Esmaspäev, 28. september 2009

Teiste elu

Möödunud nädalavahetuse kahte õhtut sisustasin ühe filmi vaatamisega. Esimesel õhtul ei jaksanud lõpuni vaadata ja nii jäi filmi teine pool järgmiseks õhtuks. Ma ei ole ammu, kui mitte öelda, et vist mitte kunagi, näinud sellist filmi! See oli väga päris, nii tõeline! Jutt siis mõni aasta tagasi Euroopa parimaks filmiks nimetatud ja samal aastal parima võõrkeelse filmi Oscariga pärjatud Florian Henckel von Donnersmarcki "Teiste elust" ("Das Leben der Anderen").

Lausa üllatavana mõjus selle filmi vähene kunstilisus või kunstlikkus. Midagi ei olnud ülemäära rõhutatud. Sündmustik koos selles olevate inimestega haaras lihtsalt kaasa. Nii nagu elu haarab kaasa.

Sisust. Üliagar Stasi kapten Gerd Wiesler saab ülesandeks hakata ööl ja päeval kuulama pealt Ida-Saksa kirjanikku Georg Dreymani. Alguses valmib raport järjekindlalt ja ilusti, aga kultuuriinimeste vabameelsed vestlused ja kammitsetud inimeste hingede kuulamine paneb teda palju üle järele mõtlema. Ta hakkab kahtlema, lojaalsuses, töös, tähtsuses, inimestes, riigikorras.

"Teiste elu" sündmustik on ilmselt üsna sarnane sündmustega enamikus endistes ja praegustes sotsialismimaades. Üks peaosatäitjaid ehk Stasi kaptenit kehastav Ulrich Mühe teeb vapustavalt hea rolli. Aga ka Martina Gedeck näitlejannana ja Sebastian Koch Georg Dreymanina on ehedad.

Mihkel Raud kirjutab Päevalehes:

"“Ja sinusugused mehed juhtisid kunagi riiki,” ohkab mõni aasta pärast Berliini müüri langemist filmi “Teiste elu” keskseid tegelasi, kirjanik Georg Dreyman põlglikult Saksa DV endisele kultuuriministrile. Viimane muigab seepeale kõiketeadvalt ning kohendab lipsu. Justkui tahaks ta öelda: me teeme seda siiani. Muidugi teete. Selge see. Ja mitte niivõrd taasühinenud Saksamaal, kuivõrd bolševismi lähi-ajaloo seisukohast ehk mõne-võrra ebaolulisemates riikides."

Jumaldan lõpustseeni raamatupoes, kui endine Stasi kapten Wiesler ostab endale "Sonaadi heale inimesele". Kogu filmi ajal teadsin, et sellise loo lõpp on kindlasti väga kurb, aga igati mitmekihiline stsenaarium ei lasknud kuidagi aimata, millega see kõik ikkagi lõpeb. Ükskõik kui koomiliselt see lause siin ka ei kõlaks, aga kokkuvõtteks peab ütlema, et filmil oli traagiline ja õnnelik lõpp. Ilme, mis jääb lõpuks liikumatult ekraanile ... Õnneliku inimese ilme ...

Neljapäev, 24. september 2009

Robert Wilsoni "Krappi viimane lint"

Eile õhtul avanes suurepärane võimalus näha Robert Wilsonit. Nimelt mängis ta kohalikus Grand Théâtre'is Samuel Becketti "Krappi viimases lindis". Lavastus oli ootamatu ja väga eriline.

Suure Teatri arrière-scène ehk tagalava (?) on üsna tüüpiline black-box tüüpi saal. Esimene tunne oli saali sisenedes, nagu läheks NO-teatri saali. Peamine erinevus seisneb vist eesriide olemasolus.

