"Must luik" (Black Swan) ei ole film igaühele. Selleks on see kunstiliselt liiga võimas ja keeruline. Sürreaalne ja verd tarretama panev. Vastuolulisi arvamusi tekitab ka, see tähendab, et osa vaatajaid peab seda väga tõetruuks, kuigi liialdustega filmiks (aga millises filmis või kunstiteoses ei liialdata?!), mõni jällegi arvab, et see film on lihtsalt hullumeelne fantaasia ja ebaloomulik. Üks tuttav võttis "Musta luige" kokku ühe lausega: "Tibi läks hulluks." Ei teagi, kas ma põhimõtte pärast ei taha sellise väitega nõustuda või mis? Igatahes minu jaoks oli hulluks minemine vaid vahend tegeliku sõnumi edastamiseks.
Ja mida rohkem ma "Musta luige" üle mõtlen, seda enam tunnen, et tegemist on filmiga, mida peab vaatama vähemalt kaks korda. Just kõigi kasutatud kunstiliste võtete pärast. Järg mängu ja päriselu vahel kaob esmavaatamisel mitu korda käest ära, aga just sürreaalsus võlub. See ei ole hollywoodilik.
Peaosatäitja, Ninat kehastav Natalie Portman, on peamine naispeaosa-Oscari kandidaat. Lugesin kusagilt, kuidas ta oli selleks rolliks valmistunud. Kõlas uskumatult. Olemuslikult on Nina puhta ja süütu tütarlapse kehastus, kellel ei ole justkui pahesid või vähemalt ei näita ta oma pahapoolt väljapoole. Tema ema on lapse ehk tema pärast pidanud loobuma balletitantsija karjääri ja on seejärel pühendunud tütre kaudu oma unistuste teostamisele. Teatrisse saabub uus tantsijanna Lily (Mila Kunis), kellest kiirgub muretust ja vabadust, kõik on tema jaoks lihtne. Täielik vastand Ninale. Tal ei ole ka ilmselt ideaale seadvat ema, vaid ta otsustab ise. Oleks tahtnud Lilyt ekraanil rohkem näha, aga siis oleks see olnud juba hoopis teine film.
Praegu on "Musta luige" idee näidata seda, mismoodi kunstnik rolli luues (sisemiselt) põleb või põleda võib. Traagilisest lõpust hoolimata aitab see film piltlikult mõista neid näitlejatöid, mis luuakse nii, et näitleja on loodud rollis veel mitu kuud hiljemgi. Mingit niisugust külge endas avades või näidates, muutudes justkui teiseks inimeseks, antakse endast tegelikult ilmselt rohkem kui kõik. Andekamaid kurnab niisugune pingutus ilmselt vähem, aga vähem andekad peavad sõna otseses mõttes üle oma varju hüppama.
laupäev, 26. veebruar 2011
Austraalia Tantsuteater ...
... ehk mis teeb sinust "sinu". Pikima ajalooga kaasaegse tantsu teater Austraalias käis veebruari alguses Euroopa-ringreisi raames lavastusega"Be Your Self" ka siin. See oli erakordne! Tantsijaid oli lausa lust vaadata ja lavakujundus kindlasti üks ägedamaid, mida ma olen tantsulavastuste puhul kunagi näinud. Alguses üpris tagasihoidlik valges toonis lava, mille tagasein oli kaldus, muutus kümne tantsija teravate liigutuste ja ilmeka muusikalise kujunduse taustal aina elavamaks, kui valgus peale lasti.
Suurepäraste tantsunumbrite kõrval on "Be Your Selfis" suur osa ka sõnal. Kui suures saalis ja kajana mõjuv häält on võõrkeelsena pisut keeruline jälgida, aga õnneks on trupi kodulehel tekst inglise ja prantsuse keeles olemas. Mina lugesin seda pärast, sest ei suutnud nähtust kuidagi välja tulla. Otsisin Youtube'ist videoid ja tutvusin põhjalikumalt Austraalia Tantsuteatri tegemistega nende kodulehel.
Kui millegi kallal viriseda, siis lavastuse kallal. Olgugi et lavastus oli väga haarav, teema pigem raske ja süngevõitu, tundusid eri tantsud ikka kuidagi liiga pikad. Aga lõpp, kui nad sealt põrandast läbi hakkasid "voolama", oli ikka väga-väga võimas! Loodan, et tulevad mõne muu lavastusega ka veel Euroopasse.
