: paar lugu, mille solistiks ta oli, absoluutselt kirjeldamatu irve kiigel ja stseen, kus nad Kaie Mihkelsoniga teineteisele justkui eraldi tubades korrutasid, et "sa ei ole enam see, kellega ma abiellusin". Peale selle mängis Kristo Viiding minu arvates väga hästi ja suutis loo mõnusalt kokku tõmmata. Keerles see ju tema ümber ja tema maailmas - algas poisi kolmanda sünnipäevaga jne.

Draamateatri suur lava on äärest ääreni ära täidetud. Kola on liigagi palju. Kastmajade lahendus oli nutikas, sest võimaldas paralleelselt kahte perekonda näidata, aga sauna puhul mõtlesin jupp aega, kus ma seda varem näinud olin. Siis turgatas, et paar päeva tagasi Von Krahli "Indiate uurimises". Ei tea, kas seesama saun või emma-kumma koopia?

"Sinul on meretäis hirmu" lavastuse aluseks olevat väidetavalt Niemi "Popmuusika a la Vittula". Ma ei ole seda raamatut lugenud. Lähtusin seetõttu lihtsalt, et tegemist on Lauri Lagle ja Maria Lee Liivaku kokku kirjutatud looga. Tõele au andes, liiga palju oli kokku kuhjatud. Seda nii tekstilises ehk stseenide paljususe mõttes kui ka lavastuslikus mõttes. Täiesti mõttetud olid näiteks testamendi ettelugemise ja matemaatikatunni stseenid. Sellisel kujul ei olnud neis isegi situatsioonikoomikat. Meelde jäi Margus Prangeli lause: "Ega te sõtta ei lähe! Kooli lähete ainult ju." Ilmselt on see lihtsalt noore lavastaja ambitsioonikas püüd näidata korraga kõike. Ometi oli lavastuses ka väga häid kohti. Tõeliselt üllatas Margus Prangel, kes näitas nii otsesemal kui ka kaudsemal moel tüüpilist täiskasvanut, perepead, kes oma täit(u)mata unistusi laste peal välja elab. Tema ühest pojast (Märt Avandi) kujunes hiljem üsna julm mees. Kusjuures Avandi hüvastijätuluuletus ja koht, kus ta Mattiase (Kristo Viiding) peaaegu surmani ära ehmatas, olid võimsad. Kersti Heinloo Londonisse minek, sealt saadetud kiri ja naasmine olid väga head stseenid. Hilje Murel pereemana oli ehe.

Nagu alguses öeldud, olid mu ootused-lootused üpris madalad. Nii ma siis otsisingi tavatult palju lihtsalt häid kohti, lahendusi, proovisin selle loo enda jaoks rääkima panna. Sellest oli palju abi, sest nii pikast etendusest ikka leiab kas või midagigi, olgu selleks siis mõni väga hea näitlejatöö või mõni lause jne. Arvatavasti jooksis lugu mu jaoks tervikuks teise vaatuse nendes kohtades, kus Kristo Viidingul oli täita justkui vaataja roll. Võib-olla oligi idee panna lihtsalt meenutama kõiki totrusi, hirmsaid ja vähem hirmsaid asju, mida keegi kunagi on teinud, tundnud, kogenud või näinud? Ja selle pinnalt peaks vaataja (kes võiks lavastuse noortepärasuse tõttu olla noor, aga samas jällegi ajastu ja tagasivaataja pilgu omamise pärast peaks olema ikka enam mitte nii noor?) ära tundma oma (kunagised) hirmud. Võib-olla sellepärast, et jõudsin lõpuks just niisuguse mõtteni, tekkis lõpus tunne, et võiksin seda lavastust mõne aja pärast veel kord vaadata. Teades siis juba sisu, saaksin eos "müra" tähelepanuta jätta ja keskenduda teatud inimestele, hetkedele, tegudele. Huvitav, palju alles jääb?

Miks pandi Kilu rolli Mihkel Roolaid? Ilmselt sellepärast, et oleks olemas vajalik bassimees. Rollilahenduses mõjus ta esimeses vaatuses oma võimuka isa vastandina täitsa hästi, aga teises vaatuses oli tal liiga palju teksti ja lausa kurvastas, et nii läks kaduma Kilu ja Svea (Mari-Liis Lill) kahekõne olulisus lõpus ja veelgi olulisem Kilu monoloog lõpus.

Pealkirja mõte jäi lavastuses üsna ähmaseks ja kadus müra taha ära . Et aru saada, mida ma üldse aru saan, otsustasin kavalehe äärest ääreni läbi lugeda. Selle arvustamine võiks olla kohe eraldi teema. Vist ei olnud kusagil kirjas, kes selle koostas? Põhimõtteliselt saan ju sellise formaadi valimisest aru, aga jube ebamugav, kui mitte öelda et võimatu, on sellist kava näiteks vaheajal lugeda. Artiklite valik on ka kuidagi kummaline. Peale selle näiteks Tiit Kändleri artikkel mälust oli ju lihtsalt toimetamata (Endel Tulvingust räägiti kahes lõigus jne). Arvatavasti prooviti sellise teaduslikuma iseloomuga kavalehega luua tõsist ainest, aga tulemuseks oli veel üks kiht, mille võinuks loo parema kulgemise ja lihtsama vastuvõtmise huvides jällegi ära jätta. Võinuks ehk hoopis Niemi raamatut mainida kavalehel ja sellest rääkida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar