esmaspäev, 30. september 2013

"Z maailmasõda", Brad Pitti pärast

Laps väga palus, ja ma nõustusin temaga koos "Z maailmasõda" (World War Z) vaatama vaid põhjusel, et seal mängib Brad Pitt. Brad Pitt on muu hulgas ka selle filmi üks produtsentidest. Olin kusagilt lugenud, et filmi tegemise ajal oli neil olnud režissöör Marc Fosteriga palju lahkhelisid. Pitt on väga hea näitleja, veab filmi ausalt lõpuni, aga tema rollid filmides, mille produtsent ta ise on, näivad kui eneseimetluslik arvamusavaldus. "Z maailmasõja" järel valdasid mind samad tunded nagu näiteks pärast "Elupuud" - film tervikuna ei meeldi, Pitt on okei, aga pigem tahaks küsida, et miks teda sinna vaja oli, võis vastupidi, et miks selline Pitti-keskne film ...

Zombifilmide austajatele on "Z maailmasõda" umbes pool tundi nagu maiuspala. Õudne, kiire, äge. Siis, kui tahaks mingitki vihjet katastroofi tekkepõhjuste kohta või kui seda ei raatsida anda, siis vähemalt mingitki pinget kruvivat märki sellest, missuguseid eesmärke inimkond lahenduste otsimisel seab, muutub film igavaks ja segaseks. Erusõjaväelane Brad Pitti kehastuses kutsutakse missioonile ja algab sihitu lendamine siia-sinna. Kõigepealt New Yorgist Aasiasse, siis edasi Iisraeli, kust kogemata satutakse Valgevene lennuki pardale. Lennuk kukub alla ja ellujääjatepaar - võtmetegelane Gerry Lane (Brad Pitt) ja Iisraeli naissõdur Segen (Daniella Kertesz) - on jalutuskäigu kaugusel Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teaduskeskusest, kus otsitakse zombihaigusele vaktsiini. Filmi alguses väga kiired zombid muutuvad filmi lõpus üliaeglaseks. Jääb arusaamatuks, millele nad reageerivad või mille ajel aktiviseeruvad. Tundub, et nad on pimedad.

Segane värk. Filmi lõpp vajub nii ära, et mingil hetkel enam ei ootagi lõppu, sest kõik on sihitult kestnud liiga kaua. Tähenduslik pööre mõjuks juba ebausutavalt ja -loogiliselt. Poliitilise korrektsuse huvides leiab WHO (tegelikult täielik võhik Lane) muidugi vaktsiini ja kogu maailma elanikkond päästetakse. Miks mulle tundub, et Hollywoodi filmitööstus on jõudnud tasemeni, kus isegi mutatatsioone kujutatakse nii, et väikseimgi laps ei leia selles midagi hirmsat ja ületamatut? See on ravimitööstuse mantra, millega kasvab üles üha enam inimesi - süst või tablett ravib kõik terveks.

Tegevusliinid jäävad poolikuks, mõne tegelase mängutoomisest ei saa üldse aru. Näiteks see väike mehhiko poiss, kelle vanemad zombistuvad või tapetakse ja kes Lane'i perega evakueeritakse. Mingil hetkel poissi enam kaadris ei ole. Elu Maal on sama eklektiline kui zombide käitumine või filmi tempo ja süžee. Ei sünni ühtki erilist rolli, sest karakterid lihtsalt puuduvad. Nagu öeldud, Brad Pitt on hea näitleja, kes veab filmi lõpuni. Ei saa päris öelda, et niisuguseid filme on palju paremaid, aga see konkreetne küll neid tootmiseks kulunud miljoneid väärt polnud. Mitte et suur osa Hollywoodi filmidest oleks, aga ikkagi.

pühapäev, 29. september 2013

Estonia maja juubeli ooper "Liblikas"