Suurepäraste tantsunumbrite kõrval on "Be Your Selfis" suur osa ka sõnal. Kui suures saalis ja kajana mõjuv häält on võõrkeelsena pisut keeruline jälgida, aga õnneks on trupi kodulehel tekst inglise ja prantsuse keeles olemas. Mina lugesin seda pärast, sest ei suutnud nähtust kuidagi välja tulla. Otsisin Youtube'ist videoid ja tutvusin põhjalikumalt Austraalia Tantsuteatri tegemistega nende kodulehel.
Kui millegi kallal viriseda, siis lavastuse kallal. Olgugi et lavastus oli väga haarav, teema pigem raske ja süngevõitu, tundusid eri tantsud ikka kuidagi liiga pikad. Aga lõpp, kui nad sealt põrandast läbi hakkasid "voolama", oli ikka väga-väga võimas! Loodan, et tulevad mõne muu lavastusega ka veel Euroopasse.
pühapäev, 20. veebruar 2011
Kuninga kõne
Mina usun küll, et "Kuninga kõne" riisub tänavu Oscarite jagamisel koore. Mul puudub õigupoolest võrdlusalus, aga raske on kujutleda, et mõni teine film võiks olla veel parema stsenaariumiga või et Colin Firthile oleks vastast. Pealegi hästi tehtud ajaloofilmid lähevad enamasti nii lihtsatele vaatajatele kui ka kriitikutele.
1930. aastate Inglismaad kujutatakse väga tõetruult. Aga mitte ainult filmi põhiliin ei ole hästi jutustatud, vaid ka kõrvalliinid on kaalukad. Näiteks jäin ma filmi vaatamise ajal sügavalt mõtlema jälle Hitleri üle. Mida tunneb praegu sakslane, kui Teise maailmasõja eelõhtut meenutades jälle neid kaadreid Hitlerist näidatakse? Võib-olla on aeg praeguseks need haavad ära parandanud, aga veel kümmekond aastat tagasi maksid nad sõja kaotamise eest lõivu küll. Ja mitte ainult sõja kaotamise eest, ikka selle fašismiterrori eest.
Colin Firthi kehastatud George VI tõuseb troonile ainult sellepärast, et troonipärija loobub troonist. Uue kuninga lapsepõlve varjutavad hingelised traumad, mille tõttu tal on tõsine kõnehäire. Ta kogeleb, ei suuda sisuliselt rohkem kui paar-kolm sõna järjest öelda. Fakt faktiks, aga veelgi olulisem on, kuidas Colin Firth tulevase kuninga kogelemist jäljendab. Perfektne! Teiseks säravaks rollilahenduseks on Geoffrey Rushi logopeed, kelle puhul selgub hoopis, et polegi koolitatud logopeed, vaid asjaarmastaja. Nii et peaosa kõrval on siin veel ka äärmiselt tugev kõrvalosa.
Tulevast kuninganna Elizabethi mängib Helena Bonham Carter. Väga hästi mängib temagi. Aga üldiselt tundub, et nende kahe mehe sära taustal saavad selles filmis kõik särada. Seda enam, et suur osa filmist koosneb ju kuninga ja logopeedi dialoogist, mille taustal areneb välja siiras kahe mehe sõprus.
"Kuninga kõne" on hingega film, täpselt niisugune, nagu mulle meeldib. Ei mingeid eriefekte, aga väga-väga kõvasti kaasa elama panev. See on film inimlikkusest, võimust ja armastusest. Intelligentsusest ka. Selle viimase vastupidine näide on just need Hitleri-stseenid. Ega ma ei teagi, miks mulle Hitler nii kõvasti ette jäi ... Võib-olla tähtsustan seda osa filmist üle? Tundub lihtsalt, et see näitab eriti võimsalt, kuidas karm kord kammisteb inimesi. Soovitan "Kuninga kõnet" kindlasti vaadata!
1930. aastate Inglismaad kujutatakse väga tõetruult. Aga mitte ainult filmi põhiliin ei ole hästi jutustatud, vaid ka kõrvalliinid on kaalukad. Näiteks jäin ma filmi vaatamise ajal sügavalt mõtlema jälle Hitleri üle. Mida tunneb praegu sakslane, kui Teise maailmasõja eelõhtut meenutades jälle neid kaadreid Hitlerist näidatakse? Võib-olla on aeg praeguseks need haavad ära parandanud, aga veel kümmekond aastat tagasi maksid nad sõja kaotamise eest lõivu küll. Ja mitte ainult sõja kaotamise eest, ikka selle fašismiterrori eest.