Wilsoni lavastus algas suure kõuekärgatusega. Valgusel oli selles lavastuses nii suur osa, et maailm muutus võrdlemisi tühja lava taustal kiiresti selgepiiriliseks must-valgeks eluks. Krappi nahk oli täiesti valge, silmad tundusid niimoodi eriti elavad ja tumedad, peegeldamas igatsust, üksindust, otsinguid. Etenduse teises pooles avas Wilson rohkem suud ja peab tunnistama, et punane keel valges näos oli ikka ülimalt sümboolne hallis vihmajärgses õhus.

Võrdlemisi suurt kasvu 70aastast meest mängiv Wilson istub alguses kirjutuslaua taga, tõuseb, võtab sahtlist kaks banaani, sööb need ära ja viskab koored põrandale. Samamoodi lükkab ja viskab ta hiljem põrandale magnetlintidega kaste ja magnetlinte. Mees räägib üsna vähe. Veerand tunni jooksul jõuab tekkida kahtlus, et äkki ongi Beckett seekord ilma sõnadeta lavale pandud ... Siiski mitte. Olles otsinud "raamatust" õige lindi viite välja, paneb ta lindi peale ja hakkab seda järjepanu kõiki emotsioone läbi elades üle kuulama. Linti, millel ta räägib 30 aasta tagusest aastast. Seejärel olles paar korda kapi taga viskipudelist julgust võtnud, hakkab salvestama uut linti. Sadu jõuab vahepeal lakata, korraks uuesti alata ...

Ma ei ole Becketti näidendit lugenud ega tea, kui palju Beckett on seal remarkidena lavastajale ette kirjutanud, kui paljut Wilson järginud on vms. Igatahes on see lavastus beckettlik. Jäime kojusõidul mõtlema, et kui "Krappi viimase lindi" esietendus oli 1958. aastal, pidi n-ö kuulatav magnetlint olema lindistatud ju 30 aastat varem. See on huvitav fakt, sest magnetlindid alles 1928. aastal vist tekkisidki. Või millele Becketti Krapp ikkagi salvestanud oli? Mitte et see on kõige olulisem asi selles näidendis. Kuidagi talletame me kõik oma mälestusi. Ja ühel hetkel muutuvad need jälle unistusteks.

Artikkel Robert Wilsonist Sirbis. Kümne aasta vanune küll, aga ikkagi.

Esmaspäev, 21. september 2009

Elementaarosakesed - Elementarteilchen

2006. aastal olla isegi PÖFFil näidatud Houellebecqi samanimelise romaani järgi tehtud filmi "Elementaarosakesed" (Elementarteilchen). Tuleb tõdeda, et PÖFFi filmivalik on tõesti suurepärane. :) Sest see on hea film.

Raamat oli mu jaoks üks paremaid, mida viimasel ajal olen lugema juhtunud. Seda suuremad olid ootused-lootused filmile. Saksalikkus kumab kogu filmist läbi. Õigemini, raamatut lugedes toimus tegevus Prantsusmaal ja tegelasteks olid prantslased, kuigi autor ütles, et see on lihtsalt Lääne-Euroopa inimese lugu. Seepärast ongi hea, et filmi on teinud sakslased, mitte prantslased või inglased. Sakslastel on tõepoolest lihtsam anda edasi universaalset Lääne-Euroopa pilti.

Kummalisel kombel olid stsenaariumis vist kõik need kohad raamatust, mis mulle eredaimalt meelde olid jäänud või millel oli võtmetähtsus. Film on mõnusalt läbilõikeline, pikad arutelud, õigemini filosoofia, mida Houellebecq pikalt kirjeldab, jääb tagaplaanile. Justkui möödaminnes näidatud pildid mõlema poja suhetest emaga kuni ema surivoodi juures seismiseni teevad sõnadeta selgeks, kuidas inimene kujuneb, mis temast saab. Kui mõlemad vennad umbes 40aastaselt proovivad "uuesti alustada", on tegelikult hilja.