Tõnu Kõrvitsa ooper "Liblikas" on Estonia maja 100. aastapäevaks valminud tellimustöö. Libreto autorid on Maria Lee Liivak ja Lauri Kaldoja, kes on lähtunud Andrus Kiviräha samanimelisest romaanist. Unenäolises lavastuses heidetakse pilk teatrimaja algusaastatele ning räägitakse tantsija Erika Tetzky ja  näitleja August Michelsoni lugu. Viidatakse ka maja avanud "Hamletile". Peeter Jalakase lavastus ja Liisi Eesmaa kujundus panid mind vaatajana igatsema hoopis balletti. Tõepoolest, nähtud etendus meeldinuks mulle kindlasti palju rohkem, kui tegemist oleks olnud balletilavastusega.

Elu ja unistuste vahele oli paigutatud suur valge tüllipalakaga õhuline vahesein. Selle tagant pidevalt paistvaid tantsijaid oli hea jälgida. Lauljatele oli antud ülesanne kanda ette teksti, mis kõlanuks ilmselt palju paremini ja selgemini sõnalavastuses. Kõlab uskumatult, aga eestikeelsest tekstist oli ilma tiitreid lugemata keeruline aru saada. Mingi osa ei jõudnud saali ja mingi osa läks muusikasse kaduma. Võitlesin seetõttu pidevalt endaga, kas vaatan liikumist laval (tantsijaid või ka lauljate "sõitu" orkestriaugu serval ja kohal) või loen teksti lava kohal. Miks libretos nii palju sõnu oli vaja kasutada?! Kiviräha jutustusest oli mitme ajaloolise tahu väljajätmise tõttu küll üsna vähe alles jäänud, kuid hulk lauldavast tekstist muutus lihtsalt rütmiliseks kõneks. Orkester toetas niiviisi pigemini tagalaval tantsijaid, laulud ei jäänud kaikuma. See ei ole lauljate, orkestri ega ka lavastuse süü. Ei tea, aga kas muusikateoorias ei nimetata niisuguseid partiisid mitte liigselt tehnilisteks partiideks?

Laval liikusid ringi elavad rekvisiidid, tütarlaps liblikarüüs ja teatrimees-näitleja (millegipärast meenutas see mees Urmas Lennukit), Hamlet ja Ophelia samuti. Kujundus ja kostüümid olid väga leidlikud. Kadri Kipper oligi nagu liblikas, ülevalt alla vaatav Hamlet (või Hamleti vaim?) mitmetähenduslik, imeilus ja peaaegu jumalannalik Helen Lokuta Opheliana karikeerib Erika saatust.

Tahes-tahtmata jäi mulje, et lavastusmeeskond oli proovinud veidrat libretot žanri raamidesse paigutada. Kõik pingutasid tublisti, vaataja niisamuti, jäädes sündinud segaduses kobamisi teed otsima. Mitte nagu unenäos, vaid nagu segase narratiiviga loos. Nähtud unenäost sai mõneks ajaks painaja, mida juba mõne päeva pärast oli keeruline selgelt ja detailirohkelt kirjeldada. Juba jälle nõustun peaaegu täielikult Alvar Loogi arvamusega. Seda, mida tema oskab analüüsida, oskan mina tunnetada. Näib, et tulemus on üsna samasugune.

kolmapäev, 25. september 2013

Karikakramäng II

Kolmest eesti lühifilmist koosnevat filmikassetti "Karikakramäng II" näidati hiljuti telekas. Midagi väga erilist see ei olnud. Viitsimata süveneda, mille alusel filmid välja valitud olid, tundus, et tinglikult oli iga järgmine film eelmisest mõnevõrra parem. Kokkuvõttes kõlbas vaadata küll.