Colin Firthi kehastatud George VI tõuseb troonile ainult sellepärast, et troonipärija loobub troonist. Uue kuninga lapsepõlve varjutavad hingelised traumad, mille tõttu tal on tõsine kõnehäire. Ta kogeleb, ei suuda sisuliselt rohkem kui paar-kolm sõna järjest öelda. Fakt faktiks, aga veelgi olulisem on, kuidas Colin Firth tulevase kuninga kogelemist jäljendab. Perfektne! Teiseks säravaks rollilahenduseks on Geoffrey Rushi logopeed, kelle puhul selgub hoopis, et polegi koolitatud logopeed, vaid asjaarmastaja. Nii et peaosa kõrval on siin veel ka äärmiselt tugev kõrvalosa.
Tulevast kuninganna Elizabethi mängib Helena Bonham Carter. Väga hästi mängib temagi. Aga üldiselt tundub, et nende kahe mehe sära taustal saavad selles filmis kõik särada. Seda enam, et suur osa filmist koosneb ju kuninga ja logopeedi dialoogist, mille taustal areneb välja siiras kahe mehe sõprus.
"Kuninga kõne" on hingega film, täpselt niisugune, nagu mulle meeldib. Ei mingeid eriefekte, aga väga-väga kõvasti kaasa elama panev. See on film inimlikkusest, võimust ja armastusest. Intelligentsusest ka. Selle viimase vastupidine näide on just need Hitleri-stseenid. Ega ma ei teagi, miks mulle Hitler nii kõvasti ette jäi ... Võib-olla tähtsustan seda osa filmist üle? Tundub lihtsalt, et see näitab eriti võimsalt, kuidas karm kord kammisteb inimesi. Soovitan "Kuninga kõnet" kindlasti vaadata!
Rahvusooper esineb Peterburis, Helsingis ja Moskvas
Täna, 20. veebruaril toimuval Peterburi Jaani kiriku avamistseremoonial ja õhtusel pidulikul kontserdil esinevad rahvusooperi orkester ning solistid Heli Veskus, Rauno Elp ja Oliver Kuusik. Kontserdil on muu hulgas René Eespere “Glorietur” (“Ülistatagu”) esiettekanne, mille Eesti Kontsert tellis spetsiaalselt Peterburi Jaani kiriku taasavamise puhuks. Dirigendina teeb kaasa Arvo Volmer.
22. veebruaril tähistab Eesti saatkond Helsingis Eesti Vabariigi 93. aastapäeva Eesti Rahvusballeti etendusega. Helsingi Aleksanteri teatri laval tulevad ettekandele Marina Kesleri lühiballett „Othello“ Arvo Pärdi muusikale ja George Balanchine’i „Who Cares?“. Samal päeval toimub saatkonnas pidulik vastuvõtt.
Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril laulavad Heli Veskus ja Urmas Põldma Sergei Prokofjevi ooperi „Armastus kolme apelsini vastu“ etendusel Moskvas Helikon-operas. Helikoni solistid tulevad Estoniasse samas teoses osalema 15. aprillil, kui tähistatakse Prokofjevi 120. sünniaastapäeva.
22. veebruaril tähistab Eesti saatkond Helsingis Eesti Vabariigi 93. aastapäeva Eesti Rahvusballeti etendusega. Helsingi Aleksanteri teatri laval tulevad ettekandele Marina Kesleri lühiballett „Othello“ Arvo Pärdi muusikale ja George Balanchine’i „Who Cares?“. Samal päeval toimub saatkonnas pidulik vastuvõtt.
Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril laulavad Heli Veskus ja Urmas Põldma Sergei Prokofjevi ooperi „Armastus kolme apelsini vastu“ etendusel Moskvas Helikon-operas. Helikoni solistid tulevad Estoniasse samas teoses osalema 15. aprillil, kui tähistatakse Prokofjevi 120. sünniaastapäeva.
pühapäev, 6. veebruar 2011
Rapuntsel
Veider lugu selle filmi nimega. Originaalpealkiri on ju "Tangled", aga kinodes reklaamitakse seda ikka vana tuttava muinasjutu ("Rapuntsel") nimega. Ja mitte ainult eesti keeles. Iseasi, mis muinasjutust alles on jäänud ...