See on film läbipõlenud inimestest, läbipõletatud elust. Sarivesistajana sain ma ikka päris korralikult nutta ka. Ilmselt ma ei vaata seda filmi enam mitte kunagi. Keeruline põhjendada, miks. Võib-olla just sellepärast, et need Elementarteilchen'id hakkavad mu sees alati midagi katki kiskuma.

Tori Amos

Reede õhtul käisin esmakordselt kohalikus Atelier'is. Nende korraldatud suvine vabaõhupidu nimega Rock A Field on siinmail nii suurejooneline sündmus, et 17 000 piletit müüdi sel suvel ülikiiresti välja ... Esinejad muidugi ka muljetavaldavad kõik. Reedel oli Atelier'is Tori Amose kontsert.

Koht on lahe juba ainuüksi seetõttu, et asub Luxembourgi südalinnas. Kasutasime kohalejõudmiseks nimelt ühistransporti ja mõtlesime, et kui pärast ka viimasele bussile enam ei jõua, siis jalutame need 7-8 kilomeetrit koju. Jõudsime siiski viimasele bussile. Hea oli, sest vähemalt mina olin küll üsna väsinud. Soojas sügisöös bussi oodates meenus esimene õhtu Luxembourgis. Ilmselt oli siis umbes sama soe ilm ja ööhämaruses liikuvad inimesed panid tundma, nagu viibiks Lõuna-Euroopas. Mu meelest ei ole Luxembourgis (veel) avalikes kohtades suitsetamine keelatud ja ses mõttes oli ikka väga hea meel, et Atelier'is oli see keelatud.

Tori "soojendajaks" oli mu jaoks täiesti tundmatu nimi - Foy Vance. Ta laulis küll ainult viis laulu, aga need pugesid kõik niimoodi sisse, et ... Vaieldamatult ootamatuim avastus sel aastal! Tegelikult teadsin ka Tori Amosest üsna vähe. Nime teadsin ja kontserdil selgus, et osa lugusid tulid ka tuttavad ette. Klaveri(te)ga teeb ta imesid! Kokkuvõttes on ta minu jaoks siiski liiga alternatiivne, kuigi ei imestaks, kui see kontsert mu sees päev-päevalt üha enam kasvaks. Tema laulud on ju hästi ehedad. Nendes puudub täielikult produktsioonimaik. Ei näe just alati, kuidas artist laval mitte ainult ei esita oma lugusid, vaid on, on nende lugude kehastus.

Neljapäev, 17. september 2009

Eesti kirjanduse laat laupäeval Kadriorus

Eduard Vilde Muuseumi esisel platsil toimub laupäeval, 19. septembril kell 11-17 suur eesti kirjanduse sügislaat. Lisaks raamatute ostule-müügile saab kuulata ettekandeid Rein Veidemannilt ja Tiina Laanemilt ning luulet ja laulu Tuuli Taulilt. Avatud on Laste Lugemispesa ja välikohvik. Üritus on kõigile tasuta.

Laadal müüakse uut ja kasutatud omakeelset kirjandust. Väga oodatud on need, kel raamaturiiulid kirjanduse all lookas. Kui miskit on ülearu, siis sel aastal on laada raames ka esmakordselt eesti kirjanduse kirbuturg. Selleks saab eelnevalt registreeruda telefonil 553 6195 või meili teel broneering@kirbuturg24.ee.

Eraldi programmiga on terve päev sisustatud ka lastele. Keskraamatukogu poolt luuakse Vilde verandale laste „Lugemispesa“, kus igal täistunnil saab põnevalt ja kirjanduslikult lustida.

Kuna Vilde Muuseumi teisel korrusel asub juba 15 aastat kunstigalerii, siis selle tähtpäeva auks on kunstisõpradele laadal välja pandud eraldi valik eesti kunstikirjandust. Eesti professionaalsest tekstiilikunstist kõnelevad ka Maasike Maasik ja Tiina Puhkan.