Esimese filmi - Elina Naani "Aitäh, et sa minuga juhtusid" - suhtes olen ikka üpris karm. Idee jäi arusaamatuks, film ise oli üsna tühi, segane. Vaatasin, kehitasin õlgu ja mõtlesin, mis selle mõte küll on või et milleks ... Punnitatud "kunstitegemise" näide ehk? Mõni variant on veel. Näiteks, et olen liiga rumal, et niisugune kunst mõjuks, puudutaks, midagi ütleks? Või et olen liiga vana, et selle filmi sõnum originaalne tunduks? Alati jääb muidugi võimalus, et miski on nii halb, et on juba hea. Ikka kehitasin õlgu. Suveidülli on varem igatahes paremini edasi antud. Tundub ka, et homoseksuaalsus on teema, millega lihtsalt mängida ei saa. Siin filmis tekkis just mängimise mulje. Idee töötaks paremini, kui see aitaks avardada mingit suuremat (ühiskondlikku) valupunkti. Paari inimese tasandile jäämine ei kõneta. Võib hoopis ärritada.

Teise lühifilmi režissöörid on Jan Erik Nõgisto ja Katrin Maimik. Filmi nimi on "Foto". Peategelane on 30ndates aastates naine, kes elab koos haige isaga. Vanad ja noored, sõltuvussuhe, lootusetus on märksõnad, mis siit paistavad. Lõpuks on väikse poisiga tekkiv kummaline suhe üsna ebaoluline.  Rõhutab mingit tüüpilist olukorda, kus selgub, et inimeste vahel, kelle vahel armastus peaks olema loomulik, on vaid pealiskaudne või lausa minimalistlik suhtetasand, ja inimeste vahel, kellel pole midagi ühist, tekib ühtäkki armastus. Üks sõber ütles kord, et inimesel peab olema keegi, kes tema tegemisi alati toetab, kes temasse alati usub. See keegi ei pea olema ilmtingimata ema või isa. Oluline on, et oleks, kelle juurde minna, kes sinusse usub. Mulle tundub, et see film rõhutas just seda.

Kolmas film on Andres ja Katrin Maimiku "Hõbepulm". Peab ütlema, et näitlejate valik ja näitlejatööd tegid siin "puhta töö". Stseenid ja käigud võisid ju olla klišeelikud, absurdsuseni kalduvad, kuid hauaplatsi kinkimine hõbepulmadeks kõlab siiski realistlikult (kuigi ma päriselt seda ette kujutada ei suuda), nagu ka trobikonna kapist välja kukkuvate luukerede kolin. Üldse seati kahtluse alla vajadus tähistada tähtpäevi, mis ei peaks tegelikult kellelegi peale asjaosaliste endi korda minema. Peale selle veel traditsioonidele truuks jäämise vajadus. Anne Reemann tegi superrolli. Nii teistmoodi. See film mulle meeldis, kuigi lühifilmi žanr sunnib mõjuma pääsemiseks liiga palju kokku panema. Sisu meenutas pisut "Eesti matust".

laupäev, 21. september 2013

"Ilona. Rosetta. Sue" etendused Münchenis ja Brüsselis

Septembri lõpus esietendub Salme Kultuurikeskuses "Ilona. Rosetta. Sue", mis kannab Teater NO99 lavastuste loetelus numbrit NO58. Tegemist on rahvusvahelise koostööprojektiga, milles teevad NO-teatri näitlejate kõrval kaasa Münchner Kammerspiele näitlejad ja Starlette Mathata Kongost. Lavastaja on Sebastian Nübling. Kuna lavastus valmib NO-teatri, Münchner Kammerspiele ja Brüsseli Flaami Kuningliku Teatri (KVS) koostöös, saab seda oktoobris ja novembris näha ka Münchenis ning järgmise aasta veebruaris Brüsselis.