Olin juhtunud "Rapuntseli" kohta lugema enamasti ainult kiidusõnu ja seepärast tekkis kange tahtmine filmi just kinos vaadata. Originaalversioon (ehk dubleerimata versioon) jookseb siin praegu (veel?) ainult 2D kujul. Aga ma ei ole kunagi olnud 3D-filmide austaja. Mitte millestki ei tundnud 2D-d vaadates puudust. Arvatavasti oleks vaid jäljekütist hobuse liigutused efektsemad olnud ...
Täna, päev pärast filmi vaatamist, tunnen ikka veel, et sellest sai nüüd küll mu lemmikmultikas. Hästi vahva ja lõbusa sisuga film on tegelikult palju-palju rohkem kui pelgalt lastefilm. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem multikat vaadates lahinal nutnud. Nüüd nutsin! Vist umbes kolmandiku filmist, kuigi südamest naerma ajavaid kohti oli pikemaks ajaks. Põhiline ikka, et selle multika süžee ei ole naiivne, vaid hämmastavalt realistlik. Teostuslikult on õnnestunud luua film, mis ühtviisi hästi meeldib nii väikestele kui ka suurtele.
Tähelepanuväärne on Alan Menkeni muusika. "I See the Light" kandideerib ka Oscarile.
Kellele tänapäevastatud variandid vanadest saksa muinasjuttudest ei meeldi, sellele ei pruugi ka see film meeldida. Kuigi minu arvates ei ole algsest "Rapuntseli" loost selles filmis säilinud muud kui tüdruku võlujõudu omavad juuksed. Muinasjutule omaselt on muidugi ka lõpp hea. Oeh, lihtsalt väga-väga hea film!
Olin juhtunud "Rapuntseli" kohta lugema enamasti ainult kiidusõnu ja seepärast tekkis kange tahtmine filmi just kinos vaadata. Originaalversioon (ehk dubleerimata versioon) jookseb siin praegu (veel?) ainult 2D kujul. Aga ma ei ole kunagi olnud 3D-filmide austaja. Mitte millestki ei tundnud 2D-d vaadates puudust. Arvatavasti oleks vaid jäljekütist hobuse liigutused efektsemad olnud ...
Täna, päev pärast filmi vaatamist, tunnen ikka veel, et sellest sai nüüd küll mu lemmikmultikas. Hästi vahva ja lõbusa sisuga film on tegelikult palju-palju rohkem kui pelgalt lastefilm. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem multikat vaadates lahinal nutnud. Nüüd nutsin! Vist umbes kolmandiku filmist, kuigi südamest naerma ajavaid kohti oli pikemaks ajaks. Põhiline ikka, et selle multika süžee ei ole naiivne, vaid hämmastavalt realistlik. Teostuslikult on õnnestunud luua film, mis ühtviisi hästi meeldib nii väikestele kui ka suurtele.
Tähelepanuväärne on Alan Menkeni muusika. "I See the Light" kandideerib ka Oscarile.
Kellele tänapäevastatud variandid vanadest saksa muinasjuttudest ei meeldi, sellele ei pruugi ka see film meeldida. Kuigi minu arvates ei ole algsest "Rapuntseli" loost selles filmis säilinud muud kui tüdruku võlujõudu omavad juuksed. Muinasjutule omaselt on muidugi ka lõpp hea. Oeh, lihtsalt väga-väga hea film!
neljapäev, 3. veebruar 2011
R.A.A.A.M.-i "Antigone" Teheranis teatrifestivalil
11.-20.02.2011 toimub Teheranis 29. Fadjri rahvusvaheline teatrifestival. Festivali põhiprogrammis mängitakse ka R.A.A.A.M.-i "Antigonet", mida saab vaadata Teherani teatrikompleksi "Shahr" pealaval neljal korral:
16. veebruaril kell 18.00 ja 20.30 ning 17. veebruaril kell 18.00 ja 20.30.
Eestis mängitakse "Antigonet" veel kolmel korral: 17., 18. ja 19. aprillil Teater NO99 saalis.
16. veebruaril kell 18.00 ja 20.30 ning 17. veebruaril kell 18.00 ja 20.30.
Eestis mängitakse "Antigonet" veel kolmel korral: 17., 18. ja 19. aprillil Teater NO99 saalis.
Tellimine:
Postitused (Atom)