Üheks päeva põnevamaks osaks tõotab kindlasti kujuneda avalik mõttetalgu teemal “Kas Eesti vajab uusi kirjanike muuseume?“. Omapoolseid mõtteid tulevad avama mitmed kultuuriinimesed. Oodatud kuulama – kaasa mõtlema on kõik huvilised.

Pühapäev, 13. september 2009

DRAAMA tulemused

DRAAMA 2009 on läbi ja auhinnad jagatud.

Tegelikult oli ju samal ajal kaks festivali: DRAAMA 2009 ja OmaDRAAMA 2009. Kokkuvõtvalt võib öelda, et auhindu jagus seitsmele lavastusele: Endla "Janu", R.A.A.A.M.-i "Vahepeatus", Nuku- ja Noorsoteatri "Mängurid", NO99 "Kuidas seletada pilte surnud jänesele", Draamateatri "Lõputu kohvijoomine", Tartu Uue Teatri "Elud", Teater Utopia "Dekaloog". Ehk siis kõik eesti värk, v.a "Dekaloog". Ühtki auhinda ei saanud "Linn". Eelmisel aastal väga tunnustatud lavastus ometi.

DRAAMA 2009 võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad:

• Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Eesti Nuku- ja Noorsooteater „Mängurid” – preemia nukudisaini ja –näitlejameisterlikkuse eest
• Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia
• Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater „Elud”

OmaDRAAMA rahvusvahelises võistlusprogrammis toodi esile järgmised inimesed:

• Tiit Ojasoo – Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Ago Anderson – Actor’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Marika Vaarik - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Marta Vosylic ūté – Scenography Prize, Teater Utopia „Dekaloog”
• Ene-Liis Semper - Best Production, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Martin Algus – Playwright’s Prize, Pärnu Teater Endla „Janu”

GEP - neljandat korda

Reedeõhtuse ETV teatriõhtu raames nägin Teater NO99 "GEPi" neljandat korda. Iga kord meeldib see mulle aina rohkem, ometi näen iga kord justkui uut lavastust või uutmoodi.

Kui "GEP" mais 2007 esietendus, olid enne seda tänavaprügikastidel pilke köitnud plakatid sõnumiga "Mees tee lapsi". Sellised hästi lakoonilised - mustade suurte trükitähtedega tekst valgel põhjal. Päris palju võis siis ka kuulda kommentaare, et sellise sõnumiga lavastust küll vaatama ei lähe ... Augustis 2009 pealkirjastas Cabaret Rhizome oma lavastuse ""Elu läheb edasi," mõtles Muki ja lakkus mune. Endal". Nüüd, kui viimsedki skeptikud on mitmesuguste kiidusõnade jne tulemusel "GEPi" näinud, tuleb tunnistada, et poliitiline teater, mida "GEP" kahtlemata teatavas mõttes on, on asendunud üha enam improvisatsioonilise teatriga. Kuigi need mõisted ei ole päris sama tasandi mõisted. Perfomance'ilikkust on eesti teatris üha enam. Veidi enne "GEPi" esietendust oli pronksiöö. "GEPi" sõnum võimendus iseenesest. Ajas ja ruumis.

Millalgi 2007. aasta kevadel ma esimest korda seda lavastust nägingi. Olin hankinud endale vist poolkogemata kombel üksiku pileti teise rea servale. Teist korda nägin sama lavastust mõni aeg hiljem. Tundsin, et tsipa vähe aega oli kahe vaatamiskorra vahele jäänud. Kolmas kord oli möödunud aasta novembris Kölnis festivalil "Politik im freien Theater". Ja neljas kord nüüd teleri vahendusel.