Mänguajad Münchenis Münchner Kammerspiele saalis on järgmised:

Reede, 18. oktoober 2013 kell 19.30
Pühapäev, 20. oktoober 2013 kell 19.30
Esmaspäev, 21. oktoober 2013 kell 19.30
Teisipäev, 22. oktoober 2013 kell 19.30
Neljapäev, 24. oktoober 2013 kell 19.30
Reede, 25. oktoober 2013 kell 19.30
Pühapäev, 27. oktoober 2013 kell 19.30
Kolmapäev, 27. november 2013 kell 19.30
Neljapäev, 28. november 2013 kell 19.30
Laupäev, 30. november 2013 kell 19.30

Mänguajad Brüsselis KVSi saalis on järgmised:

Laupäev, 8. veebruar 2014 kell 20.00
Pühapäev, 9. veebruar 2014 kell 15.00
Teisipäev, 11. veebruar 2014 kell 20.00
Kolmapäev, 12. veebriar 2014 kell 20.00
Neljapäev, 13. veebruar 2014 kell 20.00
Reede, 14. veebruar 2014 kell 20.00
Laupäev, 15. veebruar 2014 kell 20.00

"Ilona. Rosetta. Sue" aluseks on kolm filmi: Aki Kaurismäki "Põgenevad hinged, vendade Dardenne'ide "Rosetta" ja Amos Kolleki "Sue". Veel üks huvitav fakt Teater NO99 kodulehelt: "Olulisimas saksakeelsete teatrikriitikute ringküsitluses hääletati Saksamaa, Austria ja Šveitsi möödunud aasta parimaks lavastajaks Sebastian Nübling. Parimaks meesnäitlejaks Steven Scharf. Parimaks teatriks Münchner Kammerspiele. Kõik nähtaval "Ilona. Rosetta. Sue"-s."

reede, 20. september 2013

Theatrumi noorte "Palju kära ei millestki"

Kevadel Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi lõpetanud noored on praeguseks läinud igaüks oma rada, ent leidsid augustis-septembris võimaluse veel mõneks õhtuks kokku tulla. VHK teatrikooli 2013. aasta lennu diplomilavastusest "Palju kära ei millestki" õhkub vormilist ja kunstilist lihtsust, kuid see just ongi võluv. Tegelikult on uskumatu, et ma polnud seda Shakespeare'i näidendit lugenud. Kui oleksin, siis arvaksin, et see on kindlasti üks Shakespeare'i paremaid tekste. Vähemasti pandi mind Katariina kirikus viimase etenduse ajal nii uskuma. Nägin seal noori inimesi, kelle väärtushinnangud on midagi hoopis muud kui neil, kes veedavad oma vaba aega näiteks kaubanduskeskustes hängides. Nägin teatrit selle kõige paremas tähenduses ja nägin, kuidas armastusest sünnib eluõnn. Siiralt - meil on lootust!

Abituriente toetab ka mitu kogenud näitlejat. Alates Kristjan Ükskülast, kelle puhul olen mõnikord mõelnud ja täheldanud, et parim osa temast avaldub just Katariina kiriku müüride vahel või läheduses. Ta kannab VHK kasvandikuna selle kooli ja koha vaimu kindlalt kaasas. Aragoonia printsi rollis oli ta jälle nagu omas elemendis, mõjudes noorte armunute saatuse suunajana küll vanema ja targemana, ent pidi üleni valgesse riietatuna olema hea ja õige suuna näitaja. Tähenduslik. Theatrumi näitlejatest tegid kaasa Helvin Kaljula ja Tarmo Song. Peale nende sai laval näha ka Jaak Johansoni, kes üllatas koomikuandega.

Noormeestest paistsid eriti silma Priit Põldma, Sander Roosimägi, Oskar Punga ja Joonas Mattias Sarapuu. Tüdrukutest oli äge Margheritat mänginud Karoliina Saatpalu (harva, kui teatris kuuleb monoloogi järel peaaegu aplausi), teravust nõudvas rollis oli täpne Beatricet mänginud Magdaleena Maasik.

