teisipäev, 28. juuli 2009

"Küüni täitmise" lood ja laulud Saueaugul

Käisin esimest korda Saueaugu Teatritalus. Jah, seitse aastat on nad juba tegutsenud ja minu meelest alles nüüd sai valmis ka korralik koduleht. Igati õnnestunud. Plaan oli mul sinna minna muidugi varem, tänavusuvise lavastuse pärast ikka. :) ""Küüni täitmise" lugude ja laulude" esietendusele. Ma ei ole lugenud Runneli-Kõivu raamatut ega ole kahjuks ka näinud mõni aasta tagasi Endlas mängitud "Küüni täitmist". Nii et jälle täitsa valge leht.

Sellisel imelisel suvepäeval nagu eile oli rõõm sattuda sellisesse romantilisesse maakohta. Tallinnast üldse mitte eriti kaugel, aga ometi nii eraldi. Talu hoov oligi kuivanud heina täis. Etendus algas sellega, et Guido Kangur sõitis traktoriga kohale, kastis taustaks musitseeriv ansambel Paabel. Neist ma ei teadnud ka varem mitte midagi. Igatahes jälle üks hea bänd teada.

Saueaugu Teatritalu on sellise "heinategemise ilmaga" justkui loodud sellise loo mängimiseks! Meenus üks kunagine töökaaslane, kes kord mainis, et mõni turismitalu võiks korraldada heinategemise talguid, oleks nii tore minna maale heina tegema! No ma ei tea ... Olen kogu oma lapsepõlve suvest suvesse heina teinud: küünis heinavirna otsas tallanud, hoovi riisunud, loogu loorehaga riisunud jne. Ei tahaks nagu enam. Aga Saueaugul tundsin üle aastate jälle värske heina lõhna ja istusin heintele korraks mahagi. Leidsin timutivarre ega suutnud meenutada, miks ma kõikidest heinasortidest just timutit tunnen? Kas see on ehk millegi poolest parem? Kui Margus Prangel viskas heinavirna soola, tuli jälle meelde, et visati jah heinte vahele soola. Miks? Ei mäleta enam.

Kasterpalu on leidnud suurepärased näitlejad küüni täitmise lugusid rääkima. Taas kord pean tõdema, et Guido Kangur on absoluutses tippvormis ja Pille Lukin on nii-nii armas. Mulle meeldib tema meelekindlus mängida ainult siis, kui roll meeldib, ja garanteeritult kukub kõik siis ka imeliselt välja. Märt Avandi monoloog esimeses vaatuses oli etenduse esimene eredam hetk. Üldiselt jäi esimese vaatuse järel tükist veidi kahetine tunne: muusikaline pool oli imehea, aga tekst tuimavõitu. Need kahtlused haihtusid teise vaatuse esimestel sekunditel. Teises vaatuses säras Guido Kangur nii, nagu ma teda vist polegi veel säramas näinud, ja kui Aleksander Eelmaa istus seal katusel, tundsin, et see ongi üks päris heinategu, et üks heinalistest istub hingetõmbepausi ajal katusel ja räägib midagi nii tähtsat ja põnevat, et KÕIK jäävad kuulatama.

Tundus uskumatu, et lõpuks jõudsime küüni. Seal küünipõrandal olin jälle kodus. Kallis kauges lapsepõlves, keset heinaaega. Kuni võinuks ukse taga rohul kaste tekkida ... Ja Aadam parandab reha, teeb õhtuseks saunaks vihtasid, lõikab leiba. Kahju, et Margus Prangel selles tähtsas rollis nõrgaks jäi.

Üks asi ununes. Hernesupp ja soolalihaleib vaheajal. Väga hea supp oli ja veel parem leib-liha! Nagu oleks ise osa saanud heinateo vahel peetud piknikust. Värskete kartulite ja värske-hapukurkidega on mul tänavu omamoodi suhe. Head kartulit ju Lääne-Euroopas ei ole, rääkimata värskest kartulist. Juuli alguses Eestisse tulles käisin uuendatud Nõmme turul ja seal nüüd käima jäänud olengi. Peamiselt värskete kartulite ja värske-hapukurgi järel.

1 kommentaar:

  1. Soola visatakse heina vahele niiskuse immutamiseks.

    VastaKustuta