21. sajand on paari aasta võrra edenenud ja maailm tohutu kiirusega muutunud. Või näen mina maailma siin Lääne-Euroopas teistmoodi? Arvan, et rahvusriik ei saagi kaua enam eksisteerida. Kommunikatsioonivahendite võimalused toovad maailma iga päev koju kätte, transpordivõimalused on võrreldes 19. sajandiga märgatavalt paranenud, segaabielud ja segaperekonnad on väga tavalised. Olen mitu korda mõelnud näiteks, et mis rahvusest on eestlasest ema ja hispaanlasest isa laps, kellega ema räägib eesti keeles, isa hispaania keeles, kes elab hoopis kolmandas riigis, aga keda vanemad kasvatavad ühe ja teise kultuuri vaimus, kes suundub suure tõenäosusega õppima mõnesse Inglismaa ülikooli jne?

"GEP" ei käsitle üldse seda teemat. Etenduse üks paremaid stseene on PR-firma stseen. Selles ristuvad mõjusalt nii suure ja väikse rahva erinevad mured kui ka eestlaslik sallimatus võõra suhtes. Viimasel on üpris mõjuvad põhjused. Ehk me ajapikku saame üle. Muidugi see stseen, kus mehed ütlevad üksteisele midagi head. Et põhjamaalane millegi niisugusega üldse hakkama saaks, on vaja kõht soojaks teha või lonks viina alla võtta. Veri hakkab vemmeldama. :)

Kokkuvõtvalt, eestlust ja eestilikkust on selles lavastuses hästi palju ja mure meie püsimajäämise pärast on suur. Mulle hirmsasti meeldib kunstnikutöö. Alates lavakujundusest ja lõpetades kostüümidega. Ja laulud! Veel värskelt laulu- ja tantsupidu meeles, on laulurahvaga üheshingamise tunne hästi mõnus.

Näitlejatöödest. See on üks väheseid lavastusi, kus etenduse esimene stseen jääb kummitama ja igal uuesti vaatamisel olen hästi tähelepanelik, et Risto Kübara pealaest varbaotsteni valguv pingestatus mälus jälle värskelt salvestatud saaks. Elina Reinholdi (Kölni-etendusel Liina Vahtriku) esitatud Elo Viidingu luuletus "Emadepäev" tarretab kõik mõtted ja meeled. Muide, Elo Viidingu blogis on kajastatud veidi kirjavahetust, kuidas seda luuletust lavastuses kasutada taheti.

Tegelikult võikski näitlejatest rääkima jääda. Nad kõik on nii head. Kahju on, et telesalvestuse ajal oli Tiit Ojasoo häälega midagi väga tõsist lahti. Minu mälus on selles rollis siiski eelkõige Kristjan Sarv. Kölni-etenduses asendas Tiit Rasmust. Olen väga erinevaid koosseise näha saanud.

Cabaret Rhizome on nüüd tugitooliteater

10. septembril avas kunagistes Salong Teatri ruumides Kaarli pst 9 uksed Cabaret Rhizome'i uuenenud teatrisaal, kus tavapäraste teatritoolide asemel saavad nüüd külastajad istuda etenduste ajal diivanitel ja tugitoolidel kokteililaudade taga. Käeulatusse jäävad lauad joogipoolise toetamiseks. Tegu on tõenäoliselt praeguse Eesti ainukese tugitooliteatriga. Kohtade arv saalis on piiratud - praeguse seisuga mahub teatrisaali ca 35 inimest.

Peale lavastuste lisanduvad Cabaret Rhizome’i mängukavasse ka Eesti Mustkunstnike Liidu korraldatavad mustkunstietendused, muusikaõhtud ja öised koosolekud. Kuna Cabaret Rhizome on oma lavastustes suuremast sõnakasutusest seni hoidunud ja ka
mustkunstnikud kasutavad n-ö universaalset lavalist keelt, siis on etteasteid oodatud vaatama nii eesti, vene kui ka muid keeli kõnelev publik.

Septembrikuus mängitakse lavastusi "Muki munad", "Hädaorg" ja "Harri magab", algavad regulaarsed pühapäevased mustkunstihommikud lastele ning 24. septembril annavad muusikasarjale M.M.Miiting avalöögi Jaan Sööt ja Orelipoisi nime all tuntud Jaan Pehk.