Lavastuses kasutatakse Georg Meri ja Harald Rajametsa tõlget. Shakespeare'i näidendid Meri tõlkes on niivõrd harjumuspärane, et muidu ei kujutakski neid tekste enam vist ette. Kuigi ühte ja teist on ju ka hiljem tõlgitud. Igatahes puudutab etenduses kuuldav tekst kõige tundlikumaid hingekeeli. Ajatusest pole üldse mõtet rääkidagi - palju on kestvat, ning noorte esituses ja nende kaudu alles selgeks mõtlemist vajavat niisamuti. Täiesti tühjas ruumis öeldud sõnad jäävad vaatajate ja ütlejate ümber tähendusi otsima. Kokku enam kui kolm tundi kestnud etendus ei väsita ega tüüta. Ei suuda ka kujutleda, et see kellelegi ei meeldiks. Teater peab olema aus ja ilus. Theatrumi "Palju kära ei millestki" on aus, lihtne, ilus, terviklik, täpne, sügav, vaimukas, naljakas, lootust (k)andev. Selles ei eksperimenteerita, räägitakse aga küll. Lauldakse ja tantsitakse ajastuhõnguliselt ning otsitakse lahendust uudishimule, kadedusele ja tähelepanule. Naeruteraapia aitab. Terav meel ja keel mängivad samuti tähtsat osa.

reede, 13. september 2013

Sarah Winman, "Kui jumal oli jänes"

Ootasin millalgi suvehakul välismaa raamatupoe akna all kallist inimest ja lasin pilgul üle aknale välja pandud raamatute libiseda. Sarah Winmani "Kui jumal oli jänes" oli nende hulgas. Ja mitte ainult üks, vaid lausa kolm erinevat raamatut - prantsus-, inglis- ja saksakeelne. Mõtlesin, et midagi peab olema, et seda raamatut korraga kõigis keeltes trükitakse ja loetakse. Eestikeelse tõlke olemasolust teadsin, aga tingimusteta ihaldama ja lugema polnud seni kippunud.

Kui "Kui jumal oli jänes" lõpuks lugemiseks kätte sattus, olin väga rahul. See on maagiline raamat. Alguses meenutas stiili poolest Harper Lee "Tappa laulurästast" ja Nicole Kraussi "Armastuse ajalugu", siis ärritas ning lõpuks tõdesin, et ma ei ole juhtunud lugema paremini kirja pandud ja edasi antud tunnet, mida tähendab väga lähedase inimese kaotus, teadmatuses elamine ja olemine. Seda raamatut on võrreldud ka Hanif Kureishi "Äärelinna Buddhaga". Ei oska kommenteerida.

Kuigi raamatu esimene pool on õnnestunum, ei paista ka kaksiktornide kujundina kasutamine lõpus kuidagi otsitud käiguna, vaid kõneleb meile meie ajas mõistetavates kategooriates. Autor on vist ajakirjanik ja elulugude või elude lugudest koosnev narratiiv on väga autentne. Peategelase lapseea emotsioonid on siirad. Autor on tabanud täpselt lapse minapilti ja raamatu lõpus on kahtlusteta aru saada, et peategelasest on saanud umbes kolmekümne viie aastane naine - küps, aga ikka kõhklev.

Kõigest hoolimata ei julgeks ma seda raamatut kellelegi eriti soovitada. Seda raamatut peaks lugema hetkil, mil pisiasjad on kõige olulisemad ja vajadus lähedaste inimeste järele suur või kõikevõitev.

Lapse maailmas on selged värvid. Väikesed asjad on kõige tähtsamad ning mõtteid võib tõepoolest juhtida lemmikloom. Vanemate otsuste ja valikute vastu ei ole midagi teha, aga see ei tähenda, et nende otsustega pole võimalik leppida. Samas on täiskasvanuna kõik otsused justkui enda teha, ent kui palju lihtsam on nendega siis leppida ... Rääkimata sellest, et ühel hetkel tuleb aeg, mil tuleb olla ise teistele toeks, endal pole enam kellelegi ega millelegi toetuda. "Kui jumal on jänes" on raamat armastusest, usaldusest, usust ja elust. Niiviisi öeldult kõlab igavalt, aga tegelikult on lugemiseks kaks võimalust: ei saa enne pidama, kui tagakaas on suletud, või tahaks just rahulikult kõige üle mõelda ja tasakesi tekstil rääkida lasta.

esmaspäev, 9. september 2013

Kunst hoiab elule pöialt - NO99 Kunstikool

Pühapäeviti pärast Aktuaalse Kaamera uudiseid on ETVs NO99 Kunstikool. Esimene saade viieteistkümneosalisest sarjast oli eetris 8. septembril. Niiviisi viisteist pühapäeva järjest. Kunstipärlid on mõne aja eest eetris olnud luulepärlite vääriline järg. Viis minutit on loengu jaoks küll napp aeg, ent piisav, et rääkida lihtsate sõnadega nüüdiskunstist ja äratada selle vastu huvi.

Kunstikooli "loenguid" viivad läbi lavaka tudengid, tulevased näitlejad, kellele on viieminutilise eetriaja kaudu antud võimalus näidata end ka telepublikule. Väga hea mõte, sest moodsa meedia eesmärk näib olevat rääkida rohkem näitlejast kui televisioonist tuttavast tegelasest. Nii et nüüd on ka neil, kes eriti tihti teatrisse ei satu, võimalus noori näitljeid teleekraanil näha. Vaadakem ja saagem nendega tuttavaks! Eriti põnev on, et me ei tea, kes, kuidas ja millest räägib järgmisel pühapäeval ...

Esimeses saates keskendus Simeoni Sundja laemaalile, mille on NO-teatri lakke maalinud Tõnis Saadoja. Juttu tuli kunsti võitlusest banaalsusega ja lihtsuse võlust. Niiviisi ei paista nüüdiskunst üldse arusaamatu. Mustvalge laemaal on hilissuveõhtu (tundus, et filmitud oli hilissuvel) valguses järve taustal lausa naturalistlik, peaaegu nagu foto, pilt pildis. Kunst hoiab siin tõepoolest elule pöialt ega püüa olla loodusest ilusam või sellega võistelda.

NO99 Kunstikooli loengud riputatakse esmaspäeviti kohe ka Youtube'i. On, mida oodata ja vaadata.

pühapäev, 8. september 2013

Edith Wharton, "Süütuse aeg"

Proovisin mitu aastat tagasi Edith Whartoni "Süütuse aega" lugeda, aga paarikümnest leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ei olnud tollal õiget meeleolu 20. sajandi alguse Ameerika kirjanduse jaoks. Eia Uus viitab "Minu Prantsusmaas" õige põgusalt sellele raamatule, ja millegipärast takerdusin ma lugedes siis just sellele viitele. Nii et otsisin "Süütuse aja" uuesti riiulist välja. Lugesin ja nautisin, kuigi Prantsusmaast on juttu vaid paaris kohas. Põhiidee ja sellest johtuv väärtus asetab kõverpeeglisse uue ja vana maailma vastuolu. Paradoksaalne, et 19. sajandi lõpukümnendeil oli Euroopast tulev uus elustiil ameeriklaste silmis lausa põlastusväärne, mõni aeg hiljem troonis Ameerika nii majanduses kui ka trendiloojana Vana Euroopa ees ja tänapäeval joondume tahes või tahtmata just ameeriklaste järgi. Mitte et vahepeal poleks muid suundi olnud.

Whartoni "Süütuse aja" alltekst on tihe ja võib sõltuvalt ajast ja kohast edastada vastuvõtjale väga erinevaid sõnumeid. Jüri Talvet on öelnud, et mõnikord võib teose tõlge teistes keeltes osutuda parimaks esimeseks vihjeks selle teose olemuse kohta, pidades silmas justnimelt "Süütuse aega". Mööngem, et tõlgendusvõimalused algavad tegelikult juba pealkirjast, mis ei anna õigupoolest mingeid vihjeid. Kõlab ainult suursuguselt ja pühalikult. Sakslased olevat tõlkinud selle hoopis "Ameerika romansiks", armulooks.