Esmaspäev, 7. september 2009

Ruitlase "Naine"

Hea raamat on kergesti loetav, haarab alates esimesest leheküljest kaasa ja kõneleb teemal, mille kohta tahaks lugejana ka midagi arvata või mis on eluline. Nendele kõigile kriteeriumidele Olavi Ruitlase "Naine" kahtlemata vastab. Pealegi on see raamat kirjutatud mõnusalt lihtsas blogilikus stiilis, lühikeste, lakooniliste lausetega ja lihtsate sõnadega. Tekst jääb imehästi meelde. Avastasin, et võisin sisuliselt kogu peatükki pärast lugemist sõna-sõnalt peast tsiteerida.

Jubedalt häiris kohe, kui raamatut esimest korda nägin, et "nimed" olid paksus kirjas kirjutatud. Täpselt nagu Kroonikas või Eesti Ekspressis. Tasapisi harjusin, ja lõpuks enam niiväga häiriv polnudki.

Ruitlasest on selle raamatu ilmumise tõttu viimasel ajal väga palju räägitud ja ta ise on ka palju rääkida saanud. Nii ta siis ongi öelnud, et "Naine" on meestekas, täitvat tühimiku, mis Eesti kirjandusmaastikul praegu on. Ei vaidle vastu. Muidugi satuvad seda lugema ka naised, nagu näiteks mina. Kokkuvõttes kehitasin õlgu. Ei olnud halb. Aga nii hea ka ei olnud, et peaks nädalate viisi raamatupoodide müügiedetabeleis troonima. Soovitaksin, kui keegi küsiks nõu hea raamatu kohta, mida lugeda rannas, lennukis vms. Elulisust on piisavalt palju ja kindlasti tunneb igaüks ära selles loos kas natuke ennast või leiab oma tutvusringkonnast "nimede" taha sobivad pärisnimed.

Autor ei anna mitte millegagi mõista, et kõik naised on ühesugused. Mehel oli kogemusi väga erinevate naistega. Ülimalt äärmuslikust halvast Naisest kuni Väikese Naiseni, kelles ei olnud justkui midagi halba. Õige ta muidugi on, et meestel on pahatihti väga vähe võimalusi ennast kaitsta ja (abi)elu võib muutuda tõeliseks põrguks. Ometi ei saanud ma sellest raamatust teada midagi uut. Ja kuna ma seda ühe soojaga läbi lugeda ei jõudnud või ei saanud, siis uuesti kättevõtmisel mõtlesin, et loen läbi eelkõige sellepärast, et tekst on vaimukas ja eluline, vint on parajalt üle keeratud, aga ma olen seda lugu vist juba lugenud, näinud.

Pühapäev, 6. september 2009

Nukuteater ja Teater NO99 septembris-oktoobris välisfestivalidel

Eesti Nuku- ja Noorsooteatri nukulavastust „Vepsa muinasjutud“ mängitakse septembris kahel teatrifestivalil Venemaal, nimelt Sahhalini saarel festivalil „Kovtšeg“ Sahhalini saarel ja Omskis festivalil „Arlekiin“.

Teater NO99 võib septembris-oktoobris näha kahel välisfestivalil.

25.-30. septembril toimub Slovakkias Nitras teatrifestival Divadelna Nitra. Lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" etendatakse seal kahel korral:
29. septembril kell 17.00 ja 20.30.

28. septembrist 11. oktoobrini toimub Peterburis 19. korda rahvusvaheline teatrifestival "Baltiiski Dom". Etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele saab seal vaadata 7. oktoobril kell 19.00.

Teisipäev, 1. september 2009

La mala vida ehk neetud elu

Jan Beltráni "La mala vida ehk neetud elu" lugemisega peaaegu poole raamatuni jõudnud, olin segaduses. Kolme peategelase elud ei kulgenud ajas paralleelselt, liiga palju tundus olevat homotemaatikat. Püüdsin ära arvata, kuidas see kõik kokku peaks jooksma hakkama. Aga ülejäänud osa lugesin läbi niisuguse põnevusega, et sain raamatu käest alles siis, kui tagakaas oli suletud. Uus tase eesti kirjanduses on see raamat.