Praegu tundub mulle, et selle raamatu moraal peaks olema stagnatsioonile näpu vibutamine, kuid tegelikult pole asi üldse nii lihtne. Krahvinna Ellen Olenska saabumine New Yorki lõi peategelase Sillerton Jacksoni tõekspidamistesse suured mõrad. Loomulikult olnuks Sillertonil seltskonnas kehtivaid reegleid keeruline eirata ja sellise stsenaariumi korral poleks "Süütuse ajas" ka praegust originaalsust. Hoopis huvitav oli jälgida peategelase mõttekäike, sest kõrvaltvaatajana kiitis ta heaks kõik selle, mida enda positsioonilt vaadates otseselt ja kaudselt kritiseeris. Kõhklusteks ja kahtlusteks oli Sillertoni hinges ruumi kuhjaga ja seetõttu on väga selge, miks noormees skandaali iga hinna eest vältida püüab. Ta kuulus kõige täiega suurde halli massi ja leppis järjest kõigi teele veerenud takistustega. Lastest kasvasid aga toredad laia silmaringiga inimesed. Siit võib edasi meenutada, millega järgnevate põlvkondade vabaduseiha lõppes: glamuur ja muretu elu päädis depressiooniga. Sellest Wharton ei kirjuta, kuigi raamatu ilmumisaeg (1920) langeb suure peo aega. Lugemise ajal tulid ajaloo keerdkäigud kõne alla küll.

Keegi kirjutas ilusti, et klassikud kõnelevad iga põlvkonnaga uuesti. On jah nii! Pikkade lausete ja kummaliste (ajast ja arust?) mõtete pärast neid ju ei loeks, aga kui ikkagi lugeda ja pisutki süveneda, on pikkade lausete taga ja abil avanev ajastuhõng just ainult nii edasi antav ja mõtted igikestvad. Uus on vana tõlgendamine ja täiendamine, kogemuslik seos.

Kuna "Süütuse ajas" puudub õnnetu lugu, mõjub teos eriti värskelt. Ja mis veel eriti oluline, see ei ole naistekas või armastusromaan, vaid ühiskonnakriitiline teos. Aktuaalne ja ajatu.

neljapäev, 5. september 2013

"Searching for Sugar Man" - dokumentaalfilmi Oscariga pärjatud film

Minusugune hellik suutis "Searching for Sugar Man'i" (Suhkrumeest otsimas) vaadates mitu korda salamisi pisaraid valada. Film on lihtsalt nii liigutav ja uskumatu, et ainuüksi idee Sixto Rodriqueze lugu filmi sisse panna oli kõiki mu pisaraid väärt. Heldimusest sündinud rõõmu ja mõistmist teist sama palju.

Selles filmis pole traagilisi kaadreid. Heades dokkfilmides kipub neid olema ju rohkesti. "Sugar Man'is" oli ühe mehe uskumatu lugu, mida on raske tõsiselt võtta, kui internetti poleks. Läksin igatahes kinost koju ja "kontrollisin üle" (loe: googeldasin ja tuhlasin Youtube'is veidi ringi), kas Rodriquez on päriselt olemas. Küsitlesin isegi paari minust palju muusikateadlikumat inimest, et kas nad teavad seda meest. Ei teadnud. Nad polnud filmi näinud. Kui filmi "Searching for Sugar Man" poleks tehtud, ei teaks Rodriquezest peale lõuna-aafriklaste, kes on tema muusika najal üles kasvanud, ja paari ameeriklasest produtsendi arvatavasti suurt keegi midagi. Meedial on võim. Vaevalt et oleksin seda filmi üldse vaadanud, kui see poleks võitnud parima filmi Oscarit.

"Searching for Sugar Man'i" võlu peitub lihtsuses. Lihtsate, räämas tänavate näitamises. Kaadrid võimendusid alltekstina fakti taustal, et Rodriqueze kodulinn Detroit on jõudnud vahepeal pankrotti minna. Mõjub ka fakt, et Detroit asub laiuskraadil, kus on korralikud talved, kus inimesed peavad ellujäämise nimel pingutama. Kui keegi suudab väärtustada meie aja rahakontekstis midagi muud kui raha, on see lihtsalt lummav. Rodriqueze ühe tütre tõdemus päris filmi lõpus, et isa elab endiselt kehvapoolselt, on kurvastav, ent ka märk, et tõelise kunsti puhul ei saa rikastumine olla eesmärk. Võib muidugi olla, et kõige taga on minu naiivne usk.

Igatahes kuulan nüüd aeg-ajalt selle mehe loodud muusikat. Olen endaga väga rahul, et tol suvisel päeval Sõpruse kinno jalutada viitsisin ja filmi ära nägin. Rikastav ja kaua meeles püsiv kogemus. Rootslaste käsi on filmi loomisel mängus ja tõtt-öelda on see ka nähtav ja tajutav.

pühapäev, 1. september 2013

Teatriõhtu - "13"

Üle pika aja sattusin eile telekast teatriõhtut vaatama. Ega tea, võib-olla polegi neid väga tihti. Kahel viimasel suvel Kultuurikatla Aias mängitud "13" kohta olin kuulnud ja lugenud vaid positiivset ja seepärast ei saanud nüüd kuidagi võimalust kasutamata jätta, et näha, millega ikkagi tegemist on.

Jim Ashilevi lavastus on inspireeritud Merle Karusoo kunagisest menulavastusest "Olen kolmeteistkümneaastane" ning heidab praeguste seitsmendike vahendusel pilgu tänapäeva kolmeteistkümneaastaste ellu. Seitsmendike vahendusel sellepärast, et selle lavastuse dramatiseerisid seitsme Tallinna kooli seitsmendikud. Mängivad Von Krahli Teatri näitlejad Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen ja Ragne Veensalu.

Kultuurikatla Aeda näis lavastus sobivat ideaalselt. Aiast sai mängleva kergusega klassiruum, mänguväljak, bussipeatus ja lihtsalt majadevaheline ajaveetmiskoht, kus kolmeteistkümneaastaste päevad mööduvad. Etendus kulges märkamatult ja mitu korda mõtlesin, et õigupoolest pole midagi muutunud. Teismelisehakatis on ikka teismelisehakatis. Tüdrukud on mõnevõrra küpsemad, aga ka haavatavamad. See tuli seal aias ilmekalt välja. Nagu ka see, et üks teismeliste põhiprobleeme on ajast aega võitlus kuhugi kuulumise pärast. Ja olgugi et kohati väga ropp kõnepruuk pani korraks kulme kergitama, tuleb tõdeda ja leppida, et ka selles ei ole midagi uut. Koguni, et kui nende noorte dramatiseerijate kaudu mõelda, siis ei ole noorus ju hukas, vaid on selline, nagu ta on. Üksnes tehnika areng mõjutab ja muudab suhtlusparadigmasid.

Olgem ausad, mõni asi oli ikka uus ja ennekuulmatu kah. Näiteks see, et tomati abil õpitakse suudlema. Ja mõni asi oli selline, mille puhul tahtnuks uskuda, et need ajad on möödas. Näiteks tüdrukute kehalise kasvatuse tund ja õpetaja.

Kes on noor? Eks vist see, kellele lähevad need teemad korda, kes tunneb kolmeteistkümneaastastes ära ennast või vähemalt kedagi omasuguste seast. Teisest küljest on "13" lugu neist, kes niisugusesse kõverpeeglisse põnevusega vaadata oskavad. Mänguruumina on Kultuurikatla Aed autentne, selline natuke laokil ja räämas tagahoov, kus mööduvad tavalise noore päevad. Teleekraanilt paistis hulk oma ettevõtmist nautivaid näitlejaid.