Raamatu stiil on väga sarnane Sofi Oksaneni stiiliga, eriti "Puhastusega", kus paralleelselt räägitakse kahte lugu. "Neetud elus" räägitakse kolme lugu. Ja palju erinevamaid lugusid. Riike ja eri ühiskondi on palju - alates Nõukogude Liidust, jätkates Skandinaavia maade, Hollandi, Itaalia, Portugaliga ja lõpetades Mehhiko ning eri režiimide aegse Hispaaniaga. Need ei ole lihtsalt kohad. Autor räägib taustaks ajaloost nii, et tekib kindel veendumus, et see raamat ei ole kirjutatud eesti lugejale. See on kirjutatud mis tahes keeles lugemiseks. Rääkimata sellest, et mul on ikka jätkuvalt väga raske uskuda, et sellise raamatu on kirjutanud eestlane.

Juba see, et üks eestlane kirjutab homotemaatikast nii vabalt ja avalalt. Ja ta ei anna hinnanguid. Või see, et üks eesti kirjanik räägib tegelikust elust. Ühel või teisel moel on meie kõigi elu lihtsalt üks neetud elu. Aastakümnetepikkune õnne ja armastuse otsimine. Ei ole vahet, milline on su seksuaalne sättumus (kui sellest loetelu alustada), millisest perest oled pärit või missuguses miljöös kasvanud ja kujunenud. Kõik mõjutab, pakub võimalusi, aga tundub, et elada aitab ikka elurõõm.

See raamat tuletas mulle jälle meelde kuskilt loetud mõtet: "Elu on pikk, selles juhtubki igasuguseid asju." See mõte hakkab mul vist juba hea raamatu kriteeriumiks kujunema.

Esialgu ei saanud ma aru, kuidas on Rosa elu seotud kahe homoseksuaalse mehe eluga. Aga lõpuks mõistsin, et tema kannatused peegeldavad teatavas mõttes tõde, et lõpuks on ikkagi naised need, kes elu edasi kannavad. Hoolimata ühiskonnakorraldusest, isiklikest kaotustest, isiklikust valust, unistuste täitumisest või täitumata jäämisest. Peamine, et oodata ei tohi, oma õnne nimel peab midagi tegema. Kristian hakkas äkki väga palju lapsepõlvele ja kodule mõtlema. Viisteist sammu koduni ... Antonio oli kasvanud ja kujunenud teatavas mõttes kõige suurema vale sees: silmakirjalik katoliku usk, erakool, seksuaalne väärkohtlemine, ema imetlus ... Temast sai inimene, kes unistas vaid rikkast mehest. Pole vahet, milline on inimese seksuaalne orientatsioon, selliseid nilbikuid on kogu maailm täis, niisamuti nagu on kogu maailmas Rosa- ja Kristiani-suguseid.

Mõistatuslik elu ja aeg, millega ja milles meil tuleb olla. Neetud elu. Kuidas me seda armastame!

Mõned debütandile omased konarused "Neetud elus" siiski on, nagu nt see, et iga peatükk tundub lõppevat moraali mõõtu lause või paariga. Samas muutub tekst niiviisi kaunimaks. Kummaline tunne tekkis veel tegelastega. Nt Montse arsti puhul käis mul korra peast läbi, et huvitav, kas see on nüüd see Pablo, kellele Rosa sünnitusmajas rinda andis ja kelle ema orbudekodusse saatis ... Vist ikka ei olnud. Aga ma poleks üldse imestanud, kui see nii oleks olnud, sest kõrvaltegelasi on raamatus kolmest väga eri paigust ja eriealisest peategelasest hoolimata väga vähe.